Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele ei saa esitada apellatsioonkaebust, välja arvatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel. Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinnas. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja sõitis 15.07.2012 kella 22 paiku talle kuuluva sõiduautoga BMW TallinnRannamõisa-Kloogaranna teel suunaga Tallinna poole. Rannamõisa bussipeatuse piirkonnas sõitis hageja ootamatult teeremondi piirkonnas tähistamata sügavasse asfaldi auku, mille tagajärjel purunes sõiduautol kaks rehvi. Hageja kutsus sündmuskohale politsei, kes fikseeris sündmuse toimumise, teel olnud augu ja sõiduki silmaga nähtavad vigastused. Hageja ostis OÜ-st LP kaks uut rehvi ning lasi need vahetada. Hageja soovib kahju hüvitamist summas 229 eurot. Kahju hüvitamiseks pöördus hageja Maanteeameti poole. Sealt teatati talle, et vastavalt teeseadusele ning lepingule tellija ning töövõtja vahel vastutab teelõigu normaalse sõidetavuse eest ehitaja st TRNAS. Hageja esitas seejärel kahju hüvitamise nõude kostjale, kes keeldus kahju hüvitamast. Hagiavalduses, vastuses kostja vastusele ning kohtuistungil avaldatu kohaselt tugineb hageja VÕS § 1043, 1045 lg 1 p 7 – kahju tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kostja rikkus TeeS § 25 lg 6, mille kohaselt tagab teetööde ajal liikluskorraldusvahendite nõuetekohase paigalduse ja liiklusohutuse teetööde tegija.

Kostja vastuväited

Kostja vaidleb hagile vastu leides, et hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise nõudmise õigust, kuna tegemist võib olla kolmanda isiku varaga. Kahju hüvitamise nõude esmane eeldus on kahjustunud isiku kindlaks tegemine. Hagi ei ole võimalik kahju hüvitamise erikoosseisu (TeeS § 37 lg 6) alusel kostja suhtes rahuldada, kuna sellise nõude saab esitada üksnes teeomaniku vastu. Kostja ei vastuta hagejale tekkinud kahju hüvitamise eest, kuna ta ei ole rikkunud ühtegi seadusest tulenevat kohustust. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja sõitis läbi augu, kuid leiab, et auk ei olnud üle 20 cm läbimõõduga ja üle 5 cm sügav. Hageja ei ole tõendanud, et teelõigu laius ei võimaldanud tal mõistlikult auku vältida. Hageja ei ole esile toonud konkreetset liikluskorraldusvahendit, millega kostja oleks pidanud vaidlusaluse augu tähistama, seega ei ole esile toodud kaitsenormi, mida kostja rikkus. Liikluskorraldusvahendit, mida oleks tulnud välja panna ebatasasel teelõigul ühe konkreetse augu tähistamiseks, ei eksisteerigi. Kostja ei ole rikkumises süüdi. Kostja on järginud käibes vajalikku hoolsust paigutades teetööde lõigule hoiatusmärgid 152 ja 158, et anda liiklejatele teada võimalikust tee ebatasasusest ning teel asuvatest aukudest. Juhul kui kostja vastutab hagejale tekitatud kahju hüvitamise eest, tuleb vähendada hagejale väljamõistetava kahju ulatust 0%-ni tekkinud kahjust, kuna kahju on tekkinud vaid hageja enda õigusvastase või raskelt hooletu tegevuse tulemusel. Kui hageja oleks järginud ohutuid sõiduvõtteid, oleks ta saanud sõiduki vaidlusalusest august mööda juhtida.

Tõendid Hageja tõendab oma nõuet sündmuskohal tehtud politseifotodega, LPOÜ arvega nr. 201276, Maanteeameti 26.07 2012 vastusega hageja avaldusele, kahjunõude avaldusega kostjale, sõiduki XXX registreerimistunnistuse koopiaga ja tunnistaja MS ütlustega. Kostja tõendab oma vastuväiteid tunnistaja KK ütluste ja kompromissläbirääkimiste kirjavahetusega.

Kohtu põhjendused Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: - hageja sõitis 15.07.2012.a umbes kella 21:57 ajal sõiduautoga BMW 330xd (reg.nr XXX) Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna teel suunaga Tallinna poole; - Rannamõisa bussipeatuse juures läbis hageja sõiduk teeremondi piirkonnas asfaldi augu, mille tagajärjel sõiduautol purunes kaks rehvi; - sündmuskohale kutsuti politsei, kes fikseeris olukorra; - tegemist oli teetööde alaga, millele olid paigaldatud liikluskorraldusvahenditena hoiatusmärk nr 152 „Ebatasane tee” ja nr 158 „Teetööd” ning vaidlusalune teelõik jääb nende märkide mõjupiirkonda; - antud teetööde piirkonnas oli ebatasane tee (s.o tegemist oli aukudega alaga);

- enne õnnetuse toimumist oli paigaldatud liiklusmärk, mis lubas sõita kiirusega kuni 50 km/h; - alal oli teetööde teostajaks TRNAS; - kahe rehvi ning nende vahetus maksab 229 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas: - sõiduauto BMW 330xd registreerimismärgiga XXX kuulub hagejale; - kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest deliktivastutuse alusel; - löökaugu läbimõõt oli suurem kui 20 cm ja sügavus üle 5 cm kas see oli nõuetekohaselt tähistatud või mitte; - hageja oleks saanud mõistlikult auku vältida. Teeseaduse § lg 1 kohaselt teel peab olema võimalik ohutult liigelda ning tee peab vastama tee seisundi nõuetele. Teeseaduse § 25 lg 6 kohaselt teetööde ajal tagab liikluskorraldusvahendite nõuetekohase paigalduse ja liiklusohutuse teetöö tegija. Seega oli kostja kui teeööde teostaja kohustatud tagama teetööde alal liikluskorraldusvahendite paigalduse. Kostja nimetatuga ka tegeles. Tunnistajana üle kuulatud ehitusobjekti projektijuht KK andis ütlused selle kohta, et kostja oli sõlminud liikluskorraldusvahendite paigalduseks lepingu ettevõttega WS, kes teostas liikluskorraldusvahendite väljapaneku kontrolli enne tööpäeva algust, päeva lõikes ja tööpäeva lõppedes. Samuti käis kontroll objekti üle ka öösel. Objektil märkide ümber paigutamine liiklusskeemi tööplaanile vastavaks viimiseks käis läbi projektijuhi. Hageja on esitanud politsei poolt sündmuskohal tehtud fotod olukorrast, kus on fikseeritud augu sügavusena ligikaudu 8 cm, samuti on auguga koos fotodele jäänud esemetest võimalik järeldada, et augu läbimõõt on tunduvalt suurem kui 20 cm. Löökaukudest tehtud fotod näitavad, et augud olid vett täis ning nende sügavus on tuvastatav vaid politsei poolt mõõtevahendeid kasutades. Asjaolu, et hageja sõiduki rehvid olid purunenud arvestatavalt suurest august läbi sõites kinnitavad ka tunnistaja MS ütlused. Kohus loeb tõendatuks, et hageja juhitud sõiduk läbis augu, mille sügavus oli suurem kui 5 cm ja läbimõõt suurem kui 20 cm. Teetööde ala, millel nimetatud auk asus, oli tähistatud liikluskorraldusvahendiga hoiatusmärk nr 152 „Ebatasane tee” ja nr 158 „Teetööd”. Samuti oli alal piiratud kiirus kuni 50 km/h. Kostja hinnangul oli nimetatud tähistus piisav mistahes teel asuvate aukude eest hoiatamiseks, hageja hinnangul pidanuks auk selle suurusest tulenevalt olema täiendavalt tähistatud. Tee seisundinõuded on kehtestatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt teeseaduse § 10 lg 2 alusel 17. detsembri 2002 määrusega nr 45. Nimetatud määruse § 12 on pealkirjastatud „augu tähistamine teel“ ning selle kohaselt üle 20 cm läbimõõduga ja üle 5 cm sügavusega auk peab olema tähistatud liikluskorraldusvahendiga. Aukudega ala peab olema tähistatud lõigu kogu pikkust tähistava lisatahvliga varustatud liiklusmärgiga. Liiklusseaduse § 6 lõike 6 ja § 7 lõike 11 alusel on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määrus nr 12 liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused

ning nõuded fooridele. Nimetatud määruse § 5 sätestab hoiatusmärgid ja nende tähendused. § 5 p 17 kohaselt hoiatusmärkide 152 kuni 154 „Ebatasane tee” hoiatavad ebatasasustest teel. Märk 152 hoiatab lähenemisest ebatasasele teelõigule, kus sõiduteekatte ebatasasused (näiteks augud, lained) järgnevad üksteisele. Märk 153 hoiatab üksikust, sõiduteekatte pinnast madalamast kohast. Märk 154 hoiatab üksikust, sõiduteekatte pinnast kõrgemast kohast, mis ei ole künnis. Antud juhul oli kasutatud hoiatusmärki 152, milline hoiatas lähenemisest ebatasasele teelõigule. Nimetatud ei ole kohtu hinnangul piisav üle 5 cm sügavuse ja 20 cm läbimõõduga aukude tähistamiseks. Selline tees olev auk tuleb õigusaktide kohaselt tähistada eraldi, kohane liikluskorraldusvahend selleks võib olla näiteks märk 153. Nimetatuks on ka reaalne eluline vajadus. Nagu näitab hagejaga juhtunu, siis sellisest august ca 50 km/h läbi läbisõitmisel purunevad kaks rehvi. Sõidukitel on üldiselt teadaolevalt vaid üks tagavararatas. Lisaks vara kahjustumisele osutub ka sündmuskohalt ärasõit kõrvalise abita võimatuks. Seega oli teel olev auk nõuetekohaselt tähistamata. Nõuetekohase tähistuse väljapaneku pidi TeeS § 25 lg 6 kohaselt tagama kostja. Kahe rehvi purunemise tõttu pidi hageja ostma uued rehvid ning laskma need sõidukile paigaldada. Hageja on esitanud LPOÜ poolt KS esitatud arve, mille kohaselt kaks rehvi ja nende vahetus on maksnud 229 eurot. Hoolimata hageja poolt sõiduki XXX registreerimistunnistuse koopia esitamisest on kostja jäänud seisukohale, et hageja pole tõendanud, et ta on auto omanik ja seega kahju saanud isik. Kohtu hinnangul on hageja omandiõigus selle dokumendiga tõendatud. Hagejal ei ole võimaalik tõendada negatiivset asjaolu, s.o sõiduki mittevõõrandamist selle registreerimise järel. Hageja tegevusetuse – teetööde ala nõuetekohase tähistamata jätmise ja hageja sõidukil rehvide purunemise vahel on põhjuslik seos. Korrektse tähistuse korral olnuks ohtlik koht teel märgatav ja välditav. Ohtliku koha läbimise tulemusena purunesid rehvid. Kostja tegevus oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt. Kostja teetööde tegijana jättis tagamata TeeS § 25 lg 6 tuleneva kohustuse paigaldada kohased liikluskorraldusvahendid ja sellega liiklusohutus. VÕS § 1045 lg 2 kohaseid õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süü puudumist (VÕS § 1050 lg 1, 104 lg 2-5) kostja tõendanud ei ole. Kahju ära hoidmine oli seadusest tuleneva kohustuse vähemalt üheks eesmärgiks (VÕS § 1045 lg 3). Tee seisundinõuded on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2002.a määrusega nr 45. Antud määruse § 2 lg 1 kohaselt on seisundinõuete täitmine kohustuslik kõigile avalikult kasutatavate teede omanikele ning sama määruse § 2 lg 2 järgi peab tee seisund vastama vähemalt antud määrusega kehtestatud tasemele. Määruse § 3 lg 1 sätestab, et teelõigul, millel ei ole tagatud nõutav seisunditase ning kus seetõttu on ohutu liiklemine raskendatud, tähistatakse liikluspiirangud vastavate liikluskorraldusvahenditega.

Tänava seisunditase peab määruse § 9 järgi vastama määruse lisas 2 toodud nõuetele. Kuna nimetatud teelõigul oli lubatud sõita kiirusega kuni 50 km/h, siis sellest tulenevalt võis hageja eeldada, et tee vastab seisundile, mis sellist kiirust võimaldab. Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab VÕS § 1043 järgi kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. TeeS § 37 lg 6 sätestab kahju hüvitamise erikoosseisu, mille kohaselt tee omanik on kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu ning käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu tekitatud kahju, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-83-09 asunud seisukohale, et kahju hüvitamise erikoosseisu korral ei kohaldu VÕS § 1043 jj. Kohus on seisukohal, et erikoosseisu korral on ei kohaldu VÕS § 1043 jj isiku suhtes, kes erikoosseisu järgi vastutab, käesoleva kaasuse puhul siis tee omaniku suhtes. Käesoleval juhul vastutab kostja kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. RK on lahendis 3-2-1-125-01 öelnud: Teehoiutööde ajal peab liiklusohutuse tagama teehoiutöö tegija (TeeS § 25 lg 6). Sellest ei tulene, et liiklusohutuse tagamise kohustuse panemisega teehoiutöö tegijale lõpeb omaniku vastutus liiklejale tekitatud kahju eest. Tee omanikule TeeS § 37 lg 6 ja TsK § 448 alusel vastutuse panemisel pole seega oluline, et tee võis liiklusele ohtlikuks muutuda tee omanikuga lepingulistes suhetes oleva kolmanda isiku tegevuse tagajärjel. Kannatanu võis nõuda kahju hüvitamist ka teehoiutööde tegijalt kahju tekitamisest tuleneva kohustise alustel. Hageja on suunanud esialgselt oma nõude tee omaniku vastu, kes asus seisukohale, et käesoleval juhul on vastutav kahju eest teetööde teostaja. Hagejal on õigus valida, kelle vastu oma nõue suunata. Kostja on taotlenud väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamist. VÕS § 139 lg 1 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Käesoleleval juhul selliseid asjaolusid ei esine. Teel olnud oht ei olnud hagejale ettenähtav. Vihma järgselt esineb sõiduteel sageli lompe, seda enam on neid teetööde piirkonnas. Kohus on seisukohal, et teel liikleja ei ole kohustatud läbi sõitmata mööduma kõikidest lompidest. Liikudes kiirusega 50 km/h ei ole see ka tõenäoliselt võimalik. Tegemist oli teetööde alaga ning ebatasase teega. Arvestades asjaolu, et nimetatud teelõigul oli teetööde tõttu kiirust piiratud 50 km/h, oli hageja õigustatud eeldama, et sellise kiiruse juures on ala läbimine ohutu. Kõrvalnõue

Hageja on palunud lisaks tekitatud varalisele kahjule välja mõista viivise summalt 229 eurot alates hagiavalduse esitamiselt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et ka hageja viivisenõue tuleb rahuldada. Hagiavaldus on esitatud 06. märtsil 2013. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud VÕS § 113 lg 1 sätestas, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Alates 15.04. 2013 kehtib VÕS § 113 lg 1 redaktsioonis, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega kujuneb hagi esitamise päeva seisuga alates 06.03.2013 kuni 14.04.2013 ja 14.04.2013 kuni 28.06.2013 sissenõutavaks muutunud viivisenõudeks 6,02 eurot (39 päeva × ≈ 0,021% × 229 EUR = 1,90 EUR) + (75 × ≈ 0,024% = 4,12). Edasi määrab kohus viivise 8,75% põhinõudest (229 eurot) alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni kostja poolt kahju hüvitamise kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 405 lg 1 p 3 tulenevalt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse hageja kasuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus mõistab kostjalt TRNAS-ilt hageja KS kasuks välja menetluskulud summas kokku 60 (kuuskümmend) eurot, mis koosnevad hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõivust 60 eurot. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 637 lg 21 kohaselt TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Kullerkann kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.