Aktsiaseltsi M hagi C OÜ vastu 247 188 euro nõudes
Tsiviilasja hind
247 188 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktsiaselts M (registrikood XXX; asukoht XXX) Hageja esindaja: vandeadvokaat Indrek Lillo (Advokaadibüroo Lillo & Partnerid, Pärnu mnt 10, 10148 Tallinn, e-post: [email protected]) Kostja: C OÜ (registrikood XXX; asukoht XXX) Kostja seaduslik esindaja: juhatuse liige AL(e-post: XXX) Kostja lepinguline esindaja: advokaat Karoliina Kõrgesaar (Maria Mägi Advokaadibüroo, Tatari 25, 10116 Tallinn, epost: [email protected])
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjalt C OÜ-lt hageja Aktsiaseltsi M kasuks 247 188 eurot. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja kanda. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 17. juulil 2013. a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
07.08.2012.a esitas Aktsiaselts M (hageja) Harju Maakohtule hagi C OÜ (kostja) vastu võlgnevuse 247 188 euro väljamõistmiseks. Ühes hagiavaldusega esitas hageja ka taotluse hagi tagamiseks.
2-12-30715 Hagiavalduse asjaolude kohaselt on poolte vahel 07.11.2011.a sõlmitud seadmete müügi- ja paigaldusleping nr XXXja 18.01.2012. a sõlmitud müügi- ja paigaldusleping nr XXX. Lepingute kohaselt müüs hageja kostjale KM- ja T (edaspidi tellija) raskemasinate õppehoone laborite tarbeks tehnoloogilised sisseseadmed. Seadmed on kostjale üle antud 07.05.2012.a ning hageja poolt väljastatud arved nr AB0258439 ja AB0259247 tuli tasuda 30 päeva jooksul väljastamisest arvates. Hageja andis arvete tasumiseks kostjale täiendava tähtaja, s.o 12.07.2012.a. Seoses kostjapoolse lepingu rikkumisega, taganes hageja 17.07.2012.a mõlemast lepingust ning palus kostjal üleantud seadmed tagastada. Vaatamata pöördumistele ei ole kostja seadmeid hageja valdusesse tagastanud. Kuivõrd kostja on kõnesolevad seadmed tellijale üle andnud, millest tulenevalt ei ole kostjal võimalik seadmeid hagejale tagastada. Hageja tugineb võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lg 2 p-le 2 ning nõuab seadmete väärtuse hüvitamist summas 247 188 eurot. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-ga 1 jätab kohus kirjeldavas osas märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid.
MENETLUSE KÄIK
Kohus rahuldas 08.08.2012.a määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks. Kohus keelas M - ja T ja OÜ-l KM (registrikood XXX) teha kostjale väljamakseid kogusumma 247 188 euro ulatuses. Kohus määras nimetatud summa hoiustamise hageja kasuks. 24.05.2013.a määrusega määras kohus käesolevat tsiviilasja menetleda kirjalikus menetluses ning teatas pooltele otsuse avalikult teatavakstegemise aja.
KOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED
1.Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
2.Poolte vahel on 17.07.2012.a sõlmitud seadmete müügi- ja paigaldusleping nr XXXja 18.01.2012.a sõlmitud müügi- ja paigaldusleping nr XXX. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Paigaldus- ja seadistustööde teostamise kohustus tulenes hagejale lepingute punktist 1.2 (tl 10 ja 14). Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: • hageja on kostjale lepingute esemeteks olevad seadmed üle andnud 07.05.2012.a (tl 19 ja 21); • hageja on nõuetekohaselt teostanud kõik paigaldus- ja seadistustööd.
3.Käesolevas tsiviilasjas on esmalt vaidluse all küsimus, kas hagejapoolne 17.07.2012.a poolte vahel sõlmitud seadmete müügi- ja paigalduslepingust nr XXXja 18.01.2012.a sõlmitud müügi- ja paigalduslepingust nr XXX taganemine on tühine. Kui kohus tuvastab lepingutest taganemise kehtivuse, siis peab kohus käsitlema tõusetunud küsimust, kas hagejal on õigus nõuda kostjale üleantud seadmete tagastamise asemel nende väärtuse hüvitamist.
4.VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Esmalt peab kohus tuvastama, kas hagejapoolne 17.07.2012.a lepingutest taganemine on tühine. Teisisõnu peab kohus antud küsimuse raames andma hinnangu selle kohta, kas hageja lepingutest taganemise eeldused on täidetud. Lepingust taganemisega taotletavate tagajärgede ilmnemiseks peavad olema täidetud taganemise formaalsed ja materiaalsed tingimused.
2-12-30715
5.Tsiviilasjas esitatud tõenditest võib järeldada, et hagejapoolsel lepingute ülesütlemisel olid taganemise formaalsed tingimused täidetud. VÕS § 188 lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Hageja on 17.07.2012. a kostjale edastanud seadmete müügi- ja paigalduslepingutest taganemise avalduse (tl 29-30). Kostja poolt 31.07.2012.a hagejale saadetud elektronkiri tõendab, et kostja on taganemisavalduse kätte saanud (tl 30). Eelnevast lähtudes tuleb lepingutest taganemise formaalne eeldus lugeda täidetuks. Kostja ei ole kohtule esitatud menetlusdokumentides taganemise formaalsete nõuete osas vastuväiteid esitanud.
6.Seoses lepingutest taganemise materiaalsete eeldustega leiab kostja, et lepingutest taganemise materiaalseid eelduseid ei saa täidetuks lugeda. Lepingutest taganemist reguleerivad lepingute p-d 7.2, millede kohaselt pooltel on õigus lepingust taganeda juhul, kui teine pool on oluliselt lepingut rikkunud (tl 12 ja 16). Pooltevahelistes lepingutes ei ole olulise rikkumise mõistet lahti kirjutatud, kuid kohus märgib, et lepingu rikkumise olulisus on asjaolude ja tõlgendamise küsimus. Näitliku loetelu annab VÕS § 116 lg 2, mille p-d 1 kuni 5 märgivad, et olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud; rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi; teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Kostja osundab 01.07.2013.a kohtule esitatud menetlusdokumendis, et hageja on hagiavalduses korduvalt viidanud, justkui hageja oleks andnud kostjale täiendava tähtaja lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja on seisukohal, et hageja seda teinud ning selle asjaolu tõendamiskohustus lasub hagejal (tl 108). Kostja tugineb VÕS § 116 lg-le 4, mille kohaselt lepingust taganemine kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Hageja on 01.07.2013.a menetlusdokumendis seisukohal, et hagejal oli õigus lepingust taganeda ka VÕS § 116 lg-s 4 sätestatud täiendavat tähtaega andmata. Kohus märgib, et VÕS § 116 lg-le 4 tuginemine asetab tõendamiskoormise selles osas kostjale, kus kostja peab tõendama seda, et ta kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Käesoleval juhul on kostja väitnud, et kostja on teinud olulisi kulutusi, et täita oma kohustusi hageja ees. Samas pole kostja esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, milles väidetavad olulised kulutused seisnevad. Olukorras, kus hageja oli lepingutest tulenevad kohustused kohaselt täitnud, on asjakohane hageja 01.07.2013. a menetlusdokumendis esitatud seisukoht, et kostjal oleks igal juhul olnud kohustus hagejale seadmete eest tasuda.
7.Lisaks on kostja märkinud, et antud juhul ei esine VÕS § 116 lg 4 teises lauses sätestatud eeldusi, mis lubaksid lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda. kui rikuti käesoleva
2-12-30715 paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida (tl 108). Kohus ei nõustu kostja tõlgendusega VÕS § 116 lg 2 p 2 kohaldamisel käesoleva vaidluse olustikule. Kõnesoleva sätte kohaselt on olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kostja selgitab siinkohal, et tuginemaks VÕS § 116 lg 2 p-le 2 tulnuks hagejal juba lepingu sõlmimisel selgelt ja ühemõtteliselt rõhutada, et hagejal on eriline huvi lepingu täpse täitmise vastu. Kostja märgib, et hageja ei ole lepingutes ühemõtteliselt rõhutanud, et arvete tasumise täpne järgimine on tema huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kostja järeldab, et seega ei saa hageja tugineda kostja rikkumise tõttu VÕS § 116 lg 2 p-le 2 ning lepingutest taganemine ilma kostjale täiendava tähtaja andmiseta ei ole lubatud. Kohus juhib siinkohal tähelepanu poolte vahel sõlmitud lepingute olemusele. Nimelt olid pooltevahelised lepingud oma olemuselt müügilepingud VÕS § 208 lg 1 mõistes. Selle sätte järgi kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Antud hetkel pole poolte vahel vaidlus selles, et hageja oli lepingutest tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud. Seda kinnitavad ka lepingute esemeteks olevate seadmete 07.05.2012.a kostjale üle andmise ja teostatud tööde aktid (tl 19 ja 21). Kohus märgib, et taolises olukorras oli hagejal objektiivne ootus saada lepingu täitmise eest tasu. Hageja sellekohasest ootusest pidi teadlik olema ka kostja. Kostja pidi objektiivselt olema lepingu sõlmimisel ja selle täitmise käigus olema teadlik sellest, et kui hageja oma kohustused ette antud korras täidab, siis on kostja müügilepingu olemusest tulenevalt kohustatud müüjale tasuma asja ostuhinna. Kohus leiab, et hagejale ostuhinna tasumata jätmisel oli hagejal antud juhul õigus õiguskaitsevahendina kasutada VÕS § 101 lg 1 p 4 ning lepingutest taganeda. Müügilepingu olemust ning tsiviilasjas esitatud asjaolude pinnalt järeldab kohus, et arvete tasumise täpse järgimise kohustus pidi kostjale olema ka lepingu sõlmimisel selgelt teada, et arvete tähtaegne tasumine on hageja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu.
8.Teisalt nõustub kohus kostjaga selles osas, et kostja ei ole enne taganemisavaldust ega ka hiljem hagejale teatanud, et ta oma kohustust ei täida. Kohus ei nõustu hageja tõlgendusega kostja poolt avaldatu osas, milles kostja teatas hagejale, et kostjal ei ole võimalik ostuhinda tasuda täita. Kohtu hinnangul ei ole võrdsustatavad olukorrad, kus kostja oleks hagejale teatanud, et ta ei kavatse ostuhinda tasuda (VÕS § 116 lg 4 viimane lause) või kostjal pole võimalik seda tasuda. Mööndes, et mõlema olukorra puhul võivad tagajärjed olla samad, kuid siiski omab vahetegemine tähtsust selles, kas kostjale tuleb anda täiendav tähtaeg või mitte. Olukorras, mille näeb ette VÕS § 116 lg 4 teine lause, on põhjendatud täiendavat tähtaega andmata lepingust taganemise lubatavus. Kuid juhul, kui lepingust taganevale poolele on teatatud, et võlgnikul pole võimalik seda tasuda, on täiendava tähtaja andmine kohtu hinnangul siiski vajalik. Seda ennekõike põhjusel, et teatud juhul võib realiseeruda olukord, kus võlgnik oma kohustuse siiski täidab.
9.Lähtudes eeltoodust asub kohus seisukohale, et hagejal oli lepingutest taganemisel kohustus anda kostjale lepingu täitmiseks täiendav tähtaeg. Seega peab kohus järgnevalt käsitlema kostja väidet, et hageja ei ole kostjale täiendava tähtaja andmist tõendanud.
10.Kohus märgib, et hageja on ära tõendanud selle, et kostja on lepingute alusel müüdud seadmed ja teostatud paigaldustööd vastu võtnud. Selleks on hageja esitanud alltöövõtu
2-12-30715 tööde lõpliku üleandmise-vastuvõtmise akti ja teostatud tööde aktid (tl 19-22), mis on ühes hageja esindajaga allkirjastatud ka kostja esindaja Ivo Jussmanni poolt. Lepingute ja teostatud tööde aktide alusel tuli kostjal tasuda arved nr AB0258439 ja AB0259247 tasuda 30 päeva jooksul, s.o hiljemalt 07.06.2012.a. Kostja ei ole praeguse asja menetluses kõnealuste arvete kättesaamist vaidlustanud. Kuna kostja tähtaegselt temale hageja poolt väljastatud arveid ei tasunud, siis hageja väidete kohaselt andis ta kostjale arvete tasumiseks täiendava tähtaja 12.07.2012.a. Kohus nõustub siinkohal kostja esindajaga, et hageja pole kostjale täiendava tähtaja kuni 12.07.2012.a andmist otseselt tõendanud. Samas nähtub kostjale täiendava tähtaja andmine kostjale 17.07.2012.a saadetud lepingute taganemisavalduses. 31.07.2012.a hagejale saadetud taganemisavalduse vastuses täiendava tähtaja andmist või selle mitte andmist kostja ei käsitlenud (tl 31). Veelgi enam, hagejale saadetud taganemisavalduse vastusest nähtub, et kostja ei esitanud hageja taganemisavaldusele vastuväiteid, vaid oli nõus osutama hagejale abi seadmete äratoomisel tellija käest. Kohus leiab, et kostja taoline vastus andis hagejale vastuse saamise hetkel kindluse selle osas, et tema poolt esitatud taganemisavaldus oli kehtiv. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja poolt 01.07.2013.a dokumendis esitatud vastuväited on vastuolus kostja eelneva käitumisega. Kostjale esitatud arvete tasumise tähtpäeva, s.o 07.06.2012.a ja kostja poolt 31.07.2012.a tunnustatud taganemisavalduse ajalist raamistikku vaadeldes on kohtu hinnangul ühes tõendatud kostjale täiendava tähtaja andmine. Võttes arvesse eeltoodut, leiab kohus, et hagejapoolsel lepingutest nr XXXja XXX taganemisel olid täidetud ka lepingust taganemise materiaalsed eeldused ning hageja taganemine eelnimetatud lepingutest on kehtiv.
11.Järgnevalt käsitleb kohus tsiviilasjas tõusetunud küsimust, kas hagejal on õigus nõuda kostjale üleantud seadmete tagastamise asemel nende väärtuse hüvitamist.
12.Kõigepealt peab kohus vajalikuks käsitleda kostja poolt 29.11.2013.a hagiavalduse vastuses esitatud seisukohta, milles kostja on leidnud, et lepingust taganemisega leping lõppeb ning see vabastab pooled lepingust tulenevate kohustuste täitmisest (VÕS § 186 p 5 ja § 188 lg 2). Kostja järeldab, et seega puudub käesoleval hetkel ja puudus hagiavalduse esitamise hetkel hagejal mistahes müügihinna tasumise nõue kostja vastu, kuivõrd hageja oli umbes 20 päeva enne hagi esitamist lepingust taganenud. Kohus juhib kostja tähelepanu VÕS § 188 lg 2 teisele lausele, mis näeb ette, et taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Käesoleval juhul on kostja kohustus lepingute täitmiseks tekkinud enne lepingutest taganemist. Seega oli hagejal põhimõtteliselt kohustuse rikkumisel õigus õiguskaitsevahendeid kasutada, muuhulgas nõuda kohustuse täitmist kohtu kaudu.
13.VÕS § 189 lg 1 esimene lause näeb ette, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 2 p 2 kohaselt tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse, kui lepingupool on üleantud eseme ära tarvitanud, võõrandanud, koormanud kolmanda isiku õigusega või ümber töötanud. Vaidlustamata asjaolude kohaselt ostis kostja KM- ja T (tellija) poolt välja kuulutatud riigihanke raames sõlmitud töövõtulepingu täitmiseks hagejalt laborite tehnoloogilised seadmed. 17.07.2012.a taganemisavalduses palus hageja kostjale üleantud seadmete tagastamist (tl 30). Kostja on hagi vastuses märkinud, et kostja on hagejale avaldanud
2-12-30715 valmisolekut seadmete tagastamiseks, kuid hageja ei ole neid vastu võtnud. Kostja märkis, et kuivõrd ta on neid jätkuvalt valmis tagastama, siis ei ole hagejal tekkinud alust seadmete väärtuse hüvitamise nõude esitamiseks (tl 77). Hageja on oma 08.01.2013.a seisukohas leidud, et seadmed on kostja poolt hagi vastuse koostamise ajaks juba tellijale kostja poolt üle antud, millest tulenevalt ei ole kostjal võimalik seadmeid hagejale tagastada. Seadmete omandiõiguse ülemineku kohta on hageja teinud päringu tellijale, kelle esindaja on vastuses märkinud, et tellija kinnitas kostja poolt teostatud tööde aktiga nr IJ114/08A 30.03.2012.a sisustuse ja inventari vastuvõtmist ning vastavalt sellele tasus seadmete eest 07.05.2012.a. Kogu objekti üleandmise-vastuvõtmise akt allkirjastati tellija poolt 19.07.2012.a (tl 104). Kõnesoleva tellija poolt antud vastusega on hageja ümber lükanud kostja väited selle kohta, et kostjal oleks olnud võimalik seadmeid hagejale tagastada. Märkimisele kuulub ka õigusalases kirjanduses avaldatud seisukoht, et kuna taganemisel on vaid võlaõiguslik toime, ei anna taganemine võimalust nõuda asja välja kolmandalt isikult, sh kellele asi on võõrandatud. Kohus leiab, et hageja on tellija 11.01.2013.a kirjaga tõendanud VÕS § 189 lg 2 p-s 2 sätestatud eelduse, mille kohaselt tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse, kui lepingupool on üleantud eseme võõrandanud. Kuivõrd kohus on eelnevas lõigus tuvastanud, et seadmete omandiõigus on kostjalt läinud üle tellijale, siis lasub kostjal kohustus üleantu väärtuse hüvitamiseks.
14.Järgnevalt käsitleb kohus seadmete väärtuse hüvitamise ulatust. Nimelt on kostja vastuses hagile leidnud, et hageja on oma nõude suuruse määratlenud müügilepingus kokkulepitud esemete müügihinna alusel, kuid see ei kajasta esemete tegelikku väärtust. Kostja on arvamusel, et müügilepingus lepitakse kokku esemete kokkuleppeline hind, mitte esemete väärtus. Esemete väärtuseks on esemete kohalik keskmine turuhind, mitte esemete kahe poole poolt kokkulepitud kokkuleppeline hind. Kostja märgib, et hageja ei ole tõendanud, et müügilepingus kokkulepitud hind oleks esemete väärtuseks ehk keskmiseks kohalikuks müügihinnaks (tl 78). Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli lepingu nr XXX p 2.1 alusel müüdud seadmete hinnaks 180 000 (ilma käibemaksuta; tl 10) ja lepingu nr XXX p 2.1 alusel müüdud seadmete hinnaks 25 990 eurot (ilma käibemaksuta; tl 14). Ühes käibemaksuga moodustavad eelnimetatud summad kokku hageja nõude käesolevas tsiviilasjas summas 247 188 eurot. Hageja seevastu osundab tsiviilseadustiku üldosa seadusele (TsÜS), mille § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja lisab, et seadme väärtuse määrab see, mis hinnaga on seda võimalik võõrandada ning järeldab, et kuna hageja ja kostja on müügilepingutes kindlaks määranud seadmete hinna, millega mõlemad pooled on ka lepingule alla kirjutades nõustunud, siis just lepingus määratud hind ongi nende seadmete väärtuseks (tl 65). Kohus ei nõustu hageja käsitlusega täiel määral selle osas, et seadme väärtuse määramisel on võõrandamishind (st millega on võimalik seadmeid võõrandada) võrdsustatav poolte vahel müügilepingutes kokku lepitud seadmete hinnaga. Seadmete hind, millega õnnestuks seadmeid võõrandada teistele huvilistele, ei ole sõltuv poolte vahel kokku lepitud hinnast vaid sõltub muudest müügihetkel valitsevatest asjaoludest. Iseenesest nõustub kohus hageja õigusliku viitega TsÜS §-le 65, kuid lepingust taganemisel üleantu väärtuse hüvitamist on reguleerimas VÕS erisäte § 189 lg 3 näol, mis näeb ette, et kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see VÕS § 189 lg 2 tähenduses üleantu väärtuseks. Käesoleval juhul on lepingute nr XXX ja XXX p-de 2.1 alusel müüdud seadmete
2-12-30715 hinnaks 247 188 eurot (koos käibemaksuga). Seega on kohus hinnangul, et hageja ei pea eraldiseisvalt tõendama seda, et müügilepingus kokkulepitud hind oleks esemete väärtuseks ehk keskmiseks kohalikuks müügihinnaks. Kohus märgib, et kuna kostja poolt esitatud asjaoludest ei ole alust arvata, et hageja poolt müüdud seadmete väärtus oleks nende kostjale üleandmisest kuni lepingutest taganemiseni vähenenud, siis kooskõlas lepingute p-de 2.1 ja VÕS § 189 lg-ga 3 kuulub kostja poolt hüvitamisele kostjale üleantud seadmete hind 247 188 eurot.
15.VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegevus või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kostja 01.07.2013.a menetlusdokumendis väitnud, et kui hageja ei oleks alusetute pretensioonidega tellija poole pöördunud, oleks tellija tasunud kostjale ning kostja oleks saanud täita oma kohustused hageja ees. Kostja hinnangul on Hageja tegevus Tellijaga suhtlemisel vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, kuna see mõjutas otseselt ka Kostja ja Tellija vahelisi lepingulisi suhteid (tl 109). TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul on tõendamata kostja poolt esitatud väited, et hageja on alusetute pretensioonidega tellija poole pöördunud ning kõnesolev tegevus on otseselt mõjutanud kostja ja tellija vahelisi lepingulisi suhteid. Kohus märgib, et ainus dokumentaalne tõend hageja ning tellija vahelisest suhtlemisest on hageja poolt esitatud tellija vastus hageja päringule (tl 104). Tellija 11.01.2013.a vastusest nähtub eelkõige see, et hageja on pöördunud tellija poole eesmärgiga, saada teada, kas tellija raskemasinate õppehoonesse paigaldatud laborite tehnoloogilised sisseseadmed on võimalik hagejale tagastada. Kuigi kostja pole eelnimetatud dokumendile oma väidetes viidanud, peab kohus vajalikuks märkida, et tellija 11.01.2013.a vastuse sisust ei selgu nagu oleks hageja suhtlemine tellijaga vastuolus VÕS §-st 6 tuleneva hea usu põhimõttega ning VÕS §-st 7 tuleneva mõistlikkuse põhimõttega. Lähtudes eeltoodust, asub kohus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud et rikkumise põhjustas hageja enda tegevus või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Seega ei ole täidetud VÕS § 101 lg 3 sätestatud eeldused võlgniku poolse kohustuse rikkumise tuginemise välistamiseks.
16.Lähtudes pooltevaheliste müügilepingute p-st 7.2 ja VÕS §-dest 101 lg 1 p 4 ja 189 lg 1, lg 2 p 2, kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja poolt kostjale üle antud laborite tehnoloogiliste sisseseadmete väärtus kokku summas 247 188 eurot.
17.Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt jäävad käesoleva tsiviilasja menetluskulud kostja kanda. Menetlusosaline võib menetluskulude rahalist kindlaksmääramist nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid (TsMS § 174 lg 1 ja 3).
18.TsMS § 445 lg 2 kohaselt kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist.
2-12-30715 Käesolevas tsiviilasjas on kohus 08.08.2012.a määrusega rahuldanud hageja taotluse hagi tagamiseks, millega kohus keelas M - ja T ja OÜ-l KM teha kostjale väljamakseid kogusumma 247 188 euro ulatuses. Kohus määras nimetatud summa hoiustamise hageja kasuks. Käesoleva otsuse teatavakstegemise seisuga ei ole M - ja T ja OÜ KM esitanud kohtule teavet, et oleksid kohtute tagatise kontole 08.08.2012.a määruse alusel hagi tagavat summat kandnud. Ühtlasi ei ole kohus tuvastanud tagatise tasumist kohtute tagatiste kontole. Kohus peab TsMS § 445 lg 2 alusel vajalikuks jätta kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kuna see ilmselt lahendi täitmise tagamiseks vajalik.