Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetluskulude jaotus 6.Menetluskulud jätta L. P. `i kanda. 7.Välja mõista L. P. `ilt Swedbank AS kasuks menetluskulu 375 (kolmsada seitsekümmend viis) eurot.

TEHTUD JÄRELDUSED

1.Tartu Maakohtu menetluses on AS Swedbank poolt 13.05.2013 esitatud hagi L. P. vastu 5 683,56 euro ja TsMS § 367 alusel lisanduva viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 24.04.2006 teleteenuste lepingu, mis oli seotud kostja arvelduskontoga ning mille alusel võimaldas hageja kostjale internetipanga teenuse kasutamist. 20.11.2012 sõlmisid pooled internetipanga vahendusel väikelaenulepingu nr 12-075206-VL, mille kohaselt võimaldas hageja kostjale laenu summas 3800 eurot intressimääraga 20% aastas ja tasumise tähtajaga 15.04.2013. Kostja jäi lepingu laenusumma ja intressi tagasimaksete tasumisega võlgnevusse alates 16.01.2013. Leping lõppes tähtaegselt 15.04.2013. Lepingu kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt järgnevast päevast arvates, VÕS § 113 kehtestatud määra alusel (EKP intress+7% aastas). Seisuga 13.05.2013 moodustab kostja võlgnevus hageja ees nimetatud lepingu alusel kokku 3 984,40 eurot, sh põhiosa 3 616,12 eurot; intress 308,76 eurot ajavahemiku 16.01.2013-15.04.2013 eest ja põhiosa viivis 59,52 eurot ajavahemiku 28.02.2013-13.05.2013 eest. Pooled sõlmisid 03.11.2011 püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu, mille alusel andis hageja kostja kasutusse MC püsimaksega krediitkaardi krediidilimiidiga 250 eurot. Lepingu p 7.2 kohaselt kohustus kostja maksma krediidilimiidi eest hagejale intressi ja teenustasusid. Intressimääraks oli lepingu järgi 22%. Hageja arvestas kasutatud krediidilimiidi eest intressi igal kalendripäeval. Kostja tegi krediitkaardiga tehinguid 1 627,81 euro väärtuses. Kasutatud krediidilimiidilt jättis kostja maksepäeval intressi tasumata ja püsimaksed tagastamata. 27.03.2013 saatis hageja kostjale teatise, milles teavitas kostjat lepingutest tulenevate võlgnevuste olemasolust ja palus võlgnevused tasuda hiljemalt 11.04.2013 ning hoiatas lepingu ülesütlemisest võlgnevuse mittetasumisel. Vaatamata hageja meeldetuletustele ei tasunud kostja tähtaegselt võlgnevust ja hageja luges lepingu ülesöelduks 15.04.2013. Hageja arvestas kohustusega viivitamise eest viivist (VÕS § 113 lg 1 sätestatud määra alusel). Seisuga 13.05.2013 moodustab kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees kokku 1 699,16 eurot, millest põhiosa 1 627,81 eurot; intress 29,45 eurot; viivis 10,40 eurot, kaardikasko 28,30 eurot, menetlustasu 3,20 eurot. Seoses lepinguga sõlmisid kostja ja

Swedbank P&C Incuranse AS (endise ärinimega AS Swedbank Varakindlustus) 03.11.2011 ka krediitkaardikindlustuslepingu, mille järgi kohustus kostja kindlustusvõtjana tasuma igakuiselt kindlustuspoliisil toodud määras kindlustusmakseid lepingus nimetatud maksepäeval eelneva kalendrikuu eest. Kindlustusandjaks oli AS Swedbank Varakindlustus ja soodustatud isikuks hageja. Kuna hagejal ei õnnestunud kostja kontot debiteerida, tasus hageja soodustatud isikuna kuni lepingu lõppemiseni kindlustusmakseid kindlustusandjale ise, mistõttu on hagejal õigus tasutud maksete hüvitamist omakorda nõuda kostjalt. Kostja võlgnevus hageja ees on kokku 5 683,56 eurot, sh põhiosa 5 243, 93 eurot; intress 338,21 eurot; põhiosa viivis 69,92 eurot; menetlustasu 3,20 eurot; kaardikasko 28,30 eurot. Samuti taotleb hageja kostjalt välja mõista viivis protsendina väikelaenulepingu 12-075206VLpõhinõudelt (3 616,12 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni panga hinnakirjas sätestatud määras (0,056% päevas), püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu põhinõudelt (1 627,81 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni panga hinnakirjas sätestatud määras (0,021% päevas). Hageja on hagi õiguslikult põhjendanud, viidates TsÜS § 5; VÕS §-dele 8 lg 2; 76 lg 1; 101 lg 1 p 1, 4, 6; 94; 101 lg 2; 108 lg 1; 113 lg 1.

kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist; taganeda lepingust või öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 esimesele lausele võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tulenevalt VÕS § 101 lg 2 võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohtupraktikas on reeglina ülemäära ja ebamõistlikult suureks loetud viivist, mis ületab põhivõla suurust. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevus kokku 5 683,56 eurot ning arvestades TsMS § 367 sätestatut viivis protsendina väikelaenulepingu 12-075206-VL põhinõudelt, so 3 616,12 eurolt alates 13.05.2013 kuni põhinõude täitmiseni panga hinnakirjas sätestatud määras. Kohtule esitatud väikelaenu hinnakirja kohaselt (tl 17) on viivise suuruseks EKP intress+7% aastas, millises suuruses loeb kohus põhjendatuks kostjalt viivise väljamõistmist, kusjuures kohus peab mõistlikuks piirata, et viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega (so 59,52 eurot) ei või ületada põhinõuet. Samuti tuleb kostjalt välja mõista viivis protsendina püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu põhinõudelt, so 1 627,81 eurolt alates 13.05.2013 kuni põhinõude täitmiseni eraisiku püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu tingimustes sätestatud määras, so EKP intress+7% aastas, kusjuures viivisenõue kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega (so 69,92 eurot) ei või ületada põhinõuet. Tulenevalt TsMS § 468 lg 1 p 1 kuulub hagi õigeksvõtul põhinev otsus viivitamatule täitmisele.

kui menetluskulud määratakse kindlaks TsMS § 1741 sätestatud korras. Hageja taotleb kostjalt välja mõista menetluskuluna hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõivu 375 eurot (tl 9). Vastavalt TsMS § 139 lg 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Seega loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskuluna kostjalt 375 euro väljamõistmist. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskulult alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kusjuures viivisenõue ei või ületada menetluskulu (375 eurot) nõuet. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.