Harju Maakohus
Kohtunik
Tiia Mõtsnik
Otsuse tegemise aeg ja koht
4.juuli 2013.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-13-13930
Tsiviilasi
Swedbank AS-i hagi MP ja NM vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
9097,74 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank AS (registrikood 10060701, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn) Hageja volitatud esindaja: Külli R (e-post XXX) Kostja 1: MP(isikukood XXX, elukoht XXX) Kosta 2: NM(isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja 2 volitatud esindaja: Ülo Kivi (OÜ PU&KO Iuridica ÕB, Gonsiori 21-612 Tallinn, e-post [email protected])
Kohtuotsuse toimumise aeg
12.06.2013.a.
24.02.2007 laenulepingu nr XXX summas 150 000 krooni intressimääraga 18% aastas ja tagastamise lõpptähtajaga 10.08.2011. Kostja 1 kohustus tagastama lepingu laenu põhiosa ja intressi iga kuu 10.kuupäeval. Kostja 1 jäi laenusumma ja intressi tasumisega võlgnevusse alates 10.03.2008 – 10.05.2008. 30.05.2008 tasus kostja 1 võlgnevuse. Alates 10.06.2008 – 10.08.2008 oli kostja 1 võlgnevuses 3 osamaksega. 11.08.2008 tasus kostja 1 võlgnevuse. 10.09.2008 – 10.10.2008 oli kostja 1 võlgnevuses. 20.10.2008 tasus kostja 1 võlgnevuse. 10.11.2008 – 12.01.2009 oli kostja 1 taaskord võlgnevuses, mida tasus alates 19.05.2009 – 19.03.2010. Seega on kostja 1 olnud mitmeid kordi võlgnevuses ning tasunud osamakseid endale meelepärasel viisil. 02.10.2008 saatis hageja kostjale 1 lepingu ülesütlemise teatise, ning andis tähtaja tasuda jooksev võlgnevus hiljemalt 17.10.2008, hoiatusega, et juhul kui kostja 1 võlgnevusi nimetatud kuupäevaks ei kustuta, öeldakse leping seoses võlgnevusega ennetähtaegselt üles ja alustatakse kohtumenetlust. Hageja luges lepingu ühepoolselt ülesöelduks alates 12.01.2009. 27.02.2009 esitas hageja Pärnu Maakohtusse hagiavalduse, mis edastati kohtualluvuse järgi Harju Maakohtusse. 04.10.2011 tuvastas Harju Maakohus otsusega tsiviilasjas 2-09-8956, et laenulepingut ei saa lugeda 12.01.2009 ülesöelduks ning jättis hagiavalduse rahuldamata. Lepingu tähtaeg saabus 10.08.2011, seega on kõik lepingust tulenevad täitmata kohustused muutunud sissenõutavaks. Lepingu p 10 kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt järgnevast päevast arvates, VÕS § 113 kehtestatud määra alusel (EKP intress + 7% aastas). Hagejal ja kostjal 1 oli suuline kokkulepe, mille kohaselt kohustus kostja 1 tasuma võlgnevust igakuiselt summas 250 eurot. Lepingul sooritatud operatsioonide väljavõttelt nähtub, et 10.04.2012, 11.05.2012 ja 08.06.2012 tasus kostja 1 kokkulepitud summa. Alates 10.07.2012 on kostja 1 alustanud tasumist omale meelepärasel viisil. 26.03.2013 seisuga moodustab kostja 1 võlgnevus hageja ees kokku 8 788.25 eurot, s.h. põhiosa 3 993.43 eurot, intress 3 600.17 eurot ajavahemiku 10.09.2008-10.08.2011 eest ja põhiosa viivis 1 194.65 eurot ajavahemiku 10.10.2008-25.03.2013. 02.01.2013 saatis hageja kostjale 1 teatise, milles andis teada võlgnevuse suurusest ja andis veelkord võimaluse tasuda võlgnevus hiljemalt 17.01.2013. 06.03.2013 saatis hageja kostjale 1 uuesti võlgnevuse kohta teatise, mille kostja 1 on kätte saanud 11.03.2013. Kostja 1 võlgnevust tasunud ei ole. 24.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja 2 antud laenulepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga 1 lepingust tulenevate kostja 1 kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2 solidaarselt kostjaga 1 võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 214 300 krooni ehk 13 696.27 eurot. 02.01.2013 saatis hageja kostjale 2 teatise, milles teatas käenduskohustusest ja võlgnevuse suurusest ning andis võimaluse tasuda võlgnevus hiljemalt 17.01.2013. Kostja 2 võlgnevust tasunud ei ole. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse summas 8 788,25 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostja 2 vastuväited
Kostja 2 kirjalike vastuväidete kohaselt hagi ei tunnista. Harju Maakohtu 04.10.2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr.2-09-8956 on tuvastatud et hagiavalduse lisas 2 toodud teatise kohane võlgnevus summas 4485,00 EEK (põhivõlg 2557,34 + intressivõlg 1911.49 + viivisvõlg 16.17) on tasutud vastavalt lepingu punktile 13.1.2 tähtaegselt, mistõttu puudus hagejal pärast kohustuse täitmist õiguslik alus kostjaga 1 sõlmitud laenulepingut 02.10.08 teatise alusel üles öelda. Ometi pöördus hageja 27.02.2009 kohtusse ning taotles laenulepingujärgse võlgnevuse 130 966,88 krooni (8 370,31 €) kostjalt 1 ja kostjalt 2 solidaarselt väljamõistmist. Kohtumenetlus kestis rohkem kui 2,5 aastat. Harju Maakohtu 04.10.2011 kohtuotsusega jättis kohus hagi rahuldamata. Laenulepingu tähtaeg saabus kohtumenetluse ajal 10.08.2011. Pärast 04.10.2011 kohtuotsuse jõustumist sõlmisid hageja ja kostja 1 suulise kokkuleppe, mille kohaselt kohustus kostja 1 tasuma võlgnevust igakuiselt summas 250 €. Kostja 2 on seisukohal, et tegemist on kestvuslepinguga, mida ei ole seaduses ettenähtud korras üles öeldud. Hageja ei ole esitanud töendit selle kohta, et ta on kokkuleppe, mille kohaselt kohustus kostja 1 tasuma igakuiselt 250 €, üles öelnud. Hageja taotleb kohtult intressi ja viivise väljamõistmist ka aja eest, mil ta oli laenulepingu seadusevastaselt ja lepingut rikkudes üles öelnud ning toimus kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-098956. Hagejal ei ole VÕS § 101 lg 3 alusel õigust nõuda intressi ja viiviseid ajavahemiku eest, mil laenuleping oli seadusevastaselt hageja poolt üles öeldud ja toimus kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-09-8956. Kostja 2 palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluse käik Kostja 1 hagile vastuväiteid ei esitanud. Kohus rahuldas laenulepingust nr XXX tuleneva nõude kostja 1 vastu 28.05.2013.a. tagaseljaotsusega. Antud tagaseljaotsus on 01.07.2013.a. jõustunud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Pooltel puudub vaidlus selles, et 24.02.2007 sõlmisid Swedbank AS (endine nimi AS Hansapank) ja kostja 1 laenulepingu nr XXX summas 150 000 krooni intressimääraga 18% aastas ja tagastamise lõpptähtajaga 10.08.2011. Kostja 1 kohustus tagastama laenu põhiosa ja intressi iga kuu 10.kuupäeval. Laenulepingu p 10 kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt järgnevast päevast arvates, VÕS § 113 kehtestatud määra alusel (EKP intress + 7% aastas). 24.07.2007 sõlmisid hageja ja kostja 2 antud laenulepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga 1 laenulepingust tulenevate kostja 1 kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2 solidaarselt kostjaga 1 võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 214 300 krooni ehk 13 696.27 euro ulatuses. 02.10.2008 saatis hageja kostjale 1 lepingu ülesütlemise teatise, ning andis tähtaja tasuda jooksev võlgnevus hiljemalt 17.10.2008, hoiatusega, et juhul kui kostja 1 võlgnevusi nimetatud kuupäevaks ei kustuta, öeldakse leping seoses võlgnevusega ennetähtaegselt üles ja alustatakse kohtumenetlust. Hageja luges lepingu ühepoolselt ülesöelduks alates 12.01.2009. 04.10.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-8956 tuvastas Harju Maakohus, et väikelaenuleping nr XXX on kehtiv ja kuulub lepingupoolte poolt täitmisele. Laenulepingu punkti 2.4 kohaselt
saabus laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 10.08.2011. Seega muutusid kõik laenulepingust nr XXX tulenevad kohustused alates 11.08.2011 sissenõutavaks. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue on muutunud sissenõutavaks, kuna hageja ja kostja 1 on sõlminud suulise kokkuleppe võlgnevuse tasumiseks ja hageja ei ole antud kokkulepet üles öelnud ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt 2 intressi ja viivise väljamõistmist aja eest, kui toimus kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-09-8956. Ühtlasi analüüsib kohus, kas hageja saab esitada nõuet käendaja vastu, kui põhivõlgnikult on võlgnevus jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võlausaldaja võib võlgniku poolt lepingu rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, p 4 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja lepingu üles öelda ning p 6 kohaselt annab võlausaldajale võimaluse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega on võlausaldajal õigus esitada hagi nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi. Käesoleval juhul on hagi põhivõlgniku vastu tagaseljaotsusega rahuldatud. Antud otsus on 01.07.2013.a. jõustunud. See aga ei välista VÕS § 65 lg 1-st tulenevalt hageja nõude esitamist täies ulatuses käenduslepingu alusel käendaja vastu. Samas on põhivõlgniku ja käendaja vastutus tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 hageja ees solidaarne, mistõttu tuleb seda arvestada kohtuotsuse täitmisel. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib solidaarvõlgnik tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel täielikult või osaliselt täidetud. VÕS § 69 lg 2 alusel läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste solidaarvõlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Alustatud täitemenetluse lõpetamiseks saab solidaarvõlgnik esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja ja kostja 1 on sõlminud kestvuslepingu VÕS § 195 lg 3 tähenduses võla tasumiseks. Kohus leiab, et kostja 2 antud väide on tõendamata. Kohtule esitatud hageja 09.01.2012.a. kirjaga (tl 57) on tõendatud, et hageja on teatanud kostjale 1 kogu võlgnevuse suuruse ja andnud nõusoleku selle tasumiseks 250 euro suuruste osamaksetena ja märkinud, et korrektse tasumise korral ei edasta hageja nõuet kohtutäiturile. Kohtu hinnangul on tegemist sissenõutavaks muutunud võlgnevuse ajatamisega, mis ei ole käsitletav kestvuslepinguna. Kostja 2 omapoolsete tõenditega hageja tõendeid ümber lükanud ei ole. Kostja 2 ei ole esitanud kohtule hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud lepingut võla tasumiseks, mida oleks hageja pidanud üles ütlema. Hageja poolt kohtule esitatud laenulepingu nr XXX andmete, sooritatud operatsioonide ja võlgnevuse arvestusega ( tl 11-19) on tõendatud, et kostja 1 sooritas pärast kogu nõude sissenõutavaks muutumist makseid alljärgnevalt: 07.02.2012 250 eurot, 05.03.2012 250 eurot, 10.04.2012 250 eurot, 11.05.2012 250 eurot, 08.06.2012 250 eurot, 10.07.2012 116,67 eurot, 10.08.2012 116,58 eurot, 11.09.2012 eurot, 10.10.2012 100 eurot ja 09.11.2012 200 eurot. Kuivõrd võlgnevust ei ole nõuetekohaselt tasutud, on hageja esitanud põhjendatult nõude kostja 2 kui käendaja vastu.
Järgnevalt analüüsib kohus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt 2 intressi ja viivise väljamõistmist aja eest, kui toimus kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-09-8956. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Pooltel puudub vaidlus selles, et 04.10.2011 otsusega tuvastas Harju Maakohus, et väikelaenuleping nr XXX on kehtiv ja kuulub lepingupoolte poolt täitmisele. Vaidlus puudub selles, et kostjad tuginesid kohtumenetluses tsiviilasjas nr 2-09-8956 sellele, et laenuleping on kehtiv. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus hageja seisukohaga, et kostjad pidid olema teadlikud, et lepingulised kohustused kuuluvad täitmisele igakuiselt vaatamata sellele, et poolte vahel oli vaidlus hagejapoolsest lepingu ülesütlemisest tulenevalt. Kohus leiab, et lepingust tulenevad kohustused kuuluvad kogu lepingu kehtivuse aja jooksul täitmisele vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu tingimustele. Tulenevalt VÕS § 82 lg-st 1 kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 397 lg 1 alusel tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Kostja 1 kohustus tagastama laenu põhiosa ja intressi iga kuu 10.kuupäeval. Laenuraha oli kostja 1 kui laenusaaja kasutuses ja kostja 1 oli kohustatud seda tagastama vastavalt kokkulepitule ning tasuma raha kasutamise eest ettenähtud intressi igakuiselt. Samuti tuli kohustuste mittekohasel täitmisel VÕS § 113 lg 1 alusel tasuda viivist. Selline kohustus oli ka kostjal 2 kui käendajal tulenevalt pooltevahelise käenduslepingu p-st 1 ja 4, millest tulenevalt vastutab käendaja solidaarselt laenusaajaga laenusaaja kohustuste kohase täitmise eest ja käendatava kohustuse täitmise tähtpäevaks on laenulepingujärgse iga makse tasumise tähtpäev. Kohus leiab, et kostja 2 viide VÕS § 101 lõikele 3 ei ole asjakohane. Kostja 2 ei ole tuginenud asjaolule, et hageja oleks takistanud kostjatel enda kohustuste täitmist hageja ees, ka tsiviilasjas nr 2-09-8956 toimunud kohtumenetluse ajal. Kostja 2 ei ole esile toonud, et kostjad oleksid antud kohtumenetluse ajal püüdnud teha lepingulisi makseid ja hageja oleks keeldunud nende vastuvõtmisest. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole lepingu rikkumine põhjustatud hagejast kui võlausaldajast. Seetõttu puudub alus piirata hageja seadusest tulenevate õiguskaitsevahendite kohaldamise ulatust. Vaidlus puudub ka selles, et kostja 2 oma lepingulisi kohustusi täitnud ei ole. Laenulepingu nr XXX andmete, sooritatud operatsioonide ja võlgnevuse arvestusega ( tl 11-19) on tõendatud, et laenulepingujärgne võlgnevus moodustab 8 788,25 eurot, sh põhiosa võlgnevus 3 993.43 eurot, intressi võlgnevus 3 600,17 eurot ajavahemiku 10.09.2008-10.08.2011 eest ja põhiosa viivise võlgnevus perioodi 10.10.200825.03.2013 eest 1 194,65 eurot. Kostja 2 hageja intressi ja viivise arvestust vaidlustanud ei ole. Seega on hageja intressi ja viivise nõue VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel täies ulatuses põhjendatud. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja nõue on kogu ulatuses põhjendanud ning kostja 2 vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostjalt 2 tuleb välja mõista viivis TsMS § 367 alusel protsendina vastavalt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudest (3993,43 eurot) kuni põhinõude täitmiseni.
TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta kostja 2 kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.