Kohtulahend

tähtajast. Seega ei saa menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväite esitamiseks hagejale antav tähtaeg olla lühem 22.01.2013 otsusega kohtu poolt kostjale antud tähtajast ehk 30 päeva alates avalduse kaebuse esitajale kättetoimetamisest. Hageja lähtus kostja avaldusele vastuväite esitamisel seadusega ettenähtud tähtajast ning poolte võrdsuse põhimõttest ning esitas oma vastuväite 16.05.2013 ehk seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Sellest tulenevalt on 09.05.2013 määrus tehtud TsMS § 174 lg 1 ja § 176 lg 1 olulise rikkumisega, milleks on sealhulgas kaebuse esitaja poolt esitatud vastuväite sisuliselt läbivaatamata ja määruses analüüsimata ning kajastamata jätmine. Menetlusosalise üldine õigus anda seisukoht asja lahendamisel oluliste küsimuste kohta ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele tuleneb ka TsMS § 199 lg 1 p-dest 4 ja 6. Andes hagejale lühema tähtaja oma vastuväite esitamiseks, kui anti kostjale, jäeti hageja ilma võimalusest esitada vastuväiteid kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele. Vastus määruskaebusele Kostja palub rahuldada hageja määruskaebus osaliselt ja tühistada maakohtu määrus osas, milles kostja menetluskulude avaldus jäeti rahuldamata, ülejäänud osas jätta hageja määruskaebus rahuldamata. Inission Göteborg AB määruskaebus Kostja palub määruskaebuses tühistada maakohtu 09.05.2013 määrus osas, milles jäeti osaliselt rahuldamata kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus ja teha tühistatud osas uus määrus, millega mõista välja hagejalt kostja kasuks menetluskulud summas 10 412,50 eurot. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hagejalt ei kuulu väljamõistmisele Rootsi-Eesti kollisiooniõiguse ja käesolevas vaidluses Eesti õiguse kohaldatavuse analüüs maksumusega 2 700 eurot, kuna seadus kohtuväliselt, kostja enda initsiatiivil tellitud ekspertarvamuse kulude väljamõistmist ette ei näe. Maakohus eksis kõnealuse summa õigusliku olemuse kindlakstegemisel menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamise kontekstis. TsMS § 175 lg 1 teine lause sätestab, et kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Antud juhul ei vaielnud hageja kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu, mistõttu võis maakohus jätta kostja avalduse rahuldamata üksnes põhjusel, et kostja avaldus on selgelt põhjendamatu. Kuigi kaevatavas määruses ei ole seda selgesõnaliselt välja toodud, võib maakohtu määruse põhjendustest siiski tuletada, et maakohus juhindus kostja avalduse osaliselt rahuldamata jätmisel eeltoodud sättest, s.o asus seisukohale, et tegemist on (vastavas osas) selgelt põhjendamatu avaldusega. Vastuolus TsMS § 465 lg 2 p 8 nõudega ei ole maakohus oma järeldust mistahes määral motiveerinud. Antud juhul pidi maakohus piirduma üksnes selle kontrollimisega, kas kostja taotletud lepingulise esindaja kulud ei ole suuremad TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Asudes sisuliselt hindama kostja menetluskulusid (milleks maakohtul alust ei olnud), ei seadnud maakohus kahtluse alla kõnealuse kulu summas 2 700 eurot vajalikkust ja põhjendatust TsMS § 175 lg 1 teise lause tähenduses. Maakohus asus seisukohale, et kõnealuse kulu puhul on tegemist ekspertiisi kuludega menetluslikus tähenduses, kuid antud menetluses ei ole kohus ekspertiisi määranud. Eeltoodud kohtu järeldus on vastuoluline. Leides, et antud asjas kohus ekspertiisi ei määranud, pidi maakohus järeldama, et kostja avalduses märgitud 2 700 euro suuruse kulu puhul ei saa olla tegemist ekspertiisi (eksperdi) kuluga selle tavapärases menetluslikus mõttes. Maakohus pidi motiveeritult vastama, millise kululiigiga on tegemist. Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, et kulu menetlusõigusliku olemuse kindlakstegemiseks ei saa olla määrava tähendusega kostja poolt 3(5)

kulu kirjeldamisel kasutatud sõnastus, vaid lähtuda tuleb kulu tegelikust sisust. Antud juhul maakohus vastavat kohustust ei täitnud. 22.03.2013 avalduses märgitu kohaselt on kostja menetluskulud kostjat esindanud lepingulise esindaja kulud. Seega ei saanud maakohtul tekkida mõistlikku kahtlust selles, et kõik 22.03.2013 avaldusele lisatud dokumendis märgitud kulud, olenemata iga summa kirjeldamisel kasutatud sõnastusest, on kostja lepingulise esindaja kulud TsMS § 144 p 1 mõttes. Kulude tabeli neljandas reas on toodud vaidlusalune kulu 2 700 eurot pealkirjaga „Lepingulise esindaja ajakulu aruanne ja õigusabi teenuste maksumus“. Ka pealkirjast pidi kohus järeldama, et tegemist on kostja lepingulise esindaja kuluga TsMS § 144 p 1 ja § 175 mõttes ja mitte ekspertiisi kuluga selle tavalises mõttes. Kuna tegemist oli rahvusvahelise tsiviilvaidlusega, tegi kostja oma esindajale ülesandeks analüüsida, kas hageja poolt Eesti kohtule esitatud hagi lahendamine kuulub Eesti kohtu pädevusse (arvestades, et üldjuhul lahendatakse tsiviilvaidlused kostja asukoha järgi). Sellekohase õigusliku analüüsi pidi tegema asjatundja, kes tunneks piisaval määral nii Eesti kui ka Rootsi tsiviilõigust ja tsiviilkohtumenetlusõigust. Kostja lepinguline esindaja Rootsi õigust vajalikul määral ei tunne ja vastavat asjatundjat ei ole ka Jurex Õigusbüroo OÜ-s, kellega on kostja sõlminud õigusabilepingu. Seetõttu tuli kostja lepingulisel esindajal kliendi nõusolekul kasutada vastava ala asjatundja abi. Rootsi-Eesti kollisiooniõiguse analüüs kuuluks õigusabikuluna hüvitamisele juhul, kui vastavad tööd teinuks kostja lepinguline esindaja. Puudub mistahes põhjus, miks ühe ja sama töö tegemisega tingitud kulud kuuluvad hüvitamisele kostja lepingulise esindaja poolt tegemise korral, kuid ei kuuluks juhul, kui sama töö tegi n.ö alltöövõtu korras muu isik. Kuigi viidatud asjatundja ei ole menetluses osalenud kostja lepingulise esindajana, võib käesoleval juhul kuuluda kohaldamisele seaduse analoogia alusel TsMS § 175 lg 3, mille kohaselt mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Antud juhul on kostja täiendavad kulud tingitud vaidluse ühe konkreetse õigusliku aspekti keerukusest. Hageja ei saanud oma põhjendamatu hagi kohtusse esitamisel eeldada, et kostja poolt Eesti kohtus esindamiseks võetud lepinguline esindaja tunneks lisaks Eesti õigusele ka Rootsi õigust. Vastus määruskaebusele Hageja kostja määruskaebusele vastust ei esitanud. Menetluse edasine käik Maakohus määruskaebusi ei rahuldanud ja edastas need läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste rahuldamiseks alust ei ole. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi, nõustudes nendega. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kostja määruskaebust, märkides vastuseks kostja määruskaebuse väidetele järgmist. Määruskaebuse väide, et kuna hageja ei esitanud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväiteid, siis pidi maakohus piirduma üksnes selle kontrollimisega, kas kostja taotletud lepingulise esindaja kulud ei ole suuremad TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmäärast, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu ja leiab, et TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest ei tulene keeldu hinnata lepingulise esindaja kulu vajalikkust ja põhjendatust ka juhul, kui vastaspool ei esita neile vastuväiteid. Seda seisukohta toetab ka TsMS § 477 lg 7 esimeses lauses sätestatu, mille järgi peab kohus

4(5)

hagita menetluses kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Lisaks sellele võib kohus TsMS § 175 lg 1 teise lause järgi sõltumata vastuväidete olemasolust kontrollida lepingulise esindaja kulu põhjendatust ja vajalikkust, kui ta leiab, et kulu on selgelt põhjendamatu. Määruskaebuse väide, et maakohus on eksinud, määratledes lepingulise esindaja õigusabitoimingute nimekirjas neljandana kirjeldatud toimingut (“Rootsi-Eesti kollisiooniõiguse ja käesolevas vaidluses Eesti õiguse kohaldatavuse analüüs (Rootsi seaduse asjatundjalt ekspertarvamus”)) kui kohtuväliselt tellitud ekspertarvamuse kulu, on iseenesest põhjendatud. Määruskaebuse esitaja ei ole taotlenud vaidlusaluse kulu väljamõistmist ekspertiisikuluna või asjatundja arvamuse saamise kuluna, mida kinnitab ka asjaolu, et kostja ei ole menetluses eksperdi või asjatundja arvamust kohtule esitanud. Seega ei olnud maakohtul alust käsitada nimetatud kulu ekspertiisikuluna. Vaatamata eeltoodule ei ole ringkonnakohtu arvates siiski põhjust maakohtu lõppjäreldust nimetatud kulu väljamõistmata jätmise osas muuta. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et nimetatud kulu tuleb käsitada õigusabikuluna analoogia alusel (TsMS § 175 lg 3) kui teisele lepingulisele esindajale tehtud kulu. TsMS § 175 lg 3 alusel mitme esindaja kulude hüvitamise eelduseks on see, et menetlusosalisele õigusabi osutanud isikud oleksid menetlusse kaasatud lepinguliste esindajatena. Asja materjalidest ei nähtu, et analüüsi teinud isik oleks menetlusse kaasatud kostja lepingulise esindajana. Seega jättis maakohus lõppastmes õigesti kostja õigusabikulude nimekirjas neljandana märgitud kulu summas 2700 eurot hagejalt välja mõistmata. Vastuseks hageja määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja väitel ei saa TsMS § 176 lg 1 järgi vastaspoole menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväite esitamiseks antav tähtaeg olla lühem kui 30 päeva alates avalduse kättetoimetamisest, maakohus määras käesoleval juhul aga hagejale kostja avaldusele vastuväite esitamise tähtajaks 10 päeva, rikkudes nii menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet. Ringkonnakohus hageja käsitlusega ei nõustu ja märgib, et hageja tõlgendab TsMS § 176 lg 1 vääralt. Nimetatud sätte esimese lause järgi toimetab kohus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse viivitamata koos menetluskulude nimekirja ja tõenditega kätte vastaspoolele ja annab talle aega vähemalt seitse päeva avalduse kättetoimetamisest alates sellele vastuväidete esitamiseks ja teise lause järgi ei või tähtaeg olla lühem menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtajast. TsMS § 174 lg 1 järgi on menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaeg 30 päeva alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 176 lg 1 mõlemat lauset tuleb tõlgendada koostoimes selliselt, et vastuväite esitamise tähtaeg ei või olla lühem kui seitse päeva avalduse kättetoimetamisest alates, kuid samas ei tohi tähtaeg saabuda enne 30 päeva möödumist kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Näiteks kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitatakse kohtule 10 päeva jooksul ja toimetatakse vastaspoolele kätte 15-ndal päeval pärast kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumist, siis on vastuväite esitamise tähtpäev seaduse alusel 30. päev pärast kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumist isegi juhul, kui kohus määraks ekslikult tähtaja, mis mööduks enne 30 päeva kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Käesoleval juhul esitati kulude kindlaksmääramise avaldus 28-ndal päeval ja kohus määras vastuväite esitamise tähtajaks seitse päeva, mis möödus pärast 30 päeva möödumist lahendi jõustumisest, mistõttu maakohus ei rikkunud tähtaega määrates menetlusnormi. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et kaebajal oli võimalus taotleda kohtu poolt määratud tähtaja pikendamist, mida kaebaja aga ei teinud. Tulenevalt TsMS § 178 lg 3 määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Ele Liiv

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.