2-13-3717/14 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

2.Välja mõista Jxxxx Lxxxxxx AS-i MiniCredit kasuks menetluskulud summas 70 (seitsekümmend) eurot. Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lg 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §-le 142 Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 (SEB Pank) või arvelduskontole nr 221023778606 (Swedbank), mõlemal juhul viitenumber 3100057455. Menetluse käik AS MiniCredit esitas 23.01.2013.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Jxxxx Lxxxx vastu 555 euro saamiseks. Kohus tegi 11.02.2013.a võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 04.06.2013.a kohtumäärusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõue üle Tartu Maakohtule. Tartu Maakohtu18.06.2013.a kohtumäärusega jäeti hagiavaldus käiguta. 20.06.2013.a esitas AS MiniCredit kohtule nõude hagiavaldusele ettenähtud vormis. Hageja palus kohtul Jxxxx Lxxxxxx tema kasuks välja mõista laenulepingust tulenev võlg kokku summas 446,73 eurot, millest 191,73 eurot on põhivõlg, 37,71 eurot intress, 191,73 eurot hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis ja 25,56 eurot meeldetuletustasu. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivis protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingus sätestatud määras ehk 1,5% võlgnetavalt põhinõudelt päevas, kuid mitte rohkem kui 191,73 eurot. Kohus saatis kostjale menetlusse võtmise ja kirjaliku vastuse nõude määruse koos hagimaterjalidega vastavalt TsMS §-le 394 ning kohustas teda hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati TsMS § 407 järgi võimalikest õiguslikest tagajärgedest. Menetlusdokumendid on kostja elukoha aadressil 21.06.2013.a kätte toimetatud kostja emale Rxxxx Rxxxxxxxxxxx. Kohus loeb TsMS § 322 lg 1 alusel hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse määruse kostjale kättetoimetatuks 21.06.2013.a. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Hageja taotles hagiavalduses asja lahendamist tagaseljaotsusega, kui kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vasta. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi rahuldada. TsMS § 444 lg 1 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse.

2-13-3717 Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille alusel andis hageja 03.03.2010.a kostjale laenu summas 3000 krooni, mis vastab 191,73 eurole. Kostja kohustus laenu tagastama koos intressiga hiljemalt 02.04.2010.a. Kostja rikkus laenulepingust tulenevat maksekohustust ja ei tagastanud hagejale laenu ja kokkulepitud intressi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 402 sätestab, et krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma krediiti või laenu tarbijale, on tarbijakrediidileping. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 3 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist ja kahju hüvitamist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja nõue kostjalt laenu põhiosa, intressi ja meeldetuletustasu nõudes, kokku summas 255 euro nõudes. Kohus leiab aga, et hageja viivisenõue kostja vastu on osaliselt põhjendamatu. Laenulepingus on pooled kokku leppinud, et kostja maksab laenu tagastamisega viivitamise eest viivist 1,5 % tagastamata laenusummalt päevas. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist põhinõude ulatuses ja protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni, kuid mitte enam kui 191,73 eurot. Kohus leiab, et hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt viivise tasumist sellises määras. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 teise lause järgi ei välista see ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Sellist nõuet ei ole hageja aga esitanud. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 näeb ette, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 17.06.2013.a seisuga on kostja viivitanud laenu tagasimaksmisega 1171 päeva (03.04.2010.a kuni 17.06.2013.a). Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.01.2010. a 1,00 %, enne 01.07.2010. a 1,00%, enne 01.01.2011. a 1,00 %, enne 01.07.2011. a 1,25 %, enne 01.01.2012. a 1 %, enne 01.07.2012. a 1 %, 01.01.2013. a 0,75 %, ja enne 01.07.2013.a 0,50%. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist perioodi 03.04.2010.a kuni 30.06.2011.a eest 8 % tasumata laenusummalt aastas, s.o 19,15 eurot (191,73 eurot x 0,022% x 454 päeva), perioodi 01.07.2011.a kuni 31.12.2011.a eest 8,25 % tasumata laenusummalt aastas, s.o 8,11 eurot (191,73 eurot x 0,023% x 184 päeva), perioodi 01.01.2012.a kuni 31.12.2012.a eest 8% tasumata laenusummalt aastas, s.o 15,44 eurot (191,73 eurot x 0,022% x 366 päeva), perioodi 01.01.2013.a kuni 14.04.2013.a eest 7,75% tasumata laenusummalt aastas, s.o 4,19 eurot (191,73 eurot x 0,021% x 104 päeva) ja perioodi 15.04.2013.a kuni 17.06.2013.a eest 8,75% tasumata laenusummalt aastas, s.o 2,94 eurot (191,73 eurot x 0,024% x 64 päeva). Eeltoodu

2-13-3717 alusel on põhjendatud hageja nõue kostjalt viivise saamiseks 17.06.2013.a seisuga kokku summas 49,83 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise protsendina ka pärast hagi esitamist kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et hageja viivisenõue protsendina põhinõudest on põhjendatud VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus arvestas perioodil 18.06.2013.a – 26.08.2013.a viiviste suuruseks 3,11 eurot (põhivõlg 191,73 eurot x 0,024% x 56 päeva) + (põhivõlg 191,73 eurot x x päeva), mis tuleb samuti otsusega välja mõista. Kohus mõistab välja ka viivise pärast lahendi tegemist protsendina põhivõlast VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 307,94 eurot, millest 191,73 eurot on põhivõlg, 37,71 eurot intress, 25,56 eurot meeldetuletuste tasu ja 52,94 eurot 26.08.2013. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras alates 27.08.2013. a kuni põhinõude täieliku täitmiseni, kui mitte rohkem kui 191,73 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude ülejäänud ulatuses. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel, sama paragrahvi 3. lõike kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hagi 70 % ulatuses, seega jätab kohus 70 % menetluskuludest kostja kanda ja 30 % hageja kanda. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtule menetluskulude nimekirja. Hagimaterjalide põhjal on hageja menetluskuluks nõudelt tasutud riigilõiv kokku summas 100 eurot. Hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluses riigilõivu 45 eurot ja hagimenetluses 55 eurot. TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 7 alusel saab lugeda ka maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu hagimenetluse kuluks. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 70 % hageja poolt tasutud riigilõivust ehk summas 70 eurot.