2-11-21524/48 - Võlaõigus - Muud kindlustuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

2.Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud 09.05.2011 esitas OÜ Aadremet hagi Harju Maakohtusse QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaali vastu kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt toimus 30.12.2010 kell 8.15 Tartumaal liiklusõnnetus, kus osalesid OÜ-le Aadremet kuuluv Mercedes-Benz Vito reg.m xxxxxxxx, mida juhtis E H ja sõiduauto Volkswagen Golf reg.m xxxxxxxxx, mida juhtis O G. O. G tsiviilvastutus oli kindlustatud kostja juures. Hageja väidetel Mercedes-Benz Vito reg.m xxxxxxxxxx, mida juhtis E H, ei olnud vastutav tekkinud õnnetuses. Kostja peab hagejale hüvitama sõiduki Mercedes-Benz Vito reg.m xxxxxxxx osas tekkinud kahju 791,10 eurot. Kostja nõustus otsusega 20.01.2011 hüvitama hagejale kahju 50%, sest kannatanu on ise vastutav liikluskahju tekkimise eest 50%. Kostja ei ole keeldunud kahju hüvitamast, kostja hüvitas 395,55 eurot ehk 50%. Hageja esitas pahatahtliku nõude. Harju Maakohus jättis 30.04.2013 otsusega hagi rahuldamata ja jättis menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et esitatud ja kogutud tõendite alusel ei olnud hageja nõue kahju hüvitamiseks 100% põhjendatud ega tõendatud. Hageja taotluse alusel läbiviidud ekspertiisi tulemustest, s.o ekspertiisiaktist nr 12E-LL0032 26.07.2012 ning eksperdi L. T arvamusest nähtus, et sõidukite Volkswagen Golf ja Mercedez-Benz Vito vahel toimus riivava iseloomuga kontakt. Kokkupõrkele ei eelnenud ühe sõiduki järsemat suundumist kõrvale tee äärde, vaid toimus mõlema sõiduki samaajaline kõrvalesuundumine kontakti ajal. Sõidukid on kokkupõrkejärgselt peatunud, kokkupõrge toimus selliselt, et mõlemad sõidukid liikusid ning Mercedes-Benz Vito kiirus pidi olema suurem. Kokkupõrge leidis aset tee sõidetava osa keskosa piirkonnas. Kokkupõrke hetkel on mõlema sõiduki juhid suunanud sõidukit paremale. Seda, et enne kokkupõrget vaid üritas Volkswagen Golfi juht O G pöörata sõidukit paremale, on leidnud kinnitust tema ütlustega. Tunnistaja S. L ütlused sellest, et õnnetuse eest oli vastutav vaid O. G, ei ole kooskõlas ei eksperdi arvamusega, mis põhineb tema kui eriteadmisega isiku poolt asjas juhtumi kohta kogutud ja uuritud kõigil andmetel, ega ka O. G ütlusega. Esitatud teatest liiklusõnnetuse kohta ei nähtu, et mõlema sõiduki juhid oleksid teinud manöövreid enne kokkupõrget. O. Gi seletuskirjast ei nähtu, et ta oleks end tunnitanud täies ulatuses vastutavaks õnnetuse eest. Hageja esitatud seletuskirjad viitavad sellele, et Mercedes-Benz Vito üritas pöörata oma sõidukit paremale. Seega on O. Gi ütlustega ning esitatud T. L, E. E, R. T ja H. L ja E. H kirjalike seletuskirjadega tõendatud, et õnnetuses osalenud mõlema sõiduki juhid on üritanud kokkupõrget kuidagi vältida, sooviga oma sõidukit pöörata paremale, kuid õnnetust siiski välistada ei suutnud. Asjas on eksperdi kirjaliku kui ka suulise arvamusega, et sõidukite kokkupõrge toimus selliselt, et mõlemad sõidukid liikusid ning Mercedes-Benz kiirus oli suurem ning

kokkupõrge leidis aset tee sõidetava osa keskosa piirkonnas ning alles kokkupõrke hetkel on mõlema sõiduki juhid suunanud sõidukit paremale. Seega on mõlema sõiduki kui suurema ohu allikast lähtuv oht olnud õnnetuse korral kohtu arvates 50%. Eeltoodud eksperdi kirjalikku ja suulist arvamust hinnates leidis kohus, et mõlemate sõidukite kui suurema ohu allikast lähtuva liikumise tagajärjel tekkis õnnetus, mille tulemusel tekkisid kahjustused mõlemale sõidukile, sh hagejale kuuluvale Mercedes-Benz Vitole. Seega on kahju tekkimine põhjuslikus seoses Volgswagen Golfi kui suurema ohu allikast lähtuva ohu tagajärjel VÕS § 127 lg 4, VÕS § 1056 lg 1, 2, VÕS § 1057 mõtte järgi. Samas on kahju hagejale Mercedes-Benz Vito vigastuse näol tekkinud ka hagejast lähtuvast asjaolust, sest kahju tekkis ka Mercedes-Benz Vito kui suurema ohu allikast lähtuva ohu realiseerimise tagajärjel, mille eest on hageja kui suurema ohu allika omanik ja valitseja ise vastutav. Eeltoodu alusel oli kostjal kui Volkswagen Golfi juhi tsiviilvastutust kindlustanud isiku kindlustusandjal VÕS § 139 ja LKindlS § 44 lg 2 teine lause järgi õigus hüvitist vähendada 50%, mida ongi kostja teinud. 24.05.2013 saabus Tallinna Ringkonnakohtusse OÜ Aadremet apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 30.04.2012 otsuse peale tsiviilasjas nr 2-11-21524. Hageja leiab, et arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt oleks maakohus pidanud tuvastama, et õnnetuse toimumises oli süüdi ainuüksi O. G ning sellest lähtuvalt hageja nõude täies ulatuses rahuldama. Apellant ei näe ühtegi mõistlikku põhjust, miks luges kohus kohapeal viibinud politseiniku ütlused ebausaldusväärseks. S. Lu kui politseiametniku ütluste tegelikkusele vastavuses ning erapooletuses ei ole põhjust kahelda. S. L on spetsialist, kelle töö sisuks ongi liiklusõnnetuste asjaolude tuvastamine, sealhulgas sündmuskohtade vaatlus ning asjaosaliste ülekuulamine. Politseiametniku jaoks ei tekkinud sündmuskohal isegi kahtlust, et asjaolud võiksid olla kuidagi teistmoodi. Tunnistaja ütlused, mille kohaselt oli kokkupõrke toimumises süüdi vaid O. G, on kooskõlas nii sündmuskohal tehtud fotode, O. Gi algsete ütluste, hageja ja hageja autos viibinud isikute ütluste kui ka tavakogemusega. Seetõttu tuleb asjas teha lahend eelkõige kokkupõrkes osalenud ning sündmuskohal viibinud isikute ütluste alusel. Maakohtu otsus põhineb aga hoopis eksperdi puudustega arvamusel ja O. Gi ennastõigustavatel ütlustel. Maakohus jättis tähelepanuta hageja põhiseisukoha, et O. Gi algne süü omaksvõtt oli kindlustusandja jaoks VÕS § 523 lg 3 kohaselt siduv. Kindlustusandjal on õigus eirata kindlustusvõtja poolt nõude tunnustamist vaid siis, kui nõude tunnustamise põhjendamatus on ilmselge. Juhul, kui sellist olukorda aga ei esine, sätestab kehtiv regulatsioon eelduse, et kindlustusvõtja poolt nõude tunnustamine on kindlustusandja jaoks kehtiv. Määruse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõike 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Hageja esitas maakohtusse 791,10 euro nõude. Et vaidlusaluses asjas on tegemist rahalise nõudega, mis ei ületa 2000 eurot, siis on tegemist TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjaga. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud