2-12-21581/21 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Menetluse käik OÜ Koduliising esitas 01.06.2012. a Pärnu maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Jxxxx Õxxxxxx 105,22 euro saamiseks. Kohus tegi Jxxxx Õxxxxxx makseettepaneku, millele Jxxxx Õxxxxxesitas tähtaegselt vastuväite. Seoses vastuväite esitamisega otsustas Pärnu maakohus 18.03.2013. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse lõpetada ja anda nõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. OÜ Koduliising esitas 01.04.2013. a Tartu Maakohtule hagiavalduse Jxxxx Õxxxxxvastu 131,57 euro nõudes. Kohus võttis hagi 09.04.2013. a määrusega menetlusse. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse (tl 23-25) kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.03.2011. a laenulepingu nr 0115103122, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu 522,52 eurot Hawaii Express OÜ-lt kauba ostmiseks. Laenuleping sõlmiti tagastamise lõpptähtajaga 20.03.2012.a ja intressimääraga 20 % aastas. Laenu tagastamise graafiku kohaselt pidi laenu ja intresside tagastamine toimuma 12.03.2011. a kuni 20.03.2012. a iga kuu 20. kuupäeval summas 41,41 eurot. Kostja ei täitnud laenulepingut nõuetekohaselt. Kostja tasus laenu osamakseid kuni 20.01.2012.,a. kuid järgmise kuu, 20.02.2012.a osamakse tasus kostja summas 26,36 eurot ja viimane osamakse on 20.03.2012.a on täielikult tasumata. 01.04.2013. a seisuga on kostjal tasumata laenu põhiosa summas 52,61 eurot ja intressi 3,85 eurot. Hageja on saatnud kostjale võlgnevuse meeldetuletusi, kuid vaatamata sellele ei ole kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Hageja palus kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista kokku 131,57 eurot, millest moodustab 52,61 eurot laenu põhiosa, 3,85 eurot intress, 11,11 eurot 01.04.2013. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis määras 20 % tasumata summalt aastas ja 64 eurot võla sissenõudmisega seotud menetluskulu (meeldetuletuskirjade saatmine). 16.05.2013. a esitas hageja enda seisukoha (tl 53-56) kostja vastuväidetele. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega meeldetuletuskirjade saatmise kulu osas ja selgitas, et vastava tasu nõudmise õigus on sätestatud poolte vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste punktis 1.3.4. Seoses kostja poolt kohustuste rikkumisega on hageja saatnud kostjale kokku 7 võlateadet: 31.08; 20.09 ja 22.11.2011.a ning 03.01, 02.02, 20.02 ja 22.03.2012.a. Võlateadete eest on hageja nõudnud kostjalt kokku menetlustasu 117 eurot. Kostja poolt on tasumata kahe viimase võlateate eest menetlustasu summas 64 eurot, mille tasumist hageja hagis nõuab. Hageja leiab, et alusetud on kostja väited selle kohta, et ta ei ole hageja poolt saadetud teateid kätte saanud. Hageja on saatnud meeldetuletusteated kostjale elektroonselt tema poolt laenulepingu sõlmimisel avaldatud e-posti aadressile ja paberkandjal avaldatud elukoha aadressile xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Meeldetuletused paberkandjal on saadetud kostjale pärast seda, kui ta e-posti teel saadetud meeldetuletustele ei reageerinud ja nõutavat võlga ei tasunud. Kostja oli teadlik võlgnevusest hageja ees. Kostja on saatnud ka eposti teel vastused hageja meeldetuletuskirjale, mis näitab, et kostja on teated kätte saanud. Kostja seisukoht ja vastuväited Kostja Jxxxx Õxxxxxteatas 09.04.2013. a kirjalikus vastuses (tl 41), et tunnistab hagi osaliselt. Kostja teatel ei ole ta nõus hageja poolt nõutava menetluskuluga meeldetuletuskirjade saatmise eest. Kostja ei ole nõus maksma 32 eurot ühe meeldetuletuskirja eest. Lisaks ei ole hageja poolt saadetud meeldetuletuskirjad kostjani jõudnud ei e-posti teel ega paberkandjal. Kostjal puudub ka raha hageja poolt nõutava summa maksmiseks. Kostja palgast peetakse 90 % kinni Soome kohtumääruse alusel ja kostjale jääb kätte 8,27 eurot ühe päeva kohta.

13.05.2013. a vastuses (tl 47) teatas kostja, et soovib tasuda hagejale võla osade kaupa maksegraafiku alusel ühe aasta jooksul. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud asja materjalide ja poolte seisukohtadega, leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tegi vaidlustamata asjaoluna kindlaks, et hageja OÜ Koduliising ja kostja Jxxxx Õxxxx sõlmisid 12.03.2011. a laenulepingu nr 0115103122, mille alusel andis hageja kostjale laenu 522,52 eurot jalgratta ostmiseks Hawaii Express OÜ-lt. Hageja kandis laenusumma müüja kontole ja kostja kohustus laenusumma koos intressiga 20 % aastas tagastama hagejale maksegraafiku alusel osade kaupa 13 osamaksena, tasudes hagejale 12.03.2011. a esimese osamaksena 110 eurot ja alates 20.04.2011. a kuni 20.03.2012. a igakuiselt 20-ndaks kuupäevaks 41,41 eurot. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenuleping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Lepingu esemeks on kauba omandamise finantseerimine. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 401 lg 2 järgi võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. VÕS § 402 näeb ette, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ja ei tasunud hagejale laenu- ja intressimakseid nõuetekohaselt. Kostja tasus osamakseid kuni 20.01.2012. a. 20.02.2012. a osamakse tasus kostja hagejale osaliselt summas 26,36 eurot. Pärast seda kostja osamakseid tasunud ei ole. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja võlgneb hagejale põhiosa summas 52,61 eurot ja intressi summas 3,85 eurot. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja on hagejale maksete tasumisega olnud viivituses. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi võib võlausaldaja võlgniku poolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt viivist lepinguga ettenähtud intressimääras 01.04.2013. a seisuga summas 11,11 eurot. Eeltoodu alusel on õiguslikult põhjendatud hageja nõue kostja vastu tasumata laenu- ja intressimaksete ning maksete tasumisega viivitamise eest viivise saamiseks kokku summas 67,57 eurot. 3 (5)

Hageja nõuab kostjalt lisaks võla sissenõudmise menetluskulu: 20.02.2012. a saadetud meeldetuletuskirja eest 32 eurot ja 22.03.2012. a saadetud meeldetuletuskirja eest 32 eurot, kokku menetluskulu summas 64 eurot. Kostja vaidleb nimetatud nõudele vastu. Kostja väitel ei ole ta hagejalt meeldetuletuskirju saanud ja lisaks leiab kostja, et nõutav summa, mis on 32 eurot ühe kirja eest, on ebamõistlikult suur. Hageja on esitanud kohtule tõendina 20.02.2012. a ja 22.03.2012. a kuupäevaga koostatud ja kostjale adresseeritud võlgnevuse meeldetuletused (tl 67, 68). Nimetatud meeldetuletuskirjades teavitab hageja kostjat tekkinud võlgnevusest ja nõuab kohustuste täitmist. Lisaks on hageja esitanud tõendina väljavõtte poolte kirjavahetusest e-posti teel. 21.03.2013. a vastuses (tl 76) teatab kostja hagejale, et on saanud hagejalt viimase meeldetuletuse võla kohta 2012. a märtsis. Kohtu hinnangul võib nimetatud tõendi põhjal järeldada, et hageja on kostjale saatnud võla meeldetuletuse vähemalt 2012. a märtsis ja kostja on selle ka kätte saanud ja kostja vastupidine väide on ebaõige. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu Üldtingimuste (tl 29-30) punkt 1.3.4. sätestab, et kui laenusaaja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ja sellest tulenevalt saadab laenuandja laenusaajale kirjaliku teate lepingu rikkumise kohta, on laenuandjal õigus nõuda iga vastava teate saatmisel menetluskulu kuni 32 eurot. Hageja nõuabki nimetatud Üldtingimuste sätte alusel kostjalt temale 20.02. ja 22.03.2012.a saadetud meeldetuletuste eest menetluskulu 32 eurot kummagi teate eest. Kohus leiab, et laenulepingu Üldtingimuste punktis 1.3.4 ettenähtud kokkuleppe puhul on tegemist leppetrahvi tingimusega. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Üldtingimuste punkt 1.3.4 on sisuliselt kokkulepe summa kohta, mida laenuandjal on laenusaaja poolse kohustuse rikkumise korral õigus nõuda teate saatmise kulu (menetluskulu) katteks, kohustuseta tõendada kulude tegelikku suurust. Üldtingimuste punkt 1.3.4 on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. VÕS § 35 lg 1 näeb ette, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kuna pooled vaidlevad tüüptingimuse sisu üle, siis tuleb kohtul kontrollida tüüptingimuse kehtivust, olenemata sellest, et pooled ise ei ole sellele tuginenud. Samale seisukohale on asunud Riigikohus lahendites nr 3-2-1-2-08 (p 13) ja nr 3-2-1-56-08 (p 13). VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 näeb ette, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohtu hinnangul on Üldtingimuste punktis 1.3.4 ettenähtud leppetrahv rikkumise teate saatmise kulude eest summas 32 eurot ebamõistlikult suur ning kostja vastuväited selles osas on põhjendatud. Leppetrahv märgitud ulatuses ei ole proportsioonis eeldatava kahju suurusega, mis hagejale võis seoses rikkumise teate koostamise ja saatmisega tekkida. Hageja 4 (5)

ei ole ka tõendanud, et kostjale teadete saatmine oli seotud eriliste kuludega. Hageja on saatnud kostjale rikkumise teated tavaposti ja e-postiga. Mõistlikult eeldades võib järeldada, et hageja kulud seoses rikkumise teadete saatmisega on kordi väiksemad kui nõutav leppetrahv. Kuna Üldtingimuste punktis 1.3.4 ettenähtud leppetrahv on ebamõistlikult suur, siis on nimetatud tüüptingimus tühine VÕS § 42 lg 1 alusel, kuna selline tingimus kahjustab kostjat kui tarbijat ebamõistlikult. Kuna poolte vahel sõlmitud laenulepingu Üldtingimuste punkt 1.3.4 on tühine, siis ei ole põhjendatud hageja nõue sel alusel kostjalt rikkumise teadete eest menetluskulu, kokku 64 euro, nõudes põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Hagejal on õigus nõuda kostjalt võlamenetluse ja teadete saatmise kulusid kahju hüvitamise korras, tõendades kahju olemasolu ja selle suurust. Antud juhul hageja sellist nõuet esitanud ei ole ja tegelikke kulusid tõendanud ei ole. Seega kohus ei käsitle hageja võimalikku kahjunõuet. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 67,57 eurot, milles moodustab 52,61 eurot põhivõlg, 3,85 eurot intress ja 11,11 eurot 01.04.2013. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Ülejäänud osas, s.o 64 euro osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude ca 51% ulatuses, seega jätab kohus menetluskulud 51 % ulatuses kostja kanda ja 49 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi võib kohus lihtmenetluses muu hulgas määrata kindlaks menetluskulude suuruse juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Hageja on esitanud enda menetluskulude nimekirja. Kostja ei ole esitanud hageja menetluskuludele vastuväiteid. Hageja on märkinud enda menetluskuluks nõude esitamisel tasutud riigilõivu kokku summas 60 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluses nõude esitamisel riigilõivu summas 47,93 eurot ja hagi esitamisel täiendavat riigilõivu summas 12,07 eurot, kokku 60 eurot. Maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu saab TsMS § 144 p 7 alusel lugeda kohtumenetluse kuluks. Kohus leiab, et nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses ettenähtud määras ning hageja menetluskulu summas 60 eurot on põhjendatud. Kuna kohus jättis 51 % menetluskuludest kostja kanda, siis mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 51 % hageja menetluskulust, s.o summas 30,60 eurot. Kostja ei ole esitanud enda menetluskulude nimekirja ega taotlenud hageja poolt menetluskulude hüvitamist. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt hüvitatavate menetluskulude suurust.