Võlaõigus › Võõrandamislepingud

21.06.2013 täiendas hageja oma seisukohti. Hageja väitel ei ole õige väide, et lepingust tagamine ei kehti, kuna ei olnud täidetud formaalsed eeldused lepingust taganemiseks. Hageja leidis täiendavalt, et kui kostja märkis müügilepingus enda aadressi valesti, siis ta on ise süüdi talle saadetud dokumentide mitte kättesaamises. Seda enam, et hageja arvates märkis kostja tahtlikult müügilepingus vale aadressi eesmärgiga varjata oma asukohta selleks, et peale sõiduki müüki ei saaks hageja temaga kohtuda. Sõidukil defektide avastamise hetkest helistas hageja 02.04.2013.a. ja 03.04.2013.a. kostjale ja teavitas teda müüdud sõiduki kasutamiskõlbamatusest, pakkus võimalust tagada sõiduki kasutusvõimaluse, s.o teha selleks vajalik remont või võtta sõiduk tagasi ja tagastada selle eest saadud raha. Kostja vastus Kostja vaidleb hagiavaldusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja on seisukohal, et lepingust taganemine ei kehti. Hageja saatis kostjale taganemisavalduse posti teel aadressil XXX, Tallinnas, kuid kuna kostja märgitud aadressil ei ela, siis ei saanud ta taganemisavaldust kätte. Ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahtevaldust kätte antud, sest tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Lisaks leiab kostja, et täidetud ei ole ka lepingust taganemise materiaalsed eeldused. Sõlmitud müügilepingu kohaselt hageja ostis mitte uue, vaid kasutatud auto. Müügilepingu p-st 3 kohaselt kinnitas hageja müügilepingu allakirjutamisega, et talle on võimaldatud teostada antud sõiduki kontroll tema poolt valitud ülevaatuspunktis, remonditöökojas või automargi esinduses ning teha proovisõitu. Ostja on tutvunud igakülgselt ning põhjalikult antud sõiduki välise ning tehnilise seisukorraga. Ostja on teadlik sellest, et kuna tegemist on kasutatud sõidukiga, siis antud sõiduki erinevad osad, detailid ja sõlmed võivad vajada välja vahetamist või remonti, või olla purunenud või puruneda peale seda, kui ostja hakkab sõidukit kasutama. Ostja ei oma seoses antud sõidukiga, peale müügilepingu allakirjutamist müüja suhtes mingeid pretensioone ega rahalisi või mistahes teisi nõudmisi. Kostja väitel ei ole käesolevas müügilepingus mitte ühtegi kostja väidet või kinnitust selle kohta, et müüdud auto on heas seisukorras, vaid vastupidi hageja oli hoiatatud, et kasutatud auto võib vajada remonti või vajalikku varuosade vahetamist, kusjuures hageja oli sellega nõus. Tehtud eksperdi kokkuvõtte kohaselt sõiduki osalemine teeliikluses on lubatud alles peale tehnokontrollis fikseeritud puuduste kõrvaldamist, mis tähendab, et ekspert on jõudnud oma arvamuses järeldusele, et toodud puuduseid on võimalik kõrvaldada. Seega, hageja viide VÕS § 223 lg 1-le ei ole antud juhul asjakohane. Kostja soovib rõhutada, et autot müüdi soodushinnaga 1 250,00 euro eest, hageja ostis auto 1 100,00 euro eest, mis tähendab, et hageja sai soodustust summas 150 eurot, näiteks võimalike puuduste kõrvaldamiseks. Analoogsete autode turuhind algab alates 1 500,00 eurot. Hageja ostis auto ca 30% odavamalt kõige odavamatest autodest. Samuti hageja poolt esitatud hinnapakkumises on terve loetelu osadest, mis on auto kuluosad, milliseid aeg-ajalt tuleb vahetada igas autos sõltumata selle vanusest. 31.07.2013 vastsuses hageja vastusele jäi kostja kõigi varem esitatud seisukohtade juurde. Kohtu põhjendused

Poolte vahel pole vaidlust, et hageja ja kostja vahel on 29.03.2013 sõlmitud müügileping (edaspidi leping) sõiduauto Audi A3 registreerimisnumbriga XXX ostmiseks, mille eest hageja tasus kostjale 1100 eurot. (tl 7). Poolte vahel ei ole ka vaidlust selles, et tegemist oli kasutatud sõidukiga. Pooled vaidlevad selle üle, kas sõidukil esinenud puudused on piisavalt olulised, et võimaldaks lepingust taganeda (oluline lepingurikkumine). Lisaks vaidlevad pooled selle üle, kas täidetud oli lepingust taganemise formaalne eeldus, see tähendab, kas lepingust taganemiseks saadetud tähitud teade on kostjani toimetatud korrektselt ja kas täidetud on taganemise materiaalne eeldus (oluline lepingurikkumine). Lisaks vaidlevad pooled ka asjaolu üle, kas kostja tegutses autot müües majandus- ja kutsetegevuses või mitte. Hageja tugineb lepingust taganemisele ja nõuab lepinguga üleantud 1100 euro tagastamist. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 116 lg 1 kohaselt lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Lepingupool taganeb lepingust VÕS § 188 lg 1 järgi taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Esimesena lahendab kohus küsimuse, kas lepingust taganemiseks saadetud tähitud teade on tehtud kostjale kättesaadavaks (taganemise formaalne eeldus). Hageja saatis 15.04.2013 lepingu ülesütlemisavalduse posti teel tähitud kirjaga kostja poolt müügilepingus märgitud aadressil. Samuti saatis hageja kostjale 05.04.2013 tähitud kirja, milles teavitas kostjat puudustest ja nõudis 1100 euro tagastamist. Sellekohased teated jäeti kostjale postkasti. Kostja väidab, et ta pole taganemisavaldust kätte saanud, kuna ta märgitud aadressil ei ela. Müügileping on sõlmitud 29.03.2013.a ja seal on hageja oma aadressi nimetanud. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Kohtu hinnangul ei ole lepingus ebaõige aadressi avaldamine hea usu kohane käitumine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Avaldades lepingus oma aadressi, arvestab pool asjaoluga, et talle võidakse sinna saata lepinguga seotud kirjavahetust. Kohtu hinnangul oli kostjal mõistlik võimalus tutvuda postisaadetistega, mille olemasolust on teda teavitatud. Teisena lahendab kohus küsimuse kostja võimalikust olulisest lepingu rikkumisest (taganemise materiaalne eeldus). Hageja väitel selgus ülevaatuse käigus, et sõidukil on defektid, mis välistavad selle ohutu ekspluateerimise ja mille tõttu on kostja müügilepingut rikkunud. Lisaks leidis hageja, et eksperdi kokkuvõte kohaselt ei vasta sõiduki tehnoseisukord mootorsõidukile esitatavatele tehnonõuetele ning see ei saa osaleda liikluses. Hageja lisas hagiavaldusele nimekirja autol esinevatest puudustest (tlk 8 ja 11). Kostja väitel ei viita hageja esitatud põhjenduses konkreetse lepingupunkti rikkumisele ning hagejat oli hoiatatud, et kasutatud auto võib vajada remonti. Hageja on peale ostu-müügilepingu sõlmimist esitanud sõidukile vaatamiseks talle tarbijakaitse komisjoni poolt soovitatud eksperdile Ain Leppikule, kes teostas tehnokontrolli ning fikseerinud puudustena: sõiduki mootori saaste ületab lubatud normatiivi kõigi näitajate

osas, seisupidur puudub, roolivõimendi pumbas tugev õlileke, esisillas liiklusohtlikud lõtkud, esistabilisaator valesti paigaldatud, kütusepaagi kinnitusvitsad läbivate korrosioonikahjustustega. XXXon asunud seisukohale, et sõiduki seisukord ei vastanud tehnonõuetele ja sõiduki teeliikluses osalemine on lubatud alles pärast puuduste kõrvaldamist. Hageja tugineb asjaolule, et sõidukit ei saa defektide tõttu kasutada otstarbeks, milleks tavaliselt sõiduk ostetakse ja defektide parandamine on kallim kui ostuhind. VÕS § 217 lg 2 punkti 1 ja 2 kohaselt, asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi või kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-132-00 asunud seisukohale, et „kasutatud asjade juures tuleb arvesse võtta nende tavapärast kulumist. Kulumisest tekkinud puudused ei kujuta endast lepingule mittevastavust, kui need vastavad sarnastele kasutatud asjadele tavaliselt esinevatele puudustele. Lepingutingimustele mittevastavusega on tegemist siiski siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldaval kasutatud asjadel tavaliselt ei esine.“ Kostja on müünud hagejale ligi kuusteist aastat vana kasutatud sõiduki. Sõiduki heas seisukorras reklaamimine ei ole asjas tõendamist leidnud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et sõiduki tehnoülevaatus oli lepingu sõlmimise hetkel kehtiv ning peale lepingu sõlmimist oli auto sõiduvõimeline. Kohus on seisukohale, et kuusteist aastat vana sõiduki puhul erinevate osade vahetamise vajaduse esinemine tavapärane. Ka on nii vanade sõidukite puhul tavapärane see, et järjekordse tehnoülevaatuse läbimiseks vajavad nad eelnevat remonti. Kasutatud sõiduki seisukorda peegeldab üldjuhul tema hind. Kostja on müügiportaali kuulutustega tõendanud asjaolu, et analoogilised sõidukid on kallima turuhinnaga. Ostes sedavõrd vana sõiduki analoogilistest sõidukitest odavama hinnaga, pidi hageja arvestama asjaoluga, et järgmist tehnoülevaatust ei pruugi sõiduk ilma arvestatava täiendava remondita läbida. Lepingu kohaselt oli hagejal võimalik lasta sõiduk enne lepingu sõlmimist üle vaadata. Hageja omandas sõiduki selle eelneva ülevaatamise võimalust kasutamata. Kuivõrd kohus ei tuvastanud kostja poolt lepingu olulist rikkumist, jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt TsMS § 405 lg 1 p 3 menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. TsMS § 175 lg 1 lause 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus

piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kostja XXX on esitanud kohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt palub ta hagejalt välja mõista menetluskuludena lepingulise esindaja kulud summas 720 eurot. Nimetatud summa piirmäära ei ületa ja kohtu hinnangul on lepingulise esindaja kulu suurus mõistlik. Kuivõrd hagi jäi rahuldamata, jäävad kostja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsusega mõistetakse hageja XXXlt kostja XXX kasuks välja lepingulise esindaja kulu summas 720 eurot. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 637 lg 21 kohaselt TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Kullerkann kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.