Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tagastamise lõpptähtpäevaks lepiti kokku 15.03.2046. Laenusaajatele võimaldati koheselt põhiosamaksepuhkust perioodil 15.04.2006-15.09.2006. Laenulepingu punkti 3.3 kohaselt oli laenu kasutamise sihtotstarbeks kinnistu asukohaga XXX ostmine. Nimetatud kinnistu oli ühtlasi koormatud hageja kasuks seatud I., II ja III järjekoha hüpoteegiga kokku summas 4 550 000.00 Eesti krooni/ 290 798.00 eurot. Laenulepingu punkti 15.5 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjatelt viivise tasumist, juhul kui laenusaaja ei tee laenu tagasimakseid tähtaegselt. Pank arvestab viivist laenulepingu kohaselt seaduses lubatud määras. Kostjad ei täitnud tähtaegselt laenulepingust tulenevaid maksekohustusi. Viimane ülekanne laenu intressivõla katteks tehti kostjate poolt 17.11.2008 ning põhiosavõlgnevuse katteks 14.09.2009. Pärast nimetatud kuupäeva ei laekunud kostjatelt laenulepingu täitmiseks ühtegi laenu- ega intressimakset. Võlgnevuse tekkimisest sõltuvalt saatis hageja kostjale 1 ja kostjale 2 laenulepingu erakorraliselt ülesütlemise teatised, hoiatusega ütelda leping erakorraliselt üles alates 03.12.2009 juhul kui võlgnevust ei kustutata hiljemalt 02.12.2009. Kostjad võlgnevust ei tasunud. Laenulepingust tulenev kohustus oli alates laenulepingu erakorralisest ülesütlemisest 03.12.2009 muutunud täies ulatuses sissenõutavaks. Hageja esitas laenulepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks 25.01.2010 täitmisavalduse Harjumaa kohtutäitur Kairi Kummile. Täitmisavalduses palus hageja algatada kohtutäituril kostja 1 ja kostja 2 suhtes täitemenetluse võlgnevuse summas 230 738.43 eurot sissenõudmiseks ning pöörata sissenõue hüpoteekidega koormatud ning laenulepingu tagatiseks olevale korteriomandile XXX registriosanumbriga XXX. 17.03.2010 arestis kohtutäitur kinnistu ning alustas tagatise müüki täitemenetluses enampakkumiste kaudu. Kinnistu müügiks korraldati kokku viis enampakkumist alghinnaga 236 473.10 eurot kuni 200 000.00 eurot. Tagatis õnnestus realiseerida hinnaga 200 000.00 eurot, millest laekus võlgnevuste katteks kokku 177 731.31 eurot, 163 028.20 eurot kanti 25.05.2011 lepingu XXX põhiosavõla katteks ning 14 703.11 eurot kanti kostjatega sõlmitud hüpoteeklaenu XXX põhiosavõla katteks. Laenulepingust XXX tulenev nõue on hagiavalduse esindamise seisuga kokku 96 866.34 eurot, millest: põhiosa võlgnevus on 55 331.19 eurot, intressivõlgnevus on 8 932.80 eurot, viivisevõlgnevus on 31 803.19 eurot ja teenustasu võlgnevus on 799.16 eurot. Kostjatepoolne lepingu rikkumine seisneb laenusumma tähtaegselt tagastamata jätmises. Kostjate vastuväited Kostja 1 hagi ei tunnistanud ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt on kostja seisukohal, et laenueseme väärtus ei olnud müügi hetkeks langenud 90 798,00 euro võrra; hageja ei ole tõendanud, et tagatise väärtus oli müümise ajaks langenud; hageja ei teavitanud kostjat tagatise müügihinna alandamisest, mistõttu ei saanud kostja tagatise realiseerimisel aktiivselt osaleda; hageja ei ole teinud tulevikku suunatud analüüsi kostja pikaajalise krediidivõimelisuse kohta ja sellega rikkunud oma majandus- ja kutsetegevuses tegutseva laenuandja vastutustundliku laenaja kohustusi; kostja ei olnud kinnisvara spetsialist; hageja on oma tegevusega kostjale kahju tekitanud, mille kostja tasaarvestab hageja nõudega kostja vastu; kostja kahju nõue moodustab selle osa, mille võrra hageja ise tagatise odavamalt realiseeris; hagejal ei ole õigust leppetrahvi nõuda, kuna selle esitamisel ei ole järgitud mõistlikku tähtaega, sest see on esitatud ca pool aastat peale lepingu ülesütlemist ning neli kuud peale võlgnevuse sissenõudmiseks täitemenetluse algatamist; kostja palub jätta hagi viiviste osas rahuldamata või vähendada hagis nõutud viivise summat, kuna see on liiga suur. Kostja 2 hagile vastuväiteid ei esitanud. Kohtuotsuse põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 kohaselt on võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja § 108 lg-st 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaidlust ei ole, et 23.02.2006 sõlmisid pooled eluasemelaenulepingu nr XXX, mille kohaselt pank andis laenusaajatele laenu 223 831.00 eurot, et laenusaajad kohustusid laenulepingu punktide 4 ja 5 kohaselt tagastama laenu põhiosa ja tasuma intresse (6 kuu EURIBOR + 0,400% aastas perioodil alates 15.04.2006 kuni laenutähtpäevani) laenulepingujärgsete maksetena igakuiselt, et laenu tagastamise lõpptähtpäevaks lepiti kokku 15.03.2046, et laenulepingu punkti 3.3 kohaselt oli laenu kasutamise sihtotstarbeks kinnistu asukohaga XXX ostmine, et nimetatud kinnistu oli ühtlasi koormatud hageja kasuks seatud I., II ja III järjekoha hüpoteegiga kokku 4 550000.00 Eesti krooni/ 290 798.00 eurot, mis oli seatud laenulepingu kohase täitmise tagamiseks vastavalt laenulepingu punktidele 9.1.1., 9.1.2. ja 9.1.3, et kostjad ei täitnud tähtaegselt laenulepingust tulenevaid maksekohustusi, et viimane ülekanne laenu intressivõla katteks tehti kostjate poolt 17.11.2008 ning põhiosavõlgnevuse katteks 14.09.2009 ning pärast nimetatud kuupäeva ei laekunud kostjatelt laenulepingu täitmiseks ühtegi laenu- ega intressimakset, et hageja ütles lepingu erakorraliselt üles alates 03.12.2009, et tagatiseks seatud kinnistu müüdi täitemenetluses hinnaga 200 000.00 eurot, millest laekus võlgnevuste katteks kokku 177 731.31 eurot, et 163 028.20 eurot kanti 25.05.2011 lepingu XXX põhiosavõla katteks ja 14 703.11 eurot kostjatega sõlmitud hüpoteeklaenu XXX põhiosavõla katteks. Pooltel ei ole vaidlust ka nõude ja kõrvalnõuete arvestamise metoodika ja arvestuse üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas tagatiseks olnud kinnistu väärtus oli müügi hetkeks langenud 90798.00 euro võrra, kas hageja täitis tagatise müügihinna alandamisest teavitamise kohustust, kas hageja analüüsis kostjate krediidivõimekust või rikkus oma majandus- ja kutsetegevuses tegutseva laenuandjana vastutustundliku laenaja kohustusi tekitades sellega kostjale kahju, kas hagejal on õigust leppetrahvi nõuda, kas hagi tuleks viiviste osas rahuldamata jätta või vähendada hagis nõutud viivise summat. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Enampakkumise nurjumise aktidega 28.04.2010, 11.11.2010, 12.01.2011 ja 16.03.2011 ning kinnisasja 19.05.2011 kordusenampakkumise aktiga on tõendatud, et laenu tagatiseks olnud kinnistut asukohaga XXXregistriosa nr XXX, müüdi enampakkumistel viiel korral ligikaudu ühe aasta vältel, müüki alustati hinnast 236 473.10 eurot ning kinnistu müüdi viiendal kordusenampakkumisel hinnaga 200 000 eurot. Enampakkumise nurjumise aktidest nähtuvalt kuulutati enampakkumised korduvalt nurjunuks, kuna neile ei ilmunud ühtegi osavõtjat ega esitatud ühtegi kirjalikku või elektroonilist pakkumist. Kohus võttes arvesse, et kohtutäitur avaldab enampakkumiste teated väljaandes Ametlikud Teadaanded, mistõttu on need avalikud ja nendel on võimalik osaleda piiramatul hulgal isikutel, siis saab täitemenetluses läbiviidud enampakkumisi pidada läbipaistvateks, vaidlusaluse kinnisasja müügihinda kujunenuks vaba turu olukorras ja vastavaks tagatise harilikule väärtusele sellel hetkel selles piirkonnas. Kuna kinnisasi müüdi täitemenetluses, siis on kostja 1 väited selle kohta, et hageja ei teavitanud teda enampakkumiste toimumisest ja kinnisasja hinna alandamisest ainetud, kuna need kohustused on pandud täitemenetluse seadustiku 2. jao kohaselt kohtutäiturile, kes nii alghinna alandamise kui ka kordusenampakkumise korral hinna alandamise kohta võlgniku ja sissenõudja seisukohta küsib. TMS § 217 kohaselt võivad võlgnik ja sissenõudja kohtutäituri määratud kinnisasja hinna vaidlustada, seega oli kostjatel võimalik täitemenetluses kinnisasja müügihinda mõjutada. Kohtule esitatud kostja 1 poolt tellitud hindamisaktidest ajavahemikus 22.06. – 28.06.2006, mille kohaselt oli tagatise turuväärtus ilma siseviimistluseta 5 060 000 krooni/ 323 392.94 eurot ja

koos siseviimistlusega 5 780 000 krooni/ 369 409.33 eurot ning ajavahemikus 27.07. – 06.08.2010, mille kohaselt oli tagatise turuväärtus 3 500 000 krooni/223 690.77 eurot nähtub, et tagatise turuväärtuse vahe oli sõltuvalt viimistlusastmest 99 702.17 – 145 718.56 eurot. Järelikult on kostja 1 etteheited hagejale selles osas, mis puudutavad kinnisasja müügiprotsessi ja müügihinda põhjendamatud. Kostja 1 esitatud väljavõttest Maaameti peetavast kinnistute tehingute statistikast nähtub, et esile toodud 34 kinnistu müügihinnast on laenutagatise müügihinnast kõrgemad 4 kinnistu müügihinnad, kõik ülejäänud on sellest madalamad. Kuna väljavõttest ei nähtu, millised kinnistud olid hoonestatud, millises seisukorras kinnistud või nendel asuvad hooned olid ega muid hindu mõjutavaid tegureid, millest kinnistu väärtus võib sõltuda, siis ei saa esitatud andmete põhjal väita, et vaidlusalune kinnistu müüdi põhjendamatult odava hinnaga. Kohus nõustub hagejaga selles, et kuna kostja 1 töötas kinnisvarabüroos AV ARE AS) kutselise maaklerina, siis pidi tal olema ettekujutus tagatise turuväärtusest, samuti oli tal võimalus leida endal kõrgema hinnaga ostja ja müüa tagatis enne täitemenetluse algatamist või täitemenetluse ajal kohtutäituri kontrolli all. Eluliselt ei ole usutav, et kinnisvaramaaklerina töötanud kostja 1 ei jälginud tema omandisse kuuluva kinnisvara müügiprotsessi või oleks jätnud vaidlustamata põhjendamatult madala müügihinna. Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-77-08 ja nr 3-2-1-77-07 käsitletud asjaolud ei sarnane käesoleva vaidlusega, kuna kummalgi juhul ei ole käsitletud tagatise võõrandamist ega hinna kujunemist täitemenetluses, mistõttu ei saa kohus käesoleva asja lahendamisel nendest juhinduda. Väljavõtetega krediidianalüüsist ja krediidikomitee protokollist on tõendatud, et hageja analüüsis kostjate krediidivõimet ning selle aluseks oli kostjate endi poolt avaldatud ja registritest kättesaadavad andmed. Analüüsist nähtub, et krediidivõimekuse hindamisel on arvesse võetud kõiki olulisi tegureid - sissetulekuid, olemasolevaid kohustusi, ülalpeetavate olemasolu jms. Analüüsi tulemusest sai hageja järeldada, et kostjad on laenusaajatena võimelised laenu kokkulepitud tingimustel tagastama. Seega ei ole hageja laenu andes käitunud vastutustundetult, vaid on veendunud, et kostjad on võimelised laenu tagastama. Kuna lepingute sõlmimise ajal oli kostja 1 kinnisvaramaakler ning kostja 2 OÜ S suurosanik ja juhatuse liige, siis pidid nad eelduslikult olema erinevatest finantskohustuse võtmisega kaasneda võivatest riskidest keskmisest laenajast kõrgemate teadmistega. Et hageja hindas kostjate krediidivõimelisust õigesti, tõendab ka asjaolu, et kostjad suutsid kolme aasta jooksul laenu tasuda. Sissetulekute vähenemise või muu asjaolu muutusega kaasneva maksevõime halvenemise riski kannavad kostjad. Järelikult ei ole hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid ega tekitanud kostjatele kahju, mida kohus saaks tasaarvestada hageja nõudega. Kostja 1 viidatud 01.01.2007 kehtima hakanud krediidiasutuste seaduse § 83 lg-le 3 ei saa antud juhul kohaldada, kuna säte hakkas kehtima pärast kostjatele laenu väljastamist. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Laenulepingu p 18.1 kohaselt kohustus laenusaaja kindlustama lepingu täitmise tagamiseks panditud vara 10 päeva jooksul alates tagatislepingu sõlmimise päevast panga aktsepteeritud kindlustusandja juures panka rahuldavatel tingimustel ja tagama kindlustuslepingu ja kindlustuskaitse kuni lepingu lõppemiseni. Punkt 18.3 kohaselt kohustub laenusaaja esitama pangale vara- ja/või elukindlustuslepingu ärakirja või poliisi hiljemalt 3 tööpäeva jooksul arvates kindlustuslepingu sõlmimisest. Lepingu p. 15.6 kohaselt on pangal õigus nõuda laenusaajatelt leppetrahvi kuni 5% tagastamata laenult, kui laenusaajad rikuvad ühte või mitut maksete tegemisega mitteseotud lepingus toodud kohustust. Hageja 01.05.2009 ja 06.11.2009 kinnitatud hinnakirjade puntidest 4 nähtub, et leppetrahv

tagatisvara kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest on 500 krooni kuus ja pärast EURO kehtima hakkamist 31.69 eurot kuus. Hageja on esitanud kostjate vastu leppetrahvi nõude kokku 799.16 eurot tagatisvara kindlustuspoliiside esitamata jätmise eest. Hageja väitel saatis ta kostjatele välja igakuiselt lihtkirjalikke teateid kindlustuse lõppemise kohta ning teavitas leppetrahvi arvestamisest. Kostja sellega ei nõustunud. Hageja esitas kohtule 21.04.2010 kostjale 1 saadetud tagatise kindlustuslepingu esitamise teatise, millest nähtub, et kostjat 1 on teavitatud 2010 aasta aprillikuus kohustusest esitada kindlustuslepingu koopia ja selle esitamata jätmise korral leppetrahvi nõudmisest. Kuna leping lõppes erakorralise ülesütlemise tõttu 03.12.2009 ning lepingust nähtuvalt ei ole kostjatel kohustust kindlustada tagatisvara pärast lepingu lõppemist ega hagejal õigust kohaldada pärast lepingu lõppemist leppetrahvi, siis tuleb 21.04.2010 teatel põhinev leppetrahvi nõue jätta rahuldamata. Muus osas tuleb leppetrahvi nõue jätta rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole kostja vastuväidetest hoolimata esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et hageja esitas kostjatele mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudeid. Kohus, tuginedes laenulepingule nr XXX, laenumaksete aruandele, kostjatele saadetud laenulepingu erakorralise ülesütlemise teadetele, kohtutäitur Kairi Kummile saadetud täitmisavaldusele, kinnisasja 19.05.2011.a. kordusenampakkumise aktile ja kostja vastuväidete puudumisele võlgnevuse metoodika ja arvestuse kohta, asub seisukohale, et hageja hagiavalduses esile toodud laenulepingust XXX tulenev nõue põhiosa võlgnevuse 55 331.19 euro ja intressivõlgnevuse 8 932.80 euro väljamõistmiseks on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Hagejal on õigus tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ja lepingu p-st 15.5 nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt laenulepingu nr XXX viivisearvestusele on hageja arvestanud viivist VÕS § 113 lg 1 ja 94 sätestatud määras. Hagiavalduse esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis 31 803.19 eurot. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162, mille lõike 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada tasumisele kuuluvat leppetrahvi mõistliku suuruseni arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja taotles viivise nõude rahuldamata jätmist või viivise vähendamist, kuna see on liiga suur ja hageja on rikkunud oma kohustusi tarbijale laenu andmisel. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu seaduses sätestatust suuremas ulatuses. Antud juhul on viivist nõutud seadusjärgses määras, mistõttu ei ole selle alandamine põhjendatud. Kostja ei ole väitnud, et viivist tuleks vähendada majanduslikel põhjustel. Seega tuleb viivis välja mõista täies ulatuses 31 803.19 eurot. TsMS §-st 367 tulenevalt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb kostjatelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni alates 17. augustist 2012. a. VÕS § 65 lg-st 1 tuleneb, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada osaliselt, välja mõista kostjatelt solidaarselt 96 067,18 eurot ja viivis põhivõlalt 55 331.19 eurot alates 17.08.2012 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulude jaotus Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 ja TsMS § 165 lg 3 alusel 99% ulatuses solidaarselt kostjate ja 1% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.