2-11-8471/37 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse kostjate XXX ja XXX vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja XXX27.07.2007 tarbijakrediidilepingu nr XXX. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja põhivõlgnikule üle 1 278,23 eurot, mis oli lepingu sõlmimise päeval Eesti Panga fikseeritud kursi järgi võrdne 19 999,95 Eesti krooniga. Lepingu järgi oli põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 29,2 % krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Hageja sõlmis 27.07.2007 XXX käenduslepingu. Kostjatel oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 06.08.2007, millist kohustust kostjad korduvalt rikkusid. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjatele muuhulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks. Laenu tagastamise tähtaeg oli fikseeritud poolte vahel sõlmitud krediidilepingus. Põhivõlgnik rikkus lepingut, jättes täitmata lepingus sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingu maksegraafikule. Hageja hoiatas 20.11.2007 saadetud teatega kostjaid lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostjad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Hageja ütles 11.12.2007 põhivõlgnikule saadetud ülesütlemisavaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga lepingu üles. Kuna kostjad on pärast lepingu ülesütlemist 07.05.2008 krediidisumma katteks tasunud 52,19 eurot, siis on kostjate poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 1 166,86 eurot, mis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista. Lepingu alusel on kostjad kohustatud maksma hagejale intressi 29,2 % krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostjad ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 171,49 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjatele saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Kostjad on jätnud lepingu alusel hagejale tasumata kokku 31,28 eurot, mis koosneb kostjatele saadetud kirjade kulust, maksekäsu kiirmenetluse kulust ning inkassomenetluse käigus tekkinud kulust. Lepingu ülesütlemisel 11.12.2007 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 2,88 eurot. Kostjad on jätnud pärast lepingu ülesütlemist ja 07.05.2008 tasutud makset hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 1 166,86 eurot, seega arvutab hageja viivist krediidisumma tasumisega viivitamiselt, määraga 29,2 % võlgnetavalt summalt aastas. 31.10.2011 seisuga tuleb lepingu,

käenduslepingu ja seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 1 34,61 eurot. Käesolevaga vähendab hageja sissenõutavaks muutunud viivise summat 964,09 euroni. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 3 313,1 eurot ning käenduse tähtajaks 01.09.2011. Arvestades, et haginõuded käendaja vastutuse rahalist piirmäära ei ületa, tuleb kõik lepingu alusel võlgnetavad summad nii põhivõlgnikult kui ka käendajalt solidaarselt välja mõista. Kostja XXX on vastuses hagiavaldusele asunud seisukohale, et poolte vahel sõlmitud laenuleping nr XXX on tühine tulenevalt TsÜS § 86 lg-st 3, kuna poolte vahel sõlmitud laenulepingu krediidi kulukuse määr ületab ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevaga selgitab hageja, et kostja XXX ei saa tugineda sätetele, mis jõustusid peale pooltevahelise lepingu sõlmimist. Lisaks selgitab hageja, et Eesti Panga kodulehel avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr juulis 2007 (leping nr XXX on poolte vahel sõlmitud 27.07.2007) oli 21,63 %. Kolmekordne kulukuse määr oleks seega 64,89 %. Poolte vahel 27.07.2007 sõlmitud lepingu nr XXX kulukuse määr oli 63,34 %. Täiendavalt on kostja XXXasunud seisukohale, et poolte vahel sõlmitud leping on tühine tulenevalt VÕS § 4032 lg-st 1. Käesolevaga selgitab hageja, et kostja XXXon tuginenud otseselt sättele, mis ei olnud jõustunud lepingu sõlmimise ajal. Kostja XXX on seisukohal, et viivisenõue on aegunud summas, mis ületab maksekäsu kiirmenetluses nõutud viivise, so 2,88 eurot. Viivise korral on tegemist korduvate kohustustega, sest kostjal tekib kohustus tasuda viivist iga viivitatud kalendripäeva eest. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Tulenevalt ülaltoodust on alates 01.01.2008 kuni 31.12.2008 sissenõutavaks muutunud viivise aegumistähtaja algus 01.01.2009 ja aegumistähtaja lõpp 31.12.2011, alates 01.01.2009 kuni 31.12.2009 sissenõutavaks muutunud viivise aegumistähtaja algus 01.01.2010 ja aegumistähtaja lõpp 31.12.2012 ning alates 01.01.2010 kuni 31.12.2010 sissenõutavaks muutunud viivise aegumistähtaja algus 01.01.2011 ja aegumistähtaja lõpp 31.12.2013. Antud asjas on hagiavaldus esitatud 31.10.2011. Eelnevast tulenevalt ei olnud hagi esitamise hetkeks aegunud viivis, mis muutus sissenõutavaks alates 01.01.2008. Sissenõutavaks muutunud tasumata viivis ajavahemiku 01.01.2008 kuni 31.10.2011 eest on 1 311,25 eurot. Hagiavalduses on hageja nimetatud summat vähendanud, nõudes vaid 964,09 eurot sissenõutavaks muutunud viivisest. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et hageja viivise nõue ei ole aegunud ning viivis tuleb hagis esitatud suuruses kostjatelt välja mõista. Hageja leiab, et krediidiasutuste seaduses sätestatu ei ole käesolevas eraõiguslikus vaidluses kohaldatav seetõttu, et KAS on haldusõiguse valdkonda kuuluv õigusakt. Eraõiguslikke suhteid ei reguleeri haldusõiguse valdkonda kuuluv seadusandlus. Hageja on kostja XXX maksevõimet krediidi andmise ajal hinnanud. Kostja XXX esitas oma konto väljavõtte hagejale 24.07.2012, st 3 päeva ennem vaidlusaluse lepingu sõlmimist. Kostja XXX ei saanud üksnes pensioni, vaid omas lisaks sellele ka sissetulekut töötasu näol. Hageja andmetel töötas kostja XXX krediidi andmise ajal ettevõttes XXXOÜ. Samuti on kostja XXX 25.07.2007 esitatud laenutaotlusel märkinud oma sissetuleku allikaks nii palga kui ka pensioni. Kontoväljavõte on panganduses tavaline abivahend isiku majandusliku seisu hindamiseks ning annab piisava selguse taotleja tuludest ja kuludest. Hageja palub kohtul mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 2 333,72 eurot, millest 1 166,86 eurot on tagastamata krediidisumma, 171,49 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 31,28 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud ja 964,09 eurot

sissenõutavaks muutunud viivis ja mõista kostjatelt solidaarselt alates 31.10.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 29,2 % tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja palus jätta hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kostja XXX vastuväited ja nende põhjendused Kostja XXX hagi ei tunnistanud. Antud lepingu puhul on tegemist tühise tehinguga TsÜS § 86 mõttes, kuna lepingu krediidikulukuse määr on kõrgem, kui tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse ning leping on seega vastuolus heade kommetega. Kostjale antud laenu kulukuse määr on üle kolme korra suurem. Hageja tegevus kostja XXX lepingu sõlmimisel on vastuolus ka VÕS § 4032 ning seega samuti vastuolus heade kommetega. Kostja XXX keskmine sissetulek on 1 575 krooni kuus ehk 100,66 eurot (töövõimetuspension). Seda, kas kostja XXX on suuteline laenu tasuma, kas ta omab vastavaid sissetulekuid, on hageja poolt laenu väljastamisel täielikult kontrollimata. Esialgu lükatigi kostja XXX laenutaotlus tagasi, kuid teisel korral, kui ilmus välja käendaja, so kostja Janek Kuiv, sõlmiti kostjaga XXX tarbijakrediidileping ainult ID-kaardi esitamise alusel, mis on ilmselgelt heade kommete ja vastutustundliku laenamise põhimõtte vastane. Antud juhul on tänu hageja heade kommete vastasele käitumisele võimalikuks saanud olukord, kus kostja XXX on kostjat XXX ära kasutanud, kuna soovis tegelikkuses ise raha kasutada ning enamik lepingu alusel kostja XXX välja makstud summast läks tegelikkuses kostja XXX kasutusse. Kostja XXX möönab, et tal on teoreetiliselt tekkinud kohustus hageja ees, kuna on saanud tühise tehingu alusel hagejalt 1 166,86 eurot, kuid kas hagejal on õigus saadut tagasi nõuda, oleneb sellest, kas nõue on aegunud või mitte. Kostja XXXjääb omapoolsete vastuses sisalduvate seisukohtade juurde ja leiab, et TsÜS § 86 lg 3 peaks kohaldama ka tagantjärgi. Kui aga kohus asub teistsugusele seisukohale, siis igal juhul kvalifitseerub hageja poolne käitumine TsÜS § 86 alla, kuna kostja XXX vastuses viidatud hageja käitumine on ka üldjoontes heade kommete vastane. Kostja XXX rõhutab ka seda, et hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tarbimislaenude kulukuse määr juulis 2007 oli 21,63 %, mis ei ületa TsÜS § 86 lg 3 sätestatud piirmäära. Kostja XXX on seisukohal, et VÕS § 4032 lg 1 alla käivaid asjaolusid peaks arvestama tehingu heade kommete vastasuse analüüsimisel üldiselt. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja esitanud 31.10.2008 kohtusse viivisenõude summas 2,88 eurot, mille väljamõistmist on hageja taotlenud. Vastav viivisenõue oli arvestatud kuni krediidilepingu ülesütlemiseni ning pärast lepingu ülesütlemist tulenevat viivist ei ole hageja maksekäsu kiirmenetluses nõudnud. Seega on kostja XXX seisukohalt viivisenõue aegunud. Samuti kehtib Eesti pangandusõiguses alates 01.01.2007 vastutustundliku laenamise põhimõte, mis on sätestatud KAS § 83 lg-s 2 ja 3. Nimetatud sätte kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja XXX on endiselt seisukohal, et antud juhul ei ole kostja XXX krediidi teenindamise võimekust kunagi hinnatud. Samas reserveerib kostja XXX õiguse esitada vastuväide viivisenõude suurusele, kuna leiab et viivisemäär on ebamõistlikult suur, samuti on põhjendamatu nõuda võla sissenõudmise kulusid. Kostja XXX palus kohtul kohaldada antud asjas aegumist viivisenõudele, rahuldada hagiavaldus osaliselt, so mõista kostjalt XXX välja põhivõlgnevus 1 166,86 eurot ning menetluskulud jätta hageja või kostja XXX kanda. Kostja XXX vastuväited ja nende põhjendused Kohtumaterjalid on kostjale XXX isiklikult kätte toimetatud 08.08.2012 ja 17.08.2012 (tl 153-154). Kostja XXX kohtule vastuväiteid hagiavalduse osas esitanud ei ole.

Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses, kuna hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole, koos kõrvalnõuetega ei ületa summat, mis vastab 4 000 eurole. Poolte vahel puudub selle üle, et hageja ja kostja XXX sõlmisid 27.07.2007 tarbijakrediidilepingu nr XXX. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja põhivõlgnikule üle 1 278,23 eurot, mis oli lepingu sõlmimise päeval Eesti Panga fikseeritud kursi järgi võrdne 19 999,95 Eesti krooniga (tl 28-33). Lepingu järgi oli põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 29,2% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Hageja sõlmis 27.07.2007 XXX käenduslepingu (tl 34-35). Kostjatel oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 06.08.2007, millist kohustust kostjad korduvalt rikkusid. Hageja hoiatas 20.11.2007 saadetud teatega kostjaid lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks (tl 38-39). Hageja ütles 11.12.2007 lepingu üles ning nõudis kostjatelt 1 669,19 euro tasumist. Kostja XXX leiab, et leping nr XXX on tühine, kuna lepingu krediidi kulukuse määr on kõrgem, kui tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse ning leping on seega vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 3). Samuti leidis kostja XXX, et hageja tegevus XXX ́ga lepingu sõlmimisel on vastuolus ka VÕS § 4032 lg-ga 1 ning seega samuti vastuolus heade kommetega. Hageja oli seisukohal, et tarbijakrediidileping nr XXX ei ole tühine, kuna kostja XXX ei saa tugineda sätetele, mis jõustusid peale pooltevahelise lepingu sõlmimist. Samuti leidis hageja, et on piisavalt hinnanud kostja XXX maksevõimet krediidi andmise ajal. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab ise seadust tulenevalt TsMS § 436 lg-s 7 ja § 438 lg-s 1 sätestatust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 4032 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. Vajaduse korral küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid; 2) hindama tarbija krediidivõimelisust ja 3) andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Hageja ja kostja XXX sõlmisid 27.07.2007 tarbijakrediidilepingu nr XXX. TsÜS § 86 lg 3 jõustus 01.05.2009. VÕS § 4032 lg 1 jõustus 01.07.2011. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-126-06 jõudnud seisukohale, et tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust. Tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes. Kohus osundab, et käesoleval juhul ei nähtu võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusest, et 01.05.2009 jõustunud TsÜS §-ile 86 oleks kõnealune tagasiulatuv jõud ette nähtud. Samuti on kohus seisukohal, et lepingule nr XXX ei ole võimalik kohaldada VÕS § 4032 lg-s 1 sätestatut tagasiulatuvalt. Seega tuleb hageja ja kostja XXX vahel sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamise küsimuses lähtuda lepingu sõlmimisel ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse redaktsioonist. 27.07.2007 kehtinud TsÜS § 86 oli sätestatud järgnevas sõnastuses: „Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine“. Kostja XXX on seisukohal, et hageja oleks pidanud kontrollima, kas kostja XXX on suuteline laenu tagasi maksma, olenemata käenduse olemasolust. Antud juhul on tänu hageja heade kommete vastasele käitumisele võimalikuks saanud olukord, kus kostja XXX on kostjat XXX ära kasutanud, kuna soovis tegelikkuses ise raha kasutada ning enamik lepingu alusel kostjale XXX välja makstud summast läks tegelikkuses kostja XXX kasutusse. Eesti pangandusõiguses kehtib alates 01.01.2007 vastutustundliku laenamise põhimõte, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg.s 2 ja 3. Nimetatud sätte kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuse täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Seega peab krediidiasutus vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimetust laen tagasi maksta. Õigusalases kirjanduses on leitud, et vastutustundliku laenamise printsiip tähendab seda, et krediidi tooted peavad vastama kliendi vajadustele ja olema kohandatud kliendi võimekusele laen tagasi maksta, s.t laenutoode peaks olema sobiv konkreetsele laenusaajale, ning see eeldab laenuandja poolt laenusaaja krediidi võimelisuse paremat hindamist, teisest küljest on kliendile vahendiks oma rahaliste võimaluste hindamisel ja kulutuste planeerimisel. Eesti kehtivas õiguses ei ole vastutustundliku laenamise põhimõte seostatud tarbija õigusega, vaid see on üldine krediidi asutuste laenutegevuses rakendatav nõue, mida tuleks käsitada avalik-õigusliku turu toimimise reeglina. Hageja on selgitanud, et hageja on kostja XXXmaksevõimet krediidi andmise ajal hinnanud. Kostja XXX esitas oma konto väljavõtte hagejale 24.07.2012, st 3 päeva enne vaidlusaluse

lepingu sõlmimist. Kontoväljavõte on panganduses tavaline abivahend isiku majandusliku seisundi hindamiseks ning annab piisava selguse taotleja kuludest ja tuludest. Samuti on hageja enne krediidilepingu sõlmimist kogunud teavet kostja XXXkohta avalikest registritest. Kostja XXXsissetulekuteks krediidi väljastamise perioodil olid töötasu ja riiklik pension. Hageja andmetel töötas kostja XXXkrediidi andmise ajal ettevõttes XXXOÜ. Kostja XXXei ole esitanud vastuväited krediidi väljastamise perioodil märgitud sissetulekute ja töökoha suhtes. Lisaks selgitas hageja, et käenduslepingu sõlmimisel hinnataksegi lisaks taotleja sissetulekule ka käendaja sissetulekut ning vaadatakse neid kogumis. Seega ei saa tegemist olla vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega. Kohus märgib, et kuni 01.07.2013 peab kostja vaidluse korral tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Kostja seda käesoleval juhul teinud ei ole. Kohus on seisukohal, et laenusaajal on alati vähemalt passiivne kohustus anda pangale oma makse võime ja seda mõjutavate asjaolude kohta teavet. Kohus leiab, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise seisukohalt ei oma tähtsust mil viisil kostja XXXsaadud raha kasutas ja kas ta andis selle kellegi kolmanda isiku käsutusse. Kohus märgib täiendavalt, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine teenib nii krediidiandja kui krediidisaaja huve, krediidiandja riskide vähendamise ning krediidisaaja jaoks temale sobivaimate pakkumiste tegemise ning nõustamise näol. Samas ei ole põhimõtte rakendamise eesmärgiks krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Krediidisaaja peab siiski eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hageja ja kostja XXX vahel 27.07.2007 sõlmitud leping nr XXX ei ole tühine nimetatud ajal kehtinud TsÜS § 86 alusel. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Juhindudes VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hageja on nõudnud lepingust tulenevate kohustuste täitmist mõlemalt kostjalt. Lähtuvalt krediidilepingust nr XXX sai kostja XXX krediiti summas 1 219,05 eurot. Hagejale on peale lepingu ülesütlemist 07.05.2008 tasutud krediidisumma katteks 52,19 eurot (tl 109). Seega oli tagastamata krediidisummaks 1 166,86 eurot. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktide 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist; rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kohus leiab, et hageja põhinõue summas 1 166,86 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kostjad on jätnud lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 31,28 eurot kostjatele saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Üldtingimuste punkt 9.3 kohaselt kohustub krediidisaaja krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale (tl 47). Hinnakirjast kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Antud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendis nr 2-05-16414. Kohus on seisukohal, et kuna kostjad võlgnevust ei tasunud, siis oli hagejal õigus edastada kostjatele teateid võlgnevuse tasumise kohta, mistõttu on võla sissenõudmisega seotud kulud põhjendatud ja kuuluvad kostjatelt väljamõistmisele. Vastavalt VÕS § 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 94 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Tarbijakrediidilepingu nr XXX alusel on kostja XXXkohustatud maksma hagejale intressi 29,2 % krediidisummalt ühe aasta kohta. Tarbijakrediidilepingu nr XXX alusel ei ole kostjad pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud. Ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi suuruseks on 171,49 eurot. Kohus on seisukohal, et intressinõue on põhjendatud ja kuulub kostjatelt väljamõistmisele. VÕS § 415 lg 1 alusel tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul viivisemääraks lepinguga kokku lepitud intress vastavalt tarbijakrediidilepingu nr XXX alusel 29,2 %. Hageja on viivise arvestamisel lähtunud VÕS § 415 lõikest 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui aga lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Üldtingimuste p 6.2 kohaselt lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata (tl 30). Kostja XXXleidis, et viivisenõue on aegunud summas, mis ületab maksekäsu kiirmenetluses nõutud viivise, so 2,88 eurot. Hageja

oli seisukohal, et viivisenõue ei ole aegunud. Viivise korral on tegemist korduvate kohustustega. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Alates 01.01.2008 kuni 31.12.2008 on sissenõutavaks muutunud viivise aegumistähtaja algus 01.01.2009 ja aegumistähtaja lõpp 31.12.2011, alates 01.01.2009 kuni 31.12.2009 on sissenõutavaks muutunud viivise aegumistähtaja algus 01.01.2010 ja aegumistähtaja lõpp 31.12.2012 ning alates 01.01.2010 kuni 31.12.2010 on sissenõutavaks muutunud viivise aegumistähtaja algus 01.01.2011 ja aegumistähtaja lõpp 31.12.2013. Antud asjas on hagiavaldus esitatud 31.10.2011. Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagi esitamise hetkeks aegunud viivis, mis muutus sissenõutavaks alates 01.01.2008. Sissenõutavaks muutunud tasumata viivis ajavahemiku 01.01.2008 kuni 31.10.2011 eest on 1 311,25 eurot (tl 40). Hagiavalduses on hageja nimetatud summat vähendanud, nõudes 964,09 eurot sissenõutavaks muutunud viivisest. Kostja XXX on reserveerinud õiguse esitada vastuväide viivisenõude suurusele, kuna leiab et viivisemäär on ebamõistlikult suur. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Viivise suurust seadus ei piira, kuid annab õiguse nõuda selle vähendamist, kui see on ebamõistlikult suur. Viivise vähendamisel tuleb arvesse võtta kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise poole õigustatud huvi ning poolte majanduslikku seisundit. Kostja XXXei ole välja toonud mitte ühtegi mõistlikku põhjust, miks kohus peaks viivist vähendama või kohaldama VÕS §-ides 94 ja 113 sätestatud viivisemäära. Hageja palub kostjatelt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 964,09 eurot. Kohus on seisukohal, et kuna kostjad on olnud viivituses võlgnevuse tasumisega, siis on põhjendatud kostjatelt viivise väljamõistmine. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb hageja nõudel kostjatelt välja mõista alates 31.10.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 29,2 % tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulude jaotuse määramisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel