Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Elisa Eesti AS ja kostja 28.03.2008 ja 31.03.2008 mobiilsideteenuse osutamise liitumislepingute nr 1660683 ja 1661154 lisadena mobiiltelefonide järelmaksuga müügilepingud. Lepingu kohaselt pidi kostja tasuma igakuiseid osamakseid mobiiltelefonide Nokia 6120 classic ja Nokia 6300 eest kokku summas 408,40 eurot. Hagi esitamise seisuga on kostjal tasumata võlgnevus summas 407,54 eurot. Elisa Eesti AS loovutas 10.09.2010 antud nõude VÕS § 164 kohaselt Lindorff Eesti AS. Lepinguga võttis kostja kohustuse maksta hagejale vastavalt esitatud arvetele raha. Lepingu lahutamatuks lisaks on Elisa Eesti AS teenuste kasutamise eeskirjad, milles on kindlaks määratud poolte õigused ja kohustused ning mida osapooled kohustuvad lepingule alla kirjutades täitma. Üldtingimuste punkt 5.2.2. sätestab kostja kohustuse arvete õigeaegseks tasumiseks. Lähtuvalt VÕS § 5 sätestatud dispositiivsuse põhimõttest, leppisid pooled lepingu kohaselt kokku viivises määraga 0,15% päevas tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva kohta. Seisuga 19.04.2008 kuni 16.12.2011 on kostja viivisevõlgnevus hageja ees 805,10 eurot. Lähtuvalt hea usu ning mõistlikkuse põhimõttest nõuab hageja kostjalt viivitusintressi summas 407,54 eurot. Neil asjaoludel palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse 407,54 eurot ja viivitusintressi 407,54 eurot (tl 15-17).

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja võtab hagi õigeks, kuid leiab, et kuna ta telefone ei võtnud Lindorffist vaid Elisa AS, siis ei võlgne ta Lindorff AS midagi. Samuti viibis ta vastuse esitamise ajal vanglas, mistõttu ei ole tal sissetulekute puudumise tõttu võimalik hagi tasuda. Samuti ei ole ta nõus tasuma viiviseid (tl 49). KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA TEHTUD JÄRELDUSED Pooled on nõus asja lahendamisega TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses (tl 16, 49). Tartu Maakohtu 15.märtsi 2013.a. määrusega määrati pooltele tähtaeg 10 päeva kohtumääruse kättetoimetamisest, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente (tl 64). Hageja on kohtumääruse kätte saanud 15.03.2013 (tl 66), kostja 25.07.2013 (tl 85-87). Pooled ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitanud kohtule avaldusi ja dokumente. Poolte vahel ei ole vaidlust, et Elisa Eesti AS ja kostja vahel on 28.03.2008 ja 31.03.2008 sõlmitud mobiiltelefonide järelmaksuga müügilepingud (tl 18,19). Lepingutega on kindlaks määratud alates aprillist 2008-september 2009 igakuised kostja poolt tasumisele kuuluvate osamaksete suurused, maksetähtpäevaks on 18.kuupäev. Elisa AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 5.2.2. kohaselt on klient kohustatud tasuma ELISA poolt esitatud arved (tl 27). Kostja ei ole vaidlustanud hageja esitatud arvestust, mille kohaselt on tema võlgnevus 407,54 eurot ja ta ei ole esitanud kohtule tõendeid ka võla tasumise kohta. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

2 (4)

VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 23 lg 1 kohaselt võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või on sätestatud seaduses. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. Võlausaldajal on õigus VÕS § 101 lg 1 p 1, 6 kohaselt nõuda kohustuse täitmist, kui võlgnik on kohustust rikkunud ning nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 102 kohaselt peab võlgnik teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust. VÕS § 108 lg 1 annab võlausaldajale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmist selle rikkumisel. VÕS § 164 lg 1,2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Kinnituskirjast ja selle lisast (tl 20,21) nähtuvalt on Elisa Eesti AS loovutanud oma nõude K. K. vastu nõuete loovutamise lepinguga 10.09.2010 Lindorff Eesti AS. Seega on nõude esitamine kostja vastu käesolevas tsiviilasjas Lindorff Eesti AS poolt seaduslik. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et tema poolt kohustuse mittetäitmine on vabandatav. Seega on kostja müügilepingute järgne võlgnevus 407,54 eurot eeltoodud tõenditega tõendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse (alates 15.04.2013 kaheksa) protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Järelmaksuga müügilepingute kohaselt (tl 18,19) on Elisal õigus nõuda kostjalt viivist maksetähtajale järgnevast kuupäevast 0,15% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Hageja on esitanud viiviste arvestuse, millele ei ole kostja esitanud sisulisi vastuväiteid. Selle kohaselt on kostja viivisevõlgnevus hageja ees kuni hagiavalduse esitamiseni 805,10 eurot (0,15% x 1317 päeva x 407,54 eurot/100 = 805,10), kuid hageja vähendab viiviste nõuet lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest ja nõuab kostjalt viivist 407,54 eurot. VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus tasumisele kuuluvat leppetrahvi, kui see on ebamõistlikult suur, kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viiviste ja leppetrahvi suuruse alandamine on kohtu diskreditsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Leppetrahvi eesmärgiks on võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele, tagatisfunktsioon on võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu. Hageja on ise viiviste summat juba nõude esitamisel vähendanud, kuid samas on ta kostjale pakkunud kompromissi, mille kohaselt ta nõuab viiviseid vaid 250 eurot (tl 57). Kostja viibis 3 (4)

pikka aega vanglas ja tal puudus sissetulek, mis ei vabasta teda iseenesest kohustuste täitmisest; asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks võlgnevust asunud tasuma ka pärast vabanemist. Kõike eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks kostjalt väljamõistetavate viiviste suurust vähendada hageja poolt kompromissina pakutud 250 euroni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 407,54 eurot ja viivised 250 eurot. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hagi rahuldatakse täielikult hagi põhinõude osas, millelt on hageja maksnud riigilõivu, on põhjendatud jätta hageja tasutud riigilõiv kostja kanda, poolte teised menetluskulud jätta nende endi kanda. TsMS §-de 138 lg 1, 2; 144 p 7 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kusjuures riigilõiv on kohtukulu ja maksekäsu kiirmenetluse kulud on kohtuvälised kulud ning tulenevalt TsMS § 139 lg-st 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 47,93 eurot (tl 4) ja täiendavalt hagiavalduse esitamisel 41,54 eurot (tl 35). Riigilõivu on hageja tasunud vastavalt riigilõivuseadusele ning see kuulub kogusummas 89,47 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.