Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. juuni 2013, Tartu
Tsiviilasja number
2-11-27710
Tsiviilasi
AS SEB Pank hagi Tõnis Jänese vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
501,50 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. mai 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS SEB Pank apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) – AS SEB Pank (rk: 10004252), esindaja Ervin Green Vastustaja (kostja) – Tõnis Jänes (ik: XXX)
1.Tühistada Tartu Maakohtu 29. mai 2012 otsus osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata ning jättis poolte menetluskulud nende endi kanda.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tõnis Jäneselt AS SEB Pank kasuks välja viivis 29.05.2012 seisuga 600,11 eurot ja alates 29.05.2012 viivis põhinõudelt 3421,24 eurot kuni põhinõude täitmiseni
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus Edasikaebamise kord
määras 16% aastas ning jätta menetluskulud Tõnis Jänese kanda.
Muuta Tartu Maakohtu 29.05.2012 otsuse resolutsiooni p 2 Tõnis Jäneselt väljamõistetava summa osas ning otsuse resolutsiooni p 4 otsuse resolutsiooni p-s 2 väljamõistetud summa täitmise tähtpäeva osas.
4.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1. Rahuldada AS SEB Pank hagi Tõnis Jänese vastu täielikult.
4.2.Välja mõista Tõnis Jäneselt AS SEB Pank kasuks 4232 (neli tuhat kakssada kolmkümmend kaks) eurot 38 senti (sh põhivõlgnevus 3421,24 eurot, intress 211,03 eurot ja viivis 29.05.2012 seisuga 600,11 eurot).
4.3.Välja mõista Tõnis Jäneselt AS SEB Pank kasuks viivis alates 29.05.2012 põhinõudelt 3421,24 eurot kuni põhinõude täitmiseni määras 16% aastas.
4.4.Määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja tähtaeg. Tõnis Jänesel tuleb käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 4.2 väljamõistetud summa täita kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 43 kalendrikuu jooksul, kusjuures Tõnis Jänes on kohustatud tasuma igakuuliselt 100 eurot jooksva kuu 30. kuupäevaks (viimase osamaks suurus 32,38 eurot). AS-l SEB Pank on õigus pöörduda kohtutäituri poole kogu võlgnevuse sundtäitmiseks juhul, kui Tõnis Jänes jätab tähtaegselt tasumata kaks järjestikulist makset.
4.5.Jätta menetluskulud maakohtus Tõnis Jänese kanda.“ Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Tõnis Jänese kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS SEB Pank esitas 14.06.2011 Tõnis Jänese vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna võlgnik esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 22.11.2011 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis AS SEB Pank nõude T. Jänese vastu 3827,61 euro saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Maakohtule esitatud hagiavalduses palus AS SEB Pank mõista T. Jäneselt hageja kasuks välja 4009,24 eurot, sh põhiosa võlgnevus 3421,24 eurot, intressid 211,03 eurot ja põhiosa viivis 02.01.2012 seisuga 376,97 eurot, ning viivis määras 16% aastas põhinõudelt alates 02.01.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21.06.2010 laenulepingu nr 2010014953, mille alusel laenas hageja kostjale 4023,49 eurot. Lepingu p 5.2 järgi kohustus kostja tagastama laenu ja tasuma intresse osade kaupa annuiteetmaksetena alates 19.07.2010 kuni 19.06.2013 iga kuu
19.kuupäeval. Lepingu p 4 kohaselt oli intress 16% aastas. Lepingu p 15.5 alusel kohustus kostja laenu tagasimaksete mittetähtaegselt tegemisel tasuma viivist lepingus ettenähtud intressimääras, s.o 16% aastas. Kostja ei täitnud lepingus kokkulepitud maksegraafikut. 12.04.2011 saatis hageja kostjale teate laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja laenulepingu 05.05.2011 üles.
2.Kostja tunnistas hagi põhinõude osas, kuid soovis viivise vähendamist. Kostja palus kohtul arvestada viivist kuni menetluse alguseni. Viivise arvestamine põhinõude tasumiseni teeb kostja olukorra veel raskemaks, mis ei ole mõistlik. Kostja väitel ei kontrollinud hageja lepingu sõlmimisel piisavalt kostja maksevõimet, mida saab järeldada sellest, et alguses anti kostjale laenu osas negatiivne vastus, kuid mõne päeva möödudes helistati ja teatati, et kostja siiski saab laenu. Makseraskused tekkisid seoses töökoha kaotusega. Kostja püüdis makseraskuste põhjust pangale selgitada ja lahendust leida ning ka maksekäsu kiirmenetluses kompromissi saavutada, kuid hageja sellega ei nõustunud. Kostja on töötu ja otsib aktiivselt tööd. Kostjal puudub sissetulek, ta elab vanemate juures ja nende toetusel. Vanemad on töövõimetuspensionil ning peres on lisaks kostjale kolm alaealist last ja täiskasvanud tütar, kes õpib Võrumaa Kutsehariduskeskuses. Kohtuistungil palus kostja vähendada intresse 100 euroni ja põhiosa viivist 250 eurot võrra ning taotles kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramist viisil, et kostja tasub igakuiselt 50 eurot, mille on nõus andma ema.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 29. mai 2012 otsusega hagi osaliselt ning mõistis T. Jäneselt välja 3732,27 eurot (sh põhivõlgnevus 3421,24 eurot, intressid 211,03 eurot ja viivis 100 eurot) AS SEB Pank kasuks. AS SEB Pank viivisenõude summas 276,97 eurot ja alates
2.jaanuarist 2012 kuni põhinõude täitmiseni esitatud viivisenõude määras 16% põhinõudelt (3421,24 eurolt) jättis kohus rahuldamata. Kohus määras kindlaks otsuse täitmise korra ja tähtaja. Kostjal tuleb otsusega väljamõistetud summa täita hiljemalt august 2015 selliselt, et alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust tasub kostja hagejale hiljemalt iga kuu 30. kuupäevaks vähemalt 100 eurot, viimane makse augustis 2015 summas 132,27 eurot. Hagejal on õigus pöörduda kohtutäituri poole kogu võlgnevuse sundtäitmiseks juhul, kui kostja jätab tähtaegselt tasumata kaks järjestikust igakuulist makset. Poolte menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt võttis kostja hagi põhinõude osas õigeks. Juhindudes TsMS § 440 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-st 1; § 76 lg-st 1 ja § 108 lg-st 1 rahuldas kohus hagi põhinõude ulatuses täielikult ning mõistis kostjalt välja 3421,24 eurot.
Kohus leidis, et kostja taotlus intressi vähendamiseks ei ole põhjendatud, kuna intress 16% aastas on mõistlikus suuruses ega pole kostja suhtes ebaõiglane. Pooled on leppinud kokku intressi tasumises ja hageja intressinõue 211,03 eurot on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Laenulepingu p-s 15.5 on pooled leppinud kokku viivises määraga 16% aastas, seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tagastamata 3421 eurolt kuni 02.01.2012. Hageja esitatu kohaselt on põhiosa viivise suuruseks 376,97 eurot. Kohus leidis, et kostja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendatud. VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Laenulepingu p 3.3 kohaselt on laenu kasutamise otstarbeks auto ost ja soovilaenu lepingu 2009018560 lõpetamine. Seega kostjal juba olid rahalised kohustused hageja ees ning uue laenu saamiseks tuli vana laen kustutada. Hagejale oli teada kostja majanduslik olukord. Kohtul puudub alus kahelda kostja selgitustes, et alguses laenu andmisest keelduti, kuid hiljem helistati ja kutsuti lepingut sõlmima. On mõistlik eeldada, et laenuturul tegutsedes lähtub hageja vastutustundliku laenamise põhimõttest, eelkõige nõudest hinnata tarbija krediidivõimelisust. Käitudes nimetatud põhimõtet eirates, ei ole hagejal õigustatud huvi selles, et kostjapoolsel lepingu rikkumisel ja vaidluse korral viivisenõue täies ulatuses rahuldatakse. Viivise vähendamisel arvestas kohus lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on töötu, 2011. a tuludeklaratsioonist nähtuvalt sissetulekud puuduvad, teda peavad üleval töövõimetuspensionäridest vanemad, peres kasvab kolm alaealist last ja täiskasvanud tütar, kes õpib. Arvestades kostja materiaalsete võimaluste äärmist piiratust, ei vasta nõutav viivisesumma kostja võimalustele. Kostja on püüdnud sõlmida hagejaga kokkulepet võla tasumiseks, kuid see jäi realiseerimata hageja vastuseisu tõttu. Hageja kasum 2011. a ulatus 94 miljoni euroni. Seega on hageja paremas majanduslikus seisundis. Samuti arvestas kohus otsuse reaalse täidetavuse printsiipi. Kohus mõistis viivise välja summas 100 eurot. Kohus pidas otstarbekaks ja õiglaseks samastel motiividel jätta kostjalt jätkuv viivis välja mõistmata. Kostja taotles otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramist, avaldades, et on suuteline maksma 50 eurot kuus, selle raha annab ema. Kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramisel tuleb lähtuda ka võlausaldaja huvist. Juhul, kui kostja tasuks igakuiselt 50 eurot, muutuks tagasimakse periood ebamõistlikult pikaks ning hageja suhtes ebaõiglaseks. Kohus arvestas siinjuures, et kohus vähendas viivist ja jättis jätkuva viivise nõude rahuldamata. Kohus tuvastas, et kostja on majanduslikult raskes olukorras, ta ei ole suuteline hageja menetluskulusid kandma ja selline kohustus paneks kostja veel raskemasse seisu. Seega oleks kostjalt hageja menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane ning ka ebamõistlik ja kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS SEB Pank esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29. mai 2012 otsuse tühistamist osaliselt, osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks maakohtu otsusega välja mõistmata viivis 276,97 eurot ja viivis alates 2. jaanuarist 2012 kuni põhinõude täitmiseni määras 16% põhinõudelt aastas ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ületas kohus viivise vähendamisel diskretsiooni piire. Kohus ei põhistanud, mille alusel kohus leidis, et nõutav viivis on ebamõistlikult suur. Lepingupooled on vabad lepingu tingimustes kokku leppima ja seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist määras, mis vastab kokkulepitud intressimäärale;
2) hindas kohus vääralt tõendeid ja poolte väiteid. Pooled ei esitanud tõendeid selle kohta, et laenulepingu sõlmimisel ja eelneval perioodil olid kostjal laenu tasumisel makseraskused. Hageja hindas vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides kostja krediidivõimelisust ning leidis, et laenulepingu sõlmimine vastab nõuetele. Tõendamata on väide, et kostjale helistati kahel korral, esiteks keelduti laenu andmast ja seejärel paluti tulla lepingut sõlmima. Kohus ei viita, mida hageja rikkus, et puudub õigustatud huvi selles, et kostjapoolsel lepingu rikkumisel viivisenõue täies ulatuses rahuldatakse; 3) ei arvestanud kohus kohustuse täitmise ulatust ega kaalunud poolte huve. Kostjal puudub huvi nõuet tasuda. Kostja väited on vastuolulised, ainetud ja ei vasta tegelikkusele. Kostjal tekkisid laenu tasumisega raskused alates 19.01.2011. Kostja väitel olid makseraskused seotud töökoha kaotusega. Kostja võttis ennast töötuna arvele alles 20.02.2012, kui hageja palus tal töötuks olemist tõendada. Kostja pole tõendanud töö otsimist. Töötuks jäämisest kostja hagejat ei teavitanud, maksepuhkust ei taotlenud, vaid hoidis nõude tasumisest täielikult kõrvale. Kostja väitis 08.03.2012 vastuses, et 25 eurot läheb tal igakuiselt sõiduki bensiinile. 07.05.2012 kohtuistungil selgitas kostja aga, et auto pole sõidukorras. Seega on kostja kohut eksitanud. Makseraskuste tekkimisel kostja autot ei realiseerinud ja nõuet selle arvelt ei vähendanud. Kostja on lubanud tasuda 50 eurot kuus, aga laekumisi pole olnud. Väide, et kostja soovib nõuet tasuda, kuid hageja on selle vastu, on tõendamata. Kohus ei ole arusaadavalt põhjendanud, miks on kostja halvem majanduslik olukord viivise vähendamiseks piisav. Kohtuotsus on kostja maksepraktikat arvestades ebaproportsionaalselt kostjat soosiv; 4) vähendas kohus viivist rohkem, kui kostja taotles. Viivis oli 376,97 eurot, kohtuistungil taotles kostja vähendamist 250 euro võrra, seega jääb selgusetuks, mille alusel mõistis kohus välja 100 eurot; 5) on kohtu menetluskulude jaotus ebaproportsionaalne ja vastuoluline. Kohus mõistis kostjalt välja suurema osa hageja nõuetest, seejuures hagi õigeksvõtule tuginedes. Kostja hoidus laenu tasumisest kõrvale ning hageja pidi alustama kohtumenetlust ja tasuma riigilõivu. Maksekäsu kiirmenetluses lubas kostja võlgnevust tasuda, kuid rikkus kokkulepet. Kohtuotsusest ei selgu, miks kohus leidis, et hageja menetluskulude hageja kanda jätmine on õiglane ja mõistlik; 6) laekus 15.05.2012 kostjalt 290 eurot ja 08.06.2012 100 eurot nõude katteks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas esitas apellatsioonkaebuse hageja ning ta vaidlustas maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Apellant taotles tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista T. Jäneselt välja viivis 02.01.2012 seisuga kokku 376,97 eurot ja alates 02.01.2012 põhinõudelt 3421,24 eurot viivis kuni põhinõude täitmiseni määras 16% aastas ning jätta menetluskulud T. Jänese kanda. Apellatsioonkaebuse täpsustuses on hageja märkinud viivise summa maakohtu otsuse tegemise aja seisuga. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes nimetatud osas.
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maakohtu otsus vaidlustatud osas tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab T. Jäneselt hageja kasuks välja viivise 29.05.2012 seisuga summas 600,11 eurot ja alates 29.05.2012 põhinõudelt
3421,24 eurot kuni põhinõude täitmiseni määras 16% aastas ning jätab menetluskulud maakohtus T. Jänese kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja mõistab T. Jäneselt hageja kasuks välja kokku 4232,38 eurot, ning maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 ja määrab, et T. Jänes on kohustatud tasuma 4232,38 eurot igakuuliste maksetega a`100 eurot 43 kalendrikuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust.
7.Asja materjalidest nähtuvalt taotles kostja maakohtus hageja poolt nõutud viivise vähendamist. Vastavalt VÕS § 162 lg-le 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada seda mõistliku suuruseni. Sellest tulenevalt peab kohus viivise vähendamise taotluse lahendamisel tegema esmalt kindlaks, kas hageja nõutud viivis on ebamõistlikult suur. Riigikohus on 14.06.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 asunud seisukohale, et kuna viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus TsMS § 91 lg 1 (TsMS kehtiva redaktsiooni § 230 lg 1) järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahenditest peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes. Seega on kõrgema astme kohtul võimalik viivise vähendamise seaduslikkust kontrollides hinnata vähendamise põhjenduste aktsepteeritavust ja summa osas diskretsiooni piiridest kinnipidamist. 12.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 on Riigikohus märkinud, et VÕS §-s 162 terminitena „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ kasutatud mõisted ei ole käsitletavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info edastamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse ja ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, et viivis ületab kordades põhinõuet. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hageja viivisenõude vähendamisel 100 euroni eelmärgitud Riigikohtu seisukohti arvestanud Maakohus on jätnud kindlaks tegemata, kas hageja nõutud viivis 376,97 eurot on võrreldes hageja põhinõudega 3421,24 eurot ebamõistlikult suur ning sellega kohaldanud ebaõigesti VÕS § 162 lg-t 1 ja ületanud viivise vähendamisel diskretsiooni piire. Seetõttu tuleb maakohtu otsus osas, millega ta vähendas sissenõutavaks muutnud viivist 100 euroni, tühistada. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tuginenud viivise vähendamise taotluses sellele, ta kaotas töö lepingu kehtivuse ajal ning seetõttu palub ta vähendada sissenõutavaks muutunud viivist 376,97 eurot 250 euro võrra ning vabastada ta viivise maksmise kohustusest, mis ei ole
veel sissenõutavaks muutunud. Kostja ei ole tuginenud sellele, et temalt nõutud viivis oleks ebamõistlikult suur. Hageja on kostja viivise vähendamise taotlusele vastu vaielnud ning muuhulgas leidnud, et kostja ei ole kinni pidanud suulisest kokkuleppest tasuda võlgnevusest 50 eurot kuus, kostja ei ole tõendanud töö otsimist ning võttis end töötuna arvele alles 20.02.2012, kostja ei ole püüdnud võõrandada sõiduautot, mille ostmiseks ta laenu sai. Arvestades eelmärgitud poolte esitatud asjaolusid, üldist kohtupraktikat viivise väljamõistmisel, samuti viivise suuruse mõistlikkust objektiivset kriteeriumi alusel (hageja põhinõue 3421,24 eurot ning viivise suurus hagiavaldusest lähtudes 376,97 eurot, maakohtu otsuse tegemise aja seisuga 600,11 eurot), ei ole hageja nõutud viivis ebamõistlikult suur ning maakohtul puudus alus kostja viivise vähendamise taotlust rahuldada. Kuna nõutud viivis ei ole ebamõistlikult suur, puudub kohtul vajadus hinnata VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud viivise vähendamist mõjutavaid asjaolusid. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et maakohtu otsuse põhjendustest tulenevalt ei ole poolte vahel kokkulepitud viivise määr 16% aastas ebamõistlikult suur ning seda asjaolu ei ole ka apellatsiooniastmes vaidlustatud. Põhjendamata ja ebaõige on maakohtu seisukoht, et hagejal ei saa olla õigustatud huvi, et kostja poolt lepingu rikkumisel tema viivise nõue täies ulatuses rahuldatakse. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis maakohtu otsuse tegemise aja seisuga 600,11 eurot. Ringkonnakohus lähtub siinjuures hageja apellatsioonkaebuse täpsustuses esitatud arvestuskäigust kuni 29.05.2012 seisuga (viivis kuni 02.01.2012 376,97 eurot + alates 02.01.2012 kuni 29.05.2012 kokku 223,14 eurot). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 4232,38 eurot (põhivõlgnevus 3421,24 eurot, intress 211,03 eurot ja viivis kuni 29.05.2012 600,11 eurot). Maakohus on põhjendanud viivise, mis ei olnud veel kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutnud, väljamõistmata jätmist samade põhjendustega, millega ta vähendas sissenõutavaks muutnud viivist 100 euroni. Maakohtu nimetatud põhjendused ei ole kooskõlas seaduse (VÕS § 162 lg 1) ja poolte esitatud asjaoludega. Seetõttu tuleb maakohtu otsus ka nimetatud osas tühistada. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue mõista kostjalt välja viivis protsendina põhinõudest alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni on kooskõlas VÕS § 113 lg-s 1 ja TsMS §-s 367 sätestatuga ning kuulub rahuldamisele.
8.Maakohus on kohtuotsuse resolutsiooni p-s 4 määranud kindlaks otsuse täitmise korra ja tähtaja selliselt, et kostja tasub hagejale igakuuliselt 100 eurot. Hageja ei ole seda maakohtu otsustust vaidlustanud ning seega nõustunud kohtuotsuse resolutsiooni p-s 2 väljamõistetud summa tasumisega kostja poolt 100 euro ulatuses kuus. Seoses kostjalt väljamõistetava summa suurenemisega tuleb muuta kohtuotsuse resolutsiooni p 4 ja määrata, et kostja on kohustatud tasuma kohtuotsuse resolutsioonis väljamõistetud summa 43 kalendrikuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuuliselt 100 eurot, kusjuures viimase osamakse suuruseks on 32,38 eurot.
9.Põhjendatud on apellandi seisukoht, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti TsMS § 162 lg-t 4 ning ebaõigesti jätnud poolte menetluskulud nende endi kanda. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on 26.01.2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10 märkinud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti.
Selliseid asjaolusid asja materjalidest ei nähtu ning maakohus ei ole ka põhjendanud, miks hageja tasutud riigilõiv peaks olukorras, kus hageja on pöördunud kohtusse seoses kostja poolt tasu maksmise kohustuse rikkumisega, jääma hageja enda kanda. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud maakohtus kostja kanda.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.