Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Swedbank Liising AS esitas 17. augustil 2012. a. Harju Maakohtule hagi U Ui vastu põhivõla 9145, 56 euro ja viivise väljamõistmiseks 0, 25% päevas põhinõudelt 8278, 94 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

oktoobri 2007. a. sõlmitud liisingulepingust nr. 0178711L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 30.551, 11 eurot. Käendatava kohustuse täitmise tähtpäevaks on liisingulepingu järgse iga makse tasumise tähtpäev. Liisingulepingu ülesütlemisel on kohustuse täitmise tähtpäevaks päev, milliseks liisinguvõtja kohustub ennetähtaegselt tasuma kõik liisingulepingu alusel võlgnetavad summad (käenduslepingu p. 4). Käendusleping on kehtiv kuni liisingulepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni (p. 10). Lepingu üldtingimuste p. 7. 1. 3 kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul, kui liisinguvõtja on jätnud osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7. 5 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Hageja taastas vara valduse ja pärast seda andis vara võõrandamiseks üle A2-Autowelt OÜ-le. A2-Autowelt OÜ esitas hagejale osutatud teenuse eest arve kokku summas 547, 74 eurot (käibemaksuta), mis on tasutud. Sõiduauto realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud sõiduauto realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 22.726, 79 eurot, mis koosneb sõiduauto jääkmaksumusest 17.241, 13 eurot (käibemaksuta), sõiduauto tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku 547, 74 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 4071, 30 eurot ja viivismaksete võlgnevusest 866, 62 eurot. Sõiduauto realiseeriti hinnaga 13.581, 23 eurot (käibemaksuta). VÕS § 367 lõigetest 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, s. h. liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud (s. h. vara valduse ülevõtmine või selleks pingutuste tegemine). Sellest tulenevalt kohustub liisinguvõtja hagejale hüvitama lisaks võimalikele enne lepingu ülesütlemist tekkinud võlgnevustele, nagu liisingumaksete (koos intressiga), viiviste ja kindlustusmaksete võlgnevused, ka liisingueseme jääkmaksumuse ehk pärast lepingu ülesütlemist veel tasuda jäänud liisingumaksete summa (intressita). Juhindudes eeltoodust on kostjal kohustus hüvitada 9145, 56 eurot.

suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduses või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle keskmine müügihind (turuhind). Hagi põhjenduste kohaselt arvestati lepingust tulenevast nõudest 22.726, 79 eurot maha vara realiseerimisest saadud hind 13.581, 23 eurot. Seega ei arvestatud nõudest maha mitte sõiduki keskmist müügihinda vaid müügitehingu alusel saadud hind, mis ei ole kooskõlas VÕS § 367 lõikes 3 sätestatuga. Hageja ei ole tõendanud pärast lepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse jäänud vara keskmist müügihinda ning seetõttu on nõue kostja vastu õiguslikult põhjendamata. Hageja on esitanud nõude välja mõista kõrvalnõudena viivis 8278, 94 eurot. Samas on ta toonud hagis viivise nõude arvestamise alusena protsendi põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingu punktis 5. 1 sätestatud määras 0, 25% päevas. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud viiviste nõue 8278, 94 eurot. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 8080, 37 eurot ja viivise 0, 25% päevas põhinõudelt 7213, 75 eurot, alates hagi esitamisest

tehtud kulutused (vt. ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-29-06, p. 24 ja tsiviilasjas 3-2-1-107, p. 25). Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg. 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg. 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-1-07, p. 26). Seega on VÕS § 367 lg. 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg. 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg. 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg. 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg. 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg. 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg. 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal, kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu ja aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuleb tuvastada, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, s. t., millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks VÕS § 82 lg. 7 kolmanda lause järgi. Riigikohus märkis veel, et kui hageja põhinõue on aegunud, tuleb aegumise kohaldamisel arvestada ka TsÜS §-ga 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Hageja ja liisinguvõtja sõlmisid liisingulepingu 3. oktoobril 2007. a. Liisinguvõtja jättis liisingulepingust tulenevad kohustused täitmata – esitatud arved alates märtsist kuni augustini 2009. a. täitmata, mistõttu hageja lõpetas 11. augustil 2009. a. ühepoolselt ennetähtaegselt. Seega on hagi esitatud VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitise tasumise nõudes. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale VÕS § 367 lg. 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg. 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg. 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Seega on VÕS § 367 lg. 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg. 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg. 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisinguese suunati müüki 6. augustil 2009. a. ning müüdi 5(10)

ütleb lepingu üles ostja süülise käitumise tõttu, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale kõik põhjendatud kulud, mida liisingufirma kannab seoses lepingu üles ütlemisega. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid lisakuludele, mistõttu need summas 547, 74 eurot on põhjendatud. Vastavalt VÕS § 367 lõikele 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg. 3 alusel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vara soetusmaksumuse jääk oli vara tagastamisel 17.241, 13 eurot (käibemaksuta). Hageja suunas vara müüki 6. augustil 2009. a. hinnaga 17.575, 70 eurot käibemaksuga ehk 14.646, 42 eurot käibemaksuta. Vara realiseeriti hinnaga 13.581, 23 eurot (käibemaksuta) 29. septembril 2009. a. Liisinguvõtjat ja kostjat on teavitatud liisingueseme müüki suunamisest ja liisingueseme hindadest. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et liisingueseme müügihind ei vastaks liisingueseme turuhinnale, samuti ei ole kostja teinud midagi, et liisinguese saaks müüdud kõrgema hinnaga. Kuna pooltel puudus kokkulepe, et pooled loevad sõiduki väärtuseks selle müügihinna, siis tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki määramisel aluseks hageja määratud esmane müügihind 14.646, 42 eurot käibemaksuta, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks tol ajahetkel. Esmase hinna määramisel on hageja arvestanud sõiduki seisukorda, seega tuleb pidada väärtuseks sõiduki tagastamisel selle esmane müügihind 14.646, 42 eurot. Eeltooduga on tõendatud, et liisinguvõtjal on hageja ees lepingu ülesütlemisest tulenev nõue 22.726, 79 eurot (soetusmaksumuse jääk 17.241, 13 eurot, viivis 866, 62 eurot, debitoorne võlg 4071, 30 eurot, vara tagastamise ja realiseerimise kulu 547, 74 eurot). Vara turuhind tagastamise hetkel oli 14.646, 42 eurot. Seega ei katnud turuhind kõiki kulusid, mistõttu kuulub kostjalt väljamõistmisele 8080, 37 eurot. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista ka viivise 0, 25% päevas põhinõudest (8278, 94 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna kohus mõistis kostjatelt välja võlgnevuse 8080, 37 eurot, siis kuulub ka viivisenõue täpsustamisele. Viivis 0, 25% päevas kuulub väljamõistmisele põhinõudest 7213, 75 eurot (8080, 37 – 866, 62). Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada, kohaldada hagi aegumist ja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega hagi aegumise osas. Kohus on piirdunud üksnes Riigikohtu lahendite refereerimisega, kuid see ei asenda menetlusseaduses toodud nõuet põhjendada poolte faktiliste väidetega mittenõustumist. Kohus on tuginenud aegumistähtaja kohaldamisel ebaõigele materiaalõiguse normile. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lõikes 1, mitte VÕS § 146 lõikes 1, aegumistähtaja algus on toodud TsÜS §-s 147, mitte VÕS §-s 147. Poolte vahel on vaidlus, millal muutus kohustus sissenõutavaks. Kostja positsioon on olnud kogu menetluse käigus et see muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega ja lõppemisega, hageja positsioon tugineb Riigikohtu seisukohale, et kohustus muutus sissenõutavaks mõistliku aja möödudes pärast lepingu ülesütlemist. Maakohus asus vaidlustatud kohtuotsuses Riigikohtu lahenditele tuginedes seisukohale, mille kohaselt muutus kohustus sissenõutavaks pärast mõistliku tähtaja möödumist pärast lepingu ülesütlemist ning aegumise kulgemine algas nimetatud ajast. Kohus on kohustuse sissenõutavaks muutumise ja aegumistähtaja alguse kindlakstegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. TsÜS § 147 lg. 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Sama põhimõte on sätestatud ka VÕS § 82 lg. 7 esimeses lauses. 7(10)

Lepingu üldtingimuste punktis 8. 1 on pooled kokku leppinud, et liisinguleping lõppeb muuhulgas liisingulepingu ülesütlemisega. VÕS § 186 p. 6 kohaselt lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega. Seega muutusid kõik lepingust tulenevad nõuded ja kohustused, ennekõike rahalised nõuded ja kohustused sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega lõppemisest. Sissenõutavad rahalised kohustused on sissenõutavaks muutumisel realiseerunud ja seega juba muutunud võlgniku isiklikuks kohustuseks. Võlausaldajal tekkis õigus nõuda kohustuse täitmist lepingu ülesütlemisest, mitte sõiduki võõrandamisest. Käsitlus, mille kohaselt nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja möödumisel pärast lepingu ülesütlemist, on vastuolus TsÜS § 147 lõigetega 1 ja 2. Kohustuse sissenõutavuse aja ebaõige ja seadusega vastuolus määratlemine kohtu poolt toob kaasa kostja seadusega tagatud õiguse keelduda aegunud nõude täitmisest (TsÜS § 142 lg. 1). Võlausaldajal (hagejal) oli õigus nõuda kohustuse täitmist kohe pärast lepingu ülesütlemist, ehk siis nõue muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Asjaolu, et võlausaldajal oli vaja nõude suurust täpsustada tagastatud liisinguobjekti müügihinna tõttu, ei tähenda, et kohustus muutus sissenõutavaks pärast nõude lõpliku suuruse selgumist. Sõiduki müügitehingu näol oli tegemist üksnes tehnilise toiminguga, mis ei pikenda ega muuda nõude sissenõutavaks muutumise tähtaega. Kõik tehnilised toimingud, mis on vajalikud nõude suuruse kindlakstegemiseks, võib teha ka pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist. Võlausaldaja nõudeõigus ei tekkinud liisinguobjekti võõrandamise hetkest, liisinguobjekti võõrandamisel üksnes täpsustus nõudeõiguse lõplik rahaline suurus. Võlausaldaja nõudeõigus ja võlgniku kohustus tekkis võlaõigusliku lepingu ülesütlemisel. Arusaamatuks jääb vajadus erineva käsitluse järele liisingulepingute ülesütlemisel kohustuste sissenõutavuse ja aegumistähtaja alguse kohta õiguses toodud aegumise aluspõhimõtetest. Aegumistähtaja sätestamine õiguses tagab õigusrahu ja õiguskindluse õigussuhetes. Liisingulepingu näol on tegemist võlaõigusliku tehinguga ning puudub igasugune praktiline ja õigusteoreetiline õigustus liisingulepingu lõppemisel rakendada kohustuse sissenõutavuse ja aegumistähtaja alguse kindlaksmääramisel VÕS § 82 lõiget 3 ja VÕS § 82 lg. 7 kolmandat lauset. Nimetatud sätted reguleerivad juhtumeid, kui pooled on jätnud lepingus kohustuse täitmise aja kindlaks määramata. Vahet tuleb teha kohustuse täitmise tähtaja määramise või määramata jätmise ning kestuslepingu lõppemise tähtajal erakorralise ülesütlemisega. Kestuslepingu sõlmimisel ei ole võimalik fikseerida lepingu lõppemise tähtaega seoses ülesütlemisega (pole võimalik ette näha, millal algab kohustuste rikkumine). Seetõttu lõppeb kestusleping ülesütlemisega etteteatamistähtaega järgimata (VÕS § 196 lg. 1) ning leping muutub sissenõutavaks lepingu lõppemisega. Seaduses sätestatud aegumistähtaeg (3 aastat) on piisav, et pärast sissenõutavaks muutumist nõuet vajadusel täpsustada (kui ruttu võlausaldaja seda teeb, on tema otsustada, küll aga on soovitav teha seda aegumistähtaja jooksul) või otsida variante kohtuväliseks kokkuleppeks. Mõistlik aeg kohustuse täitmiseks on antud võlgnikule ning see ei laiene võlausaldajale talle antud õiguste realiseerimiseks. Võlausaldajal ei ole kohustust, võlausaldajal on õigus liisingulepingu lõppemisel üle antud sõiduk võõrandada ning võõrandamisel saadud hinna alusel täpsustada kahjuhüvitise suurust. Seega ei saa ka rääkida võlausaldaja kohustusest, mis tegelikult on VÕS § 82 lg. 3 järgi võlgniku õigus. Seetõttu on ekslik kohtuotsuses toodud seisukoht, et võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist mõistliku aja jooksul. Kahjuhüvitis muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega ja lõppemisega

vaidlus on esmakordselt ringkonnakohtu menetluses ning kohustuse sissenõutavuse ja aegumistähtaja alguse kindlaksmääramisel tuleb kohaldada TsÜS § 147 lõikeid 1 ja 2. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi osaliselt rahuldamata jäeti. Kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust osas, mille peale ei ole edasi kaevatud. Osas, millega hagi rahuldati, on maakohtu otsus õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada. Otsuse põhjendust tuleb vaid mõnevõrra täpsustada. Nii eksis maakohus, kui märkis otsuses, et kohaldab aegumise kohta VÕS §-des 146 ja 147 sätestatut, see eksimus ei viinud aga ebaõige lõppjärelduseni, sest tegemist on tehnilise veaga ja tegelikult kohaldas maakohus TsÜS §-des 146 ja 147 sätestatut. Lisaks leiab kolleegium, et VÕS § 82 lg. 7 lauses 3 sätestatud mõistliku tähtaja kindlaksmääramisel ei saa lähtuda liisingueseme tegelikust võõrandamishetkest, sest VÕS § 367 lg. 3 kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude kindlaksmääramisel mitte liisingueseme võõrandamisaegse, vaid selle liisinguandjale tagastamise aegse maksumusega, nagu ka maakohus on oma otsuse põhjenduses märkinud. Siiski ei viinud seegi seisukoht maakohut ebaõigele lõppjäreldusele, sest arvestades võlasuhte olemust, kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust, aga ka võlausaldaja poolt oma kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvat aega (liisingulepingu tagasitäitmise võlasuhe, millest tulenevalt tuleb liisinguvõtjal või käendajal tasuda rahasumma, mis tuletatakse VÕS-s § 367 sätestatud komponente arvestades), ei saanud VÕS § 82 lg. 7 kohane mõistlik tähtaeg olla mingil juhul lühem kui üks nädal lepingu ülesütlemisest, selle aja sisse aga lepingu ülesütlemist ja tagasitäitmise võlasuhte tekkimist arvestades hageja poolt hagi esitamine langeb (tagasitäitmise võlasuhe tekkis liisingulepingu ülesütlemisest 11. augustil 2009. a., hagi esitas hageja aga 17. augustil 2012. a. ehk enne kolme aasta ja ühe nädala möödumist). Maakohus tuvastas, et muuhulgas jättis võlgnik tasumata liisingumaksed ajavahemikul märtsist augustini 2009. a. Tegemist on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuetega, mille aegumisele kohaldub TsÜS § 154. Et ei maakohus otsuses ega ka apellant apellatsioonkaebuses ole nende nõuete aegumist eraldi käsitlenud, saab ringkonnakohus otsust selles osas täiendada. TsÜS § 154 kohaselt on muuhulgas korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kusjuures aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega algas nende nõuete aegumine 31. detsembril 2009. a. kell 24.00 ning hagi esitamise ajaks ei olnud aegumise algusest kolme aastat möödunud. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, mille kohaselt hagi tervikuna ei ole aegunud. Ülejäänud osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei pea vajalikuks seda korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ei nõustu apellandi väitega, nagu oleks maakohus jätnud apellandi poolt maakohtu menetluses esitatud faktiväidetele vastamata. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant ka nimetanud neid faktilisi asjaolusid, millele maakohus tema hinnangu kohaselt ei ole vastanud. Apellatsioonkaebuses on apellant heitnud maakohtule ette hoopis seda, kuidas on maakohus kohaldanud materiaalõiguse norme, ja seda, et maakohus ei ole selles osas nõustunud apellandi väidetega. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega VÕS § 82 lõigete 3 ja 7 kohaldamise kohta ega nõustu apellandi käsitlusega. Apellant on ekslikult leidnud, nagu tähendaks lepingu lõppemist puudutav kokkulepe ühtlasi kokkulepet kohustuse täitmise tähtaja kohta. VÕS § 186 punktis 6 regulatsiooni kohustuse täitmise tähtaja kohta ei sisaldu. Liisingulepingu ülesütlemisega 9(10)

lõppes liisinguandja ja liisinguvõtja vaheline liisingusuhe ning tekkis liisingulepingu tagasitäitmise võlasuhe, seaduses ei ole aga sätestatud, millal tuleks niisugusest suhtest tulenev kohustus täita. Taolist kokkulepet ei sisalda ka liisingu- ega käendusleping. Apellant on alusetult samastanud lepingu lõppemise tähtpäeva vaidlusaluse kohustuse täitmise tähtpäevaga. Samuti on apellant põhjendamatult samastanud nõudeõiguse tekkimise ja nõude sissenõutavaks muutumise. Nõude sissenõutavusele kohaldub VÕS §-s 82 sätestatu ja maakohus on selles sätestatut õigesti kohaldanud. TsÜS § 147 lõikes 1 on aegumistähtaja algust seostatud nõude sissenõutavaks muutumisega ja sama paragrahvi lõikes 2 on sätestatud, et nõue muutub sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, osundatud lõigete põhjal ei ole aga võimalik määratleda ajahetke, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustatud isikult kohustuse täitmist. Seda, millal õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist, on reguleeritud VÕS §-s 82. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu oleks maakohtu käsitlus osundatud sätetega vastuolus. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg. 1 alusel apellandi kanda.

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Malle Seppik

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.