Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
25.juuni 2013, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu Swedbank Aktsiaseltsi hagi M.P.’i vastu 17 453,23 € väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
17 453,23 €
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank AS (registrikood 10060701, asukoht Liivalaia 8, Tallinn 15040); volitatud esindaja Anneli Arusalu (e-P. [email protected]) Kostja: M.P. (isikukood x, elukoht x, e-P.: x)
Korraldav kohtuistung
28.märts 2013, osalesid A. Arusalu, M. P.
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista M.P.’ilt (isikukood x) Swedbank AS (registrikood 10060701) kasuks 17 453,23 € (seitseteist tuhat nelisada viiskümmend kolm eurot ja 23 senti, millest 15 767,94 € on põhivõlg ja 1685,29 € viivis).
3.Menetluskulud jäävad täies ulatuses M.P.’i kanda.
4.M.P.’il tuleb väljamõistetavate menetluskulude tasumisega viivitamise korral tasuda Swedbank AS-ile viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
09.10.2012 saabus kohtule AS Swedbank hagi M.P.i vastu võlgnevuse 17 453,23 € väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt 18.04.2007 sõlmisid hageja laenuandjana ja laenusaaja OÜ Marekson Varuosad (kustutatud, registrikood 11249814, endine nimi Kasutatud Varuosad OÜ) laenulepingu nr 07-070497-JI, millega hageja andis laenusaajale laenu 31 955,82 €, laenu sihtotstarbega Pärnumaal, Xxxxxx vallas, Xxxxxxxx külas asuva laohoone remont. Laenulepingu punktides 2.7 ja 7 kohustus laenusaaja tasuma hagejale igakuiselt intressi lepingus fikseeritud määras (6 kuu EURIBOR + 4% aastas). Laenusumma pidi laenusaaja tagastama maksegraafiku alusel ning kohustus tagama, et graafikujärgsete intressi- ja laenumaksete tasumiseks vajalikud summad oleksid tähtaegselt laenusaaja arvelduskontol olemas. Laenu tagastamise tähtpäev oli 18.04.2017. Laenusaaja lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati hageja kasuks hüpoteek P.i kinnistule Xxxxxx vallas Pärnumaal (registriosa x). 18.04.2007 sõlmisid Swedbank AS ja M.P. käenduslepingu nr 07-070497-KÄ, millega kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt laenusaajaga laenulepingust nr 07-070497-JI tulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine, kostja vastutuse maksimumsummaks lepiti käenduslepingus 520 300 Eesti krooni (33 253,23 €). Laenusaaja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu tekkis laenusaajal hageja ees võlgnevus. Hageja andis laenusaajale ja käendajale 17.09.2010 teatisega täiendava tähtaja võla tasumiseks. Kuna täiendavaks tähtpäevaks võlga ei tasutud, ütles hageja lepingu 29.11.2010 ennetähtaegselt üles ja saatis kostjale sellekohase teatise 02.12.2010, paludes lepingust tulenev võlgnevus tasuda. Hagiavalduse esitamise seisuga võlga tasutud ei ole. 21.03.2012 saatis hageja kostjale kirjalikult palve täita käenduslepinguga võetud kohustused. Kohtutäitur Rannar Liitmaa korraldas 14.02.2012 P.i kinnistu enampakkumise. Vara müüdi hinnaga 12 000 €, millest arvestati maha kohtutäituri tasud. Laenulepingust nr 07-070497-JI tuleneva võlgnevuse katteks laekus 10 257,96 €. Teiselt käendajalt, K.P.ilt laekus laenulepingu võlgnevuse katteks 15 800 €, millest kustutati intresside võlgnevus 1 361,55 € ja viivised 14 438,45 €. Hagejale on tasumata laenulepingu nr 07-070497-JI järgi võlgnevus 23 709,38 €, millest põhiosa võlgnevus 15 767,94 € ja laenu põhiosalt arvestatud viivised 7941,44 €. Hageja on viivisesummat vähendanud 06.08.2012 seisuga 6256,15 € võrra ning palub kostjalt välja mõista põhiosa võlgnevuse 15 767,94 € ja viivised 1685,29 €, kokku 17 453,23 €. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt välja viivis menetluskulult.
KOSTJA VASTUS
04.01.2013 kirjalikus vastuses kostja ei nõustu hagiga ja leiab, et laenusaaja võlgnevused on täielikult kaetud tagatiseks olnud kinnisvaraga ja käendaja K.P. poolt põhiosa võlgnevuse katteks laekunud 15 800 euroga. Tagatiseks olnud kinnisvara väärtuseks hindas atesteeritud hindaja 1 miljon krooni, lisaks investeeriti laenuraha 500 000 krooni samasse kinnisvarasse. Hageja ja laenusaaja tutvustasid hindamisakti kostjale käenduslepingu sõlmimisel. Kostja käenduslepingut sõlmides enda võimaliku kohustuse hindamisel arvestas eksperdi määratud tagatisvara väärtusega. Kostja ei osanud lepingut sõlmides ette näha, et nõue tema vastu võib osutuda niivõrd ebamõistlikult kõrgeks, nagu hageja hagis nõuab. Käenduslepingu sõlmimisel selgitati kostjale, et hageja nõue laenu andmisel oli, et tagatiseks oleva kinnisvara väärtus laenu andmise hetkel oleks 2 korda kõrgem välja antavast laenusummast. Tagatisvara müügihind 12 000 € oli kostja arvates oluliselt odavam selle hetke turuhinnast. Hageja on oma tegevusega ise endale kahju tekitanud ja püüab kahju välja nõuda nõrgemalt poolelt – käendajalt. Hageja pikaajalise kogemusega krediiditoodete pakkujana pidi teadma oskama hinnata krediteerimisest tulenevate riskidega juba laenulepingut sõlmides. Kostja arvates on käendusleping tühine, kuna hageja ei ole käenduslepingut sõlmides piisavalt kontrollinud kostja sissetulekuid ja võimalust käendada Kasutatud Varuosad OÜ laenu.
Käenduslepingu sõlmimise ajal olid laenusaaja Kasutatud Varuosad OÜ omanikeks kostja M.P. ja teine käendaja K.P.. 18.11.2008 jäi ainuosanikuks K.P.. Kostja teavitas sellest hagejat ja palus hagejal vabastada või asendada kostja käendus, kuna Kasutatud Varuosad OÜ tegevusest kõrvalejäämisega vähenesid kostja võimalused kontrollida ettevõtte majandustegevust. Hageja kostja palvet ei rahuldanud. Lisaks on käendusleping tühine, kuna 12.07.2010 on Kasutatud Varuosad OÜ muutnud oma nime, aadressi, tegevuskohta ja omanikku, kostja jaoks on sellega muutunud laenusaaja. Laenuandja ja laenusaaja on kostja usaldust ära kasutanud, sest teda ei ole toimunud muudatustest teavitatud. Kui käendaja K.P. on nõustunud hageja tegevusega tagatise realiseerimisel ja tasunud 15 800 € põhiosa võlgnevuse katteks, siis hageja on katnud selle summaga enamuses viivised. Kuna hageja ei ole esitanud nõuet võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste katteks, siis tuleb arvestada käendaja K.P.i poolt tasutud 15 800 € põhiosa võlgnevuse katteks, seejärel intresside ja viimasena viiviste katteks. Kostja leiab, et hageja kasutatav viivisemäär 0,150% päevas on ebamõistlikult kõrge ja eraisikut ebamõistlikult kahjustav. Kostja palub kohaldada viivise arvutamisel seadusega lubatud viivise määra, mida võib tarbijalt nõuda, kuna kostja ei ole seotud laenusaaja tegevusega ega kuulu selle omanike hulka. Kostja palub arvestada enda halva majandusliku seisundiga, mis ei võimalda tal ükskõik kui suurt nõuet täita. Kostjal puudub ettevõttest lahkumisest alates regulaarne sissetulek, kostja on siiani töötu, samas on tema ülalpidamisel kolm alaealist last. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad korraldaval kohtuistungil, tutvunud põhjalikult kirjalikult esitatud seisukohtadega ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus arutas asja pooltega korraldaval eelistungil ning poolte nõusolekul ja TsMS § 403 lg 1 alusel jätkas menetlust ja teeb lahendi kirjalikus menetluses.
2.Asjas ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: - hageja ja laenusaaja Kasutatud Varuosad OÜ (kustutatud, viimane ärinimi OÜ Marekson Varuosad) sõlmisid 18.04.2007 laenulepingu nr 07-070497-JI summas 31 955,82 €. Laenusaajat esindas lepingu vormistamisel kostja, M.P.. - hageja ja kostja sõlmisid eelnimetatud laenulepingu täitmise tagamiseks 18.04.2007 ka käenduslepingu nr 07-070497-KÄ, käendaja vastutuse määraga 520 300 Eesti krooni (33 253,23 €). - laenulepingut tagasid täiendavalt veel hageja ja K.P.i vahel sõlmitud käendusleping ning hageja kasuks seatud hüpoteek kinnistule, mille 1⁄2 mõttelise osa omanik oli kostja M.P.. - laenuleping öeldi võlgnevuse tekkimise ja täiendavaks tähtajaks tasumata jätmise tõttu üles 29.11.2010. Laenulepingu ülesütlemist vaidlustatud ei ole. - 14.02.2012 võõrandati tagatiseks olnud kinnistu hinnaga 12 000 €, millest laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks laekus pärast kohtutäituri tasu mahaarvamist 10 257,96 €, mille hageja arvestas põhivõla katteks; - teine käendaja, K.P. tasus 01.08.2012 hagejale 15 800 €, millest hageja arvestas 1361,55 € intressivõla katteks ja 14 438,45 € viivise katteks.
3.Pooled vaidlevad võlasumma suuruse üle: kostja leiab, et hageja pidanuks K.P.i poolt tasutud 15 800 € arvestama põhivõla katteks; lisaks kostja leiab, et kinnistu müüdi tegelikust turuhinnast madalama hinnaga. Kostja palub ka viivist vähendada. Hageja leiab, et on tasutu arvestanud lepingus ja seaduses sätestatud kohustuste täitmise järjekorrale vastavalt, lisaks on hageja arvestanud viivist ainult 2012.a augustini ja on sissenõutavaks muutunud viivisesummat ka vähendanud. Hageja arvestuste järgi laenulepingust nr 07-070497-JI tuleneva võlgnevuse jääk on 23 709,38 €, millest põhiosa võlg 15 767,94 ja
seisuga 06.08.2012 arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis 7941,44 €. Hageja on vähendanud viivise nõuet 6256,15 € võrra ja nõuab kostjalt põhivõlale lisaks viivist üksnes 1685,29 €.
4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine (VÕS § 100). VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda muu hulgas kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (VÕS § 195 lg 2). Praeguses asjas pooled ei vaidle selle üle, et laenusaajal tekkis laenulepingu täitmisel võlgnevus ning hageja ütles lepingu põhjendatult üles.
5.Kohus leiab, et kostja vastuväited võlasumma suuruse kohta ei ole põhjendatud. Hageja on õigesti arvestanud K.P.’i poolt tasutud 15 800 € intressi ja viivise katteks. Laenulepingu punktis 11.1 on lepingupooled kokku leppinud, et kui laenusaajal on kohustus tasuda pangale üheaegselt lepingust tulenevaid erinevaid summasid, arvestatakse makstuks esimeses järjekorras trahv, seejärel viivis, seejärel intress ja seejärel laenusumma, alates varasemast võlgnevusest. Samuti sätestab VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud juba esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Nimetatud intressi all tuleb kohtu hinnangul mõista nii intressi raha kasutamise eest, kui ka viivitusintressi (viivist). Tulenevalt VÕS § 88 lg-st 9 ei saanud võlgnik ilma võlausaldaja nõusolekuta kohustuse täitmiseks eelnimetatust erinevat järjekorda määrata, mistõttu ei oma tähtsust, millise kohustuse täitmisele K.P. maksekorralduses viitas. Asjakohased ei ole kostja viited tarbijakrediidi sätetele. Tarbijakaitseseaduse § 2 p 1 kohaselt saab tarbijaks olla füüsiline isik. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Vaidlusaluses krediidilepingus on lepingupooleks ja põhivõlgnikuks äriühing, kes võttis laenu oma majandustegevuse arendamiseks. K.P. ise selle laenulepingu alusel laenusaajaks ei olnud, ta täitis käendajana põhivõlgniku kohustust. Üksnes asjaolu, et käendajaks on füüsiline isik, ei muuda krediidilepingut tarbijakrediidilepinguks. Seetõttu ei saa selles asjas lähtuda VÕS § 415 lg-s 2 sätestatud kohtutuste täitmise järjekorrast. Asjas esitatud kirjalikud tõendid, eelkõige laenuleping, hüpoteegi seadmise leping, enampakkumise aktid ja laenulepingul perioodil 27.10.2009 – 08.10.2012 sooritatud operatsioonide (sh võla, intressi ja viivise ning laekunud summade arvestus) väljavõte tõendavad hageja nõude suurust.
6.Kostja seisukoht, et kohustuste täitmist tuleks arvestada teistsuguse järjekorraga, ei oma selles asjas praktilist tähendust. Hageja arvestas viivist kuni 06.08.2012. K.P. tasus võlgnevusest osa 01.08.2013. Seega viivisesumma oli selleks ajaks suuremas osas sissenõutavaks muutunud (hageja arvestas pärast K. P.i poolt tasutu laekumist põhivõlalt viivist veel üksnes 5 päeva eest) ning kostjalt nõutava võlgnevuse suurus oluliselt ei sõltu sellest, kas hageja arvestas K. P.i poolt tasutu kõrvalkulude või põhivõla katteks. Kostja ei saa eeldada, et juhul, kui K. P.i tasutust ka 14 438,45 € oleks arvestatud põhivõla katteks, oleks hageja loobunud kostjalt viivise nõudmisest samas ulatuses, mis praegu on loetud K. P.i poolt tasutuks. Seega kohustuste täidetuks lugemise teistsuguse arvestuse korral muutunuks üksnes kostjalt nõutava võlgnevuse koosseis, mitte kogusumma. Kuna hageja ei nõua kostjalt edasiulatuvalt viivise väljamõistmist protsendina põhivõlast, siis ei oma asjas olulist tähtsust, kas kostjalt nõutav võlasumma koosneb põhivõlast või viivisest.
7.Kostja käendajana vastutab laenusaaja kohustuste eest VÕS § 145 lg-test 1 ja 2 tulenevalt solidaarselt laenusaajaga nii põhinõude tasumise, kui ka laenulepingu kohustuste rikkumisest
tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise maksmise eest. Asjakohased ei ole kostja väited käenduslepingu tühisuse kohta. Kostja väide, et käenduslepingu sõlmimist nõuti laenulepingu sõlmimisel ootamatult, ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks. Kostja juhatuse liikmena allkirjastas ka laenulepingu. Juhatuse liikmete isiklik käendus äriühingule laenu andmisel on levinud praktika. Ei ole eluliselt veenev, et poole miljoni krooni ulatuses laenuläbirääkimistel selgub käenduslepingu sõlmimise vajadus alles lepingu allkirjastamisel. Kostja ei ole esile toonud, et pank survestas kostjat käenduslepingut sõlmima vastu kostja tahtmist ja tema sõltuvusseisundit ära kasutades. Väidetav asjaolu, et kostjale jäi panga ja K.P.i esitatud andmetest mulje, et tagatisvara väärtus katab laenulepingust tulenevad kohustused, ning et kostjal ei olnud ettekujutust, kui suur nõue võidakse tema vast tegelikult esitada, ei anna alust lugeda käenduslepingut tühiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92; § 99 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt eksimuse mõjul tehtud tehingut saanuks kostja teatud tingimuste esinemisel tühistada eksimusest teadasaamisest alates 6 kuu jooksul, kuid mitte hiljem kui 3 aasta jooksul pärast tehingu tegemist. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei olnud kostja käenduslepingut sõlmides eksimuses tegelikest asjaoludest. Kostja on terve mõistusega inimene, kes allkirjastas samaaegselt äriühingu esindajana laenulepingu ning isikliku käenduslepingu. Käenduslepingus on kostja vastutuse rahaline piirsumma sätestatud ning kostjal oli võimalus ning ta pidi arvestama, et põhivõlgniku kohustuste rikkumise korral võidaks kostjale esitada nõue selle summa ulatuses.
8.Nõude rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka kostja väited, et hageja ei kontrollinud käenduslepingu sõlmimisel kostja maksevõimet. Hageja on põhistanud, et vastutustundliku laenamise põhimõte VÕS § 4032 kehtestati seaduses alles 01.07.2011. Lisaks reguleerib see säte krediidilepingu sõlmimist tarbijaga. Käendusleping, millega füüsiline isik võtab endale kohustuse tagada põhivõlgniku kohususte täitmist, ei ole tarbijakrediidileping.
9.Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka asjaolu, et hageja ei rahuldanud kostja taotlust teda käenduskohustusest vabastada, kui kostja oli lahkunud põhivõlgnikuks olnud osaühingu osanike ringist ja juhatusest. Kostjal tulnuks käendusega seotud probleemid lahendada osaluse võõrandamisel äriühingu siseselt. Käendusleping ei ole seotud kostja kui juhatuse liikme staatusega. On tavapärane, et äriühingule laenu saamisest huvitatud osanikud ja juhatuse liikmed käendavad laenulepingust tulenevaid kohustusi. Pank laenuandjana ei saa kontrollida seda, kui kaua käenduslepingu sõlminud isik on juhatuse liige või osanik, mistõttu kostjal ei ole õiguslikku alust nõuda, et pank vähendaks laenulepingu tagatisi ja vabastaks ta käenduskohustusest seetõttu, et kostja ei kuulu enam laenusaaja juhatusse. Kostja ei ole esile toonud, et tegi hagejale konkreetse ettepaneku asendada kostja käendus mõne muu täiendava tagatisega. Samuti ei allu panga kontrollile osanike ja juhatuse liikmete omavahelised suhted, mistõttu ei oma asjas tähtsust, kas kostja osaluse võõrandamise ja juhatusest lahkumise järel jätkas suhtlemist K.P.iga ning kas ja millal kostja sai teada osaühingu osanike vahetumisest ja nime muutmisest.
10.Kohus jätab tähelepanuta kostja väited selle kohta, et täitemenetluses müüdi laenulepingu tagatiseks olnud kinnistu selle tegelikust väärtusest väiksema hinnaga. Kostja kinnitas, et 2007.a laenulepingu ja hüpoteegilepingu sõlmimisel vastas P.i kinnistule määratud hind 1 miljon krooni (63 911,65 €) selle väärtusele. Kostja ei ole aga tõendanud, et kinnistu turuväärtus 2012. veebruaris toimunud enampakkumise ajal oli oluliselt kõrgem kui enampakkumisel saadud 12 000 €. Kohus kohtulahendi teatavakstegemise aja teatamisel määras pooltele tähtaja täiendavate tõendite ja taotluste esitamiseks, muu hulgas kohus juhtis kostja tähelepanu sellele, et ei arvesta kinnisvara väärtust tõendava tõendina kinnisvaramaakleri nimel vormistatud, allkirjastamata ja ühelauselist väidet kinnisvara väärtuse kohta. Kostja on ilmselt (tõendi esitamisel ei ole kostja selgitanud selle eesmärki ega tõendatavat asjaolu) P.i kinnistu kui tagatisvara väärtuse tõendamiseks esitanud Libatse külas asuva Tehnokeskuse 30.04.2013 kuupäevaga dateeritud, City24 kinnisvaraportaalis avaldatud müügikuulutuse (tl 120-121). Kostja ei ole selgitanud, kuidas see 30.04.2013 müügikuulutus tõendab teise kinnistu
turuväärtust 2012.a veebruaris. Kohtul puuduvad erialased teadmised, et Tehnokeskuse müügikuulutuse andmete ja fotode P.i kinnistu kohta esitatud andmete ja fotodega (tl 122-128) võrdlemise teel hinnata P.i kinnistu tegelikku turuväärtust 2012.a veebruaris toimunud kordusenampakkumise ajal. Asjaolu, et toimunud on kordusenampakkumine, viitab sellele, et kõrgema hinnaga kinnistule ostjat ei leidunud. Kordusenampakkumisel osales ainult üks pakkuja (tl 35-37), ka see näitab kinnistul kõrgema turuväärtuse puudumist. Kostja ei taotlenud kinnistu väärtuse väljaselgitamiseks hindamise määramist kohtu poolt. Lisaks tuleb nõustuda hageja seisukohaga, et kinnistule täitemenetluses ebaõiglaselt väikese hinna määramist tulnuks kostjal kui müüdud kinnistu kaasomanikul vaidlustada täitemenetluses.
11.Kohus ei nõustu kostjaga, et kinnistule 2007. määratud hinna vähenemise riski kannab üksnes hageja. Kostja vastusest nähtub, et kinnistu kohta oli koostatud hindamisakt, s.t kinnistut hindas vastava ala spetsialist, mitte laenuandja ise. Teadaolevalt ei osanud 2007.a ükski krediidiasutus ega analüütik ette näha sedavõrd ulatusliku majanduslanguse saabumist. Kohus leiab, et hinnariski kannab eelkõige kostja ise. Kostja kirjalikest seisukohtadest ja istungil antud selgitustest järelduvalt kostja suhtus laenuvõtmisesse pealiskaudselt ja kergekäeliselt: kuigi just tema on äriühingu nimel laenulepingu allkirjastanud, usaldas ta tagatisväärtuse hinna osas panga esindajalt ja K.P.ilt saadud andmeid ning uskus, et tagatisvara väärtus katab kõik kohustused ja käendusleping on formaalsus, kuigi käenduslepingusse märgitud rahalise vastutuse summa ületas laenusummat. Eeltoodu alusel kohus peab 7 aastat hiljem ja pärast kohustuse tekkimist sellistele vastuväidetele tuginemist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks (VÕS § 6 lg 1, 2).
12.VÕS § 101 lg 1 p 6 annab võlausaldajale õiguse nõuda kohustust rikkunud võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb viivisemääraks lugeda lepingus kokkulepitud, seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär. Vaidlusaluses krediidilepingus on pooled kokku leppinud viivise määras 0,150% päevas. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja VÕS § 162 lg-st 1 võib kohus ebamõistlikult suurt viivist vähendada mõistliku suuruseni viivise maksmiseks kohustatud isiku taotlusel, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja leiab, et viivis 0,150% päevas on ebamõistlikult suur ning taotleb selle vähendamist. Kostja palub arvesse võtta, et ta on töötu, ta ei ole arvestatavat sissetulekut saanud kogu laenulepingu kehtivuse aja ning tema ülalpidamisel on kolm alaealist last.
13.Kohus leiab, et viivise vähendamiseks alust ei ole. Hageja juba on viivist vähendanud sellega, et lõpetas laenu põhiosalt 15 767,94 € viivise arvestamise 06.08.2012 ning vähendas selleks päevaks sissenõutavaks muutunud viivisesummat 6256,15 € võrra. Hageja nõuab kostjalt viivist summas 1685,29 €. See summa vastab 0,07% viivisele päevas (arvestatuna perioodil 16.03.2012 – 06.08.2012 kokku 144 päeva eest võlasummast 15 767,94 €). Kohtu hinnangul ei ole selline viivisemäär ebamõistlikult suur. Lisaks kohus VÕS § 162 lg 1 alusel võtab arvesse kostja poolt kohustuse täitmise ulatust: kostjal olnuks võimalik pärast tagatisvara müüki võlgnevuse tasumise osas hagejaga kokku leppida ja sellega viiviste kogunemist vältida, kuid kostja 29.03.2012 e-kirjas (lk 148) teatas pangale, et ei tee pangaga mingeid kokkuleppeid ja soovitas pangal võimalike nõuetega kostja vastu kohtu poole pöörduda. Kuna kohus leidis, et nõutav viivis ei ole ebamõistlik, siis kohus kostja majanduslikku seisundit ei analüüsi.
14.Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi täies ulatuses ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 17 453,23 €, millest 15 767,94 € on põhivõlg ja 1685,29 € viivis.
15.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud kostja kanda. Hagejal on õigus esitada kohtule avaldus hüvitatavate menetluskulude
kindlaksmääramiseks kohtuotsuse jõustumisest alates 30 päeva jooksul. Hüvitatavate menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal maksta hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses (Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub 8% aastas) alates menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
/Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.