2-12-3240/13 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

lahend.ee

6.Jätta menetluskulud täies ulatuses solidaarselt XXX, XXX ja XXX kanda. Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, lg 3 ja lg 6). Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja nende põhjendused Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse XXX, XXX ja XXX vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja XXXOÜ (pankrotis) (endise ärinimega XXX OÜ) vahel 17.08.2007 sõlmitud laenuleping nr XXX. Sõlmitud lepingu alusel laenas XXXOÜ hagejalt 1 900 000 krooni (121 432,13 eurot). 14.10.2008 on hageja ja XXXOÜ (pankrotis) vahel sõlmitud lisa nr 1 laenulepingule, mille alusel laenusaajale väljastati täiendavat laenu summas 149 268,56 krooni (9 540 eurot) ja pooled leppisid kokku laenusumma tagasimaksete tähtpäevade muutmises, laenusumma tagastamise lõpptähtpäeva muutmises ning laenusumma tagastamise ja intressi tasumise tingimuse muutmises. Kokku laenas XXXOÜ (pankrotis) hagejalt laenulepingu alusel 2 049 268,56 krooni (130 972,13 eurot). 17.08.2007 sõlmisid hageja ja XXX(end X) laenulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr XXX . 17.08.2007 sõlmisid hageja ja XXX laenulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr XXX KL B. 17.08.2007 sõlmisid hageja ja XXXlaenulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr XXX . 15.08.2007 sõlmisid hageja ja XXX laenulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks tagatislepingu nr XXX, mille alusel tagas XXX laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist summas 1 425 000 krooni (91 074,10 eurot). Laenulepingu täitmise tagamiseks oli seatud kommertspant XXXOÜ (pankrotis) vallasvarale summas 1 000 000 krooni (63 911,65 eurot). Kuni 20.04.2009 kohustus XXXOÜ (pankrotis) vastavalt laenulepingu põhitingimuste punktile 13.1 tasuma igakuiseid intressimakseid vastavalt laenulepingu põhitingimuste p-s 7 sätestatud määrale ja alates 20.04.2009 kohustus XXXOÜ (pankrotis) teostama laenusumma tagasimakseid ja tasuma intressimakseid annuiteetmaksegraafiku alusel. Intressimäära muudeti laenulepingu põhitingimuste p 8 kohaselt kaks korda aastas. Kuna XXXOÜ (pankrotis) laenulepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ei täitnud ja 09.01.2009 algatati XXXOÜ (pankrotis) pankrotimenetlus, ütles hageja laenulepingu 22.01.2009 erakorraliselt üles ja saatis XXXOÜ-le postiga ülesütlemise avalduse. Hageja saatis 22.01.2009 nõude käendatava kohustuse täitmiseks

ka kostjatele. Ülesütlemise päeva seisuga so 22.01.2009 oli XXXOÜ (pankrotis) täitmata kohustus hageja ees kokku 2 009 828,91 krooni (128 451,48 eurot), millest 1 898 056,50 krooni moodustas tagastamata laenusumma, 53 480,72 krooni moodustasid tasumata intressid, 58 291,69 krooni moodustas leppetrahv. 19.03.2009 kuulutati välja XXXOÜ pankrot. 23.03.2009 esitas hageja nõude XXXOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 2 095 679,07 krooni (133 938,30 eurot). Hageja nõue kaitsti pankrotimenetluses täies ulatuses summas 2 095 679,07 krooni (133 938,30 eurot). 24.03.2009 esitas hageja XXXtaotluse tagatise avansiliseks väljamaksmiseks. 03.04.2009 maksis XXXhagejale välja avansilise ettemakse summas 1 000 000 krooni (63 911,65 eurot). Laekunud tagatise summa arvelt vähendas hageja laenusumma põhiosa jääki. Pankrotimenetluse käigus võõrandati XXXOÜ (pankrotis) vara hinnaga 216 000 krooni (13 804,91 eurot). Hagejale pankrotimenetluses rahalisi vahendeid ei laekunud, kogu pankrotivara müügist laekunud tulu läks pankrotimenetluse kulude katteks. Hageja nõue on hagi esitamise seisuga arvestatud summas kokku 86 366,89 eurot, millest 57 396,27 eurot moodustab tasumata laenusumma põhiosa, 3 688,86 eurot moodustavad tasumata intressid, 10 189,86 eurot viivis (perioodil 23.01.2009 kuni 19.03.2009 (so pankroti väljakuulutamiseni) summalt 121 307,92 eurot x 0,15% x 56 päeva eest, 454,90 eurot viivis (perioodil 20.03.2009 kuni 03.04.2009) summalt 121 307,92 eurot x 0,025 % x 15 päeva eest, 14 637,00 eurot viivis (perioodil 04.04.2009 kuni 20.01.2012) summalt 57 396,27 eurot x 0,025 % x 1020 päeva eest. Iga käendaja vastutuse piirmäär käenduslepingu kohaselt on 200 000 krooni (12 782,33 eurot). 13.01.2011 saatis hageja kostjatele nõude võlasumma tasumiseks. Kostjad kirjadele ei reageerinud ja võlgnevust ei tasunud. Oma ühises vastuses hagile ning vaidluses 27.03.2013 toimunud kohtuistungil on kostjad asunud seisukohale, et hageja ei ole käitunud kostjate suhtes heas usus ning ei aktsepteerinud kostjate pakkumist pankrotivara (pandi eseme) ostuks kõrgema hinnaga kui see võõrandati pankrotimenetluse käigus. Kostjad viitavad asjaolule, et hageja töötaja, olles pankrotitoimkonna liikmeks omas justkui võimalust mõjutada pankrotimenetluse käiku. Lisaks väidavad kostjad, et hageja oli seotud ja kaitses isiku huve, kes omandas pandi eseme pankrotimenetluse käigus. Selline kostjate arusaam on väär, süüdistused hageja suhtes täiesti alusetud, ega ole kuidagi tõendatud. Hageja täitis oma kohustused põhivõlgniku pankrotist tulenevalt. Põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisel esitas hageja laenulepingutest tuleneva nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses. Põhivõlgniku pankrotimenetlusest olid kostjad I ja II teavitatud kui põhivõlgniku juhatuse liikmed. Kõik kostjad esitasid põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks ka oma käenduslepingust tulenevad nõuded, mida aga nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud. Nõuetele vaidlesid vastu pankrotihaldur ja XXXOÜ (kes oli üheks põhivõlgniku osanikuks ja samuti võlausaldajaks). Hageja võlausaldajana täitis talle seadusega pandud kohustused. Hagejal ei olnud võimalust mõjutada pankrotimenetluse kulgu. Kostjad väidavad, et hageja töötaja valimine pankrotitoimkonna liikmeks andis hagejale võimaluse mõjutada pankrotimenetluse kulgu ja toimkonna poolt vastuvõetavaid otsuseid. Pankrotitoimkonda kuulus kolm liiget ning igal liikmel oli üks hääl, seega ei omanud hageja töötaja toimkonnas häälteenamust otsustamisel. Pankrotimenetluses kaitseb pankrotitoimkond kõigi võlausaldajate huve ja tegutseb sõltumatuna, ehk ei tohi kaitsta konkreetse võlausaldaja huve. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Kostjad ei ole hageja poolt kahju tekitamist tõendanud. Kostjad ei ole tõendanud hageja seotust ja võimalust mõjutada asjaolu, et põhivõlgniku pankrotimenetluse käigus võõrandati pandi ese madala hinnaga, ning kostjad ei saanud seda omandada neile sobivatel tingimustel. Kostjad pöördusid märgukirjaga hageja poole, et viimane „ei müüks pankrotivara ülimalt odavalt ja kostjad soovivad seda teatud tingimustel osta“. Hagejal aga puudus võimalus vara „müüa“, kuna tegemist oli pankrotivaraga, mille müügi korraldab pankrotihaldur. Kostjad ei ole esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit, mille nad on esitanud ka põhivõlgniku pankrotihaldurile, sooviga pankrotivara osta. Hageja soovib veelkord rõhutada, et ei

saanud pankrotimenetluse käiku mõjutada ja pelgalt kostjate poolt esitatud oletused ja hageja töötaja kuulumine pankrotitoimkonda ei tõenda veel hageja süüd ning ei saa olla aluseks hageja nõude rahuldamata jätmisele. 13.04.2013 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Kostjad on oma vastuses hagile teatanud, et käenduslepingust tulenev kohustus hageja ees on lõppenud, kuna kostjad on teinud hagejale tasaarvestusavalduse. Oma vastusele lisatud tasaarvestusavalduses ühe põhjendusena on kostjad välja toonud asjaolu, et hageja, olles põhivõlgniku pankrotimenetluses pankrotitoimkonna liige oleks pidanud informeerima käendajaid pankrotivara realiseerimise hinnast, millest sõltus kostjate võimalus saada hüvitust põhivõlgnikult. Seadus ei pane võlausaldajale kohustust teavitada käendajat pankrotivara realiseerimise hinnast. Kostjad on esitanud oma käenduslepingutest tulenevad nõuded samuti põhivõlgniku pankrotimenetluses. Kostjate eelnimetatud nõudeid aga pankrotimenetluses ei tunnustatud. Hagejale teadaolevalt ei ole kostjad oma nõuete tunnustamiseks kohtu poole pöördunud. Lähtuvalt eeltoodust, olenemata pankrotivara realiseerimise hinnast, ei oleks kostjad saanud hüvitust põhivõlgniku pankrotimenetluses. Tasaarvestusavalduses viitavad kostjad ka asjaolule, et saades 19.10.2009 teada hageja esindajalt müügihinna alandamisest, teavitasid nad hagejat soovist osta pankrotivara ise. Kostjad leiavad, et hageja käitumine oli kostjaid kahjustav, kuna hageja tegevuse tõttu jäid kostjad ilma võimalusest omandada põhivõlgniku pankrotivara müügihinnaga alla 0,6 miljoni krooni. Hageja on seisukohal, et selline kostjate väide on väär, kuna põhivõlgniku pankrotivara müügi tingimuste ja hinna üle otsustas 19.10.2009 võlausaldajate üldkoosolek, kus kostjad aga ei osalenud. Kostjad on oma vastuses hagile tõstatanud mitmeid oletusi, mis oleks võinud olla, kui kostjad oleksid omandanud ise põhivõlgniku vara pankrotimenetluses. Siinkohal soovib hageja veelkord rõhutada, et kostjad ei olnud pankrotimenetluses sugugi mitte „välised isikud“, nagu kostjate vastusest võib mulje jääda, vaid osalesid pankrotimenetluses samuti võlausaldajatena. Huvi korral omandada ise pankrotivara oli neil võimalus igal ajal pöörduda pankrotihalduri poole info saamiseks ja omapoolse ostupakkumise tegemiseks. Hageja on seisukohal, et kostjate vastuses hagile esitatud vastuväited ei ole põhjendatud ning tasaarvestusavalduses esitatud nõue hagejale on tõendamata ja seetõttu alusetu. Hageja palub kohtul: 1) mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg summas 38 346,98 eurot, 2) mõista kostjalt I hageja kasuks välja hagi eseme punktis 1 nimetatud võlgnevus, kuid kokku mitte rohkem kui 12 782,33 eurot, 3) mõista kostjalt II hageja kasuks välja hagi eseme punktis 1 nimetatud võlgnevus, kuid kokku mitte rohkem kui 12 782,33 eurot, 4) mõista kostjalt III hageja kasuks välja hagi eseme punktis 1 nimetatud võlgnevus, kuid kokku mitte rohkem kui 12 782,33 eurot. Hageja palub mõista kostjatelt hageja kasuks välja kantud menetluskulu. Kostjate vastuväited ja nende põhjendused Kostjad hagi ei tunnistanud. Juhul, kui kostjatel käenduslepingutest tulenevalt oligi kohustus hageja ees, on see lõppenud 10.12.2009, kui kostjad tegid hagejale tasaarvestusavalduse. Kostjate nõue panga vastu põhineb õiguslikust aspektist käenduslepingute hagejapoolsel rikkumisel tulenevalt VÕS § 6 lg 1, § 23 lg 2 ja § 146 lg 2 ja 3 kohustuste rikkumisest. Asjaolude kokkuvõte on aga järgmine: hageja jättis kas tahtlikult või hooletusest kostjad ilma võimalusest osta pankrotivara hinnaga, millega see lõpuks müüdi ning kuna selle vara tegelik turuhind oli müügihinnast kordades kõrgem, tekitas hageja kostjatele kahju, mille hüvitusnõude kostjad tasaarvestasidki hageja nõudega. Hageja laenuandjana pidi teadma ja teadis põhivõlgniku varade turuväärtust. Hageja pidi olema ja oli põhivõlgniku pankrotimenetluses toimuvaga kursis pankrotitoimkonna liikme XXXkaudu, kes oli hageja töötaja. Pankrotipesa ainus avalik kuulutus põhivõlgniku vara müügiks oli avaldatud 27.04.2009 alghinnaga 7,8 miljonit krooni. Põhivõlgniku vara müüdi hinnaga 0,18 miljonit krooni (käibemaksuta). Ühtegi muud vahepealset enampakkumist ei toimunud ning hageja ei teavitanud kostjaid võimalusest osta põhivõlgniku vara nii odavalt, nagu seda müüdi. Tänaseks on aga ka 27.04.2009 kuulutus Ametlikest Teadaannetest

eemaldatud. Kui kostjatele oleks võimaldatud osta põhivõlgniku vara hinnaga kuni 1 miljon krooni, oleks nad selle saanud koheselt edasi müüa vähemalt sama hinnaga. Samas ei oleks käendusest tulenevat nõuet tekkinud. Sama tulemus oleks kostjate isiklikus varalises seisus olnud, kui ka vara endale oleks jätnud ja ise tootmist arendanud. Kostjatele ei ole teada, mis kaalutlustel otsustas pankrotipesa, mille toimkonnas oli ka hageja esindaja, langetada põhivõlgniku vara müügihinda 7,8 miljonilt 0,18 miljonile kroonile, kuulutamata vahepealsete hindadega enampakkumisi. Samas on märkimisväärne asjaolu, et põhivõlgniku vara ostis olematu hinnaga põhivõlgniku ühe osanikuga seotud XXXOÜ, mis jätkab samas valdkonnas tegevust tänaseni. Kostjatele oli see üllatuslik, et üks põhivõlgnikuga seotud isikutest teadis võimalusest selle hinnaga osta, teisi sellest võimalusest aga ei teavitatud. Hagejale kui põhivõlgniku pangale oli väga hästi teada põhivõlgniku vara tegelik minimaalne väärtus, sest vastupidisel juhul poleks ta saanud väljastada ka laenu. Isegi kui see ei oleks olnud 7,8 miljonit, oli seda 1-2 miljoni krooniga võimalik igal juhul müüa. Millistel põhjustel jättis hageja kostjaid teavitamata võimalusest osta vara aga 0,18 miljoni krooniga, peab selgitama hageja. Kostjad oleks saanud aidata leida põhivõlgniku varale ostja eelnimetatud 1-2 miljoni krooniga, kui vaid oleks teadnud, et pankrotipesa on valmis langetama hinda ka 43 korda. See teadmine oli hagejal olemas, kuid hageja ei edastanud seda kostjatele. Antud juhtumi eripära on aga selles, et võlausaldaja on ise esindatud pankrotitoimkonnas, mistõttu heas usus käitumine ja koostöö tegemine lepingu teise poolega- käendajaga, tähendab võlausaldajale teatavaks saanud teabe jagamist käendajaga, kelle varalisi õigusi-kohustusi see teave arusaadavalt puudutab. Pankrotivara kavandatav müügihind ei ole seejuures teave, mille avaldamine käendajatele rikuks pankrotivõlgniku või kelle iganes muu õigusi, mistõttu tema avaldamine ei saa olla ka keelatud. 12.03.2012 esitasid kostjad kohtule täiendava seisukoha. Asjaolu, et pankrotivara oleks võimalik olnud müüa oluliselt kallimalt ja hinnaga 800 000 krooni oleks vara ostnud ka kostjad ise. Majanduslikult oleks kostjatel igal juhul olnud mõttekas vara 180 000 krooniga välja osta ning müüa see XXX OÜ-le 950 000 krooniga, teenides sellega 770 000 krooni, mille arvel tasuda käenduslepingutest tulenevaid kohustusi kokku 600 000 krooni ulatuses. Hageja pidi olema müüdud vara tegelikust hinnast teadlik oma esindaja kaudu pankrotitoimkonnas. Hageja huvides oli ka koostöö käendajatega. 10.05.2012 esitasid kostjad kohtule täiendava seisukoha. Hageja eirab asjaolu, et ta on lepingulises suhtes kostjatega ning selles lepingulises suhtes on tal kohustus käituda kostjate suhtes heas usus ja kookõlas lepinguga mitte ainult raha nõudmisel, vaid ka teabe jagamisel küsimustes, mis puudutavad kostjate õigusi. Erinevalt kostjatest, teadis hageja, mida ja millal pankrotimenetluses otsustati. Erinevalt kostjatest, kes ei olnud pankrotimenetluses isegi mitte võlausaldajad, oli hageja pankrotimenetluses esindatud pankrotitoimkonnas. Erinevalt kostjatest, teadis just hageja, et pankrotivara ei müüda enam mitte 7,8 miljoni krooniga, vaid hoopiski 0,18 miljoni krooniga. Mitte mingit avalikku teavet hinna alandamise kohta ei olnud. Kostjad kuulsid pankrotivara müügist muu hinnaga kui 7,8 miljonit krooni 19.-20. oktoobril 2009, kui kohtuti hagejaga. See oli ka ainus kohtumine hagejaga kogu pankrotimenetluse vältel. Seejuures ei teavitanud hageja kostjaid kohtumisel üheselt, mis hinnaga pankrotivara ikkagi müüakse. Kostjad esitasid koheselt peale kohtumist hagejale, kui oma lepingupartnerile ja pandipidajale, ettepaneku pankrotivara väljaostuks. Hageja väide võimalusest pöörduda pankrotihalduri poole on sisutühi, sest ükski pankrotihaldur ei ole kohustatud menetlusevälistele isikutele väljastama mistahes infot. Õiguslikult pole see ka oluline, sest kostjatel oli lepinguline suhe just hagejaga. Hageja vastuväide, et pankrotivara müügitingimuste üle otsustas võlausaldajate üldkoosolek, ei ole eeltoodu kontekstis asjakohane, liiatigi nähtub hageja esitatud koosoleku protokollist, et koosolekul olid „koos“ kaks isikut- hageja (esindaja) ja advokaat Martin Männik. Hageja lohakuse või otsese pahatahtliku käitumise tõttu sattusid kostjad olukorda, kus nende varaline seis on negatiivne.

20.05.2013 esitasid kostjad kohtule täiendava seisukoha.. Kostjad jäävad oma seniesitatud vastuväidete ja tõendite juurde. Hagejale kui krediidiasutusele laieneb lisaks krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3, mis kohustab panka laenude andmisel järgima häid pangandustavasid. Tagatislepingute sõlmimine ja nende alusel õiguste teostamine on osa laenu väljastamisest. Korrektsusest ja aususest on aga asi kaugel, kui võlgniku vara müügihinda langetatakse ühekorraga ja avalikkusele teadmata viisil 97% ning sellise hinnaga vara ostuvõimalusest ei teavitata käendajaid, kes peavad kinni maksma võlgniku võla ja müügihinna vahe. Kostjad on tõendanud, et hageja teadmisel müüdud vara väärtus oli suurem. Kostjad on ka tõendanud, et neil oli ka rahaline võimalus vara kõrgema hinnaga osta. Kostjad paluvad jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: • hageja ja XXXOÜ (pankrotis) (endise ärinimega XXX OÜ) vahel oli 17.08.2007 sõlmitud laenuleping nr XXX, mille alusel laenas XXXOÜ hagejalt 1 900 000 krooni (121 432,13 eurot) (tl 6-11); • 14.10.2008 sõlmisid hageja ja XXXOÜ (pankrotis) lisa nr 1 laenulepingule, mille alusel laenusaajale väljastati täiendavat laenu summas 149 268,56 krooni (9 540 eurot) ja pooled leppisid kokku laenusumma tagasimaksete tähtpäevade muutmises, laenusumma tagastamise lõpptähtpäeva muutmises ning laenusumma tagastamise ja intressi tasumise tingimuse muutmises (tl 12-13); • kokku laenas XXXOÜ (pankrotis) hagejalt laenulepingu alusel 2 049 268,56 krooni (130 972,13 eurot); • 17.08.2007 sõlmisid hageja ja XXX(end X ) laenulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr XXX KL C (tl 16-17); • 17.08.2007 sõlmisid hageja ja XXX laenulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr XXX KL B (tl 18-19); • 17.08.2007 sõlmisid hageja ja XXX laenulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr XXX KL A (tl 14-15); • 15.08.2007 sõlmisid hageja ja XXX laenulepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks tagatislepingu nr 1 PB07 (tl 20-21), mille alusel tagas XXX laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist summas 1 425 000 krooni (91 074,10 eurot); • laenulepingu täitmise tagamiseks oli seatud kommertspant XXXOÜ (pankrotis) vallasvarale summas 1 000 000 krooni (63 911,65 eurot); • kuni 20.04.2009 kohustus XXXOÜ (pankrotis) vastavalt laenulepingu põhitingimuste punktile 13.1 tasuma igakuiseid intressimakseid vastavalt laenulepingu põhitingimuste p-s 7 sätestatud määrale ja alates 20.04.2009 kohustus XXXOÜ (pankrotis) teostama

laenusumma tagasimakseid ja tasuma intressimakseid annuiteetmaksegraafiku alusel (tl 22-24). Intressimäära muudeti laenulepingu põhitingimuste p 8 kohaselt kaks korda aastas; kuna XXXOÜ (pankrotis) laenulepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ei täitnud ja 09.01.2009 algatati XXXOÜ (pankrotis) pankrotimenetlus, ütles hageja laenulepingu 22.01.2009 erakorraliselt üles ja saatis XXXOÜ-le postiga ülesütlemise avalduse (tl 2526); hageja saatis 22.01.2009 nõude käendatava kohustuse täitmiseks ka kostjatele (tl 27-29); ülesütlemise päeva seisuga so 22.01.2009 oli XXXOÜ (pankrotis) täitmata kohustus hageja ees kokku 2 009 828,91 krooni (128 451,48 eurot), millest 1 898 056,50 krooni moodustas tagastamata laenusumma, 53 480,72 krooni moodustasid tasumata intressid, 58 291,69 krooni moodustas leppetrahv; 19.03.2009 kuulutati välja XXXOÜ pankrot (tl 30); 23.03.2009 esitas hageja nõude XXXOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 2 095 679,07 krooni (133 938,30 eurot) (tl 31). Hageja nõue kaitsti pankrotimenetluses täies ulatuses summas 2 095 679,07 krooni (133 938,30 eurot) (tl 32-34); 24.03.2009 esitas hageja XXX taotluse tagatise avansiliseks väljamaksmiseks (tl 35-36). 03.04.2009 maksis XXX hagejale välja avansilise ettemakse summas 1 000 000 krooni (63 911,65 eurot) (tl 37). Laekunud tagatise summa arvelt vähendas hageja laenusumma põhiosa jääki; pankrotimenetluse käigus võõrandati XXXOÜ (pankrotis) vara hinnaga 216 000 krooni (13 804,91 eurot). Hagejale pankrotimenetluses rahalisi vahendeid ei laekunud, kogu pankrotivara müügist laekunud tulu läks pankrotimenetluse kulude katteks (tl 38-41); hageja nõue on hagi esitamise seisuga arvestatud summas kokku 86 366,89 eurot, millest 57 396,27 eurot moodustab tasumata laenusumma põhiosa, 3 688,86 eurot moodustavad tasumata intressid, 10 189,86 eurot viivis (perioodil 23.01.2009 kuni 19.03.2009 (so pankroti väljakuulutamiseni) summalt 121 307,92 eurot x 0,15% x 56 päeva eest, 454,90 eurot viivis (perioodil 20.03.2009 kuni 03.04.2009) summalt 121 307,92 eurot x 0,025 % x 15 päeva eest, 14 637,00 eurot viivis (perioodil 04.04.2009 kuni 20.01.2012) summalt 57 396,27 eurot x 0,025 % x 1020 päeva eest. Iga käendaja vastutuse piirmäär käenduslepingu kohaselt on 200 000 krooni (12 782,33 eurot) (käenduslepingu p. 2.1, tl 14, 16, 18); 13.01.2011 saatis hageja kostjatele nõude võlasumma tasumiseks (tl 42-47). Kostjad võlgnevust ei tasunud.

väljakuulutamiseks) ja kahju seisnes selles, et pankrotimenetluses müüdi vara 97 % odavamalt, mille otsustas pankrotitoimkond, kuhu kuulus ka hageja endine töötaja. Kohus märgib esmalt, et pankrotivara müüki võib alustada kohe pärast võlausaldaja esimest üldkoosolekut, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole teisiti otsustanud. Pankrotivara müük peab toimuma täitemenetluse seadustiku sätete kohaselt, arvestades pankrotiseaduse erisusi. Täitemenetluse seadustiku kohaselt müüakse vallas- ja kinnisasjad enampakkumisel. Vara alghinna määramisel enampakkumiseks lähtutakse pankrotivara nimekirjas nimetatud vara väärtusest. Alghinna määrab pankrotihaldur, kooskõlastades selle pankrotitoimkonnaga. Enampakkumisel tunnistatakse võitjaks viimane ülepakkumine, st parim pakkuja, kes on pakkunud kõrgeimat hinda müüdava eseme eest. Enampakkumine loetakse nurjunuks, kui enampakkumisele ei ilmu ühtegi osavõtjat või ei esitata ühtegi kirjalikku pakkumist või ei tehta pakkumist vähemalt alghinna ulatuses või parim pakkuja ei tasu ostuhinda või üht kümnendikku sellest ettenähtud ajaks või lükatakse kõik pakkumised tagasi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 146 lg 2 kohaselt peab põhivõlgniku pankroti korral võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisel laenulepingutest tuleneva nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses. Põhivõlgniku pankrotimenetlusest olid kostjad XXX ja XXX teavitatud kui põhivõlgniku juhatuse liikmed. Kõik kostjad esitasid põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks ka oma käenduslepingust tulenevad nõuded, mida aga nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud. Eeltoodust tulenevalt olid kõik kostjad tsiviilasjas 2-08-75275 pankrotivõlgniku võlausaldajad (tl 33). Kostjate nõuetele vaidlesid vastu pankrotihaldur ja XXXOÜ (kes oli üheks põhivõlgniku osanikuks ja samuti võlausaldajaks). Hageja võlausaldajana täitis talle seadusega pandud kohustused. Kohus leiab, et VÕS § 146 lg-st 2 ei tulene, et võlausaldaja peaks pidevalt informeerima käendajaid põhivõlgniku pankrotimenetluses tehtavatest toimingutest, vaid sätte mõtteks on see, et pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest käendajaid viivitamata teavitama. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ei olnud hagejal võimalust mõjutada pankrotimenetluse kulgu. Pankrotimenetluse seadustiku (PankrS) § 73 lg 1 esimese lause kohaselt kaitseb pankrotitoimkond pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate huve, valvab halduri tegevuse üle ja täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid. Kostjad väidavad, et hageja töötaja valimine pankrotitoimkonna liikmeks andis hagejale võimaluse mõjutada pankrotimenetluse kulgu ja toimkonna poolt vastuvõetavaid otsuseid. Pankrotitoimkonda kuulus kolm liiget ning igal liikmel oli üks hääl, seega ei omanud hageja töötaja toimkonnas häälteenamust otsustamisel. Pankrotimenetluses kaitseb pankrotitoimkond kõigi võlausaldajate huve ja tegutseb sõltumatuna, seega tegutsetakse kõigi võlausaldajate huvides. PankrS § 75 kohaselt pankrotitoimkonna liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlgnikule, võlausaldajale või massivõlausaldajale, vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt. PankrS § 74 lg 5 teise lause kohaselt võib võlausaldaja taotlusel või kohtu algatusel kohus vabastada pankrotitoimkonna liikme, kes ei tohi olla pankrotitoimkonna liige või kes on oma kohustusi rikkunud. Eeltoodust tulenevalt peab kohus vajalikus märkida, et kui kostjad (võlausaldajad) leidsid, et hageja töötaja pankrotitoimkonna liikmena tekitas oma tegevusega võlausaldajatele kahju, oleksid võlausaldajad sel juhul pidanud esitama pankrotimenetluses taotluse pankrotitoimkonna liikme vabastamiseks, mida kostjad aga teinud ei ole. Kohus leiab, et kostjad ei ole hageja poolt kahju tekitamist tõendanud. Kostjad väidavad nii oma 21.10.2009 hagejale saadetud märgukirjas kui ka 10.12.2009 nõudes kahju hüvitamiseks, et hageja

süül on kostjatele tekkinud kahju. VÕS § 104 kohaselt vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Käesolevas tsiviilasjas ei ole kostjad kahju tekkimist ja hageja süüd tõendanud. Kostjad ei ole tõendanud hageja seotust ja võimalust mõjutada asjaolu, et põhivõlgniku pankrotimenetluse käigus võõrandati pandi ese madala hinnaga, ning kostjad ei saanud seda omandada neile sobivatel tingimustel. Kostjad pöördusid märgukirjaga hageja poole, et viimane „ei müüks pankrotivara ülimalt odavalt ja kostjad soovivad seda teatud tingimustel osta“ (tl 131-132). PankrS § 55 lg 3 p 1 kohaselt selgitab haldur välja võlausaldajate nõuded, valitseb pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise. PankrS § 135 lg 1 kohaselt müüb haldur pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades käesolevas seaduses ettenähtud erisusi. Seega puudus hagejal võimalus vara müüa, kuna tegemist oli pankrotivaraga, mille müügi korraldab pankrotihaldur. Kostjad ei ole esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit, mille nad on esitanud ka põhivõlgniku pankrotihaldurile, sooviga pankrotivara osta. Kohus märgib täiendavalt, et Ametlikes Teadaannetes oli 27.04.2009 avaldatud enampakkumisteade, mille kohaselt müüs OÜ XXX (pankrotis) pankrotihaldur avalikul kirjalikul enampakkumisel OÜ-le XXX kuuluva põhivara, mille alghinnaks määrati 7 811 193,98 krooni. Pakkumised tuli saata hiljemalt 11. maiks 2009 kella 17.00-ks Juhkentali Advokaadibüroosse aadressil Juhkentali 52, 10132 Tallinn (tl 86). Kuna kostjate näol oli tegemist OÜ XXX (pankrotis) võlausaldajatega ja enampakkumisteade avaldati ka Ametlikes Teadaannetes, pidid kostjad olema teadlikud pankrotivara alghinna suurusest ja pakkumise edastamise võimalusest pankrotihaldurile. Kohus leiab täiendavalt, et VÕS § 146 lg 2 ei pane võlausaldajale kohustust teavitada käendajat pankrotivara realiseerimise hinnast. Kostjad on esitanud oma käenduslepingutest tulenevad nõuded samuti põhivõlgniku pankrotimenetluses. Kostjate eelnimetatud nõudeid aga pankrotimenetluses ei tunnustatud. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole kostjad oma nõuete tunnustamiseks kohtu poole pöördunud. PankrS § 83 lg 1 kohaselt võib võlgnik, võlausaldaja või haldur nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Tasaarvestusavalduses viitavad kostjad ka asjaolule, et saades 19.10.2009 teada hageja esindajalt müügihinna alandamisest, teavitasid nad hagejat soovist osta pankrotivara ise. Kostjad leiavad, et hageja käitumine oli kostjaid kahjustav, kuna hageja tegevuse tõttu jäid kostjad ilma võimalusest omandada põhivõlgniku pankrotivara müügihinnaga alla 0,6 miljoni krooni. Kohus märgib, et põhivõlgniku pankrotivara müügi tingimuste ja hinna üle otsustas 19.10.2009 võlausaldajate üldkoosolek, kus kostjad aga ei osalenud (tl 123-124). Vastavalt PankrS § 83 on võlausaldajal õigus võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks esitada nõue kohtule. Kostjad seda teinud ei ole. Kohus peab vajalikuks ka märkida, et OÜ XXX (pankrotis) pankrotimenetlus viidi läbi tsiviilasjas 2-08-75275, kus mh koostati võlgniku põhivara nimekiri ja otsustati võlgniku pankrotivara müümine. Kui kostjatel tekkis antud pankrotimenetluses kahtlus, et pankrotivara realiseeritakse

liiga odavalt, oleksid kostjad võlausaldajatena saanud sellest kas kohut või pankrotihaldurit teavitada. Kuna kostjate arvates põhjustas neile kahju hageja töötaja pankrotitoimkonna liikmena töötades, oleks kohus saanud antud isiku pankrotitoimkonna liikme kohalt vabastada võlausaldajate põhjendatud taotluse alusel, kuid kostjad sellist võimalust ei kasutanud. Vara väärtuse osas oleksid kostjad pidanud pöörduma pankrotihalduri poole, kes viis läbi pankrotivara müümise enampakkumise kaudu. Käesoleva tsiviilasja menetluses ei ole kohtul võimalik määrata OÜ XXX (pankrotis) vara väärtust tagantjärele, kuna sellele hinnangu andmine jäi tsiviilasja 2-0875275 raamesse, millest tulenevalt oleksid kostjad pidanud kõik oma vastuväited esitama OÜ XXX (pankroti) pankrotimenetluses. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostjate poolt esitatud tasaarvestusavalduses ei ole esile toodud ühtegi põhjendatud argumenti ega ole tõendatud kostjatele tekkinud kahju, mis võiks olla aluseks käesolevas tsiviilasjas kostjate nõude tekkimisele hageja vastu. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 150 kohaselt kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hageja on nõudnud lepingust tulenevate kohustuste täitmist kõigilt kolmelt kostjalt. Iga käendaja vastutuse piirmäär käenduslepingu kohaselt on 200 000 krooni (12 782,33 eurot). Juhindudes VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista 38 346,98 eurot (igalt kostjalt vastavalt 12 782,33 eurot). Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Lahendi andmed

Lahendi tekst

XXX);

XXX);

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid