Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid hageja ja XxxOÜ 25.10.2007 liisingulepingu nr xxx, mille esemeks oli sõiduauto Citroen Berlingo, 1,6 HCi Family 66 kw, ehitusaasta: 2007. Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed ning kindlustusmaksed. Hageja saatis liisinguvõtjale 28.06.2010 lepingu ülesütlemise teatise. 25.10.2007 sõlmisid hageja ja Xxxlepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr KÄ-xxx , mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 228 112,59 krooni s.o 14 579,05 euro tasumise eest. Kuna XxxOÜ ei tasunud hagejale lepingujärgseid makseid nõuetekohaselt vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele ning hageja poolt antud täiendavale tähtajale, siis ütles hageja 28.06.2010.a. vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 10.1.lepingu üles ennetähtaegselt ja nõudis sõiduki viivitamatut tagastamist. Vaatamata hageja püüdele saada XxxOÜ – lt ja kostjalt võlgnevus ja sõiduk kätte kohtuväliselt, ei andnud see soovitud tulemust, mistõttu volitas hageja 08.09.2010.a. OÜ Incure Inkasso Agentuuri (edaspidi nimetatud hageja esindaja) hageja nimel XxxOÜ – lt ja kostjalt sõidukit tagastama ja rahalist kohustus sisse nõudma. Hageja esindaja esitas 13.09.2010.a. omalt poolt XxxOÜ – le ja kostjale nõude ning 14.09.2010.a. tagastas kostja hagejale sõiduki. Hageja alustas 15.12.201.a. sõiduki müüki alghinnaga 58 000 krooni ehk 3706,88 eurot ning teavitas sellest kirjaga XxxOÜ – d ja kostjat. 17.01.2011.a. müüs hageja sõiduki hinnaga 3834,70 eurot xxx OÜ – le. Ennem vara müüki võlgnes kostja hagejale kokku tulenevalt kasutusrendilepingust nr xxx ja käenduslepingust nr. KÄ-xxx 7108,39 eurot. Nimetatud summa koosnes sõiduki jääkväärtusest summas 6031,31 eurot, tasumata kuumaksetest summas 701,21 eurot ja maksegraafiku alusel tasumata kuumaksetest summas 375,87 eurot. Seega võlgneb kostja peale sõiduki realiseerimist 7108,39 - 3834,70 = 3273,69 eurot mis on kostja põhivõlgnevuseks. Seoses kostja poolt lepinguliste kohustuste rikkumisega, pöördus hageja sõiduki tagasisaamiseks ja võlgnevuse sissenõudmiseks OÜ Incure Inkasso Agentuuri poole, millega seoses tekkis hagejal kahju summas 20 319,61 krooni ehk 1298,66 eurot, mis seisneb OÜ Incure Inkasso Agentuurile makstud teenustasus. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 3273,69 eurot, viivise 6645,09 eurot, kahju 1298,66 eurot ning lisanduva viivise TsMS § 367 alusel.

Kostja vastuväited

Hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt on kostja seisukohal, et vara müüdi tunduvalt madalama hinnaga, kui turuhind. 12.03.2013 toimunud kohtuistungil selgitas kostja, et selline sõiduk maksab 120 000 krooni. Kostja palus hagejalt maksepikendust, kuid hageja ei nõustunud ning võttis vara kiiresti ära. Kostja tunnistab, et tal jäi võlgnevus hageja ees. Sõiduauto kapott ja esistange olid defektiga avarii tagajärjel. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

Lepingu p 8.1 kohaselt kohustus liisinguvõtja sõlmima vara kindlustuslepingu ning kandma kõik kindlustusega seotud kulud (tl 37). VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohus on tuvastanud ja poolte vahel puudub vaidlus, et 25.10.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr KÄ-xxx-1, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 228 112,59 krooni s.o 14 579,05 euro tasumise eest (tl 46). Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed ning kindlustusmaksed. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195 ning ülesütlemisavalduse tegemisele ei ole erisätteid ka liisingulepingut reguleerivates VÕS §-des 361-367. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ülesütlemine on kujundusõigus, mis on teostatav ühepoolse tahteavaldusega, kui ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).VÕS § 196 lg 2 kohaselt juhul, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saatis hageja liisinguvõtjale 28.06.2010 lepingu ülesütlemise teatise. Tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 10.1 luges hageja lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks (tl 42). Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii liisingulepingu üleütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus liisingulepingu ülesöelduks alates 28.06.2010. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral

peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus on antud tsiviilasjas esitatud tõendite alusel tuvastanud, et liisinguvõtja poolt oli hagejale tasumata: vara jääkväärtus 6031,31 eurot, debitoorne võlgnevus 701,21 eurot ning kindlustusmaksed 375,87 eurot (tl 51). Sõiduauto müüdi hinnaga 3834,70 eurot. Kohtu hinnangul on hageja arvutuskäik kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 3. Poolte vahel on vaidlus vara turuväärtuse üle. Kohus selgitab, et juhul, kui liisinguese jääb peale liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse tuleb arvestada vara väärtust selle tagastamise hetkel, mida on rõhutanud ka Riigikohus (lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja nii liisinguvõtjat kui ka kostjat 15.12.2010 saadetud kirjaga teavitanud vara müügiga alustamisest, vara hinnaks on määratud 58 000 krooni s.o 3706,88 eurot km-ga (3089,07 eurot km-ta, tl 47-49). Kohtule esitatud tõendite kohaselt müüdi sõiduk 17.01.2011 hinnaga 3834,70 eurot (km-ta, tl 50). Kohtule nähtuvalt on kostja nõustunud hagejaga, et auto oli remondivajadusega (kapott ja esistange olid defektiga avarii tagajärjel). Kuivõrd remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Kohtu hinnangul on kapoti ja esistange defekti puhul tegemist sõiduauto turuhinda mõjutavate teguritega. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki turuhinna määramisel aluseks selle müügihind, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks tollel ajahetkel. Lisaks märgib kohus, et kostja ei ole esitanud tõendeid vara turuväärtuse kohta, seega on tõendamata kostja vastuväide, mille kohaselt sõiduk maksab 120 000 krooni. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohtu hinnangul on hageja asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks täitnud ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades m.h liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja palub kostjalt välja mõista vara tagastamisteenusega seotud kulud. Kohtule on tõendina esitatud arve, millel kajastuvad kohtuväline menetlus ja tagastusteenus OÜ Incure Inkasso Agentuur poolt kogusummas 20 319,61 krooni s.o 1298,66 eurot (tl 52). Kohus on seisukohal, et hageja on krediidiasutusena õigustatud tegema koostööd vastavate teenusepakkujatega. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid vara tagastamisteenusele ega ka kohtuvälise menetlusega seotud nõudele (tl 44-45), seega peab kohus põhjendatuks rahuldada hageja nõude seonduvalt vara tagastusteenusega ja kohtuvälise menetlusega summas 1298,66 eurot. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu kohaselt on viivisemääraks 0,3000% päevas (tl 34). Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kohus vähendab viivist üksnes võlgniku taotlusel. Kohus asub seisukohale, et VÕS § 145 lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja

käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise eest. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne võimalus ja õigus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatud ümber lükata või sellele vastu vaielda. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja viivisenõudele vastuväiteid esitanud, seega rahuldab kohus hageja viivisenõude summas 6645,09 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevus summas 11 217,44 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (summalt 3273,69 eurot) alates hagi esitamisest 14.09.2011 kuni põhinõude täitmiseni määras 0,3000% päevas. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Antud juhul on hagi hind 4572,35 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.