Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

vahendamisega kolmanda isiku poolt võlaõigusseaduse (VÕS) § 664 lg 1 tähenduses. Ka viivisenõue on põhjendamatu. Kuna hageja nõuab viivist müügikahjult, ei ole tegemist viivisega liisingu-maksetelt ega muudelt liisingujärgsetelt summadelt. Seetõttu ei saa kohaldada lepingujärgset viivisemäära, vaid seadusest tulenevat määra (VÕS § 113). Kui kohus peaks siiski leidma, et kohaldada tuleb lepingus märgitud viivisemäära, paluvad kostjad viivise suurust vähendada, kuna see on ebamõistlikult suur (VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1). Kostja II märkis täiendavalt, et käenduslepingul puudub tema allkiri ega ole lisatud ka vastavat volikirja. Seega peab hageja eelkõige tõendama, et kostja II on üldse võtnud kohustuse hageja ja kostja I vahelist liisingulepingut käendada. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused Harju Maakohus rahuldas AS SEB Liising hagi ning mõistis AS-lt Akriform ja X Xlt välja 23 277, 10 eurot. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda. Pooltel ei ole vaidlust, et 03.05.2007 VÕS § 361 alusel sõlmitud liisingu-lepinguga nr L07105468 andis hageja kostja I kasutusse sõiduki LEXUS RX400h, registrimärgiga 707MEP. Liisinguleping sõlmiti tähtajaga 24.05.2012, mille jooksul kostja I kohustus tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt arvetele. Hageja omandas liisingueseme 03.05.2007 hinnaga 61 065, 15 eurot ja andis selle samal päeval kostja I valdusse. Kostjal I jäid osaliselt tasumata arved - nr A09094572 summas 776, 27 eurot, nr A09205377 summas 235, 41 eurot ja täielikult tasumata arved nr A09131079, nr A09167388, nr A09171565, nr A09210715, nr A09251283, nr A09300991 ja nr A09351114. 07.05.2009 saatis hageja kostjale I teatise, et ta loeb liisingulepingu ühepoolselt ülesöelduks ja kostjal I tuleb liisinguese hagejale tagastada, kui ta ei tasu liisingulepingust tulenevat võlgnevust hiljemalt 19.05.2009. Kostja I võlgnevust ei tasunud ja liisinguleping loeti ülesöelduks. Pooltel ei ole vaidlust, et vastavalt hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingule andis kostja II hagejale käenduse, tagamaks liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmist solidaarselt kostjaga I summas 61 065, 15 eurot. Pooltel on vaidlus sõiduki kindlustusmaksete, müügikahju ja lisakulutuste üle. Hagiavalduse järgi kuulusid kostja I poolt tasumisele järgmised maksed: tasumata arved 2925, 65 eurot, liisingueseme eest hüvitamata osa 10 087, 47 eurot, lisakulud (puhastusteenus, müügiteenus) 955, 10 eurot ja viivised 1 035, 53 eurot. Hageja suurendas viivise nõuet 01.10.2010 dokumendis 10 000 eurole, võttes viivise arvutuse aluseks üksnes müügikahjumi. Kostjale esitatud arvetelt nr A09094572, nr A09205377, nr A09131079, nr A09167388, nr A09171565, nr A09210715 nähtuvalt kajastavad need lisaks rendimaksetele ja intressile ka kindlustusmakseid, leppetrahvi ja arve käsitlemise tasu. Kostjad vaidlesid vastu kindlustusmaksetele perioodi eest pärast sõiduki valduse üleandmist. Hageja vähendas 17.12.2012 istungil kindlustusmaksete nõuet 691, 12 euro võrra, seega on tasumata arvetest tulenev võlg põhjendatud ja tõendatud summas 2234, 53 eurot. Liisingulepingu punkti 11.2 kohaselt kohustus kostja I maksma hagejale kõik liisingulepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad summad. Samuti kohustus kostja I hüvitama kõik hagejale liisingulepingu ülesütlemiseni tekkinud kahjud. Liisingulepingu punkti 11.5 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulutused. Riigikohus on otsustes (3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08 ja 3-2-1-77-08) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on Riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt

tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Sõiduki LEXUS xxxxxxxx hindamise aktiga on tõendatud, et 17.06.2009 hinnati sõiduki väärtuseks 28 760, 24 eurot (450 000 krooni). Sõiduki müügikuulutustega internetiportaalis auto24.ee on tõendatud, et hageja pani liisingueseme parema hinnaga müümiseks müügikuulutuse üles internetiportaalis auto24.ee, kus müüdi sõidukit hinnaga 28 376, 77 eurot, OÜ Autolink müügiplatsil pandi sõiduki esmaseks hinnaks 30 358, 03 eurot (475 000 krooni). Müügilepinguga nr VOL07105468 on tõendatud, et sõiduk müüdi 24.08.2009 hinnaga 26 203, 78 eurot (410 000 krooni). Seega on erinevus sõiduki 17.06.2009 hindamisakti ja müügihinna vahel ligikaudu 9%, mistõttu peab kohus sõiduki müügihinda 26 203, 78 eurot lubatavaks ja mõistlikuks ning müügikahju 10 087, 47 eurot tuleb kostjal I tasuda. Kuivõrd hageja laskis sõiduki 17.06.2009 hinnata, siis ei ole põhjendatud sõiduki väärtuse määramisel aluseks võtta OÜ Autolink ja internetiportaalis auto24.ee avaldatud esmaseid müügihindu. Kuna kostjad ise ei esitanud vaidlusaluse sõiduki väärtuse kohta asjatundja arvamust, siis ei ole nende vastuväited hindamisakti õigsusele põhjendatud ega tõendatud. Kostjate esitatud hinnapäringute järgi ei saa kohus määrata vaidlusaluse sõiduki väärtust, kuna tõenditest ei nähtu, missugused lisad või muud turuhinda mõjutavad omadused võrdluseks esitatud sõidukitel esinesid. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja ei oleks võimaldanud neil osaleda sõiduki müügiprotsessis, et müüa sõiduk soodsamalt. OÜ Autolink 16.07.2009 arvega nr 907110 on tõendatud, et sõidukile teostati poleerimine ja keemiline sisepesu ja hageja tasus selle eest 168, 99 eurot. 17.06.2009 hindamisaktist nähtuvalt olid sõiduki esistangel kriimud ning juhi iste oli kulunud ja määrdunud. Seega olid tehtud kulutused liisingueseme parema hinnaga müügiks põhjendatud ja kuuluvad hüvitamisele. OÜ Autolink 24.08.2009 arvest nr 908122 nähtuvalt müüdi sõiduk OÜ-le Helenium koos ohutuspaketiga hinnaga 415 000 krooni (26 523, 33 eurot). Hageja on kostjale I esitanud müügiteenuse eest 04.11.2009 arve summas 786, 11 eurot. Arvetest nähtuvalt on hageja esitanud kostjale I müügiteenuse eest arve 3,55% ulatuses, mida kohus peab põhjendatud ja mõistlikus suuruses tehtud kulutuseks. Liisingulepingu punkti 6.9 kohaselt on kostja I kohustatud maksma hagejale viivist 0,3% tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest, kui ta hilineb ükskõik millise makse või mõne muu liisingulepingu järgse summa maksmisega. Viivise arvestuse kohaselt on viivis 0,3% müügikuludelt 10 087, 47 eurot perioodi 21.09.2009 - 01.10.2012 eest kokku 33 500, 49 eurot, millest hageja palub välja mõista 10 000 eurot, kostjad viivise arvutusele vastu ei vaielnud. Kuna viivise nõue on väiksem põhivõlast, siis kuulub see täies ulatuses rahuldamisele. Käenduslepingus on kostja II vastutuse piirmääraks 61 065, 15 eurot, mis on suurem hagis esitatud nõudest. Järelikult tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 23 277, 10 eurot. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 ja § 165 lg-st 3 jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebus Kostjad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjatelt välja 21 042, 57 eurot. Kostjad paluvad teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi selles osas rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad ei vaidlusta maakohtu otsust summas 2234, 53 eurot, mis on tasumata liisingumaksete võlgnevus.

Hageja ja kostjate vahel puudub kokkulepe, kuidas liisingueseme väärtust määratakse. Seega puudub ka kokkulepe, et liisingueseme väärtuse puhul lähtutakse selle tegelikust müügihinnast, mitte VÕS § 367 lg-s 3 sätestatust. Maakohus on asja lahendamisel siiski lähtunud sõiduki müügihinnast. Kuivõrd otsusest ei ole arusaadav, kas kohus lähtus otsuse tegemisel sõiduki müügihinnast, kuna oli seisukohal, et poolte vahel oli selles osas kokkulepe, või muudest asjaoludest, siis on kohtuotsus selles osas ebaselge. Kohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 8, jättes hindamata kostjate vastuväite, et BRC poolt koostatud sõiduki hindamisakti alusel ei saa hinnata sõiduki väärtust, kuna akti koostamisel ei ole arvesse võetud kõiki sõiduki lisasid. Kohus ei ole liisingueseme väärtuse määramisel arvesse võtnud kõiki tõendeid ning hinnanud neid vastavalt TsMS § 232 lg-le 1 igakülgselt ja täielikult. Asjaolu, et hageja on lasknud sõiduki väärtust ühel isikul hinnata, ei tähenda automaatselt, et muude tõenditega ei ole põhjendatud sõiduki väärtuse määramine. Liisingueseme väärtuseks loetakse liisingueseme keskmine müügihind tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt. Eestis saab sõidukite turuhinda määrata eelkõige www.auto24.ee müügikuulutuste alusel, kuna kõiki sõidukeid müüakse antud internetiportaalis. Riigikohus on mitmetes lahendites (3-2-1-110-09, 3-2-1-11-12, 3-2-1-184-12) märkinud, et asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud sarnaste asjade müügikuulutustega. Üllatuslik ja vastuoluline on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa kostjate esitatud hinnapäringute alusel määrata vaidlusaluse sõiduki väärtust, kuna neist ei nähtu, missugused lisad sõidukitel esinesid, kuid samas on kohus otsuse tegemisel hageja hindamisakti arvestanud, kuigi seal ei ole samuti arvesse võetud kõiki sõiduki lisasid. OÜ Autolink on sõiduki 30 358, 03 euroga müüki pannes avaldanud omapoolse arvamuse sõiduki väärtusest, mis on turuväärtusele ligilähedane. Ringkonnakohtul tuleb TsMS § 652 lg 5 kohaselt hinnata uuesti liisingueseme väärtuse tuvastamisel hageja esitatud hindamisakti, võttes arvesse kostjate vastuväiteid ja teisi kogutud tõendeid, eelkõige www.auto24.ee väljavõtet. Kohtuotsus on vastuoluline, kuna kohus ei ole põhjendanud, miks ta müügikahjumi leidmisel võtab arvesse müügihinna, kuigi VÕS § 367 lg 3 sätestab, et arvesse tuleb võtta liisingueseme väärtust. Liisingueseme väärtus on tõendatud kostja poolt 15.10.2012 kohtule esitatud www.auto24.ee väljavõttega, millelt nähtub, et liisingueseme tüüpi sõiduki keskmine hind on liisingueseme tagastamise ajal 32 930 eurot. Nimetatud väärtust tuleb arvestada müügikahjumi tuvastamisel. Sel juhul on hageja kahju suuruseks -1006, 04 eurot [31 923,96 (põhiosa jääkmaksumus) - 32 930 (liisingueseme väärtus)] ja hagejal puudub müügikahjumi nõudeõigus. Kohus on rikkunud TsMS § 243 lg-t 1, jättes tõendid vahetult uurimata ja hindamata. Hinnates kogumis kostjate vastuväiteid hageja esitatud hindamisaktile, kostjate esitatud www.auto24.ee väljavõtet ning OÜ Autolink poolt määratud liisingueseme hinda, on ilmselge, et liisingueseme väärtus ei ole 28 760, 24 eurot, vaid TsÜS §-st 65 tulenevalt 32 930 eurot. Kohus on ebaõigesti märkinud, et pooled ei vaidle viivise nõude osas. Kostjad vaidlevad viivise nõudele vastu. Juhul, kui kohus siiski asub seisukohale, et hagejal on müügikahju tekkinud, siis tuleb viivise nõude puhul kohaldada VÕS § 113. Müügikahjumilt viivise arvestus põhineb seadusjärgsel (VÕS § 367 lg 1), mitte lepingulisel viivise määral. Liisingulepingus sätestatud viivisemäär kohaldub liisingumaksetele ja muudele liisingujärgsetele summadele. Maakohus on rikkunud TsMS § 438 lg-1, kuna otsusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel kuuluvad sõiduki poleerimise ja keemilise pesu kulud kostjate poolt tasumisele. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-52-11 märkinud, et remondikulu ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud kuluks. Kohus lähtus liisingueseme väärtuse tuvastamisel 17.06.2009 hindamisaktist, kuid poleerimine ja keemiline pesu teostati sõidukile kuu aega hiljem 16.07.2009. Seega on

poleerimise ja keemilise pesu vajadus mõjutanud liisingueseme väärtust ning seda on hageja nõude suuruse arvutamisel juba arvestatud VÕS § 367 lg 3 järgi. Samuti on Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-52-11 leidnud: „Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks ka VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Seega tuleb hagi remondikulude hüvitamise nõude osas jätta rahuldamata.“ Müügiteenuse kulu ei ole põhjendatud. Sõiduki ostis ära isik, kes osutas väidetavalt müügiteenust. Müügiteenuse osutamine ei ole ühegi tõendiga tõendatud. Müügiteenuse puhul on tegemist vahendusteenusega. Vastavalt VÕS § 664 lg-le 1 tekib vahendajal õigus tasule peale tema poolt vahendamise tulemusena lepingu sõlmimist. Kuna müügileping sõlmiti vahendaja endaga, siis müügiteenust ei olegi osutatud. Kohus andis 17.09.2012 istungil hagejale 01.10.2012 viimase tähtaja seisukohtade ja tõendite esitamiseks. OÜ Autolink arve nr 908122 on esitatud 12.12.2012, seega hilinenult, mistõttu kohus on tõendi asja materjalide juurde võtmisega rikkunud TsMS § 436 lg-t 3. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium alljärgmist. Kuna hageja on liisingulepingu kostja I maksekohustuse rikkumise tõttu üles öelnud, kohalduvad poolte varaliste suhete lõpetamisele liisingulepingu üldtingimuste vastavad sätted ja VÕS § 367. Maakohus ei eksinud, kui nõustus hagejaga, et antud asjas võib liisingueseme väärtuse määratlemisel lähtuda selle tegelikust müügihinnast. Kohus ei rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. Maakohtul ei olnud alust eelistada kostjate esitatud tõendit - portaali www.auto24.ee väljavõtet - liisingueseme turuväärtuse määramisel. Õige on küll see, et müügikuulutuste põhjal on võimalik selgitada välja asja turuväärtust, mis on aga kindlasti vaid ligikaudse täpsusega ega peegelda üheselt konkreetse eseme tegelikku reaalset müügihinda (turuväärtust). Maakohtul ei olnud alust jätta kõrvale hageja esitatud hindamisakti vaid põhjusel, et aktis märgitud hind erines internetiportaalis avaldatud müügipakkumiste keskmisest hinnast (vastavalt 28 760, 24 eurot ja 32 930 eurot). Kõnealust erinevust ei ole põhjust pidada nii oluliseks, et see võiks seada kahtluse alla konkreetse eseme kohta koostatud arvamuse. Hinnaerinevus on siiski neis piirides, mida võib pidada müüjapoolse hinnasoovi ja tehingu tegeliku väärtuse tavapäraseks nihkeks. Kolleegium on seisukohal, et maakohus lähtus õigesti liisingueseme väärtuse osas eseme tegelikust müügihinnast, mis erines küll hindamisaktis märgitud hinnast, kuid mitte oluliselt (vastavalt 26 523, 33 eurot ja 28 760, 24 eurot, millest nähtuvalt oli müügihind hindamisaktis märgitud hinnast madalam ca 7,8 %). Antud juhul õnnestus vara müüa alles 25.08.2009, mistõttu oli hinna alandamine põhjendatud. Kuna liisingueseme arvestuslik jääkväärtus oli 31 923, 96 eurot (käibemaksuta), müügihind 21 836, 48 eurot (käibemaksuta), lasus kostjatel kohustus kõnealune vahe hüvitada. Kaebuses sisalduva arvutustehte puhul (sõiduki jääkväärtuse ja väidetava turuväärtuse võrdlemisel) ei ole apellandid pealegi

arvestanud, et üks väärtustest sisaldab käibemaksu, teine mitte (turuväärtus sisaldab käibemaksu, jääkväärtus mitte). Kui võrrelda neid väärtusi omavahel võrreldavate suurustena (käibemaksuta), ei oleks vahe hageja kasuks, vaid üle 4000 euro hageja kahjuks (31 923, 96 - 27 433, 33). Kaevatav kohtuotsus on õige ka hageja kantud lisakulude hüvitamise osas. Pooled ei vaidle selle üle, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud liisinguvõtjast tulenevatest põhjustest. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ka ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Nii kulutused sõiduki puhastusteenusele kui müügiteenusele on põhjendatud ja nende suurus vastab väljakujunenud turuhindadele. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et oleksid liisingueseme enne tagastamist puhastanud. Müügiteenuse eest tasutud 786, 11 eurot tuli kostjatel hüvitada. Liisinguandja ei ole sõidukite müügiga tegelev äriühing, vaid eelkõige krediidiasutus. See, et hageja tegi müügitehingu isikuga, kes osutas eelnevalt ka müügiteenust, ei muuda hageja tasutud summat põhjendamatuks. Mõlemad nimetatud kulud on käsitletavad liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakuludena VÕS § 367 lg 4 tähenduses. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja I leppisid liisingulepingus kokku viivisemääras - 0,3% päevas, mis kohaldus ka lepingu ülesütlemisest tulenevale võlgnevusele. Maakohtul ei olnud alust kohaldada seadusjärgset viivisemäära. VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 kohaselt kuulus kostjatelt väljamõistmisele viivis 0,3% päevas põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõudis viivist vaid nn müügikahjult, piirates nõuet omakorda 10 000 euroga. Kostjad olid võlgnevuse tasumisega viivituses vähemalt alates oktoobrist 2009. Kostjad vaidlesid viivisenõudele küll vastu, kuid viivise arvestuslikku külge ei vaidlustanud. Maakohus ei eksinud, kui sellele viitas.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostjate kanda (TsMS § 171 lg 1).

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.