Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Asjaolud ja hageja nõue

tõendanud, et lepingu eseme väärtus selle tagastamisel 21.01.2010 oli 7 831 eurot 84 senti. Kostjate esitatud tõenditest nähtub, et vara väärtus oli vara tagastamise ajal 20 000 – 24 000 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et ta on teinud kõik endast oleneva vältimaks endale kahju tekkimist ning kuidas toimus vara realiseerimine ja kas vara võõrandamisel on arvestatud varale tehtud mahukate ümberehitustega. 21.01.2010 tagastas kostja I vara vabatahtlikult, mistõttu on tagastusteenuse arve põhjendamatu. Kostjad tunnistavad lepingust II tulenevat nõuet tasumata osamaksete ja vara jääkmaksumuse osas summas 1 741 eurot 42 senti. Tagastusteenuse arve (191 eurot 73 senti) on põhjendamatu, kuna hagejale oli teada, et vara on hävinud ning tagastusteenust ei ole osutatud. Hageja viivise nõue on põhjendamatu. Hageja põhinõudes sisaldub juba viivisenõue. Viiviselt viivise arvestamine ei ole lubatud. Maakohtu otsus

Inkasso Agentuur 21.01.2010. Vara müügiaktist nr 0158170L nähtuvalt müüdi sõiduk OÜ-le Audere hinnaga 7 831 eurot 84 senti (käibemaksuta). Hageja ei ole lasknud sõiduki väärtust hinnata selle üleandmise ajal 21.01.2010 ning leidis, et sõiduki väärtuseks on 28.04.2010 tasutud müügihind, mis ei ole kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 3 ja Riigikohtu lahenditega. OÜ Autolink sõiduki müüki suunamise aktist nähtuvalt määrati müüki suunamise alghinnaks 7 988 eurot 96 senti (käibemaksuga). Müüki suunamise teadetest ja müügikuulutusest nähtuvalt suunati sõiduk müüki hinnaga 14 380 eurot 12 senti (käibemaksuga). Seega hindas hageja sõiduki väärtust kõrgemaks OÜ Autolink märgitud hinnast. Kostjad esitasid ABC Motors AS-i 20.10.2011 hindamisakti, mille järgi on Renault Master turuväärtuseks 20 000 - 24 000 eurot (käibemaksuga) ja BRC Autokeskuse 21.01.2010 hinnangu, mille järgi on sõiduki turuhind ca 23 966 eurot 87 senti (käibemaksuga). Hindamisaktides on arvestatud küll konkreetse sõiduki tehnilisi andmeid ja lisavarustust, kuid ei nähtu, et arvestatud oleks kõigi samal perioodil müügis olnud analoogsete sõidukite hinnapakkumisi, turuhinna olukorda ja muutusi lähiperioodidel. Hageja esitatud hinnapäringu järgi oli 2010 I kvartalis analoogsete sõidukite keskmine hind 12 000 eurot (käibemaksuga). Eautoline müügikuulutuste järgi oli sõidukile tehniliste näitajate poolest kõige sarnasemad Toyota Hiace Long 6 kohta + külmik hinnaga 11 500 eurot (käibemaksuga) ja VW Transporter Kombi hinnaga 11 900 eurot (käibemaksuga). Lisavarustus tõstis Renault Masteri väärtust analoogsetest sõidukitest kõrgemale. Võrreldud sõidukite puhul ei nähtu üldjuhul kaubikuga sarnase lisavarustuse olemasolu, mistõttu kohus neid hinnapakkumisi arvesse ei võta. Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktidest nähtuvalt olid sõidukil puudused: kaubaruumi uksed ei avane, parem küljeuks murdumisjäljendiga, esiklaas katki, vasak küljeuks mõlkis ja kriibitud, mõlemad tagatuled katki, rehvid siledad, sisepuhuri reostaat ei tööta, servise ja eelsüüte tuli põleb. Mõlemad aktid on tehtud 21.01.2010, seega olid puudused olemas sõidukil üleandmise ajal. Kostja esitatud Wisemen Grupp OÜ 12.11.2009 pakkumisest remonttöödele nähtub, et tagauste reguleerimise ja küljeuste keretööde ning tarvikute maksumus on vähemalt 3 850 eurot (käibemaksuga). Teiste puuduste remondihinna osas tõendid puuduvad. Sõidukiga on toimunud ELKF andmetel 2008 kaks avariid. Sõiduki puudused ja analoogsete sõidukite pakkumishinnad võisid langetada sõiduki turuväärtust ja viia selle lähedale analoogsete sõidukite hindadele, mida siiski tõstis lisavarustus. Tõendina ei saa arvestada hageja töötaja H Hi kirjalikku arvamust sõiduki väärtuse kohta, kuna H. Hi ei ole tunnistajana üle kuulatud ega hoiatatud valeütluste andmise eest. Eeltoodu alusel oli Renault Master väärtuseks hagejale üleandmise ajal 14 400 eurot (käibemaksuga) ja 12 000 eurot (käibemaksuta). Kuna sõiduki müügihind erineb hinnangulisest sõiduki turuväärtusest rohkem kui 10%, siis ei saa seda pidada lubatavaks kõrvalekaldeks ega sõiduki väärtuseks liisinguandjale üleandmise ajal. Hageja nõue 316 eurot 42 senti (käibemaksuta) müügiga kaasnevate kulude eest arvete nr 1004176 29.04.2010 ja nr 100071 04.02.2010 alusel on põhjendatud. Hageja põhitegevuseks ei ole liisinguvara tagastamise ja võõrandamisega seotu, seega on teenuse sisseostmine põhjendatud. Arvel märgitud summadest järeldub, et müügitasu on 2% müügihinnast, mis ei ole ebamõistlikult suur. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks saanud sõiduki müügiteenust mõnelt muult teenusepakkujalt odavamalt. Üleandmise-vastuvõtu aktidega on tõendatud, et kostja II andis sõiduki üle OÜ-le Incure Inkasso Agentuur, kes omakorda andis sõiduki üle OÜle Autolink. Teenuse hinda (159 eurot 78 senti (käibemaksuta)) ei saa pidada ülemäära kõrgeks. Järelikult on hageja lepingust I tulenev nõue 22 068 eurot 20 senti (vara jääkmaksumus 17 482 eurot 4 senti, debitoorne võlg 3 557 eurot 91 senti, viivised 710 eurot 47 senti, kindlustusmaksed 1 euro 36 senti ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 316

eurot 42 senti), millest tuleb maha arvata vara väärtus 21.01.10 seisuga 12 000 eurot (käibemaksuta), seega 10 068 eurot 20 senti. Lepingust II tuleneva nõude osas vaidles kostja I vastu üksnes tagastusteenuse arvele nr 100937 19.05.2010, kuna vara oli hävinud ja tagastusteenust ei ole osutatud. Eelnimetatu nähtub väljavõttest vara tagastamata jätmise põhjuste kohta, seega tuleb hageja nõuet 191 euro 73 sendi võrra vähendada ning lugeda põhjendatuks hageja nõue 1 906 eurot 43 senti. Käenduslepingute nr 0158170L ja nr 0162282L järgi vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I liisingulepingutest tulenevate rahaliste kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest maksimummääras 37 716 eurot 62 senti lepingu I osas ja 7 896 eurot 92 senti lepingu II osas. Tulenevalt VÕS § 142 lg-st 1 ja §-st 145 on kostjal II kohustus hüvitada solidaarselt kostjaga I hagejale lepingust I tulenev võlgnevus 14 580 eurot 76 senti. VÕS § 108 lg-st 1 lähtudes on hagi põhjendatud osaliselt ning kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista solidaarselt 11 974 eurot 63 senti. Viivist ei arvestata intressilt (521 eurot 42 senti) ja viiviselt (875 eurot 47 senti), seega tuleb need nõudest maha arvata. Viivis tuleb 0,25% päevas VÕS § 113 lg 1 ning lepingute I ja II p-i 5.1 alusel välja mõista põhivõlalt 10 577 eurot 74 senti alates hagi esitamisest 13.05.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 tuleb menetluskulud jätta 28% ulatuses hageja ja 72% ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus

lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et apellandid on kaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid ja neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Vaidlust ei ole selles, et hageja sõidukit selle tagastamise ajal 21.01.2010 ei hinnatud. Õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt liisingulepingu üldtingimuse p-d 3.7, 7.4 ja 7.4.1 on tühised osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel liisingulepingu võõrandamisest saadud müügihinnaga ja üldtingimuste asemel tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3. Õige on, et liisinguandja ja käendaja poolt tasumisele kuuluvatest summadest tuleb maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise hetke seisuga. Liisingueseme keskmine kohalik turuhind on määratletav liisingueseme tagastamisel ja see ei eelda liisingueseme võõrandamist ja vastav hüvitise nõue muutub sissenõutavaks liisingueseme tagastamisega, sest liisinguandja saab liisingueseme väärtust hinnata eseme enda valdusse saamisel ja see tegevus ei nõua märkimisväärsest aega. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt rikkus maakohus tõendite hindamisel menetlusnorme. Kohus on otsuses hinnanud esitatud tõendeid ja selgitanud, miks ei olnud võimalik arvestada võrdluseks pakutud sõidukite hindadega kas siis seetõttu, et hinnapakkumistes ei nähtunud lisavarustuse olemasolu sõidukitel või esinesid olulised erinevused tehnilistes andmetes või ehitusaastas. Kohus on otsuses selgitatud lisavarustusega seonduvat ja seda, et lisavarustuse (külmik) olemasolu tõstab sõiduki väärtust võrreldes tavapäraste analoogsete sõidukitega. Apellandi etteheide, et kohus on arvestanud asjaolu, mille osas pooled ei saanud oma seisukohta avaldada, ei ole õige. Apellant on ise maakohtus väitnud ja kohus arvestas sellega, et külmik on sõiduki lisavarustuseks. Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt ei nähtu otsusest, milliseid tõendeid on kohus hinnanud ja kuidas oma seisukoha kujundanud. Apellantide esitatud tõendid jättis kohus arvestamata põhjusel, et neist ei nähtunud, millel nimetatud hinnangud põhinesid, st puudusid hinnangu aluseks olev võrdlusmaterjal ja algandmed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega sõiduki turuväärtuse määramisel ka selles osas, et kuigi lisavarustuse (külmik) olemasolu tõstis sõiduki turuväärtust, tuli arvestada turuväärtuse määramisel ka sõiduki avariilise ajaloo ja tal esinenud puudustega. Kuigi maakohus on ekslikult märkinud remondikalkulatsiooni summa kroonide asemel eurodes, ei toonud see iseenesest kaasa ebaõiget lahendit, sest kalkulatsioon kajastas puudusi vaid osaliselt ning sõiduki väärtust vähendavaid puudusi ja aspekte esines maakohtu arvates lisaks veelgi. Kuigi kostja poolt maakohtule esitatud sõidukite hinnangutes on välja toodud, et arvesse võeti läbisõitu ja tehnilist olukorda, ei nähtu, milliseid tehnilisi näitajaid oli hinnangu tellimisel eelnevalt hindajale esitatud ja millises ulatuses puudusi ja remondivajadust hinna kujundamisel tegelikult arvestati. Samas on vastustaja õigesti juhtinud apellatsioonkaebuse vastuses tähelepanu asjaolule, et auto24.ee statistilisest väljavõttest nähtuvatelt oli kõigist liisingueseme müügiperioodil pakkumises olnud sarnastest sõidukitest liisinguese ainus külmik - sõiduk. Seega ei saanud apellandi esitatud hinnangute aluseks olla võrdlus sarnaste

külmik - sõidukitega. Arvestada tuli, et sellisele külmikuks ümberehitatud sõidukile oli keerulisem leida ostjat, sest ta kasutusvõimalused on oluliselt piiratud võrreldes tavapärase sõidukiga, mis omakorda mõjus turuväärtusele negatiivselt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses igakülgselt põhjendanud tagastatud sõiduki hinna kujunemist selle tagastamise ajal hagejale ja lugenud sõiduki Renault Master väärtuseks 12 000 eurot käibemaksuta ja mõistnud välja võlgnevuse 10 068 eurot 20 senti. Kuna teise liisingulepingu ese ei olnud säilinud, jättis maakohus õigesti sellest nõudest tagastamisteenuse tasu 191 eurot 73 senti välja mõistmata ning rahuldas ülejäänud osas nõude 1906 eurot 43 senti. Otsus on seaduslik ka viivise osas ja neid põhjendusi ringkonnakohus VÕS § 654 lg 6 kohaselt ei korda. Arvestades eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on seaduslik ja kostjate apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Menetluskulude jaotus

U.Loonurm

A.Tänav

K.Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.