Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse aktsiaseltsi EEA vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.06.2011 koostöölepingu nr. 001, mille kohaselt kohustus hageja osutama kostjale juhtimisteenuseid, andma ärikonsultatsioone, nõustmisteenust jm lepingus nimetatud teenuseid RN ́u isikus ja poolt ning kostja kohustus saadud teenuste eest tasuma alates 01.09.2011 1 750 eurot kuus, millele lisandub käibemaks. Lisaks kohustus kostja tasuma hageja tulemustasu 1⁄4 AS EEA kasumist. Käesoleva hagi raames nõuab hageja seega perioodil 01.03.2012-11.03.2012 faktiliselt teostatud tööde eest tasumist põhisummas 668,18 eurot (sh käibemaks). 01.06.2011 koostööleping nr. 001 oli sõlmitud perioodiks 01.06.2011-31.12.2011, so tähtajalisena. Pooled jätkasid vastastikuste kohustuste täitmist peale lepingus märgitud tähtaja 31.12.2011 saabumist lepingus märgitud tingimustel ja mahus kuni 11.03.2012. Faktiliselt osutatud teenuste eest esitas hageja kostjale perioodil 01.01.2012-31.01.2012 teostatud tööde eest arve nr. 001J/12 summas 2 100 eurot, milline on kostja poolt kahes osas tasutud. Perioodil 01.02.2012-29.02.2012 teostatud tööde eest esitas hageja arve nr. 002J/12 summas 2 100 eurot, milline on kostja poolt samuti tasutud kahes osas. Perioodil 01.03.2012-11.03.2012 teostatud tööde eest esitas hageja 12.03.2012 kostjale arve nr. 003J/12 kogusummas 2 146,38 eurot. Seejuures selgitas hageja kostjale saadetud kaaskirjas, et nimetatud summa koosneb töötasust summas 556,82 eurot (+km), puhkusetasu kompentsatsioonist summas 1 231,83 eurot (+km). Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et pooled sõlmisid suulise kokkuleppe, mille kohaselt muudeti 01.06.2011 sõlmitud leping tähtajatuks või alternatiivselt sõlmisid pooled alates 01.01.2012 uue käsunduslepingu samadel tingimustel võrreldes 01.06.2011 sõlmitud lepinguga, mille alusel teostas hageja faktiliselt samu töid (osutas samasugust teenust) ning esitas osutatud teenuste arveid, mille järgne summa vastas 01.06.2011 sõlmitud lepingus kokkulepitule. Kostja on peale lepingu esialgse tähtaja 31.12.2011 möödumist tellinud hagejalt teenust ja aktsepteerinud osutatud teenuse eest esitatud arveid perioodi 01.01.2012-29.02.2012 eest ning on vastava nõustumuse kinnituseks arved nr. 001J/12 ja nr. 002J/12 tasunud. Tasumata on jäänud perioodil 01.03.2012-11.03.2012 osutatud teenuste alusel esitatud arve nr. 003J/12 hagiavalduses märgitud ulatuses. Hageja on esitanud kostjale korduvalt kirjalikke meeldetuletusi ja pretensioone kohustuse täitmise nõudes, kuid vaatamata eeltoodule ei ole kostja enda kohustust tänaseni täitnud ega täitma asunud. Samuti ei ole kostja esitanud sisulisi vastuväiteid ega vastuseid hageja poolt esitatud nõudekirjadele/pretensioonidele kuni 31.01.2013 (vastuväide maksekäsule). 03.05.2013 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. 01.02.2013 vastuväites maksekäsu avaldusele esitas kostja järgneva vastuväite: Koostööleping nr 001. 1.06.2011. EEA As ning OÜ RTvahel kehtis 01.06.2011 ... 15.01.2012. Selles vahemikus on kõik lepingujärgselt esitatud arved tasutud. Mingeid hilisemaid arveid selle lepingu alusel aktsepteerida ei saa. Faktiliselt osutatud teenuste eest esitas hageja kostjale perioodil 01.01.2012-31.01.2012 teostatud tööde eest arve nr. 001J/12 summas 2 100 eurot, milline on kostja poolt kahes osas tasutud. Perioodil 01.02.2012-29.02.2012 teostatud tööde eest esitas hageja arve nr. 002J/12 summas 2 100 eurot, milline on kostja poolt samuti tasutud kahes osas. Mõlemal viidatud arvel on viitena märgitud „koostööleping nr. 001“. Seega on kostja juba endale hästi teadaolevalt aktsepteerinud hageja arveid ka peale 15.01.2012, mis on esitatud viitega samale 01.06.2011 sõlmitud lepingule. Kostja väide hageja poolt märgitud arvetel olevatele viidete ekslikkusele on meelevaldne, paljasõnaline ning asjakohatu (arvestades, et kostja ei ole

nimetatud vastuväidet varasemalt üldse esitanud ja seda vaatamata hageja korduvatele kirjalikele meeldetuletustele). Oma vastuses on kostja väitnud, et hageja ei saanud olla seisukohal, et pooled sõlmisid suulise kokkuleppe, millega muudeti tähtajatuks poolte vahel 01.06.2011 sõlmitud leping ja et sellist suulist kokkulepet sõlmitud ei ole. Samaaegselt on kostja vastuses selgitanud, et poolte vaheline 01.06.2011 sõlmitud leping lõppes tähtaja möödumisel (seega kooskõlas kostja vastuväitega maksekäsule 15.01.2012) ning edaspidiste teenuste osas sõlmisid pooled uue suulise kokkuleppe, mis on otseselt vastuolus kostja enda poolt vastuväites maksekäsule esitatud vastuväite sisuga, kostja 08.04.2013 menetlusdokumendis esitatud seisukoha ja dokumentidest nähtuva faktilise tegelikkusega. 08.04.2013 menetlusdokumendi on kostja nimelt väitnud, et hagis nõutud summa väljamaksmiseks puudub nii kirjalik kui ka suuline leping, milline väide on kostja enda 18.04.2013 seisukohaga sisutühjaks muutunud (kuid näitab selgelt kostja pahatahtlikkust käesolevas menetluses enda menetlusõiguste käsutamisel). Oma vastuses on kostja väitnud, et pooled ei ole kokku leppinud tasu maksmises tulenevalt hageja poolsest käsundi täitmisest. Jääb arusaamatuks, millise perioodi kohta kostja väidab, et pooltel puudus kokkulepe tasu maksmise osas. Käesoleva hagi raames nõuab hageja seega perioodil 01.03.2012-11.03.2012 faktiliselt teostatud tööde eest tasumist põhisummas 668,18 eurot (sh. käibemaks). Teiseks on hageja seisukohal, et käesolevas asjas esitatud dokumentide (sh hageja poolt esitatud arvete, kostjapoolsete tasumiste, pooltevahelise kirjavahetuse jms) põhjal on selge, et pooled jätkasid samasisuliste kohustuste täitmist peale 01.06.2011 lepingus märgitud tähtaja saabumist ja seda vähemalt kuni 11.03.2012, mis oli hageja faktiliselt viimane käsundi täitmise päev, ning perioodil 01.01.2012-28.02.2012 osutatud teenuste osas toimus tasustamine täpselt samas ulatuses ja tingimustel nagu 01.06.2011 sõlmitud lepingus, mistõttu ei saa olla kahtlust selles, et poolte vahel eksisteeris kokkulepe käsundist tuleneva täitmise tasustamise osas. Hageja on seisukohal, et ainuüksi hageja poolt esitatud arvete nr. 001J/12 ja 002J/12 ning samaaegselt kostja poolsete tasumiste ja pretensioonide puudumisega on selge, et poolte vahel eksisteeris kokkulepe käsundi täitmisest tuleneva tasu osas ka peale 01.06.2011 sõlmitud lepingu tähtaja möödumist. Kostja ei ole käesolevani esitanud mitte ühtegi sisulist vastuväidet hageja poolt koostatud ja esitatud arve nr. 003J/12 osas ja seda vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele ja nõudmistele. Kostja ainus seni esitatud vastuväide puudutab arvel märgitud viite ekslikkust, mis ole hagi rahuldamise seisukohast tähtsust omav asjaolu ning ei muuda hageja nõuet alusetuks. Hageja palub kohtul hagiavaldus rahuldada, välja mõista kostjalt hageja kasuks 668,18 eurot, viivis 0,15 % põhinõudelt summas 668,18 eurot perioodi 16.03.2012-15.01.2013 eest kogusummas 305 eurot ja viivis 0,022 % päevas põhinõudelt summas 668,18 eurot alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse täieliku täitmiseni. Hageja palus jätta kõik käesolevas menetluses hageja ja poolt kantud ja kantavad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kostja poolt kantud ja kantavad menetluskulud jätta täies ulatuses kostja enda kanda.

Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja hagi õigeks ei võtnud. Kostja leidis, et hagis nõutud summa väljamaksmiseks puudub nii kirjalik kui ka suuline leping, mistõttu on nõue põhjendamatu, hageja faktiväited ja nendest tehtud järeldused on ebaõiged.

18.04.2013 esitas kostja kohtule täiendava seisukohta. Kostja leidis, et RN ei saanud olla seisukohal, et pooled sõlmisid suulise lepingu, mille kohaselt muudeti 01.05.2011 sõlmitud leping tähtajatuks, kuna niisugust lepingut pole kunagi tehtud, oma e-kirjas kostjale 27. märtsil 2012 teatas RN, et on nõus teatud tingimustel lepingut pikendama, mis näitab, et ka tema ei eelda tähtajatu lepingu olemasolu. Kostja leidis, et selles ei olnud kokku lepitud, et käsundiandja kohustust käsundisaajale tasu maksma. Samuti lõppes pooltevaheline käsundusleping tähtaja möödumisel. Edasi tuli uus suuline leping. Kostja oli seisukohal, et leping ei muutunud poolte kokkuleppel tähtajatuks ja ei lõppenud 11.03.2012. Kostjale jääb arusaamatuks, miks hageja arvab, et leping lõppes just 11.03.2012. Vastavalt suulisele kokkuleppele esitas hageja arveid ka pärast kirjaliku lepingu lõppemist, jättes ekslikult arvele lõppenud lepingu numbri. Kahjuks ei märganud seda ka kostja pearaamatupidaja. Kostja palus jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses, kuna hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole, koos kõrvalnõuetega ei ületa summat, mis vastab 4 000 eurole. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et: • 01.06.2011 sõlmisid hageja ja kostja koostöölepingu nr 001, mille punkti 1.1 kohaselt kohustus hageja osutama kostjale juhtimisteenuseid, andma ärikonsultatsioone, nõustamisteenust jm lepingus nimetatud teenuseid RN ́u isiku poolt. Lepingu punkti 2.2 kohaselt kohustus kostja saadud teenuste eest tasuma alates 01.09.2011 1 750 eurot kuus, millele lisandus käibemaks. Lepingu punkti 2.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale tulemustasu 1⁄4 kostja kasumist. Lepingu punkti 5.2 kohaselt kehtis leping 01.06.2011-31.12.2011 (tl 42-43); • hageja väljastas kostjale arve 001J/12 perioodi 01.01.2012-31.01.2012 eest summas 2 100 eurot (tl 44); • hageja väljastas kostjale arve 002J/12 perioodi 01.02.2012-29.02.2012 eest summas 2 100 eurot (tl 45); • hageja väljastas kostjale arve 003J/12 perioodi 01.03.2012-11.03.2012 eest summas 2 146,38 eurot (tl 47); • kostja tasus arved 001J/12 ja 002J/12 (tl 46). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja oli kohustatud hagejale tasuma käsundi täitmise eest tasu peale 01.06.2011 sõlmitud koostöölepingu nr 001 tähtpäeva saabumist 31.12.2011. Kostja leidis, et pooled ei leppinud selles kokku, et käsundiandja pidi käsundisaajale peale kohustuse täitmist tasu maksma. Samuti lõppes pooltevaheline käsundusleping tähtaja möödumisel ja edasi tuli uus suuline leping. Hageja leidis, et pooled jätkasid vastastikuste kohustuste täitmist peale koostöölepingus märgitud tähtaja 31.12.2011 saabumist koostöölepingus märgitud tingimustel ja mahus kuni 11.03.2012. Hageja oli seisukohal, et pooled sõlmisid suulise kokkuleppe, mille kohaselt muudeti 01.06.2011 sõlmitud leping tähtajatuks või alternatiivselt sõlmisid poole alates 01.01.2012 uue käsunduslepingu samadel tingimustel võrreldes 01.06.2011. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad

asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-80-04). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud koostööleping tähtajaga kuni 31.12.2011. Peale 31.12.2011 esitas hageja kostjale arved nr 001J/12, 002J/12 ja 003J/12 perioodi 01.01.2012 kuni 11.03.2012 eest. Eelpool nimetatud arvetel oli lepinguna märgitud „Koostööleping Nr001“. Kostja ei ole sisulisi vastuväiteid esitanud hageja poolt käsundi täitmisele peale koostöölepingu lõppemist 31.12.2011. Koostöölepingu punkti 7.2 kohaselt jõustuvad kõik käesoleva lepingu muudatused pärast nende allakirjutamist mõlema poole poolt allakirjutamise momendist või poolte kirjalikult määratud tähtajal (tl 43). Eeltoodust tulenevalt sai koostöölepingut muuta kirjalikult mõlema poole poolt allakirjutamisel. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 13 lg 3 kohaselt kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kohus märgib, et vastavalt VÕS-i § 13 lõikele 2 saab lepingut, mis on sõlmitud poolte kokkuleppel teatud vormis, muuta või lõpetada ka muus vormis, kui lepingus endas ei ole ette nähtud teisiti. Kui lepingu suhtes kehtiv vorminõue tuleneb seadusest, peab lepingu muutmine ja lõpetamine VÕS-i § 13 lõike 2 kohaselt toimuma samas vormis. TsÜS-i § 77 lõike 3 esimese lause kohaselt saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS-i § 77 lõike 3 teine lause sätestab üldreegli, mille kohaselt poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muus vormis muuta üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Lepingute suhtes kuulub aga kohaldamisele VÕS-i § 13 lg 2, mis sätestab vastupidise eelduse: pooled ei pea lepingu jaoks kokkulepitud vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Lepingut sõlmides tuleb seega arvestada, et kokkulepped vormi suhtes peaks sisaldama kokkulepet ka selle kohta, millises vormis võib lepingut muuta või lõpetada, kui soovitakse, et ainult kindlas vormis tehtud tahteavaldustel oleksid õiguslikud tagajärjed. Seadusest tulenevalt on keelatud kuritarvitada õigust tugineda lepingus kokkulepitud muudatuste ja lepingu lõpetamise vormile. Kui poole käitumisest võis aru saada, et ta on nõus ka muus vormis lepingut muutma või lõpetama, kui lepingus oli ette nähtud, siis ei või ta enam sellele lepingutingimusele vaidluse korral tugineda (VÕS § 13 lg 3). Nii ei pruugi ka muud lepingulised kokkulepped analoogia kohaldamisel olla hiljem jõustatavad, kui tegelikult käitutakse vastupidiselt kokkulepitule. Seda, kas lepingupool võis aru saada teise poole käitumisest kui nõusolekust teha lepingusse muudatusi muus vormis, kui oli kokku lepitud, tuleb hinnata konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt. Määrav on lepingupoole subjektiivne võime aru saada teise poole käitumisest.

Kohus leiab, et käesoleval juhul on koostöölepingu kehtivuse aega muudetud ja see on pikenenud kuni 11.03.2011. Kostja poolt on hagejale tasutud arved nr 001J/12 (periood 01.01.2012-31.01.2012) ja 002J/12 (periood 01.02.2012-29.02.2012). Arve nr 003J/12 (periood 01.03.2012-11.03.2012) on kostjal tasumata. Kõigil kolmel arvel oli lepinguna märgitud koostööleping nr 001. 27.04.2012 edastas hageja kostjale teatise koostöölepingu rikkumisest arve nr 003J/12 osas ja kutsus kostjat esitama selles osas omapoolseid argumente (tl 55). Kostja arve nr 003J/12 osas pretensioone ei esitanud. Alles kohtumenetluses tugines kostja sellele, et kostja pearaamatupidaja eksis arvetel märgitud koostöölepingu nr 001 osas ja koostööleping nr 001 lõppes 31.12.2011 ning edaspidi oli sõlmitud uus suuline leping. Kohus on seisukohal, et kuigi koostöölepingu punkt 7.2 nägi lepingu muutmise osas ette kirjaliku nõude, on kohus seisukohal, et kostja poolt arvete nr 001J/12 ja 002J/12 tasumisega nõustus kostja koostöölepingu kehtivuse pikendamisega. Lisaks on kostja käesoleva tsiviilasja menetluses leidnud, et koostööleping kehtis 01.06.2011 kuni 15.01.2012 (tl 16), seega aktsepteeris kostja ka eeltoodust tulenevalt koostöölepingu nr 001 pikendamisega. Lisaks on kostja väited pearaamatupidaja eksimise kohta arvetel märgitud koostöölepingu numbri osas ja uue suulise lepingu sõlmimise kohta paljasõnalised ja tõendamata. Kohus leiab, et kostja on oma tegudega üles näidanud endapoolset arusaamist sellest, et koostööleping nr 001 kehtis edasi ka peale 31.12.2011. Kostja võlgnevus hageja ees perioodil 01.03.2012-11.03.2012 osutatud teenuste eest oli arve nr 003J/12 alusel 2 146,38 eurot (sh käibemaks). 08.03.2013 täpsustas hageja oma nõuet. Hageja nõuab käesoleva hagi raames perioodil 01.03.2012-11.03.2012 faktilisest teostatud tööde eest tasumist põhisummas 668,18 eurot (tl 33). VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kostja on jätnud täitmata oma kohustuse tasuda talle osutatud ja vahendatud teenuste eest. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Rahalise kohustuse täitmise nõue tuleneb VÕS § 108 lõikest 1. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud sätte järgi arvestatakse viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega algab viivise arvestamine sõltumata tegelikust nõude esitamisest, oluline on vaid kohustuse sissenõutavus. Viivisenõude eeldus ei ole seega nt täiendava tähtaja andmine maksmiseks, hagi esitamine, nõudest teatamine vms. Hageja ja kostja on koostöölepingu nr 001 punktis 3.2 kohaselt kokku leppinud viivise määras 0,15 % päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest (tl 42). Hageja viivisenõue perioodi 16.03.2012-15.01.2013 kokku moodustub 305 eurot (viivituses oldud päevade arv on 305). TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele põhivõlgnevus 668,18 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis on 305 eurot ja alates 16.01.2013 edasiulatuv viivis 0,022 % päevas põhinõudelt (668,18 eurot) kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Menetluskulude jaotuse määramisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt lisatakse avaldusele detailne menetluskulude nimekiri. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.