2-12-48653/8 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Swedbank Liising AS esitas 22.11.2012. a kohtule hagiavalduse (tl 2-6) Sxxx Sxxxx vastu liisingu- ja krediidilepingust tuleneva võla ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 04.09.2007. a kostjaga liisingulepingu nr 0175550L, mille esemeks oli sõiduauto KIA Picanto EX Pack, ehitusaastaga 2007. Lepingu alusel andis hageja vara kokkulepitud perioodiks kostja kasutusse ja kostja kohustus maksma hagejale kasutamise eest tasu koos intressiga vastavalt maksegraafikule. Liisingulepingu kohaselt kohustus kostja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu ning tasuma kindlustusmakseid. Kindlustusmaksete tasumata jätmisel kohustus kostja selle tagajärjel tekkinud ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud. 04.09.2007. a sõlmisid hageja ja kostja lepingu teenuste lisa, mille kohaselt võimaldas hageja kostjale lisateenuse näol Statoili kütuse krediitkaardi kasutamist. Lepingu teenuste lisa kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale teenuste eest vastavalt hageja poolt esitatavatele arvetele. Kostja rikkus liisingulepingust, kindlustuslepetest ja teenuste lisast tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed, teenuste lisa arved ning kohustusliku ja kaskokindlustusmaksed. Seoses kostjapoolse rikkumisega, saatis hageja kostjale 09.11.2009. a teatise lepingu ülesütlemise kohta. Hageja informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja palus kostjal võlgnevus tasuda, andes selleks tähtaja. Kostja võlgnevust määratud tähtajaks ei tasunud ning hageja ütles kostjaga lepingu üles. Kostja poolt on hagejale tasumata liisingulepingu, kindlustuslepete ja teenuste lisa alusel kokku 855,35 eurot. Hageja on arvestanud põhiosa tasumisega viivitamise eest viivist lepingus kokkulepitud määras 7% tasumata põhinõudelt aastas. Viivisevõlg on 16,98 eurot. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja tulenevalt lepingu Üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri Credit Expert OÜ poole. Vara valdus taastati 01.02.2010. a. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Valoor AS-ile. Credit Expert OÜ ja Valoor AS esitasid hagejale osutatud teenuste eest arved kokku summas 351,51 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 6078,54 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 4854,70 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 855,35 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 351,51 eurot (käibemaksuta) ja viivisemaksete võlgnevusest summas 16,98 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 2876,02 eurot (käibemaksuta). Hagejale on laekunud võlgnevuse katteks 0,41 eurot. Seega leiab hageja, et kostjal on kohustus tasuda võlg summas 3202,11 eurot ehk ulatuses, mida ei katnud vara realiseerimisest saadud summa. Hageja palus kostjalt tema kasuks välja mõista 3202,11 eurot ja viivis protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingus sätestatud määras ehk 7 % võlgnetavalt summalt aastas. Hageja esitas 03.04.2013.a hagi täpsustuse (tl 63-66), milles selgitas liisingueseme müügiprotsessi. Hageja teatas, et liisingueseme müügi hind 2876,02 eurot (käibemaksuta) on käsitletav sõiduki turuväärtusena. TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind. Sõiduki müügihind on kujunenud vabaturu tingimustes nõudluse-pakkumise suhtes. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et vaatamata kõigile mõistlikele pingutustele ei olnud võimalik sõidukit kallimalt müüa. Hageja edastas koos lepingu ülesütlemise teatisega kostjale info sõiduki müügiprotseduuri kohta, sh õigusest saada hagejalt informatsiooni müügiprotseduurist ja õigusest osaleda müügiprotseduuris. Kuna

kostja kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, suunas hageja sõiduki müüki alghinnaga 75 000 krooni, mille kohta edastas hageja kostjale teatise. 09.03.2010.a alandas hageja sõiduki müügihinda, kuna esialgse hinnaga ei õnnestunud sõidukit realiseerida, millest teavitas kostjat. 08.04.2010. a alandas hageja täiendavalt sõiduki müügihinda ja määras müügihinnaks 54 000 krooni (käibemaksuga), millise hinnaga sõiduk realiseeriti. Kostjal on olnud võimalus osaleda müügiprotsessis ja seda mõjutada, aidates kaasa ostja leidmisel või vaidlustades müügipakkumiste hindu. Hageja leidis, et sõiduki jääkmaksumust ei saa kõrvutada sõiduki väärtusega selle müügi ajal. Sõiduauto puhul on tegemist varga, mille väärtus muutub ajas oluliselt. Kostja soetas sõiduki 2007.a uuena hinnaga 7821,05 eurot (käibemaksuta). Liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel oli kostjal jäänud põhiosa tasuda veel summas 4854,70 eurot. Kuivõrd hageja võõrandas sõiduki 20.04.2010.a kolm aastat kasutatud sõidukina, ei saa vara võõrandamisel selgunud turuväärtust seada võrdlusesse kostja poolt tasumata liisingumaksetega ehk vara jääkmaksumusega. Eeltoodu alusel on hageja seisukohal, et vara müügiprotsess on läbi viidud läbipaistvalt, kostjat on müügiprotsessi vältel hinnamuutustest teavitatud ning kostjal on olnud võimalik müügiprotsessi mõjutada ja soovi korral selles osaleda. Kostja seisukoht Kohus võttis hagi 28.11.2012. a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama, määrates selleks tähtaja. Määruse ja hagimaterjalid toimetati kostja elukohas kätte kostja elukaaslane S. Dxxxxxxxxxx. TsMS § 322 lg 1 alusel luges kohus menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks. Kostja kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile ei vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja kohtu poolt määratud tähtajaks hagile ei vasta. Kohus leidis, et hagi tagaseljaotsusega rahuldamine ei ole võimalik, kuna hagi ei pruugi olla täies ulatuses õiguslikult põhjendatud. Kohus otsustas TsMS § 404 lg 1 alusel 02.05.2013. a määrusega lahendada asja kirjalikus menetluses ning määras pooltele tähtaja täiendavate avalduste ja dokumentide esitamiseks. Pooled täiendavaid dokumente ega avaldusi kohtule ei esitanud. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud asja materjalide ja poolte seisukohtadega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus leiab, et hageja nõuded kostja vastu, kokku summas 6078,13 eurot, on põhjendatud. Kostja ei ole esitanud nõudele vastuväiteid. Siiski ei rahulda kohus hagi hageja poolt esitatud õiguslikel alustel, s.o liisinglepingu üldtingimuste alusel vaid lähtudes seaduse üldregulatsioonist. Hagiavalduse ja sellele lisatud tõendite põhjal tegi kohus kindlaks, et hageja ja kostja sõlmisid 04.09.2007. a liisingulepingu (tl 9-20), mille alusel finantseeris hageja sõiduauto KIA Picanto EX Pack ostu. Sõiduauto anti lepingu alusel kostja kasutusse (t lk 22) ning kostja kohustus selle eest hagejale tasuma vastavalt kokkulepitud maksgraafikule. Liisingulepingu kohaselt kohustus kostja sõlmima liisitud vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu ning tasuma kindlustusmakseid ning tagama kindlustuskaitse olemasolu. 04.09.2007. a sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu lisana krediidilepingu (tl 23), mille alusel võimaldas hageja kostja lisateenuste näol Statoil kütuse krediitkaardi kasutamist ning kostja kohustus teenuste eest tasuma vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Kohus tuvastas, et seoses kostjapoolse rikkumisega ütles hageja lepingud üles ning nõudis kostjalt liisingulepingu alusel üle antud sõiduauto tagastamist ja rahaliste nõuete täitmist (t lk 34). Kostja ei ole hageja nõudeid täitnud. Hageja sai liisingueseme valduse tagasi 01.02.2010. a Credit Expert OÜ vahendusel (t lk 37-38), millega kaasnesid hagejale kulud summas 3000 3 (7)

kooni (t lk 40, 41). Pärast valduse tagasisaamist võõrandas hageja sõiduauto Valoor AS-i vahendusel, millega kaasnesid samuti kulud 2600krooni (230.08€) (t lk 39, 42-43). Vara realiseeriti hinnaga 2876,02 eurot (t lk 44). Hageja esitas kostja vastu järgmised nõuded: vara jääkmaksumus 4854,70 eurot, debitoorne võlgnevus 855,35 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud kokku 351,51 eurot ja viivised summas 16,98 eurot; kokku võlgnevus 6078.54 eurot. Hagejale on laekunud võlgnevuse katteks 0,41 eurot. Seega on kostja poolt tasumata nõuded 6078,13 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 näeb ette, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 363 p 3 järgi on liisinguvõtja kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 101 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral õiguskaitsevahendina nõuda muu hulgas kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja öelda lepingu üles. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki pool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Hageja on nõude alusena viidanud lepingu üldtingimuste p-le 7.4.1. Nimetatud lepingu punkt sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Hageja nõuabki kostjalt 3202,11 euro tasumist, s.o võlga ulatuses, mida ei katnud vara realiseerimisest saadud summa. Liisinglepingu üldtingimuste p 7.4. sätestab toimingud, kui liisingleping öeldakse üles üldtingimuste p 7.1. alusel. Nimelt kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisinglepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisinglepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellel järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole.

TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg-t 1 ja § 436 lg-t 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei ole oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kuna tegemist on liisinglepingu lisaks olevate üldtingimustega, mis olid välja töötatud liisinguandja poolt, on need VÕS § 35 tulenevalt kohtu hinnangul tüüptingimused. Vaidlust ei ole, et hageja sõlmis lepingu oma majandustegevuse raames. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Sellisel juhul võib kostja kui füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust, st tarbijana VÕS § 34 tähenduses, mis omab tähendust mh tüüptingimuste kehtivuse hindamisel Riigikohus on 06.02.2013. a lahendis 3-2-1-184-12 punktis 17 andnud analoogsete hageja poolt kasutatavate üldtingimuse osas järgmise sisuga seisukoha: „Kolleegiumi arvates on viidatud liisingulepingu üldtingimuste säte (sh p 7.4.1) tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes vastuolus mh VÕS § 42 lg 3 p-ga 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult. Seega on üldtingimuste säte selles osas tühine (vt ka nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15). Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Seega võib liisinguandja viidatud üldtingimuste sätte järgi liisingueseme võõrandada ka oluliselt alla turuhinna või lausa tasuta ning pärast esitada sellest tulenevalt liisinguvõtja vastu Üldtingimuste p-s 7.4.1 nimetatud hüvitisenõude. Isegi kui liisinguandja igapäevases praktikas sellest ei lähtu, tõlgendatakse tüüptingimust VÕS § 39 järgi objektiivselt. Riigikohus märkis, et tüüptingimuse osaline tühisus ei mõjuta aga ülejäänud liisingulepingu kehtivust VÕS § 41 järgi.“ Riigikohtu otsuse p 18 on selgitatud, et on lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kohus leiab, et kuna Üldtingimuste p-i 7.4.1. kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult, on nimetatud üldtingimuste punkt tüüptingimusena tühine ja selle asemel tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 ja kindlaks teha liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal. VÕS § 367 lg 3 sätestab: Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Lepingu pooled eraldi liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal ei fikseerinud. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja väitel oligi liisingueseme harilikuks väärtuseks selle müügihind. Hageja on põhjendanud, et sõiduk müüdi parima võimaliku hinnaga, müügiprotsess on läbi viidud läbipaistvalt, kostjat on müügiprotsessi vältel hinnamuutustest teavitatud ning kostjal oli 5 (7)

võimalik müügiprotsessi mõjutada ja soovi korral selles osaleda, mida kostja aga ei teinud. Liisingulepingu sõlmimisel ostis hageja 2007.a septembris sõiduauto Kia Picanto uuena, hinnaga 9228,84 eurot (sh käibemaks). Sõiduki jääkmaksumuseks tagastamise ajal oli 4854,70 eurot. Hageja hinnangul ei saa jääkmaksumust aga käsitleda sõiduki väärtusena. Sõiduk müüdi 2010. aastal ehk ca kolm aastat hiljem. Sõiduk suunati müüki alghinnaga 75 000 krooni (koos käibemaksuga), mis vastab 4793,37 eurole. Hageja alandas kahel korral müügihinda ja lõplikult müüdi sõiduk hinnaga 54 000 krooni (käibemaksuga), mis vastab 3451,23 eurole. Hageja selgitas, et sõiduauto puhul on tegemist varaga, mille väärtus muutub ajas oluliselt ning uue auto väärtus langeb kuni 30 % juba hetkest, mil sõiduk poest uuena ostetakse ning autosalongist liiklusesse väljub. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et kostja liisinguvõtjana oli kaasatud müügiprotsessi. Hageja saatis koos ülesütlemise teatisega kostjale müügiprotseduuri (tl 69), teavitas kostjat sõiduki müügi alghinnast (tl 71), samuti hinnaalandamisest (tl 72-73). Kostja ei ole müügiprotsessi sekkunud ega müügihinda vaidlustanud. Kostja ei esitanud müügihinnale vastuväited ka kohtumenetluses, millest kohus järeldab, et ta nõustub müügihinna väärtuseks lugemisega. Kohus leiab, et hageja esitatu alusel saab lugeda liisingueseme väärtuseks selle tagastamise ajal liisingueseme müügihinna, mis oli 2876,02 eurot (käibemaksuta). Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõuetest, mis on kokku summas 6078,13 eurot, on põhjendatud maha arvata sõiduki müügihind 2876,02 eurot (käibemaksuta), mida saab käsitleda asja väärtusena selle tagastamise ajal. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks 3202,11 eurot, s.o vara jääkmaksumus, debitoorne võlg, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud ning kindlustusmaksed ja viivis ulatuses, mida ei katnud vara realiseerimisest saadud summa. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja viivisenõue võlgnetava summa tasumisega viivitamise eest. Hageja nõuab viivist lepingus kokkulepitud määras ehk 7 % tasumata summalt aastas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus arvestas kohtuotsuse tegemise aja seisuga, s.o perioodi 22.11.2012 – 05.06.2013. a eest viivise suuruseks 118,58 eurot (põhivõlg kokku 3185,13 eurot x 7 % aastas x 196 päeva), mis tuleb samuti otsusega välja mõista. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja liisingulepingust tuleneva võlgnevuse kokku summas 3320,69 eurot, millest 3185,13 eurot on põhivõlg ja 135,56 eurot 05.06.2013. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ka viivise pärast lahendi tegemist protsendina põhivõlast. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda.