Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 15.07.2005 hageja kui liisinguandja ja kostja 1 M. L. (A. ) kui liisinguvõtja vahel liisinguleping, mille eesmärgiks oli anda kostja 1 kasutusse kostja 1 poolt väljavalitud liisinguese Volkswagen Sharan, 2002, registrimärgiga 435ARB. Liisinguleping sõlmiti tähtajaga 10.07.2010, mille jooksul kohustus kostja 1 tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt arvetele. 15.07.2005 andis kostja 2 kui käendaja hagejale käenduse tagamaks liisingulepingust tulenevate kostja 1 kohustuste täitmise solidaarselt kostjaga 1. 15.07.2005 sõlmiti hageja kui ostja ja Rediino OÜ kui müüja vahel liisingueseme müügileping, millega hageja omandas liisingueseme ja tasus liisingueseme eest müüjale 279 000 Eesti krooni ehk 17 831,35 eurot. 15.07.2005 sai kostja 1 liisingueseme enda valdusesse. 25.10.2008 hageja poolt liisingueseme kasutamise eest tasumiseks esitatud arve oli viimane, mille kostja tasus hilinemisega kuid täielikult 28.11.2008. Alates 10.12.2008 jäi kostja 1 hagejale liisingueseme kasutamise eest võlgu. 19.02.2009 hageja poolt saadetud teatises lepingute lõpetamise kohta võlgnevuste tõttu, anti kostjale 2 nädalat võlgnevuste tasumiseks, vastasel juhul lõpetatakse leping. 06.03.2009 seisuga kostja 1 enda võlgnevusi hagejale ei tasunud ja liisinguleping loeti ülesöelduks. Liisingulepingu punkti 12.1 alapunkti 1) kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguese liisinguvõtja valdusest välja nõuda ja leping üles öelda, kui liisinguvõtja ei maksa ükskõik millist liisingumakset täielikult või osaliselt 3 järjestikusel maksepäeval. Liisingulepingujärgne maksepäev oli kostjal 1 iga kalendrikuu 10. kuupäev. 14.04.2009 tellis hageja OÜ-lt Rebom liisingueseme tagastusteenuse ja tasus selle eest 2950 Eesti krooni ehk 188,54 eurot. 23.04.2009 sai hageja esindaja Autolink OÜ liisingueseme enda valdusesse. Liisingueseme esialgse ülevaatuse käigus tuvastati, et liisinguese vajab keemilist pesu ning liisingueseme esistange on defektiga. Liisingulepingu punkti 6.13.1 kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguese võõrandada, kui liisinguvõtja ei ole tasunud võlgnetavaid summasid hiljemalt 14 päeva jooksul pärast liisingulepingu tähtpäeva ehk päeva, mil lõppes liisinguvõtja õigus liisingueset kasutada, saabumist. Sellest tulenevalt oli hagejal õigus liisinguese võõrandada ning hagejal õnnestus 05.05.2009 liisinguese müüa hinnaga 91 000 EEK ehk 5815,96 EUR. Pärast automüüki jäi tasumata auto väärtusest 1007,30 eurot, mille ulatuses hageja kandis kahju. 16.05.2009 tasus hageja liisingueseme müügiteenuse eest 290,80 eurot OÜ Autolink. Liisingulepingu punkti 12.2 kohaselt kohustus liisinguvõtja maksma liisinguandjale kõik liisingulepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad summad. Samuti kohustus liisinguvõtja hüvitama kõik liisinguandjale lepingu ülesütlemiseni tekkinud kahjud. Hageja tasus liisingueseme ostmisel müüjale 17 831,35 EUR. Kostja 1 hüvitas sellest liisingumaksetega ja auto realiseerimisega 15 851,81 EUR. Liisingulepingu ülesütlemise põhjustas ainult kostja 1, kes jättis tasumata liisingulepinguga tasumisele kuulunud maksed. Liisingulepingu punkti 12.5 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale mistahes kulutused, mis kaasnevad lepingu ülesütlemisega. Hageja kandis liisingulepingu ülesütlemisest tulenevalt järgmisi lisakulusid: liisingueseme otsimine ja liisingueseme müük. Kokku kandis hageja lisakulusid 479,34 eurot. Kostja kohustus kindlustusmakse tasuma igakuiste maksetena, kus kindlustusmakse on lisatud arvele. Kuna kostja jäi igakuiste maksetega võlgnevusse, siis jäi kostjal tasumata kindlustusmakseid summas 94,65 EUR. 02.07.2008 jõustus perioodiks 15.07.2008- 14.07.2009 liisingueseme kaskokindlustuspoliis. Poliis katkestati 05.05.2009, mistõttu kindlustus kandis 2 (9)

tagasi 65,84 EUR. Käesoleva hetkeni on kostjal tasumata kindlustusmakseid summas 28,81 EUR. 18.01.2009 jättis kostja 1 sõlmimata kohustusliku liikluskindlustuse poliisi, mille hageja sõlmis kostja 1 eest perioodiks 18.01.2009-17.07.2009 ning esitas selle kohta kostjale 1 arve summas 65,13 EUR. Seega liisingulepingu ülesütlemisega seoses kuulusid kostja 1 poolt tasumisele järgmised maksed: tasumata liisingumaksed 1299,19 EUR, liisingueseme eest hüvitamata osa 1007,30 EUR, lisakulud (puhastus, remont, auto tagastus, hindamine) 479,34 EUR, hoiatuskirjade tasu 7,54 EUR, kindlustus 93,94 EUR; kokku 2887,31 EUR ja viivis seisuga 03.11.2011 21,63 EUR. Vastavalt käendusele vastutab kostja 2 hageja ees täies ulatuses solidaarselt kostjaga 1 ja tagab kõiki hageja nõudeid kostja 1 vastu, mis tekivad või võivad tekkida liisingulepingust. Neil asjaoludel palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja 2908,94 eurot hageja kasuks. Menetluse käigus hageja loobub osaliselt kostjate vastu esitatud liikluskindlustuse nõudest perioodi 05.05.2009-17.07.2009 eest summas 28,80 eurot, mistõttu hageja kogu nõude suuruseks jääb 2 880, 14 eurot (tl 68).

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostjad ei tunnista nende vastu suunatud nõudeid. Selgusetuks jääb nõude summa suuruse kujunemine ja detailne sisu. Hagiavaldusele lisatud müügilepingust nähtuvalt on liisinguese müüdud 05.05.2009 Autolink OÜ 91 000 krooni eest, kuid dokumentidest ei nähtu, millise hinnaga auto on hageja poolt müüki antud ja millistel tingimustel auto müügihinda alandati 13 päeva jooksul. Internetileheküljelt nähtuvalt on täna (2,7 aastat hiljem) samaväärse auto turuhind kõrgem kui 05.05.2009 vaidlusalune auto müüdi. Tegemist on ilmselt nn kiirmüügiga alla turuhinna. Autolink OÜ puhul on tegemist autosid müüva firmaga, mis tähendab, et vahendajaga, mitte reaalse ostjaga. Pärast liisinguandja poolt korraldatud asja müümist on sama asi palju kallimalt tegelikult edasi müüdud ja riski hajutamiseks on selleks kasutatud mitut vahendajat. Hageja on pannud tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale ja käendajale, eriti kui viimased ei saa mõjutada müügiprotsessi. Liisinguandja võõrandas vara hinnaga, mille osas ei teavitanud eelnevalt liisinguvõtjat ega käendajat. Liisingueseme tegelik väärtus oli 136 515 krooni. Kostjatele jääb arusaamatuks auto tagastustasu; hageja nõudis auto tagastamist Autolink OÜ aadressile Tallinnas, kuid kostja sõlmis liisingulepingu Tartus, kus on ka hageja esindus, vara on arvele võetud Tartus, mistõttu on arusaamatu, miks kohustas hageja teda sõidukit viima Tallinnasse Autolink OÜ. Kostja 1 andis sõiduki üle hageja nõudel 17.04.2009, mistõttu ei ole põhjendatud liikluskindlustuse makse nõudmine perioodi eest, kui sõiduk oli liisinguandjale juba üle antud (tl 56-58). KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolude üle, et: -hageja ja kostja 1 vahel sõlmiti 15.07.2005 liisinguleping, mille kohaselt andis hageja kostja 1 kasutusse sõiduauto VW Sharan, kostja 1 kohustus vastavalt maksegraafikule kuni 10.07.2010 tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest igakuiselt makseid; samal päeval andis kostja 2 käenduse, mille järgi kohustus kostja 2 tagama kostja 1 liisingulepingujärgsete kohustuste täitmise hageja ees maksimumsummas 277 000 krooni; 15.07.2005 sai kostja 1 liisingueseme enda valdusesse; 25.10.2008 on viimane hageja arve, mille kostja 1 on täielikult tasunud; 3 (9)

19.02.2009 on antud hageja poolt kostjatele võlgnevuste tasumiseks täiendavalt 2 nädalat aega, hoiatades vastasel juhul lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest; 06.03.2009 kostja 1 võlgnevust ei tasunud ja liisinguleping loeti üles öelduks; 17.04.2009 andis kostja 1 liisingueseme üle hageja poolt nimetatud isikule. Pooled ei vaidle selle üle, et pooltevaheline liisinguleping on ülesütlemise tõttu lõppenud. Pooltevahelise liisingulepingu üldiste tingimuste (edaspidi ÜT) punkti 12.1 alapunkti 1) kohaselt on liisinguandjal õigus leping üles öelda, kui liisinguvõtja ei maksa ükskõik millist liisingumakset täielikult või osaliselt vähemalt kolmel järjestikusel maksepäeval ja liisinguandja on andnud liisinguvõtjale edutult vähemalt kahenädalase tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul summa tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab liisinguvõtjalt kogu võla, s.t. kõikide kulude hüvitamist, mis liisinguandja kandis seoses liisinguesemega; samaaegselt eelnimetatud tähtaja andmisega, on liisinguandja pakkunud liisinguvõtjale võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Asja materjalidest nähtuvalt oli liisingulepingujärgne maksepäev kostjal 1 iga kalendrikuu 10.kuupäev (tl 15-16); alates 10.12.2008 jäi kostja 1 hagejale liisingueseme kasutamise eest võlgu (tl 26); hageja andis kostjatele võlgnevuse tasumiseks või läbirääkimistele tulemiseks kahenädalase tähtaja, leping öeldi üles 06.03.2009 (tl 30, 31). Kuna tegemist on tüüptingimustega lepinguga, tuleb käesolevas asjas arvestada ka võlaõigusseaduse reegleid tüüptingimuste kohta, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleerivat VÕS § 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägevat VÕS § 42. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmis hageja lepingu oma majandustegevuse raames, kostja 1 tarbijana VÕS § 34 tähenduses. Kuna hageja andis auto kostja 1 kasutusse liisingulepingu alusel (intressimaksmise kohustuse vastu), on ühtlasi tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 kohaselt ning samuti tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 kohaselt. Kui krediidiandja ütleb tarbijakrediidilepingu üles, vähendatakse tasumata krediidi brutosummat VÕS § 416 lg 3 järgi vastavalt krediidi kasutamise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. See vastab sisuliselt VÕS § 367 lg 2, mille kohaselt tuleb liisinguandja kulude kindlakstegemisel lähtuda liisinguvõtja poolt tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud kulud, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Nimetatud säte täpsustab omakorda VÕS § 367 lg 1, mille kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on oma 28.veebruari 2007.a. otsuses nr 3-2-1-1-07 asunud seisukohale, et liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühine kokkulepe, mille järgi ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikses ulatuses. Tasumata väljaostumakseid tuleb kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Selles osas ei vasta seadusele lepingu üldtingimuste punkt, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada vara võõrandamisest saadud summaga, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi. Riigikohtu Tsiviilkolleegium 4 (9)

on 6.veebruari 2013.a. otsuses nr 3-2-1-184-12 asunud seisukohale, et ÜT säte, mis liisinguandja nõude arvestamisel lähtub rahast, mille liisinguandja liisingueseme võõrandamisest sai, on tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes vastuolus mh VÕS § 42 lg 3 p 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on seega tühine. Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimustega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Kohus nõustub kostjatega, et liisinguandja võib liisingueseme võõrandada ka oluliselt alla turuhinna või lausa tasuta (seda võimalust on tunnistanud ka Riigikohus) ja pärast seda esitada liisinguvõtja vastu ÜT p 12.2.1 nimetatud hüvitisenõude. Seega on vaidlusaluse liisingulepingu ÜT p 12.2.1, millega liisinguvõtja kohustub hüvitama liisinguandjale tekkinud kahju, kui liisingueseme müügist saadud rahast ei piisa kõigi nõuete tasumiseks, kostjaid ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 29.aprilli 2008.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud, et poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohtu Tsiviilkolleegium märgib 6.veebruari 2013.a. otsuses lisaks, et lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostjatel puudus võimalus liisingueseme võõrandamisprotsessi ja -hinda mõjutada, samuti ei olnud tagatud kostjate teavitamine müügiprotsessist. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik müügihind (turuhind). Käesolevas asjas liisinguandja liisingueseme tagastamisel hindamisakti ei ole koostanud, vaid kohtuistungil hageja väidab, et liisingueseme harilikuks väärtuseks on müügihind 91 000 krooni (5815,86 eurot). Hagiavalduses (tl 4) on hageja kinnitanud, et pärast auto müüki jäi tasumata auto väärtusest 1007,30 eurot; seega oli hageja arvates auto väärtuseks 5815,86+1007,30= 6823,16 eurot. Hageja on esitanud kohtule müügilepingu lisaga (tl 35-36), mille kohaselt hageja müüs 05.05.2009.a. Autolink OÜ VW Sharan registrimärgiga 435 ARB koos käibemaksuga 91 000 krooni eest, lepingu lisa p 4 kohaselt kehtib lisa tõendava dokumendina, mis õigustab ostjat omal kulul registreerima asja Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses ostja või tema poolt näidatud kolmanda isiku nimele; arve koopia 16.05.2009 (tl 37), mille kohaselt Autolink OÜ nõuab hagejalt vahendustasu 01.-15.05.2009 müüdud sõidukitelt muuhulgas VW Sharan TDi sinine 2002 435ARB 3855,93 krooni + käibemaks; arve koopia 05.05.2009 (tl 93), millest nähtuvalt on Autolink OÜ esitanud AP Transportas UAB arve VW Sharan TDi 1,9-2002 eest tasumiseks. Kohus nõustub kostjatega, et üksnes arve ei tõenda vaidlusaluse liisingueseme edasimüümist ja selle hinda. Kohus leiab, et antud tõendeid tuleb hinnata vaidlusaluse liisingueseme väärtuse kindlaksmääramisel kogumis koos teiste asjas esitatud tõenditega. Kostjad on TsMS § 230 lg 1 järgi esitanud liisingueseme väärtuse kindlakstegemiseks väljavõtted www.auto24.ee autode 5 (9)

müügipakkumistest 08.12.2011 (tl 59-61) ja väljavõtted Kuldne Börs autode müügipakkumistest 20.04.2009-07.09.2009 (tl 85-88), hageja on esitanud väljavõtted www.auto24.ee autode müügipakkumistest (tl 70-72) 22.12.2011 ja www.auto24.ee. sõidukite hinnapäringud perioodi 01.03.2009-30.07.2009 kohta (tl 121-122). Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 6.veebruari 2013.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12 asunud seisukohale, et portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla tõenditeks TsMS §229 lg 1 mõttes ja vastavad dokumentaalse tõendi tunnustele TsMS § 272 lg 1 mõttes ning võivad olla nii asjakohased kui ka lubatavad tõendid TsMS § 238 mõttes. Liisinguvõtja või käendaja käsutuses ei olegi palju muid tõendeid, millele ta tugineda saaks. Kui tellitakse ekspertiis asja väärtuse kindlaksmääramiseks, tugineb asjatundja sarnastele tehingutele või vähemalt müügikuulutustele. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega. Riigikohus on ka liisingulepingu kontekstis oma 9.detsembri 2008.a. otsuses nr 3-2-1-118-08 selgelt väljendanud, et müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid. Kohus nõustub kostjatega, et väljavõtetest samalaadsete autode müügipakkumiste kohta ajalehest „Kuldne börs" perioodil aprill kuni oktoober 2009.aasta nähtub, et 2002.a. VW Sharan 1,9 TDI müügipakkumise hind on 159 999 krooni (tl 86); kõigi 2001. aasta ja 2000. aasta autode hinnad on kõrgemad kui 91 000 krooni (tl 85-88). Hageja esitas 1.juulil lisatõendina www.auto24.ee väljavõtte (tl 121-122), millest nähtub, et päringu perioodil 01.03.2009-30.07.2009 on olnud pakkumises 19 sõidukit VW Sharan, 2002.a., diiselmootor 1,9, võimsus 85 kW; ligi 80% sõidukeist on müügis kõrgema hinnaga kui hageja poolt realiseeritud ese, ainult 4 sõidukit on hinnapäringus madalama hinnaga, kusjuures kõigi nende sõidukite odomeetri näit oli suurem kui vaidlusalusel autol; pakkumises olevate sõidukite keskmine hind päringu perioodil on 7546 eurot. Hageja väitel tuleb auto väärtust hinnates auto tagastamise hetkel kindlasti ka arvesse võtta seda, et 2009. aastal oli Eesti autoturul absoluutne madalseis; turg oli autodest üleküllastunud, millest tulenevalt olid ka autode väärtused vähenenud, esitades tõendina autode Müügi ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu ametliku statistika autode müügi kohta (tl 94-95). Kohus nõustub hagejaga, et pakkumishinnad ei pruugi olla samased tegeliku müügihinnaga, mistõttu kohus võtab aluseks keskmise pakkumishinna ja võrdleb seda tasumata väljaostumaksetega. Samuti tuleks arvestada auto mootori võimsust, läbisõidetud kilomeetreid, auto juurde kuuluvat lisavarustust jm näitajaid. Vara üleandmise aktiga (tl 34) on tõendatud, et 17.04.2009 üleantud VW Sharan registrimärgiga 435 ARB ehitusaastaga 2002.a. sisaldas lisavarustuses elektriaknaid ja –peegleid, konditsioneeri, stereod, signalisatsiooni, udutuled, katuseraami, veokonksu, talverehve jm, esistange oli defektiga, läbisõit 190 951 km. Kohus nõustub kostjatega, et sõiduki üleandmisevastuvõtmise aktis ei ole kirjeldatud puudusi, mis oleks võinud liisingueseme väärtust oluliselt langetada ja hageja ei ole sellele ka vastu vaielnud; samuti ei nähtu asja materjalidest, et enne liisingueseme müüki oleks olnud vajalik teostada autol defekti parandus- või remonditöid. Auto keskmise turuhinna väljatoomisel võtab kohus aluseks ka hageja enda poolt esitatud www.auto24.ee. sõidukite hinnapäringud perioodi 01.03.2009-30.07.2009 kohta, mis käsitleb pakkumisi vaidlusalusel perioodil ja on kooskõlas kostja poolt esitatud väljavõtetega Kuldne Börs autode müügipakkumistest 20.04.2009-07.09.2009. Eelnimetatud tõendi järgi oli samalaadsete sõidukite keskmine pakkumishind päringu perioodil 7546 eurot; maksegraafiku kohaselt kuulus 10.03.2009 seisuga liisinguvõtjal liisingueseme eest veel tasumisele väljaostumakseid 6312 eurot, millele lisandub intress ja käibemaks (tl 16). Kohtu arvates ei ole tõendatud kostjate väide, et auto 6 (9)

turuväärtuseks oli üleandmise hetkel 136 515 krooni, s.o. 8724,90 eurot, mis ilmselt on tuletatud auto realiseerimisel saadud 5815,86 euro ja esialgse haginõude 2908,94 euro liitmisel. Kohus leiab, et liisingueseme väärtuseks on liisingueseme tagastamisel põhjendatud lugeda eeltoodud tõendeid ja asjaolusid arvestades hageja poolt hagiavalduses esialgselt esitatud andmete alusel arvutatud auto väärtus 6823,16 eurot. Nimetatud väärtus on oluliselt kõrgem hageja poolt esitatud müügilepingu järgi auto realiseerimisel saadud hinnast, kostjatel puudus võimalus liisingueseme võõrandamisprotsessi ja -hinda mõjutada, nimetatud hind on mõnevõrra väiksem analüüsitud müügipakkumistes toodud samalaadsete autode keskmisest hinnast ja pisut suurem tasumata väljaostumaksetest liisingueseme tagastamisel. Kohtu arvates on põhjendatud liisingulepingust tulenevate nõuete arvestamisel lähtuda auto väärtusest liisingueseme tagastamisel 6823,16 eurost ja seetõttu ei ole põhjendatud ka kostjatelt hageja poolt auto realiseerimisel kantud nn müügikahju 1007,30 eurot väljamõistmine. Hageja nõuab kostjatelt tasumata liisingumaksete 1299,19 eurot tasumist. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Pooltevahelise liisingulepingu ÜT p 6.1. kohaselt maksab liisinguvõtja kooskõlas lepingu tingimustega liisinguandjale lepingu sõlmimise tasu, käibemaksu, liisingumakseid ja teisi tasusid vastavalt lepingule ja hinnakirjale. Lepingu ÜT p 6.7 järgi kuuluvad esimesest liisingumaksest järgmised liisingumaksed maksmisele maksegraafikus toodud aegadel ja suurustes (tl 15-16). Hageja on esitanud liisingumaksete tasumise aruande (tl 21-28). Kostjad ei vaidle tasumata liisingumaksete suurusele vastu. Seega loeb kohus eelnimetatud tõenditega ja kostjate õigeksvõtuga tõendatuks, et kostja 1 võlgneb hagejale tasumata liisingumakseid kokku 1299,19 eurot. Hageja nõuab täpsustatud nõude kohaselt auto kindlustuse, liikluskindlustusmaksete ja arve käsitlemise tasu 93,94- 28,80= 65,14 euro tasumist (tl 68). Liisingulepingu ÜT p 1.11.2 kohaselt kohustub liisinguvõtja sõlmima omal kulul liikluskindlustuse lepingu ja kindlustuslepingu. Liisingulepingu ÜT p 9.2 kohaselt peab liisinguese olema kogu liisingulepingu perioodiks igal ajal kindlustatud. Liisingulepingu ÜT p 9.4.1. järgi, kui liisinguvõtja ei esita liisinguandjale uut kindlustuspoliisi hiljemalt ettenähtud tähtpäeval, volitab liisinguvõtja liisinguandjat kindlustama (lepingu eelnimetatud rikkumisest teadasaamisel) liisingueseme liisinguvõtja nimel ja kulul kogu lepingu perioodiks liisinguandja valitud tingimustel. Arvest (tl 29) nähtuvalt on vastavalt kapitalirendilepingule nr L05106232k Salva liikluskindlustus 18.01.- 17.07.09, arve käitlemise tasu ja käibemaks kokku 65,13 euro; tasumata kindlustusmaksete arve on 28,81 eurot (tl 40). Kostjad ei vaidle hageja poolt täpsustatud kindlustusnõuetele vastu (tl 119). Seega on eeltoodud tõenditega ja kostjate õigeksvõtuga hageja poolt kostjate vastu esitatud auto kindlustusega seotud nõuded kokku 65,14 euro suuruses tõendatud. Hageja nõuab kostjatelt hoiatuskirjade saatmise tasu 7,54 euro hüvitamist. Liisingulepingu p 6.10 kohaselt hüvitab liisinguvõtja liisinguandjale ka kulud, mis viimane teeb lepingujärgsete võlgnevuste sissenõudmiseks. Toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja saatnud kostjatele võla sissenõudmiseks vähemalt 2 kirja (tl 30, 31). Kostjad ei vaidle hoiatuskirjade saatmise tasu nõudele 7,54 eurot vastu ega ei ole nõudnud hagejalt hinnakirja esitamist (tl 119). Seega loeb kohus eeltoodud tõenditega ka hageja hoiatuskirjade saatmise tasu 7,54 eurot nõude kostjate vastu tõendatuks.

7 (9)

Hageja nõuab kostjatelt auto tagastamise kulu 188,54 eurot (2950 krooni) ja auto müügitasu 290,80 eurot (4550 krooni) hüvitamist. Kohus nõustub põhimõtteliselt hagejaga, et auto tagastusteenuse ja müügiteenuse kulud on hüvitatavad lisakuludena VÕS § 367 lg 4 järgi. Pooltevahelise lepingu ÜT p 12.4 kohaselt lepingu ülesütlemisel p 12.1 alusel transpordib liisinguvõtja omal kulul liisingueseme liisinguandja poolt näidatud kohta liisinguandja poolt näidatud ajaks. Juhul, kui liisinguvõtja ei tagasta liisingueset lepingus sätestatud tingimustel, on liisinguandjal õigus rakendada kohaseid meetmeid liisingueseme valduse tagasisaamiseks. Kohus nõustub kostjaga, et sellises situatsioonis võib liisinguandja lepingu järgi kohustada liisinguvõtjat liisingueset tagastama isegi välismaale, mis ei ole kaugetki mõistlik. Kohus leiab, et ÜT säte, mis liisingueseme tagastamisel lähtub liisinguandja piiramatust õigusest nõuda liisingueseme viimist liisinguandja poolt näidatud kohta kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult. Hageja on kohtule esitanud OÜ Reeborn arve (tl 32) selle kohta, et OÜ Reeborn on teostanud hagejale vara tagastusteenust sõidukite registrimärgiga 435 ARB ja 037 ARO osas kogumaksumusega 5 900 krooni. Hageja selgituste kohaselt on arve A04-124 esitatud kahe sõiduki tagastamise kohta, millest üks on kostja liisingulepinguga seotud sõiduk registrimärgiga 435 ARB; hageja pidi tasuma kahe sõiduki eest kokku 5900 krooni, s.o. ühe sõiduki eest 2950 krooni (188,54 eurot). Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostjale 1 saadeti lepingu lõpetamise teatis tähtajaga 12.03.2009, milles paluti tagastada liisinguese Mäepealse 21A Tallinn. Kostja leiab, et liisingueseme Tallinnasse tagastamise nõue ei ole mõistlik, sest hageja on äriettevõte, kellel on Lõuna-Eesti kontor Tartus, auto anti kostjale 1 üle Tartus. VÕS § 85 lg 1,2 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas. Kui kohustuse täitmise kohta ei ole lepingu või seadusega kindlaks määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest. Kui kohustuse täitmise kohta ei saa määrata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alustel, tuleb: 1) rahaline kohustus täita võlausaldaja võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas; 2) kindlaksmääratud asja või kindlaksmääratud asjade kogumist võetava asja üleandmise kohustus täita kohas, kus asi või asjade kogum asus võlasuhte tekkimise ajal; 3) kohustus anda üle asi, mis tuleb toota või valmistada pärast lepingu sõlmimist, täita kohas, kus asi valmistati või toodeti; 4) käesoleva lõike punktides 1–3 nimetamata kohustus täita võlgniku võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlgniku elu- või asukohas. Käesolevas asjas ei ole lepingus kindlaks määratud kohustuse täitmise konkreetset asukohta, jättes selle liisinguandja määrata. Kohus leiab, et liisingulepingu TÜ p 12.4 on vastuolus VÕS § 85 lg 1,2 osas, millega liisinguvõtja on kohustatud liisingueseme transportima omal kulul määratlemata liisinguandja poolt näidatud kohta ning hageja ei ole järginud liisingueseme tagastamise nõude esitamisel VÕS § 85 lg 1,2. Liisinguese on üle antud Tartus 17.04.2009 (tl 34). Seega ei ole põhjendatud käesolevas asjas kostjatelt tagastusteenuse eest, mis on seotud liisingueseme Tallinnasse viimisega, tasu väljamõistmine. Hageja nõuab kostjatelt auto müügitasu 290,80 eurot. Kostjad vaidlevad nõudele vastu. Tõendina on hageja esitanud kohtule Autolink OÜ arve (tl 37), mille kohaselt nõuab viimane hagejalt vahendustasusid 01.-15.05.2009 müüdud sõidukeilt, sealhulgas VW Sharan TDi 1,9 sinine 2002 435ARB eest 3855,93 krooni+ käibemaks. Kohtule esitatud müügilepingust (tl 55) nähtuvalt on Autolink OÜ 5.mail 2009.a. ostnud hagejalt vaidlusaluse sõiduki hinnaga 91 000 krooni. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et Autolink OÜ oleks vahendanud hagejale lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või oleks osutanud hagejale lepingu sõlmimise võimalusele kolmanda isikuga, mis tingiks 8 (9)

vahendustasu maksmist. Küll pärast vaidlusalust tehingut 23.veebruaril 2011 jõustunud VÕS § 3792 lg 1 sätestab vahenduslepingu mõiste, mille kohaselt kohustub vahenduslepinguga pakkuja vahendama tarbijale lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, tarbija aga kohustub maksma talle selle eest tasu. Kohus leiab, et kui hageja on tasunud auto ostjale vahendustasusid, siis ei ole põhjendatud käesolevas asjas nende hüvitamist nõuda kostjatelt. Kohtule esitatud liisingueseme müügilepingus ei ole jäetud mingeid müügitehinguga seotud kulusid müüja kanda. Hageja nõuab kostjatelt võlgnevuselt viivist kuni 19.05.2009 21,63 eurot. Hageja on esitanud kohtule viiviste arvestuse (tl 41). Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus vaidlusalusel perioodil seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu p 6.9 kohaselt, kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingumakse või mõne muu lepingujärgse summa maksmisega (välja arvatud intress, millelt viivist ei arvutata), maksab ta liisinguandjale viivist seaduses sätestatud määras iga viivitatud päeva eest. Kostjad ei vaidle viiviste arvutusele ja suurusele vastu (tl 119) ja ei ole taotlenud viiviste vähendamist, mistõttu loeb kohus kostjate õigeksvõtuga ja hageja esitatud dokumentaalsete tõenditega hageja viiviste 21,63 euro nõude põhjendatuks. Vastavalt VÕS §-dele 142 lg 1, 145 lg 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastustavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega kostja 2 vastutab vastavalt sõlmitud käendusele (tl 17) solidaarselt kostjaga 1 liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest hageja ees 277 000 krooni, s.o. 17 703,53 euro ulatuses. Eeltoodud asjaoludel on hagi tõendatud osaliselt ja kostjatelt kuuluvad solidaarselt väljamõistmisele tasumata liisingumaksed 1299,19 eurot, liisingueseme kindlustusega seotud kulud 65,14 eurot, saadetud hoiatuskirjade tasu 7,54 eurot ning viivised 21,63 eurot, s.o. kokku 1393,50 eurot. Asjaolu, et kostja 1 on töötu (tl 129) ei muuda tema suhtes hagi osalist rahuldamist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi ligi pooles ulatuses, peab kohus põhjendatuks jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.