Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

ennistamist. Hagiavalduse asjaolud, nõue XxxOÜ ja hageja õiguseellase AS Hansa Liising vahel sõlmiti 10.05.2007 liisingulepingu nr xxx, mille esemeks oli sõiduauto Renault Megane, ehitusaasta 2003. Liisingvõtja pidi maksma lepingu järgi liisingmakseid ja järgi intressi. Lisaks kohustus sõlmima kohustusliku ja vabatahtliku kindlustuse lepingud, tagama katkematu kindlustuse ja tasuma kindlustusmakseid, nende tasumata jätmisel hüvitama tekkinud kulud ja kahjud, kui need kandis liisingandja (lepingu p10, p 11.1, üldtingimuste p 6.3, 6.3.1, 6.3.2). 10.05.07 sõlmiti kindlustuslepped liisingandja ja - võtja vahel ning kindlustusandjaks oli XxxAS, - võtjaks liisinguvõtja ja soodustatud isikuks hageja. Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ja kohustusliku ja kaskokindlustuse maksed. Võlg oli kokku 989,48 eurot, liikluskindlustuse makse võlg 45,44 eurot (lepingu p 6.3.2), viivis põhiosa võlalt 115,38 eurot /(lepingu p 5.1. järgi määras 0,25%). 18.06.2010 saatis liisingandja liisinguvõtjale teate lepingu ülesütlemise kohta, palus võla tasuda. Seda ei liisingvõtja ei teinud. Leping on üles öeldud liisuvõtjale seega kookõlas lepingu üldtingimuste p 7.1.3 ja võlgnik pidi tagastama liisingueseme liisingandjale kooskõlas p 7.5. võlgnik seda ei teinud ja hageja sai liisingueseme tagasi 26.07.2010 tänu XxxOÜ. Pärast seda andis vara üle võõrandamise OÜ Xxx. Vara tagastamise ja võõrandamise kulud olid kokku 668,94 eurot. Liisingvõtja nõuded olid põhivõlgniku vastu järgmised lepingu lõppedes järgmised: Tasumata vara jääkmaksumus oli 3536,84 € /käibemaksuta) Debitoorne võlg oli 989,48€ Vara realiseerimise kulud olid 668,94 € /käibemaksuta Kindlustusmaksete võlg 45,44€ Viivis 115,38€ Vara realiseerimisest saadi 1086,50 (käibemaksuta), liisingandjale on laekunud võla katteks lisaks 1,66 eurot. Seega on liisingvõtja võlg 4267,92 euro. Kostjaga on sõlmitud käendusleping xxx 10.05.2007 eelmainitud liisinglepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks vastutuse piirmääraga 10785,30 €, käendaja vastutus on solidaarne põhivõlgniku vastutusega. Hageja palus käendajal 18.06.2010 saadetud kirjaga põhivõlgniku võla ära tasuda, mida käendaja ei teinud. 01.04.2011 kirjas teatas käendajat, et liisingleping on põhivõlgnikule üles öeldud ja palus käendajal põhivõlgniku lõpliku võla ära tasuda, mida käendaja ei ole teinud. Hageja palub kostjalt välja mõista 4267,92 € ja menetluskulud palub jätta kostja kanda ning mõista menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni nende tasumiseni Tulenevalt kostja vastuväidetest täpsustas hageja viivise arvestust (10.06.2013 dokument). Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu ning palub hagi jätta rahuldamata. Hageja õiguseellase ja liisingvõtja vahel oli müügileping ja seega ei kohaldu VÕS § 367. Kostja ei ole saanud mõjutada äriühingu 2 (3)

käitumist, kuna oli vaid 03.03.2009 osanik ja juhatuse liige. Hageja käitub heade kommete vastaselt, kuna pole nõudnud võlga kõigepealt võlgnikult, sh on viimane registrit kustutatud. Seega ei ole võimalik kostjal enam põhivõlgnikult midagi tagasi saada. Liisinguandjal oli ainuõigus valida kindlustusandja ja sõlmida lepinguid, mida ei saanud põhivõlgnik mõjutada ega sõlmida soodsamat lepingut. Seega ei ole selline kokkulepe käendajale kehtiv. Ei ole teada, kelle poolt sõidukile on vigastused tehtud. Lisaks on kostja arvates teenuste kulud arve nr 1010074 järgi suured. Vara müüdi alla turuhinna. Viivis on arusaamatu. Täiendavale viivisearvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud. Kohtu põhjendused Sõltumata sellest, et kostja hagi ei tunnistanud, ei olnud sisulist vaidlust järgmiste asjaolude üle: o XXX OÜ ja hageja õiguseellane AS Hansa Liising sõlmisid 10.05.2007 liisingulepingu nr xxx, mille esemeks oli sõiduauto Renault Megane, ehitusaasta 2003. o Liisingvõtja kohustus maksma lepingu järgi liisingmakseid, sh intressi. o Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. o 18.06.2010 teavitas liisingandja liisinguvõtjat ja käendajat liisingvõtja poolelt kohustuse rikkumisest ja palus võla tasuda, mida liisingvõtja ega käendaja ei teinud. o Liisingleping on üles öeldud seoses liisingvõtja -poolsete kohustuse rikkumisega. o Lepingu lõppedes oli vara jääkmaksumus 3536,84 € (käibemaksuta). o Lepingujärgne debitoorne (liisingumaksete) võlg oli 989,48 €. o Hageja õiguseellase ehk liisuvõtja ja kostja vahel on sõlmitud kirjalikus vormis 10.05.2007 käendusleping xxx liisinglepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks. o Kostja ehk käendaja vastutuse piirmäär on 10785,30 €, käendaja vastutus on solidaarne põhivõlgniku vastutusega. Kuna ülaltoodud asjaolude üle ei olnud vaidlust, siis ei pea kohus andma nende asjaolude kohta esitatud tõenditele täiendavat hinnangut. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega ning § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 järgi siis kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigil võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisinglepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale 3 (3)

tagastamise hetkel. Selleks väärtuseks on vastavalt TsÜS § 65 liisingeseme kohalik müügihind ehk turuväärtus. Kuna vaidlus puudu selles, et liisingleping on üles öeldud põhjusel, et liisingvõtja rikkus kohustusi, siis on hagejal kui liisingvõtjal õigus nõuda VÕS § 367 lg 1 järgi vastavate kulude hüvitamist. Asjaolu, kas liisingandja ja liisingvõtja sõlmisid müügilepingu, mille järgi pidi liisingvõtja asja omandama pärast viimase makse tähendamist, ei tähenda seda, et liisingvõtja ei võiks lepingut üles öelda liisingvõtja kohustuste rikkumise tõttu ning seega on asjakohatud kotja väide sellest, et hagejal ei ole õigus nõuda VÕS § 367 lg 1 järgi kulusid. Liisinglepingust ega üldtingimustest ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud sellistes tingimustes, et lepingus ülesütlemisel võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral ei ole liisingandjal õigust nõuda mainitud VÕS § 367 lg 1 järgseid kulusid. Lepingust nähtuvalt pidi liisingvõtja sõlmima kohustusliku ja vabatahtliku kindlustuse lepingud, tagama katkematu kindlustuse ja tasuma kindlustusmakseid ning kindlustusmaksete tasumata jätmisel oli kohustatud tekkinud kulud ja kahjud liisingandjale hüvitama, kui need kandis liisingandja (lepingu p 10, p 11.1, üldtingimuste p 6.3, 6.3.1, 6.3.2). Vaidlus puudus selles, et 10.05.07 sõlmiti kindlustuslepped liisingandja ja -võtja vahel, kus kindlustusandjaks oli XxxAS, võtjaks liisingvõtjaks ja soodustatud isikuks hageja. Seega oli liisingvõtjal kindlustusmaksete tasumise kohustus. Kostja väide, et märgitud tingimus ei ole talle kui käendajale siduv põhjusel, et liisingandja sai valida kindlustusandja, ei tulene seadusest ega lepingust ega käenduslepingust. Tegemist ei ole liisingvõtjat, milleks oli äriühing, ebamõistlikult kahjustava tingimusega, kuna selle sätte eesmärgiks on eelkõige kaitsta liisingeset (selle kaitsmine kahjude /hävimise/ kadumise korral hüvitise saamise/taastamise kaudu) ning koos sellega ka mõlema poole varanduslikku huvi. Seetõttu ei saa tingimus, mille järgi kindlustusandja valib liisingandja ja kindlustusvõtja kannab kindlustusmakseid ja kulud, olla liisingvõtja, kes saab liisingese kasutamisest kasu, kahjustada. Lisaks ei ole kostja ka põhjendanud, kuidas ja mis moodi oleks liisingvõtja poolt ise kindlustusandja valimine ja maksete tasumine mõjutanud liisingvõtja ja kostja kohustusi. Kuna asjas ei ole kostja esitanud tõendeid, et kindlustusmaksete võlg 45,44 € oleks võlgniku poolt täidetud, on seega põhivõlgniku võlg vastavalt 45,44 eurot. Eeltoodu alusel on leping koos kindlustusmaksete ja vastavate kulude tasumise kohustusega liisingvõtjale VÕS § 76 lg 1 alusel täitmiseks kohutuslik ning selle kohustuse täimist tagab kostja käendus käenduslepingu järgi kooskõlas VÕS § 76 lg 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1. Hageja on kohtule esitatud XxxOÜ aktiga tõendanud, et sai vara tagasi 26.07.2010. Kostja väitis, et temale ei ole teada, kes on autole põhjustanud vigastusi, mis on fikseeritud OÜ Xxx ja XxxOÜ vahelises aktis 02.09.2010. Kohus nõustub märgituga, kuid kostja ei ole vaatamata kohtu ettepanekust, tõendanud, et võlgnik oleks andnud vara üle ilma aktis märgitud vigastusteta. Kostja väitis, et tema jaoks on arusaamatu hagiavalduse lisa 10 arve nr 1010074 (lk 49) märgitud tasu. Vaatamata kohtu ettepanekule, ei ole kostja oma väiteid põhjendanud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on tõendanud vara realiseerimise kulusid 190,46 eurot (sh käibemaks). Lisaks nähtub hageja esitatud arvest nr 02312 (lk 47), et vara tagastamise kulud olid 9520,01 kr ehk 608,43€ (sh käibemaks). Esitatud maksedokumentidest nr 28087 04.08.2010 ja 85489 (lk 48,50) nähtuvalt on hageja tasunud XXX OÜ-le 9520,01 kr ja OÜ-le Xxx 2980,00 kr, kokku 12500,10 kr 4 (3)

ehk 798,90 eurot ning ilma käibemaksuta vastavalt 668,94 eurot. Seega on hageja tõendanud liisingeseme tagastamise ja realiseerimise kulusid kokku 668,94 €. Hageja on tõendanud kohtule esitatud vara müügiaktiga nr xxx (lk 51) et vara realiseeriti 17000 kr ehk 1086,50 euro (käibemaksuta) eest 29.10.2010. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et vara tagastamise ajal 26.07.2010 oli vaidlusaluse liisingeseme turuväärtus enam kui 1086,50 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on tõendanud eelviidatud aktiga, et liisinguseeme turuväärtus oli tagastamise ajal 1086,50 eurot (käibemaksuta), mida tuleb arvestada võlgniku kohustuste ulatuse määramisel kooskõlas VÕS § 367 lg 1, 4 ja TsÜS § 65. Vaidlus puudus selles, et lepingu ülesütlemise ajaks oli võlgniku liisingmaksete ehk debitoorne võlg kokku 989,48 €, vara jääkmaksumus oli 3536,84 €. Lisaks leidis tõendamist, et võlgniku kindlustusmaksete võlg oli 45,44 eurot, vara realiseerimise ja tagastamise kulud olid 668,94 €. Seega oli põhivõlgnikul kohustus VÕS § 76 lg 1 ja 367 lg 1 alusel hüvitada liisingandjale märgitud kulud. Seda, et põhivõlgnik oleks lepingu lõppedes debitoorse võlgnevuse ära tasunud, ei ole asjas tõendatud. Seega oli põhivõlgnik viivituses ja hagejal oli õigus nõuda lepingu p 5.1. järgi viivist 0,25% päevas VÕS § 76 lg 1 ja § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 järgi. Hageja esitas täiendava viivisearvestuse, millele kostja enam vastuväiteid ei esitanud. Eeltoodu alusel oli lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 115,38 eurot. Seega oli põhivõlgnikul kohustus ülalviidatud ulatuses kokku 5356,08 (sh viivis) liisingvõtja ees VÕS § 367 lg 1 järgi ära tasuda. Kuna liisingeseme turuväärtus oli 1085,50 eurot, siis tuleb VÕS § 367 lg 4 järgi märgitu arvesse võtta ning seega on VÕS § 367 lg 1 alusel põhivõlgniku kohustuse ulatus arvestades 1,66 eurot tasumist vastavalt 4267,92 eurot (5356,08 €-1086,50€-1,66€). Kostja väide, et pole selge, et mis moodi on laekunud hagejale 1,66 eurot, ei oma üldse tähtsust, sest selle 1,66 euro tasumist hageja kostjalt ei nõua. Kuna kostja pole väitnud ega tõendanud, et viidatud 4267,92 € oleks hagejale tasutud, siis rikub kostja kui käendaja käenduslepingust tulenevat põhivõlgniku kohustuse täitmise tagamist VÕS § 100 mõttes (kohustuse rikkumine on kohustuse täitmata jätmine). Rahalise kohustuse rikkumine ei ole vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi. Käenduslepingust ei tulene, et kostja vastutab põhivõlgniku kohutuse täitmise eest siis kui kostja on rikkunud süüliselt oma käenduslepingust tulenevaid kohustusi või oleks käendaja vastutus täiendav põhivõlgniku vastutusele. Käenduslepingu p 1 tulenevalt on kostja vastutus solidaarne põhivõlgniku vastutusega. Seega asjaolu, et kostja ei saanud mõjutada põhivõlgniku käitumist kohustuse täitmisel kuna ta ei ole enam põhivõlgniku osanik ega juhatuse liige, aga ka asjaolu, et hageja on nõude esitanud kostja vastu, mitte esmalt põhivõlgniku vastu, ei vabasta kostjat oma kohustuse täitmisest hageja ees. Kostja väitis, et kuivõrd põhivõlgnik on likvideeritud ja registrist kustutatud, ei õnnestu käendajal oma tagasinõuet enam maksma panna, ja et hageja on oma nõude esitanud hea usu põhimõte vastaselt, siis selliseid riske, mis puudutab põhivõlgniku likvideerimisel võimatust esitada tagasinõue pärast käenduskohutuse täitmist, kannab käendaja. Käenduslepingust ei nähtu, et käendaja vabaneks vastutusest, kui põhivõlgnik on likvideeritud ja registrist kustutatud ajal, mil võlausaldaja oma nõude esitab. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagi on tõendatud, põhjendatud, kostja vastutab põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning hagejal on õigus nõuda VÕS § 76 lg 1 ja 142 lg 1, 3, § 145 lg 1, § 101 5 (3)

lg 1 p 1, § 367 lg 1 alusel eraldi käendajalt kohustuse täitmist – so võlgnevuse 4267,95 € tasumist. Hagi kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 4267,95 eurot. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagiavalduse jäävad menetluskulud kostja. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega Tsiviilasja hind Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. Käesoleval juhul on hagihinnaks 4267,95 eurot. (digitaalne allkiri)

Kohtunik

6 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.