Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle läbivaatamist istungil.

Hageja nõuded ja kostja vastuväited Kohtule esitatud hagiavalduse (I kd tl 3-7) ja teiste menetlusdokumentide (I kd tl 104-107, II kd tl 5-7, 78-79 ja 103-105) kohaselt sõlmisid hageja Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja kostja R.P. 17.07.2007 liisinglepingu nr 0170657L (leping koos maksegraafiku ja üldtingimustega I kd tl 8-19), mille alusel andis hageja sõiduki Mercedes Benz x, 3.2, ehitusaasta 2003, kostja kasutusse ning kostja kohustus selle eest tasuma makseid, sh intressi igakuiste osamaksetega vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samuti võttis kostja kohustuse sõlmida vara kindlustuslepingud (s.o kohustuslik kaskokindlustus ja kindlustuslepe, I kd tl 20-22 ja 25) ning tasuda kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi. Samuti sõlmisid hageja ja kostja seoses lepinguga teenuste lisa (I kd tl 23-24), mille alusel võimaldas hageja kostjal kasutada Statoili kütuse krediitkaarti. Kostja rikkus lepingust, kindlustusleppest, teenuste lisast ja liikluskindlustusleppest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu, teenuste lisa, kindlustusleppe ja liikluskindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed, kütusekaardimaksed, kaskokindlustuse maksed ja liikluskindlustuse maksed. Kostja poolt on hagejale tasumata lepingu, teenuste lisa ja kindlustusleppe alusel kostjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus - põhiosa- ja intressivõlgnevus, kaskokindlustuse võlgnevus, kütusekaardimaksete võlgnevus, arved I kd tl 26-36) kokku summas 3038.81 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7% aastas. Viivisvõlgnevus moodustab 20.82 eurot. Kuivõrd kostja jättis tasumata ka liikluskindlustuse maksed, tasus nimetatud maksed kostja eest hageja (I kd tl 3751). Eeltoodust lähtuvalt on hagejal õigus nõuda kostjalt liikluskindlustuse maksete hüvitamist. Liikluskindlustuse maksete võlgnevus moodustab 440.54 eurot. Sellest tulenevalt saatis hageja kostjale 07.01.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta (tl 52), milles andis veel võimaluse võlg tasuda. Kostja võlgnevust ei kustutanud ja hageja ütles lepingu üles, kuivõrd lepingu üldtingimuste p 7.1.2 seda võimaldas. Kuivõrd kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks OÜ Reeborn poole. Vara valdus taastati 03.04.2009 (I kd tl 53). Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle AS-ile Saksa Auto, millel õnnestus vara võõrandada hinnaga 6830.56 eurot (käibemaksuta, I kd tl 54). OÜ Reeborn, AS Saksa Auto ja OÜ Moneklar esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, puksiirteenus, vara müügikõlbulikuks seadmine, müügiteenus – I kd tl 55-62) eest arved kokku summas 1291.79 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta): - Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 20 714.66 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 15 922.70 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 3038.81 eurot, viivismaksete võlgnevusest summas 20.82 eurot, liikluskindlustuse maksete võlgnevusest summas 440.54 eurot ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud

2 (10)

Tsiviilasi nr 2-11-36880 kuludest kokku summas 1291.79 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 6830.56 eurot (käibemaksuta, II kd tl 8-9). Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista 13 884.10 eurot (õiend I kd tl 63) ja viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras (lepingu p 5.1 alusel 7% aastas) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Enne kohtusse pöördumist on hageja palunud kostjal võlg tasuda kohtuväliselt (27.08.2009 kiri I kd tl 64). Kostja vaidles hagile vastu. Tema esitatud kirjaliku vastuse (I kd tl 84-88) ja teiste menetlusdokumentide (I kd tl 118-120 ja 163-165, II kd tl 96-98 ning kohtuistungil selgitatu kohaselt toimus xx xx xxxx Tallinn-Pärnu maanteel Ares liiklusõnnetus, kus sõideti tagant otsa kostja seaduslikus valduses olevale liisitud sõidukile. Kostja teavitas koheselt toimunud liiklusõnnetusest politseid, kes kostjale teadaolevalt liiklusõnnetuse ka fikseeris. Samal päeval teavitas kostja liiklusõnnetuse põhjustaja kindlustusseltsile AAS Gjensidige Baltic Eesti filiaal üldtelefoninumbril 675 5380 toimunud liiklusõnnetusest. Kindlustusselts fikseeris sõiduki kahjustused 29.09.2008 ning kostjal soovitati viia sõiduauto remonti. Samal päeval teavitas kostja toimunud liiklusõnnetusest ka liisinguandjat ning toimetas sõiduauto Tallinnasse remonditöökotta, kust tehti kindlustusseltsile hinnapakkumine sõiduauto remontimiseks. Kindlustusseltsile hinnapakkumine ei sobinud ning kostjale teavitamata teisaldati kindlustusseltsi poolt avariiline sõiduk teise remonditöökotta. Kostja käis seoses liiklusõnnetuse toimumisega mitmeid kordi liisinguandja juures ning avaldas rahulolematust, et sõiduautot, olenemata asjaolust, et sõidukil oli kaskokindlustus õnnetusjuhtumi vastu ei remondita, samuti tundis kostja huvi, kes hüvitab kostjale liisingumaksed ajal, kui kostja ei saa sõidukit kasutada. Liisinguandja töötaja ütluste kohaselt pidi liisingumaksed tasuma liisinguandjale kostja kindlustusandja (Hansa Varakindlustuse AS) ning sõiduki remondi teostama liiklusõnnetuse põhjustaja kindlustusandja. Hiljem selgus kostjale, et liisingumaksed peab tasuma kostja ning kuna detsembriks 2008 ei olnud liisinguandja, kes tegutses kindlustusleppest tulenevalt ka kindlustusagendina, suutnud tagastada kostjale korras sõiduautot, peatas kostja liisingumaksete ja kindlustusmaksete tasumise. Nimetatud kohta on kostja esitanud tunnistaja A.T.i ütlused. Hageja märgib, et kostja väited liisingumaksete tasumise mittevajalikkuse kohta on väärad ega ole tõendatud. Samuti märgib kostja, et seisuga 28.11.2008 oli kostja poolt liisinguandjale tasutud 225 693 krooni (kostja tasutud summade loend I kd tl 89-91). Liisingulepingu nr 0170657L maksegraafikust nähtub, et seisuga 15.11.2008 oli makseid vaja tasuda summas 182 383.60 krooni. Kaskokindlustuse poliisi nr AK1012633707 (I kd tl 92-93), kindlustuslepe nr 0170657L ning hageja poolt lisatud arvetest nähtub, et kindlustusmakseid tuli tasuda ajavahemikust 17.07.2007 kuni 28.11.2008 summas 30 882 krooni. Kuumakse krediitkaardi kasutamise eest oli märgitud ajavahemikul 255 krooni (17 kuud x 15 krooni). Ülejääv summa suuruses 16 873.95 krooni läks eeldatavalt kütuse tasumiseks (nagu hagiavaldusele lisatud arvetest nähtub, ei tarbinud kostja kütuselimiiti 100% -selt). Seega kehtis liiklusõnnetuse toimumise ajal kindlustuslepe nr 0170657L, mille alusel oli väljastatud kaskokindlustuse poliis nr AK1012633707. Seega hageja poolt esitatud dokumendid, millised peaksid tõendama liikluskindlustuse maksete võlgnevust summas 440.54 eurot on kostjale arusaamatud täies ulatuses. Segased on ka hageja muud arved, millel märgitud summad intressi ja osamaksete osas ei ühti liisingulepingu maksegraafikus tooduga. Materiaalsed eeldused lepingu ülesütlemiseks puudusid.

3 (10)

Tsiviilasi nr 2-11-36880 Kostja väitel ei ole ta hagile lisatud arveid viivisvõlgnevuse kohta kunagi kätte saanud nii nagu kostja ei ole kätte saanud ka lepingu ülesütlemise teatist. Kostja elas ja töötas sel ajal Soome Vabariigis (tööleping ja palgaarvestus I kd tl 166-167, tõlked I kd tl 188-190). Lepingu ülesütlemine saab kostja suhtes olla kehtiv juhul, kui kostjale on lepingu ülesütlemine teatavaks tehtud õigeaegselt. Kostja sai lepingu ülesütlemisest teada alles septembris 2009, kui kostja sai kätte hageja 27.08.2009 kirja. Kuna liisinguandja ei ole ülesütlemisavaldust kostjale teatavaks teinud, on lepingu ülesütlemine tühine. Ülesütlemisavalduses viidatud võlgnevus 84 päeva eest on tõendamata, sest veel 28.11.2008 tasus kostja novembrikuu makse. Kui isegi eeldada lepingu ülesütlemist hageja väidetud ajal, on arusaamatu hilisema perioodi eest arvete (mais 2009 on esitatud mitu nõuet) esitamine. Hageja märgib, et 07.01.2009 ülesütlemisavaldus on saadetud kostja teadaoleval aadressil ning selle sai 08.01.2009 kätte kostja ema (väljastusteade I kd tl 108-109). Ka viivisarved on saadetud samal aadressil ning nendest ei sõltu lepingu ülesütlemine. Kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et hageja andmeil on leping üles öeldud 25.02.2009, kuid tõendeid selle kohta hagejal esitada ei ole. Kostjale on arusaamatu, miks pidi hageja pöörduma sõiduki kättesaamiseks OÜ Reeborn poole, kui hagejale oli teada, kus sõiduk asub. Kostja ise mitmeid kordi teavitas hagejat sellest, kuhu AAS Gjensidige Baltic Eesti filiaal sõiduauto teisaldas, kuna oli seisukohal, et Hansa Varakindlustuse AS peaks sõiduki korda tegema ning teisele kindlustusseltsile nõude esitama. Kostja käis kevadel 2009 sõidukit Hiteh Autoteenindus OÜ remonditöökojas vaatamas, kuid remont ei olnud ikka lõpetatud (kostja on selle kohta esitanud tunnistaja M.M. ütlused ja OÜ Reeborn e-kirja II kd tl 99). Kostja on seisukohal, et tehtud kulu tagastusteenusele on põhjendamatu. Kostjale on arusaamatu ka puksiirteenuse kasutamine 11.07.2009 kahel korral. Kostja leiab, et hageja ei ole seda põhjendanud. Kostja vaidleb vastu ka Saksa Auto AS arvetele nr 292603028 ja 292603029, kuna on seisukohal, et nimetatud arved pidi tasuma kindlustusselts. Lisaks ei ole hageja põhjendanud, et arvetes nähtuvad kulutused olid vajalikud ja mõistlikud. Arvetel olevad summad on ülepaisutatud (tõend I kd tl 121-135). Kostja on samuti seisukohal, et hageja võõrandas sõiduauto alla selle turuväärtuse ning kostja ei pea kandma kahju hageja tegevuse tõttu. Kostja hinnangul pidi liisingueseme väärtus müügi ajal olema vähemalt sama suur kui vara jääkmaksumus, s.o 15 022.70 eurot. Kostja märgib, et sama sõiduk oli septembris 2012 internetikeskkonnas auto24.ee müügis soodushinnaga 8990 EUR (I kd tl 202-204). Kui kindlustusandja pidas mõistlikuks sõiduki taastamist summas 11 628 EUR, pidi see otsus olema majanduslikult põhjendatud (kostja on esitanud AAS Gjensidige Baltic Eesti filiaali sõidukikindlustuse tingimused (I kd tl 205-209). Hageja kostjat ei teavitanud, et kavatseb sõiduki võõrandada, kuigi hageja oli teadlik, et kostja soovib sõidukit enda kasutusse jätta pärast seda, kui kindlustusseltsid suudavad enda kohustused kostja ees täita. Hageja leiab, et kõnealused kulud on põhjendatud, sest kostjal oli endal kohustus lepingu üldtingimuste p 7.5. kohaselt sõiduk tagastada. Sõidukil vahetati starter ja kaitse, mistõttu oli vaja teda pukseerida. Lisaks oli vaja vahetada esipiduriklotsid, aku jm (I kd tl 111). Hageja ei vastuta remonditöökoja tegevuse eest ning sõltumata liisingueseme kasutamise võimalikkusest oli kostjal kohustus liisingumakseid tasuda (lepingu üldtingimuste p 3.6). Hageja hinnangul on sõiduki turuhinnaks selle kohalik keskmine müügihind ning 2009.aastal oli sõidukite müügiturul madalseis, mis ei võimaldanud neid müüa 2007.aasta hindadega. Liisingueseme müügiprotseduur oli kostjale saadetud 07.01.2009 kirja pöördel (I kd tl 110). Müük toimus avalikult AS Saksa Auto müügiplatsi kaudu, ka kostja saanuks ise vara ära osta või ostja leida. Sõiduki turuväärtust mõjutavad ka asjaolud, et sellega toimus 28.01.2008 – 28.09.2009 kokku

4 (10)

Tsiviilasi nr 2-11-36880 4 avariid. Asjaolu, millise hinnaga teostati sõiduki remont (pakkumine, garantiikiri ja arve II kd tl 65-72), ei oma seost sõiduki turuväärtusega. Kohtuistungil palus kostja hagi (osalise) rahuldamise korral mitte mõista temalt välja viiviseid summas, mis ületaksid põhivõla. Hageja nõustus sellise lahendusega. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Käesoleval juhul tugineb hageja oma nõuetes sisuliselt neljale poolte vahel 17.07.2007 sõlmitud lepingule – liisingulepingule, kindlustusleppele (kaskokindlustus), teenuste lisa leppele (kütuse krediitkaart) ja liikluskindlustusleppele – nõudes neist igaühe rikkumisest tulenevate maksete tasumist. Kohus käsitleb nimetatud lepinguid ja neist tulenevaid nõudeid alljärgnevalt eraldi. Liisinguleping. VÕS § 361 sätestab liisingulepingu mõiste. Selle järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu (eelkõige lepingu p 1 ja maksegraafik). Sellistele tunnustele vastab ka poolte vahel sõlmitud leping. Samas on liisinguleping oma olemuselt ka krediidileping, mida rõhutab VÕS § 401 lg 2 ja millele käesoleval juhul otseselt osundab asjaolu, et liisinguvõtja pidi liisingueseme kasutamise eest maksma intressi vastavalt lepingujärgsele maksegraafikule ja lepingu punktile 2. Kuna kostja on tarbija VÕS § 34 mõttes (füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- ja kutsetegevuse läbiviimisega), siis kohalduvad eelnevast tulenevalt kõnealusele liisingulepingule ka VÕS 22. peatüki 2. jao sätted tarbijakrediidilepingu kohta (§§ 402 – 421). Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 (üldtingimused on lepingu osaks vastavalt lepingu punktile 21) võis hageja liisinguandjana liisingulepingu üles öelda, kui tarbijast liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Samas ütles nii 2007.a juulis (mil leping sõlmiti) kui 2009.aasta jaanuaris (mil hageja ütles lepingu üles) VÕS § 416 lg 1, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama paragrahvi 2. lõike järgi pidi krediidiandja tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. VÕS § 421 aga sätestas, et käesolevas jaos tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Järelikult on tühine ka

5 (10)

Tsiviilasi nr 2-11-36880 lepingu üldtingimuste p 7.1.2, sest võimaldab lepingu ülesütlemist oluliselt lihtsamalt. Sarnases olukorras on samadele seisukohtadele seaduse kohaldamises ja imperatiivses tarbija kaitsmises asunud ka Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 (p 24). Seega tuleb käesoleval juhul ülesütlemise kehtivuse juures lähtuda VÕS § 416 sätetest, kuivõrd kostja on ülesütlemise materiaalsete eelduste täitmata jätmisele viidanud. Kohus märgib, et kostja väide, nagu ei oleks temani 07.01.2009 ülesütlemisavaldus jõudnud, on hageja poolt esitatud 08.01.2009 väljastusteatega ja ümbriku esiküljega (saatja on sama, kes allkirjastanud avalduse) ümber lükatud. Kostja ema on kirja kätte saanud kostja aadressilt (x) ning selles mõttes on hageja täitnud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 sätestatud eeldused – eemalviibijale tehtud tahteavaldus oli jõudnud tema elukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kostja võis küll sellel ajal töötada Soomes, kuid ta viibis sageli ka Eestis (käies nii hageja kontoris kui liisingueset remonditöökojas vaatamas – seda kinnitasid ka tunnistajad M. M. ja A. T.). Kuna ülesütlemisavalduses pakutakse olemasoleva võlgnevuse tasumist 14 päeva jooksul ja ka võimalikku kokkuleppe sõlmimist, on avaldus formaalselt vastav VÕS § 416 lg 1 ja 2 sätetele. Kui ülesütlemisavaldus on kehtiv (vt allpool), öeldi leping seega hageja poolt üles 22.01.2009, mil möödus 14 päeva avalduse kättesaamisest. Hageja esindaja poolt kohtuistungil väidetu, et tegelikult öeldi leping üles 25.02.2009, on paljasõnaline ja vastuolus hageja enda esitatuga. Küll aga asub kohus esitatud tõendite põhjal seisukohale, et ülesütlemisavalduse materiaalsed eeldused kostja võlgnevuste osas ei olnud täidetud. Nagu nähtub kostja esitatud ja tema poolt liisingulepinguga seotud arvelduste tabelist (edaspidi maksete tabel) perioodil 17.07.2007 – 31.12.2008 (tl 89-91), oli 2008.a lõpu seisuga tasumata liisingulepingu järgne makse vaid 2008.a detsembrikuu eest summas 10 606.13 EEK – arve nr 8524960550, tl 28. Ekslikult on kostja esitatud tabeli kokkuvõtvas osas jäetud kajastamata novembrikuu makse summas 10 290.26 EEK tasumine ning oluline on ka märkida, et hageja ei vaidle esitatud tabelist nähtuvatele maksetele vastu. Teised maksete tabelist nähtuvad võlgnetavad maksed (arved nr 8519692710, 8207377208 ja 8207506299 – tl 37, 33 ja 34) on viiviste ja kindlustuse eest esitatud, mida ei saa seetõttu käsitleda lepingujärgse krediidi osamaksete võlgnevusena. Ülesütlemisavalduse esitamise päevaks oli kostjale ilmselt väljastatud ka 06.01.2009 arve nr 8528587023 (tl 29) jaanuari 2009.a maksete kohta, mille osas oli maksetähtajaks 15.01.2009. Eelnevast nähtub üheselt, et ei ülesütlemisavalduse esitamise ega ülesütlemise kuupäeva seisuga ei olnud kostjal võlgnevust VÕS § 416 lõikes 1 nimetatud kolme üksteisele järgneva osamakse osas, mistõttu on hageja poolt liisingulepingu ülesütlemine tühine TsÜS § 87 järgi. Nimetatud sätte kohaselt on seadusest tuleneva keeluga (VÕS § 421) vastuolu tõttu tühine ka ühepoolne tehing, milleks ülesütlemisavaldus TsÜS § 67 mõttes kahtlemata on. Vastavalt TsÜS § 84 lg 1 sätetele ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi, mistõttu kehtis pooltevaheline leping edasi. Kuna liisinguandja võttis sõiduki valduse 03.04.2009 OÜ Reeborn abil (I kd tl 53) tagasi, tuleb leping sellest hetkest lugeda lõppenuks, kuivõrd liisingulepingu järgseid kohustusi (eelkõige hageja kohustust anda asi kasutusse, aga ka arvete esitamise/tasumise kohustust) enam ei täidetud. Sellest johtuvalt ei ole hagejal ka alust tugineda VÕS § 367 sätetele, mis räägivad nõuete esitamisest liisingulepingu ülesütlemise korral ning rahuldamata tuleb jätta kõik hageja nõuded, mis puudutavad müügikahju (VÕS § 367 lg 1 ja 3), müügiteenust, sõiduki puhastamise ja pukseerimise kulusid (VÕS § 367 lg 4). Neid nõudeid kohus allpool ei käsitle. Seega saab liisingulepingu alusel nõutavatest summadest pidada põhjendatuks järgmisi summasid/arveid põhiosa ja intressi osas:

6 (10)

Tsiviilasi nr 2-11-36880 1) Arvel nr 8524960550 (I kd tl 28) on märgitud intress 2228.28 EEK ja põhiosa 4873.95 EEK, kokku 7102.23 EEK ehk 453.92 EUR. Tegemist on tasumata 2008.a detsembrikuu maksetega. Samas on liisingulepingu järgse maksegraafiku kohaselt igakuine osamakse kokku 440.84 EUR. Kuivõrd hageja ei osanud kohtuistungil ega menetlusdokumentides põhjendada arvutuslikke erinevusi (kostja on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud), siis tuleb kostjalt välja mõista maksegraafiku alusel (mida ei ole kohtule teadaolevalt muudetud) põhiosa 311.50 EUR ja intress 129.34 EUR; 2) Arvel nr 8528587023 (I kd tl 29) on märgitud intress 2193.09 EEK ja põhiosa 4905.90 EEK, kokku 7098.99 EEK ehk 453.71 EUR. Tegemist on tasumata 2009.a jaanuarikuu maksetega. Eelmise arve juures toodud põhjendustel tuleb aga kostjalt välja mõista maksegraafiku järgne põhiosa 313.54 EUR ja intress 127.30 EUR; 3) Arvel nr 8532528065 (I kd tl 30) on märgitud intress 2157.68 EEK ja põhiosa 4938.06 EEK, kokku 7095.74 EEK ehk 453.50 EUR. Tegemist on tasumata 2009.a veebruarikuu maksetega. Eelmiste arvete juures toodud põhjendustel tuleb aga kostjalt välja mõista maksegraafiku järgne põhiosa 315.59 EUR ja intress 125.25 EUR. Mis puutub arveid nr 8517211177 (tl 26) ja 8521017383 (tl 27) ehk vastavalt oktoobri ja novembri 2008.a makseid, siis märgib kohus, et nimetatud summad on vastavalt kostja esitatud maksete tabelile tasutud. Arvel nr 8517211177 on käsikirjaliselt märgitud, et sellest on küll tasumata 296.80 EEK, kuid kuna hageja ei suutnud põhjendada, kuidas selline võlasumma on saadud (see ei haaku kostja esitatud maksete tabelis oktoobris 2008 tehtud maksetega, mille kohaselt peaks võlg olema väiksem), tuleb nõue jätta selles osas rahuldamata tõendamatuse tõttu. Novembri 2008.a makse on kostja teinud hilinemisega (maksetähtaeg 15.11.2008, makstud vastavalt maksete tabelile 28.11.2008), kuid viiviste küsimust käsitleb kohus allpool. Kostja väited, nagu ei pidanuks ta pärast sõidukiga 28.09.2008 toimunud liiklusõnnetust liisingumakseid tasuma, ei ole õiged ega kooskõlas pooltevahelise lepinguga. Lepingu osaks olevate üldtingimuste p 3.6 järgi ei olnud liisingueseme kasutamise piiratus õigustuseks liisingu osamaksete ja intressimaksete tasumata jätmiseks. Kostja taotlusel üle kuulatud tunnistaja A.T.i ütlused ei kinnita kostja väiteid, nagu oleks hageja esindaja pärast avariid kostjale kinnitanud, et makseid ei ole vaja tasuda. Selliseid asjaolusid ta selgelt ei mäletanud. Pealegi tasus tema enda esitatud maksete tabeli järgi kostja 28.11.2008 ehk 2 kuud pärast liiklusõnnetuse toimumist sama aasta liisingu- ja intressimaksed novembrikuu eest, mis samuti näitab, et kostja pidi mõistma maksete tegemise kohustuslikkust. Kaskokindlustus. Asjas puudub vaidlus selles, et poolte vahel 17.07.2007 sõlmitud kindlustuslepe (I kd tl 20-22) kehtis poliisi nr AK1012633707 (I kd tl 92) alusel edasi ka liiklusõnnetuse toimumisel (kuigi poliisil on märgitud kindlustusperioodi lõpuna 15.08.2008). Poliisi kehtivuse pikendamist kinnitavad nii hageja poolt esitatud arved perioodi oktoober 2008 – aprill 2009 kohta kui kostja poolt nende tasumine vähemalt oktoobris ja novembris (kindlustusmakse oli üheks arve summa osaks intressi, kütusekaardi ja põhiosamakse kõrval). Kuna kohus tuvastas juba ülalpool, et liisingulepingut 2009.a jaanuaris üles ei öeldud ja see lõppes sõiduki tagastamisega hagejal 03.04.2009, siis kehtis kuni selle ajani ka kaskokindlustuslepe vastavalt leppe osale (2. lk), mis räägib kindlustuslepingu kehtivusest. Hageja on õigesti viidanud liisingulepingu üldtingimuste punktile 6.3.1, mille kohaselt oli kostja kui liisinguvõtja kohustus tagada kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nende lepingute nõuetekohane täitmine kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni. Sisuliselt vaidlustamata asjaolu, et kostja ei saanud reaalselt sõidukit pärast avariid kuni lepingu lõppemiseni kasutada, ei vabasta kostjat nimetatud lepingute sätete täitmise kohustusest. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks talle alusel keelduda lepinguliste

7 (10)

Tsiviilasi nr 2-11-36880 kohustuste täitmisest, sest tuvastamist ei ole leidnud hageja poolt liisingu- ja/või kindlustuslepingute rikkumine. Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista järgmised tasumata kaskokindlustusmaksed: 1) Arve nr 8524960550 (tl 28) alusel 2050 EEK ehk 131.02 EUR perioodi 16.11.2008 – 15.12.2008 eest; 2) Arve nr 8528587023 (tl 29) alusel 2050 EEK ehk 131.02 EUR perioodi 16.12.2008 – 15.01.2009 eest; 3) Arve nr 8532528065 (tl 30) alusel 2050 EEK ehk 131.02 EUR perioodi 16.01.2009 – 15.02.2009 eest; 4) Arve nr 8540851818 (tl 31) alusel 2050 EEK ehk 131.02 EUR perioodi 16.02.2009 – 15.03.2009 eest; 5) Arve nr 8540851818 (tl 31) alusel 1161.67 EEK ehk 74.24 EUR perioodi 16.03.2009 – 02.04.2009 eest. Nimetatud summa on saadud 30-päevase kindlustusperioodi makse arvutamisel 17-le päevale. Pärast 03.04.2009, mil sisuliselt pooltevahelised lepingud (nii liisingu- kui kindlustuslepped) lõppesid, ei ole alust kindlustusmaksete võla nõude esitamiseks. Kindlustusperioodi 16.09.2008 – 15.11.2008 eest esitatud arved nr 8517211177 ja 8521017383 (tl 26-27) on kostja poolt tasutud (vt ka ülalpool liisingumaksete tasumise juures). Kütuse krediitkaardi võlgnevus. Sellele nõudele ei ole kostja sisuliselt vastuväiteid esitanud. Kostja ei eita, et tema kasutuses oli 17.07.2007 lepingu teenuste lisa (I kd tl 23-24) alusel Statoili kütuse krediitkaart nr 704483373787799273. Lepingu kohaselt (mis kajastub ka hageja esitatud arvetel) oli kaardi kasutamise eest kuumakseks 0.96 EUR ning limiidiks 95.87 EUR kuus. Arvetelt nähtuvalt kasutas kostja kaarti veel ka veebruaris 2009, kohtuistungil ei osanud kostja seda täpsemalt selgitada. Seega tuleb kostjalt lepingu teenuste lisa p 2.2. ja 2.5. alusel ning lähtudes arvetest nr 8524960550, 8528587023, 8532528065 ja 8540851818 välja mõista kaardi kasutamise tasu ja tarbitud kütuse eest (sh käibemaks) kokku 4x15 + 1438.90 + 1373.94 + 1274.29 + 1265.66 = 5412.79 EEK ehk 345.94 EUR. Hageja esitatud arved nr 8517211177 ja 8521017383 (tl 26-27), millel samuti on märgitud kütusekaardi kuutasu ja tarbitud kütuse nõuded, on kostja poolt tasutud (vt ka ülalpool liisingumaksete ja kaskokindlustusmaksete tasumise juures). Liikluskindlustus. Poolte vahel sõlmiti 17.07.2007 liikluskindlustuslepe (I kd tl 25), mille alusel sõlmis hageja kostja eest ja nimel kindlustuslepingu (p 1.1.). Paraku ei ole kohtule esitatud nimetatud kindlustuslepingut ega selle alusel väljaantud poliisi. Arved (I kd tl 37, 41, 45 ja 48) ei ole nendega koos esitatud koondarvetest ja koondmakseteatistest lähtuvalt algarved, vaid varasemate võlgade tasumiseks uuesti vormistatud arved. Kohus nõustub kostjaga, et hageja sellekohane nõue on ilma algsete arvete – nr 71160402 (I kd tl 37 ja 39), 71206284 (I kd tl 41 ja 43), 71277351 (I kd tl 46) ja 71233346 (I kd tl 50) – esitamiseta ebaselge ning tuleb jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kostja on menetluses korduvalt (sh esialgses vastuses) rõhutanud, et liikluskindlustusmaksete nõuded on ebaselged. Hageja esitatu ei võimalda selgeks teha, milliste lepingute ja poliiside alusel esitatud arved milliste kindlustusperioodide eest on tasumata. Viivised. Hageja tugineb viivisenõude osas liisingulepingu punktile 5.1 (viivisemääraks on 7% aastas) ning kostjale esitatud viivisarvetele (tl 32-36). Kuna juba eelpool on kohus jõudnud veendumusele, et osad hageja nõuded (oktoobri ja novembri 2008.a osas) ei ole põhjendatud, siis tuleb käesolevaga nimetatud arvete osas teha ümberarvestus. Kostja poolt esiletoodud väide, et ta ei ole viivisarveid kätte saanud, ei oma asjas tähtsust. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel viivist nõuda, eraldi viivisarvete

8 (10)

Tsiviilasi nr 2-11-36880 esitamist ei näe pooltevahelised lepingud/lepped ette. Kuna hageja nõutav lepingujärgne viivis on allapoole seaduses (VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1) sätestatud määra, tuleb sellist määra pidada mõistlikuks. Seega märgib kohus hageja viivisenõuete osas lepingutejärgsete maksete osas järgmist: 1) Arve nr 8207117060 (I kd tl 32) – viivis on arvutatud arvete nr 8508935857 ja 8512954471 eest, mida kohtule ei ole esitatud ja seega ei saa esitatud nõuet kontrollida. Pealegi on kostja esitatud maksete tabelist näha, et need arved on tasutud. Seega tuleb selle viivisarve alusel esitatud nõue jätta rahuldamata; 2) Arve nr 8207377208 (I kd tl 33) – siin on kohtul sama põhjendus arvete nr 8508935857 ja 8512954471 osas, arve nr 8517211177 osas on kohus juba ülalpool märkinud, et nõue ei ole selge, sest arusaamatuks jääb kostja võlgnevuse arvutuskäik. Seega tuleb ka selle viivisarve alusel esitatud nõue jätta rahuldamata; 3) Arve nr 8207506299 (I kd tl 34) – viivise puhul, mis on arvutatud arve nr 8517211177 osas, jääb kohus varasemalt selgitatu juurde. Arve nr 8521017383 (I kd tl 27) alusel saab viivist nõuda 13 päeva eest, kuivõrd maksete tabeli järgi tasuti arve alusel summa 10 290.26 EEK 28.11.2008 (tasumise tähtpäev oli 15.11.2008). Viivist ei saa VÕS § 113 lg 6 alusel arvestada intressilt, seega on viivise summa arvutamise aluseks 10 290.26 – 2263.23 = 8027.03 EEK ehk 513.02 EUR. 365-päevase aasta puhul oleks 13 päeva viivis 7%-lise määra juures seega 1.28 EUR, mis tuleb kostjalt välja mõista; 4) Arve nr 8207797972 (I kd tl 35) – viivise puhul, mis on arvutatud arve nr 8517211177 osas, jääb kohus varasemalt selgitatu juurde. Ka arvelt nr 8521017383 ei saa enam viivist nõuda, kuivõrd see arve tasuti 28.11.2008. Küll aga on põhjendatud viivise nõue arvelt nr 8524960550 (I kd tl 28), mis on kostja poolt tasumata 2008.a detsembrikuu makse liisingulepingu maksegraafiku järgses summas 440.84 EUR ehk 6897.65 EEK, millele lisanduvad kütusekaardi tasu 15 EEK, kasutatud kütuse võlgnevus 1438.90 EEK (sh käibemaks) ja kindlustusmakse summas 2050 EEK. Viivist ei saa VÕS § 113 lg 6 alusel arvestada intressilt, seega on viivise summa arvutamise aluseks 10 401.55 – 2023.73 (129.34 EUR) = 8377.82 EEK ehk 535.44 EUR. 365-päevase aasta puhul oleks 16 päeva (tasumise tähtpäev oli 15.12.2008, arvel on arvestatud viivis kuni 01.01.2009) viivis 7%-lise määra juures seega 1.64 EUR, mis tuleb kostjalt välja mõista; 5) Arve nr 8207933561 (I kd tl 36) – arvetelt nr 8517211177 ja nr 8521017383 arvutatud viivise osas vt eelmine punkt. Arve nr 8524960550 kohta arvutatud viivis selle osalt, mis ei sisalda intressi (535.44 EUR) on jaanuarikuu 2009.a osas ehk 31 päeva puhul 365-päevase aasta ja 7%-lise määra juures seega 3.18 EUR, mis tuleb kostjalt välja mõista. Arve nr 8528587023 (I kd tl 29) on põhjendatud viivise nõue, mis on kostja poolt tasumata 2009.a jaanuarikuu makse liisingulepingu maksegraafiku järgses summas 440.84 EUR ehk 6897.65 EEK, millele lisanduvad kütusekaardi tasu 15 EEK, kasutatud kütuse võlgnevus 1373.94 EEK (sh käibemaks) ja kindlustusmakse summas 2050 EEK. Viivist ei saa VÕS § 113 lg 6 alusel arvestada intressilt, seega on viivise summa arvutamise aluseks 10 336.59 – 1991.81 (127.30 EUR) = 8344.78 EEK ehk 533.33 EUR. 365-päevase aasta puhul oleks 16 päeva (tasumise tähtpäev oli 15.01.2009, arvel on arvestatud viivis kuni 01.02.2009) viivis 7%-lise määra juures seega 1.64 EUR, mis tuleb kostjalt välja mõista. Kokku on arvetejärgne põhjendatud ja käesolevaga väljamõistetav viivis liisingulepingu ja teiste lepingute kehtivusaja eest seega 7.74 EUR. Hageja on esitanud oma viivisenõude lisaks eelnevale aga sellisena, et palunud välja mõista põhinõudelt viivise lepingujärgses määras (7% aastas) alates hagi esitamise ajast kuni põhinõude täitmiseni. Põhimõtteliselt on sellise nõude esitamine tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 367 alusel võimalik. Kostja on palunud nõude (osalisel) rahuldamisel mitte mõista

9 (10)

Tsiviilasi nr 2-11-36880 viivisena rohkem välja kui põhinõude summa, millises osas on hageja kohtuistungil kostjaga nõustunud. Seega rahuldab kohus hageja viivisenõude alates hagi esitamisest ehk 02.08.2011 selliselt, et mõistab hageja nõudest rahuldatud põhinõude osalt (v.a seega intressid ja viivised VÕS § 113 lg 6 alusel) ehk 1884.89 eurolt (311.50 + 313.54 + 315.59 + 4x131.02 + 74.24 + 345.94) 7% aastas kuni põhivõla tasumiseni. Eelnevast lähtuvalt rahuldab kohus hagi osaliselt. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus jättis hagi suuremas osas rahuldamata, on õiglane jaotada menetluskulud käesoleval juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõue oli ilma edasiulatuva viiviseta 13 884.10 EUR, kohus mõistis aga välja 2274.52 EUR (sh intressid ja viivised). Seega rahuldas kohus hagi 16.38% ulatuses, millises osas tuleb menetluskulud jätta kostja kanda ning 100 – 16,38 = 83.62% ulatuses seega hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2014.a. kohtuotsuse resolutiivosa: Pärnu Maakohtu 20.06.2013 otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata viiviste väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas ja saata asi nimetatud osas uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.