AS RTG Projektibüroo hagi Inseneribüroo Tandem OÜ vastu 3195,58 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3195,58 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS RTG Projektibüroo apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): AS RTG Projektibüroo (RK: 10385231); esindaja advokaat Robert Sarv Vastustaja (kostja): Inseneribüroo Tandem OÜ (RK: 10695279); esindaja juhatuse liige Väino Aedmaa
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2012 otsus muutmata arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Jätta AS RTG Projektibüroo apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maaAS RTG Projektibüroo kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
ja
ringkonnakohtus
Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline
esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS RTG Projektbüroo (hageja) esitas hagi Inseneribüroo Tandem OÜ (kostja) ja Salva Kindlustuse AS vastu põhinõude 3195,58 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 59,94 eurot ja lisanduva viivise 0,023% päevas väljamõistmiseks. Kohus lõpetas Salva Kindlustuse AS suhtes menetluse 1. oktoobri 2012 määrusega seoses hageja loobumisega hagist Salva Kindlustuse AS vastu. Hagiavalduse kohaselt kohustus hageja 3. veebruaril 2003 sõlmitud töövõtulepinguga nr 4/2003 projekteerima Vana-Kastrel Mäksa vallas Tartumaal asuva AS Columbia-Kivi tootmishoone. Hageja kasutas projekteerimisel kostjat alltöövõtjana. 28. veebruaril 2011 vajus tootmishoone katus sisse. Varingu asjaolude täpsustamiseks teostatud ekspertarvamuses on tuvastatud, et katuse sissevajumise põhjustasid nii ehitaja kui projekteerija vead. Seega on kostja rikkunud töövõtulepingut ja vastutab juhtunu eest. AS-l Columbia-Kivi tekkis varingu tõttu kahju kogusummas 167 571,56 eurot, mille ehitaja on 100% ulatuses hüvitanud. Kuna ehitaja ja projekteerija vastutavad osavastutuse alusel võrdses ulatuses, vastutab projekteerija 83 785,78 euro ulatuses. 29. veebruari 2012 akti nr 1 kohaselt on katusevaringu taastamistööde maksumus 3195,98 eurot. Hageja nõuab kostjalt selle tasumist summas 3195,58 eurot. Kuivõrd kostja on 3195,58 euro maksmisega viivituses, nõuab hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist summas 59,94 eurot ja lisanduvat viivist 0,023% päevas põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja ei vaidle vastu sellele, et tema nõue kostja vastu on aegunud, kuid hageja arvates on VÕS § 651 ja TsÜS § 146 lg 1 vastuolus põhiseadusega. Hageja palus kohtul jätta kostja aegumise vastuväide arvestamata, kuna see on vastuvõetamatu hea usu põhimõttest lähtuvalt, ning kohaldada aegumise üldpõhimõtteid ja rahuldada hagi. Vastavalt VÕS § 651 lg-le 1 algab nõude aegumine töö vastuvõtmisest ja vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. See tähendab, et tellija kahju hüvitamise nõue, mis muutub sissenõutavaks nt kuue aasta pärast, on projekteerija vastu aegunud kohe nõude sissenõutavaks muutumise hetkel. Kuna tellija nõude maksmapanek on välistatud aegumise vastuväite kasutamise tõttu projekteerija poolt, on sellega seaduse alusel tellijalt võetud sisuline võimalus esitada projekteerija vastu nõudeid pärast kolme aastast perioodi tööde vastuvõtmisest alates. Seadusandja ei ole arvestanud võrdsuspõhiõiguse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Eriregulatsiooni puudumine ja/või VÕS § 651 ja TsÜS § 146 lg 1 kohaldamine siinsel juhul on vastuolus hea usu põhimõttega. Praegune vaidlus erineb tavapärasest nõude aegumisest just seetõttu, et hageja nõue on aegunud enne, kui see on üldse sissenõutavaks muutunud. Projekteerijate vastutuse piirangud on selges vastuolus tegeliku elu vajadustega ning seega ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ning avaliku huviga. Ehitised püstitatakse vähemalt 50 aastaks, seega jääb sisuliselt kogu puudustega projektist tulenev riisiko tellija kanda. Tegemist on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Ehitis kui suurema ohu allikas kujutab potentsiaalset ohtu nii kolmandatele isikutele, keskkonnale kui ka varale, mistõttu peab olema reaalselt tagatud ehitise säilimine kogu tema kavandatud kasulikuks elueaks. Välistatud peab olema see, et ehitis konstruktsioonivea kui ülima varjatud puuduse tõttu kokku variseb. Seega on
igati põhjendatud nõuete aegumise üldise regulatsiooni kohaldamine ehk nõudeõigus ei saa lõppeda enne, kui nõue pole sissenõutavaks muutunud. Asjakohatu on kostja väide, nagu võinuks hageja ise keelduda tellija nõude rahuldamisest aegumise tõttu. Samuti ei ole hageja arvates alust jätta hagi rahuldamata põhjusel, et VÕS § 651 on dispositiivne. Ühe sätte dispositiivsus ei tähenda automaatselt seda, et selle sätte kohaldamisel saabuv tagajärg ei võiks olla vastuolus hea usu põhimõttega.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel on poolte vahelisest töövõtulepingust tulenevad hageja võimalikud nõuded kostja vastu aegunud. Kostja ei nõustunud hageja käsitlusega, et kostja aegumise vastuväide on vastuvõetamatu hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt ning on vastuolus ka avaliku huviga. Hageja oleks ise saanud keelduda kahju hüvitamisest AS-le Columbia-Kivi aegumisele tuginedes. Samuti oleks hageja saanud end kostjapoolse töövõtulepingu rikkumise korral täiendavalt kaitsta, leppides kostjaga kokku pikema aegumistähtaja või muud lepingulised tagatised. Kuna pooled erikokkuleppeid ei sõlminud, eeldab kostja, et hageja pidas mõistlikuks seadusandja kehtestatud regulatsiooni. Eesti Projektbüroode Liidu koostanud projekteerimise töövõtu üldtingimused illustreerivad selgelt projekteerimise sektoris kehtivaid arusaamu ja häid tavasid. Nimetatud üldtingimustest nähtub, et tegelikkuses on peetud mõistlikuks piirata projekteerijale kui töövõtulepingu poolele esitatavate kahjunõuete perioodi ja ulatust, mistõttu ei saa pidada ebamõistlikuks projekteerija suhtes esitatavatele nõuetele kehtivaid aegumise tähtaegu. Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja ise oleks lepingu väidetavast rikkumisest tulenevaid nõudeid rahuldanud ja et temale oleks sellega seoses tekkinud kahju mistahes ulatuses ehk tõendamata on nõudeõiguse olemasolu saada kahjuhüvitist kostjalt.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 15. oktoobri 2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus jättis rahuldamata AS RTG Projektbüroo taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti andmata jätmine osas, millega ei ole ette nähtud projekteerija vastu nõuete esitamise aegumise eriregulatsiooni, ning taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VÕS § 651 ja TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt aegub tellija nõue projekteerija vastu aegumistähtaja möödumisel töö vastuvõtmisest sõltumata sellest, kas tellija nõue muutub aegumistähtaja jooksul sissenõutavaks või mitte. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja nõue kostja vastu on aegunud. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohtu hinnangul tuleb antud juhul lähtuda TsÜS § 146 lg 2 esimeses lauses sätestatust, mille kohaselt on ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg viis aastat. Vaidlust ei ole selles, et toomishoone on ehitis ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 2 tähenduses. TsÜS § 146 lg 2 on kohaldatav ka ehitise projekteerimislepingust tulenevate nõuete aegumisele, kui projekteerimisvead toovad kaasa puudused ehituses. Aegumise algust võib arvutada ehitise üleandmisest, mitte projekti üleandmisest. Vastasel juhul võivad nõuded projekteerija vastu aeguda juba enne ehitamise algust, seda juhul, kui ehitama hakatakse mõni aeg hiljem. Kuigi kohtule ei ole teada, millal tootmishoone tellijale üle anti, nähtub eksperdiarvamusest, et ehitis projekteeriti ja ehitati 2003. aastal. Eelduslikult anti tootmishoone tellijale üle samuti 2003. aastal. Kuivõrd hagi esitati kohtule 21. märtsil 2012, siis on hageja nõue (eeldusel, et hagejal on kostja vastu nõue) aegunud ka viieaastast aegumistähtaega arvestades. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja vastutab 10. veebruaril 2003 sõlmitud töövõtulepingu nr 4-2/2003 alusel 28. veebruaril 2011 ilmnenud lepingutingimustele mittevastavuse eest, kuid kehtiv regulatsioon välistab hageja nõude maksmapaneku aegumise
tõttu. Hageja õiguskaitsevahendite kohaldamise esmasteks materiaalõiguslikeks eeldusteks antud juhul on töövõtulepingu rikkumine (mittenõuetekohane täitmine) ja töövõtja vastutus selle eest. Töövõtja vastutus lepingutingimustele mittevastavuse eest ei ole ajaliselt piiramatu. Kuna vastutuse periood, mille vältel tekkinud puuduste eest peaks töövõtja vastutama, ei tulene pooltevahelisest töövõtulepingust ega seadusest, tuleb kohtul see määrata analoogiale tuginedes kooskõlas TsÜS §-ga 4. EhS § 4 lg-st 2 tulenevalt vastutab ehitaja üksnes nende ehitise puuduste eest, mis ilmnevad kahe aasta jooksul ehitise valmimisest. Kuivõrd töövõtulepingu esemeks oli ehitise (tootmishoone) projekteerimine ja TsÜS § 146 lg 2 on kohaldatav ka ehitise projekteerimislepingust tulenevate nõuete aegumisele, peaks kostja projekteerijana antud juhul vastutama samade põhimõtete järgi ehitajaga. Eeltoodust tulenevalt lähtus kohus kostja vastutuse perioodi pikkuse määramisel ehitajale seatud vastutuse perioodist, mis on piiratud kahe aastaga. VÕS § 642 lg-s 2 on sätestatud nõrgema osapoole kaitseks vaid kaheaastane pretensioonide esitamise tähtaeg. Ka nn tavapäraste töövõtulepingute puhul on töövõtja vastutuse periood üldjuhul pikem kui VÕS § 642 lg-s 2 nimetatud tarbijatöövõtu puhul (v.a juhul, kui pooled ise on leppinud kokku pikemas perioodis). Kohtule esitatud Eesti Projektbüroode Liidu poolt koostatud projekteerimise töövõtulepingu üldtingimuste kohaselt vastutab töövõtja üldjuhul töö lepingutingimustele vastavuse eest 24 kuu jooksul alates lepingu alusel kavandatud ehitusprojekti eesmärgipärasest kasutusse võtmisest. Kuigi viidatud üldtingimused ei kohaldu vaidlusalusele töövõtulepingule, kinnitavad need asjaolu, et projekteerija kui töövõtja vastutus ei saa olla ajaliselt piiramatu. Eeltoodust tuleneb, et kostja projekteerijana vastutab antud juhul töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul alates tootmishoone üleandmisest tellijale. Eelduslikult anti tootmishoone tellijale üle 2003. aastal, katus varises sisse 28. veebruaril 2011, mida tuleb lugeda lepingutingimustele mittevastavuse ilmnemise ajaks. Kuivõrd projekteerimisvead ilmnesid alles pärast kahe aastase vastutuse tähtaja möödumist, ei too see (töövõtja vastutuse puudumise tõttu) kaasa lepingu rikkumisest tulenevate nõuete tekkimist. Seega ei ole hagejal tekkinud nõudeid, mis võiksid aeguda. Pooled on palunud kohtul teha vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes TsMS § 449 lg 3 alusel. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendamatu nõudega. Kuna lepingutingimustele mittevastavus ilmnes alles pärast kahe aastase vastutuse tähtaja möödumist, ei ole hagejal kostja vastutuse puudumise tõttu tekkinud lepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid. Aegumise regulatsioon on seaduses selge, üheselt mõistetav ja ühetaoline kõigi isikute jaoks, mistõttu jättis kohus rahuldamata hageja taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti andmata jätmine osas, millega ei ole ette nähtud projekteerija vastu nõuete esitamise aegumise eriregulatsiooni. Samadel põhjustel jättis kohus rahuldamata taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VÕS § 651 ja TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt aegub tellija nõue projekteerija vastu aegumistähtaja möödumisel töö vastuvõtmisest, sõltumata sellest, kas tellija nõue muutub aegumistähtaja jooksul sissenõutavaks või mitte.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS RTG Projektibüroo esitas Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Samuti palus apellant tunnistada Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks VÕS § 651 ja TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt aegub tellija nõue projekteerija vastu aegumistähtaja möödumisel töö vastuvõtmisest sõltumata sellest, kas tellija nõue muutub aegumistähtaja jooksul sissenõutavaks või mitte. Alternatiivselt kui kohus eelmisi taotlusi ei rahulda, taotles apellant teha vaheotsus selle kohta, kas hageja nõue kostja vastu on aegunud ning jätta kostja esitatud aegumise vastuväide kohaldamata, kuna see on vastuvõetamatu hea usu põhimõttest lähtuvalt Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:
1) ei ole apellant kordagi väitnud, et vastustaja (projekteerija) vastutus peaks olema ajaliselt piiramatu. Maakohus on selles osas mõistnud ebaõigesti apellandi põhiväite sisu. Apellant leiab, et projekteerija vastutuse juures tuleb rakendada aegumise üldpõhimõtteid. Enne kui tellija ei ole teada saanud võimalikust kahjust, ei ole võimalik ega õiglane võtta temalt võimalust seda kahju reaalselt sisse nõuda; 2) on maakohus rikkunud kohtulahendi põhjendamiskohustust, kuna ei ole käsitlenud mitte ühtegi apellandi seisukohta toetavat argumenti ega võrrelnud neid teiste seadusega kehtestatud erandjuhtudega. Näiteks võiksid tellija õigused projekteerimislepingu korral olla kaitstud samaväärselt nt kahju õigusvastase tekitamisega: nõuet on võimalik reaalselt maksma panna kolme aasta jooksul sellest teadasaamisest alates, kuid mitte kauem kui teatud perioodi (kümne aasta) jooksul. Tegemist on TsÜS § 150 lg 3 võrreldes äärmiselt sarnase juhtumiga, kuna teine isik kahjustab teise isiku omandit (kahju tekib omandiõiguse rikkumise tulemusel). Lisaks tuleb arvestada, et lepingulise suhte puhul on töövõtja näol tegemist oma ala professionaaliga, kellel on tellija vaatevinklist vaadatuna äärmiselt usalduslik positsioon, ning kes on võtnud lepingulise kohustuse vabatahtlikult; 3) on kohus jätnud tähelepanuta argumendid, mis välistavad VÕS § 651 ja TsÜS § 146 lg 1 kohaldamise. Maakohus leidis ekslikult, et antud juhul ei tulene projekteerija vastutuse periood seadusest. Seadus sätestab töövõtja vastutuse aegumise reeglid (vt VÕS § 651 ja TsÜS § 146 lg 1), kuid antud juhul oleks nende reeglite rakendumisel saabuv tulemus ilmselgelt vastuvõetamatu hea usu põhimõttest lähtuvalt. Tarbijatöövõtuleping ei ole siinkohal asjakohaseks võrdlusbaasiks, kuna tarbijatöövõtulepinguga saavutatav tulemus ei ole võrreldav ehitisega, töövõtulepingu ese peab olema VÕS § 635 lg 4 järgi vallasasi. Samas ei valmistata tarbijatöövõtulepingute alusel üldjuhul suurema ohu allikaid. EhS § 4 käsitleb ehitaja kohustust garanteerida ehitise kokkulepitud omadused teatud ajavahemiku jooksul. Tegemist on garantiiga ehitusseaduse tähenduses, mis on iseseisev kohustus, tuleneb seadusest ega sõltu poolte töövõtulepingus kokku lepitust. EhS § 4 lg 1 reguleerib ehitaja, mitte projekteerija vastutusega seonduvat; 4) on projekteerija olnud vähemalt raskelt hooletu. Tahtlikku lepingurikkumist ei ole võimalik apellandil tõendada tulenevalt projekteerimisvaldkonna spetsiifikast. See tähendab, et seadus ei kaitse tellija huve projekteerija vastu samaväärselt, nagu seadus kaitseb teisi tellijaid teiste töövõtjate vastu, kelle puhul on võimalik tõendada tahtlikku lepingurikkumist. Selline tulemus ei ole aga vastuvõetav hea usu põhimõttest lähtuvalt. Maakohus on jätnud tähelepanuta alljärgnevad projekteerija pahausksust ja rasket hooletust kinnitavad asjaolud: - vastustaja on oluliselt ja hea usu põhimõtte vastaselt rikkunud temal lasuvat informeerimiskohustust. Vastustaja ei ole apellandile teatanud tema tehtud töö mittevastavusest lepingule, kuigi oleks pidanud seda tegema. Ka õiguskirjanduses on põhjendatult märgitud, et kõige paremini kohaldub TsÜS § 146 lg 4 ehitustöövõtulepingute puhul, kui töövõtja annab tellijale tahtlikult valeinfot lepingueseme kohta või vaikib talle teadaolevad puudused tahtlikult maha. Sel juhul puudub vajadus vastustajat kui pahauskset isikut kaitsta ka juhul, kui ehitusdefekt (nt katusekonstruktsiooni ebaõigsus) ilmneb seitsme aasta möödumisel ehitise valmimisest; - kuna vastustaja projekteeris suurt tootmishoonet (ehitist kui suurema ohu allikat) ning varingu tagajärjel oleks võinud hukkuda mitmed tootmishoones viibinud isikud, pidi vastustaja näitama üles erilist hoolt; - kui panna apellandile kohustus kontrollida kogu vastustaja tehtud tööd, tellides iga kord selleks ekspertiisi vms, asetatakse sellega tellijale ebamõistlik koormis ning põhjendamatu kohustus vastutada sisuliselt vastustaja lepingurikkumise avastamise eest; 5) kordas apellant oma esimese astme kohtus esitatud taotlusi VÕS § 651 ning TsÜS § 146 lg 1 kohaldamata jätmiseks. Samuti taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti andmata jätmine osas, millega ei ole ette nähtud projekteerija vastutuse aegumise eriregulatsiooni, või õigustloov akt, millega on tellija nõue projekteerija vastu aegub seaduse alusel enne selle nõude sissenõutavaks muutumist (ehk millega on välistatud aegumise
üldpõhimõtete kohaldamine). Apellant jäi taotlusi põhjendades oma maakohtus toodud põhjenduste juurde.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) on esimese astme kohtuotsus aegumist puudutavas osas õige. Samuti peab vastustaja õigeks kohtu seisukohta, et põhiseadusega vastuolus olevaks ei saa pidada VÕS § 651 ja TsÜS § 146 lg 1 regulatsiooni, mille kohaselt aegub tellija nõue projekteerija vastu aegumistähtaja möödumisel töö vastuvõtmisest, sõltumata sellest, kas tellija nõue muutub aegumistähtaja jooksul sissenõutavaks või mitte; 2) käsitleb apellant apellatsioonkaebuses võimalikke vaidlusküsimusi, mis ei ole olnud esimese astme kohtumenetluses vaheotsuse tegemisel üldse menetluse esemeks; 3) kinnitab vastustaja, et ta täitis 2003.a. töövõtulepingut oma parima arusaama kohaselt, sh täitis vastustaja kehtivaid õigusakte, oma kutseala parimat praktikat ja tavasid, soovides teostada projekteerimistööd, mis vastavad osapoolte ootustele. Vastupidised järeldused vastustaja kavatsuste osas lepinguliste tööde tegemisel reaalse projekteerimistöö käigus ei vasta tõele ja on vastustaja hinnangul asjakohatud; 4) ei ole apellant kordagi vaidlustanud asjaolu, et kehtiva õiguse kohaselt on tema hagi aegunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus, millega maakohus jättis hagi seoses aegumisega rahuldamata, tuleb jätta muutmata. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata ka hageja taotlused tunnistada Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti andmata jätmine osas, millega ei ole ette nähtud projekteerija vastu nõuete esitamise aegumise eriregulatsiooni või tunnistada Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks VÕS § 651 koostoimes TsÜS § 146 lg-ga 1. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
7.Hageja nõue tuleneb projekteerimislepingu rikkumisest. Maakohus tegi asjas vaheotsuse TsMS § 449 lg 3 alusel ja jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Poolte vahel puudub vaidlus sellest, et apellandi nõue vastustaja vastu on kehtiva õiguse järgi aegunud (tl I kd, lk 128). Kostja (apellant) leiab aga, et töövõtja-projekteerija vastutuse piirangud (sh seadusest tulenevad aegumistähtajad) on vastuolus tegeliku elu vajadustega, seega ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte ja avaliku huviga. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kehtiva projekteerimislepingutest tulenevatele nõuetele kohalduva regulatsiooni põhiseaduspärasuse osas ning seejärel selgitab aegumise regulatsiooni kohaldumist käesolevas vaidluses.
8.Apellant on seisukohal, et TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 651 lg 1 tuleks lugeda nende koostoimes põhiseadusega vastuolus olevaks ning projekteerija vastu nõuete aegumine peab olema kooskõlas tsiviilkäibe eluliste vajadustega ja projekteeritava hoone kasutuseaga. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. VÕS § 651 lg 1 kohaselt algab töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg töö valmimisest ja kui tellija on kohustatud töö vastu võtma, siis algab nõude aegumistähtaeg töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. Apellant on seisukohal, et just nimetatud sätted reguleerivad töövõtja vastutuse aegumist (sh projekteerimislepingutest tulenevalt) ja on asja lahendamisel kohased normid, kuid nende reeglite rakendamisel saabuv tulemus on ilmselgelt vastuvõtmatu hea usu põhimõttest tulenevalt. Projekteerimislepingutest tulenevate nõuete aegumisele tuleks kehtestada eraldi regulatsioon.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7) ning projekteerimislepingust tuleneva nõude aegumise tähtaja määramisel tuleb lähtuda TsÜS § 146 lg-st 2, mille esimese lause kohaselt ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat. Apellant on seega ekslikult jõudnud järeldusele, et projekteerimislepingute puhul ei kohaldu ükski aegumise eriregulatsioon. Kuna TsÜS § 146 lg 1 ei ole asjasse puutuv norm, siis puudub alus selle normi põhiseaduspärasuse kontrolliks ja seda ka koosmõjus VÕS §-ga 651. Vastav põhjendus tuleb maakohtu otsusest välja jätta.
10.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga ka selles küsimuses, et seadusandja poolt õigusakti, millega oleks ette nähtud eriregulatsioon projekteerimislepingust tulenevate nõuete aegumisele, andmata jätmine tähendab vastuolu põhiseadusega. Tegemist ei ole proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Aegumise regulatsioon kehtib samades olukordades võrdselt, st tehingute puhul on aegumistähtaeg üldiselt 3 aastat, kõigi ehitise puuduse tõttu ehitus - ja projekteerimislepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on vastavalt TsÜS § 146 lg-le 2 viis aastat. Asjas ei ole tuvastanud, et võrdväärseid oleks koheldud võrdväärses situatsioonis ebavõrdselt, st kõigile projekteerimise töövõtulepingutele kohaldub TsÜS § 146 lg-st 2 ja VÕS § 651 tulenev aegumistähtaeg, mistõttu puudub vastuolu põhiseaduse §-ga 12. Ringkonnakohus juhib seonduvalt proportsionaalsuse põhimõttega apellandi tähelepanu asjaolule, et seadusandja on nagunii otsustanud kohaldada projekteerimislepingutele pikemat aegumistähtaega kui muudele tehingutele. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et TsÜS § 146 lg-st 2 ja VÕS §-st 651 tulenev viieaastane aegumistähtaeg hakkab projekteerimislepingutest tulenevate nõuete puhul kulgema alates ehitise, ja mitte projekti, üleandmisest, nagu ekslikult on märkinud apellant. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Eeltoodust nähtub, et projekteerimislepingutest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on võrreldes tavalise tehingulise nõude aegumistähtajaga (kolm aastat) oluliselt pikem. Projekteerimislepingutest tulenevate nõuete aegumisele kohaldub ka TsÜS § 146 lg 4 regulatsioon, mille kohaselt on nõude aegumistähtaeg kümme aastat siis, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Käesoleval juhul ei ole hageja kostjapoolsele kohustuse tahtlikule rikkumisele tuginenud ega neid asjaolusid tõendanud. Tähelepanuta tuleb jätta apellandi väited selles, et kuigi apellant leiab, et vastustaja lepingurikkumine vastab tahtliku lepingurikkumise tunnustele, siis on apellandil võimatu neid asjaolusid tõendada. Asjaolu, et apellant ei ole käesoleval juhul suutnud koguda piisavalt tõendeid oma väite (vastustajapoolne kohustuste tahtlik rikkumine) tõendamiseks, ei anna alust jätta üldnorm (TsÜS § 146 lg 2) kohaldamata ja tuvastada vastuolu põhiseadusega. Ringkonnakohus leiab, et pikemat aegumistähtaega ettenägeva TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud tõendamiskoormis ongi tavapärasest kõrgem just põhjusel, et pikem aegumistähtaeg riivab ulatuslikumalt isiku õigust õigusrahu printsiibile.
11.Apellant ei ole ammendavalt selgitanud, miks viie (apellandi seisukohtade kohaselt kolme) aastane aegumistähtaeg ei ole proportsionaalne meede. Ringkonnakohus on seisukohal, et aegumistähtaegade määratlemisel on seadusandja igakülgselt pidanud silmas nii võlausaldaja huvisid kui ka õigusrahu ja õiguskindlust. Tegemist on õiguspoliitilise otsusega, mille tegemisel on silmas peetud üldisi tsiviilkäibe vajadusi. Apellant leiab, et kehtiva regulatsiooni vastuolu põhiseadusega seisneb selles, et VÕS § 651 alusel sissenõutavaks muutunud nõue ei pruugi olla veel võlausaldajale teatavaks saanud, kuid selle aegumistähtaeg kulgeb sellele vaatamata. Ringkonnakohus märgib, et selline regulatsioon on õigustatud ja proportsionaalne, kuna seaduses peab olema sätestatud kõigi osapoolte minimaalne kaitse, lähtudes seejuures õigusrahu printsiibist. VÕS § 651 on kehtestatud VÕS § 227 eeskujul – nii töövõtu- kui müügilepingutest tulenevate nõuete puhul on seadusandja eelistanud kehtestada aegumisel eriregulatsiooni ning
lugenud aegumistähtaja alguseks töö või eseme üleandmise. Selline regulatsioon on õigustatud tsiviilkäibe vajadustega, mis julgustab müüjad ja teenusepakkujaid rohkem teenuseid ja kaupu pakkuma, sest nende vastutus osutatud teenuse või müüdud kauba eest ei ole ebamõistlikult pikk. Regulatsiooni õigustab ka õigusselguse argument, mis võimaldab mõlemal osapoolel üheselt mõista ja määratleda, millal aegumise tähtaeg kulgema hakkab, sest nii müügi- kui töövõtulepingute puhul võib kahju tekkimise ja nõude sissenõutavaks muutumise moment (TsÜS § 147) olla raskesti määratletav. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-19-09 märkinud, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki. Avalikes huvides on reguleerida õigussuhteid nii, et nende püsimajäämine oleks tagatud.
12.Õiguskirjanduses on nenditud olukordade tekkimise võimalust, kus nõue aegub juhul, kui võlausaldaja sellest ei tea ega saagi teada. Sellise võimaluse tasakaalustamiseks on olemas mitmeid meetmeid. Kõik VÕS ja TsÜS-is aegumist reguleerivad sätted on dispositiivsed, st pooltel on võimalik lepingus sätestada seadusest erinev aegumistähtaeg ja selle algus. Olukorras, kus apellant oli veendunud, et projekteerimislepingust tulenev kohustatud isiku vastutus on niivõrd suur, oli pooltel võimalus alltöövõtulepingus kokku leppida seaduses sätestatust pikemas aegumistähtajas projekteerimislepingutest tulenevatele nõuetele. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et projekteerija peaks olema seaduse kohaselt vastutav tema tegevuse tõttu hoonel tekkinud puuduste eest oluliselt kauem kui praegu, pidades silmas ehitise eeldatavat kasutusaega.
13.Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et olemasolev tehingust tuleneva nõude aegumise regulatsiooni kohaldumine ka projekteerimislepingutest tulenevatele nõuetele ei ole vastuolus põhiseadusega. Esiteks on seadusandja ehitise ja selle puuduse tõttu töövõtulepingust tulenevate nõuete erisustega juba arvestanud, kehtestades sellistele nõuetele üldnormist pikema aegumistähtaja TsÜS § 146 lg 2 alusel. Isegi kui jaatada käesoleval juhul apellandi poolt osundatud n.ö ebavõrdse olukorra tekkimist, on seda võimalik hoida ära seadusest erineva aegumistähtaja kokkuleppimisel. Apellatsioonkaebuses ei ole piisavalt põhjendatud, miks peaks seadusest tulenev projekteerimislepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg olema pikem kui viis aastat.
14.Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, miks hageja nõue on aegunud just VÕS § 651 ja TsÜS § 146 lg 2 alusel. Maakohus leidis, et kohtul tuleb määrata vastutuse periood, mille vältel tekkinud puuduste eest peaks kostja projekteerijana vastutama samade põhimõtete järgi ehitajaga. Maakohus lähtus seejuures VÕS §-dest 4 ja 642 ning määras vastutuse perioodiks kaks aastat. Kohtu hinnangul ei saa nn tavapäraste töövõtulepingute puhul olla töövõtja vastutuse periood üldjuhul pikem kui tarbijatöövõtu puhul. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu nimetatud seisukohad ja analoogia kohaldamine tarbijatöövõtust lähtuva vastutuse piiramisega on asjakohatud. VÕS § 642 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab töövõtja nende lepingutingimustele mittevastavuste eest, mis on olemas töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kui mittevastavus ilmneb pärast seda. Puudub vajadus analoogia alusel tarbijatöövõtuga piirata töövõtja (projekteerija) vastutust kahe aastaga, sest õigusrahu ja käibekindluse eesmärki tagab aegumise instituut. VÕS § 651 lg 1 sätestab töö lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete aegumistähtaja alguse. Tellija võib nõude esitamisel tugineda rikkumistele, mis olid olemas töö juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko tellijale ülemineku ajal, kuid kohustatud pool (kostja) saab TsÜS § 146 lg 2 ja § 651 lg 1 alusel esitada aegumise vastuväite.
15.Apellant on palunud VÕS § 6 lg 2 alusel jätta asjas kohaldamata seadusest tulenev aegumistähtaeg, kuna see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Ringkonnakohus on
eelnevalt selgitanud, miks seadusest tulenev viieaastane aegumistähtaeg, mis algab ehitise valmimisest, on piisav tagamaks ka projekteerimislepingutest tulenevate nõuete esitamise mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde ja leiab, et seaduses TsÜS § 146 lg 2 sätestatud aegumistähtaja kohaldamine projekteerimislepingutele ei ole hea usu põhimõttega vastuolus ja puudub vajadus jätta seadusest tulenev aegumistähtaeg kohaldamata.
16.Maakohus on asjas teinud TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et kuna tegemist on vaheotsusega aegumise kohaldamise osas, puudub kohtutel vajadus võtta seisukoht selles, kuidas kostja on oma lepingulisi kohustusi täitnud, mistõttu vastavad apellatsioonkaebuse väited (sh lepingule mittevastava projekti koostamises) tuleb jätta tähelepanuta. Ka muud apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks.
17.TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.