Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud OÜ NVL(endise ärinimega OÜ A &K), esitas 25.02.2010 Harju Maakohtusse hagiavalduse AT vastu võlgnevuse 4524,94 euro nõudes. Harju Maakohtu 08.11.2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-9316 rahuldati hagi ning jäeti kõik menetluskulud AT kanda. Nimetatud kohtuotsus jõustus 30.01.2012. Hageja oli kuni 14.07.2010 OÜ NVL (endise ärinimega OÜ A &K) ainuosanik ja kuni 03.08.2010 juhatuse liige. Hageja müüs 14.07.2010 osaühingu JN. Hageja sõlmis 14.07.2010 JN kokkuleppe, mille punkti 4 kohaselt pooled leppisid kokku, et pärast ettevõtte OÜ A &K müügitehingu lõpuleviimist, uus omanik ( JN) vormistab hageja nimele volikirja uue omaniku huvide esindamiseks tsiviilasjas nr 2-10-9316. Pooled ei leppinud kokku menetluskulude kandmise kohta. Lepingulise esindaja kulud tsiviilasjas nr 210-9316 kandis kostja eest OÜ Solvere Õigusbüroo arvete alusel hageja kokku summas 847,83 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 847,83 eurot, viivised 58,15 eurot ning jätkuva viivise TsMS § 367 alusel VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras. Kostja seisukoht Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt põhineb hageja nõue asjaolul, et Harju Maakohtus toimus kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-10-9316. Vaidluses oli hagejaks OÜ NVL. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et hageja tegutses vaidluse korraldamisel kostja teadmisel. Samuti ei vaidle kostja vastu, et OÜ-le Solvere Õigusbüroo tasutu oli vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Peale äriühingu osaluse võõrandamist ei andnud hageja kostja seaduslikele esindajatele üle äriühingu (kostja) rahalisi vahendeid summas 66758 krooni, so 4266.61 eurot. Kostja tasaarvestab hageja nõude summas 847,83 eurot (911,74 EUR – 63,91 EUR) kostja nõudega hageja vastu (tasaarvestusavaldus). Tasaarvestuse tulemusena on hageja võlgnevus (põhivõlg) kostja ees summas 3418,78 eurot ning kostjal puudub võlgnevus hageja ees. Hageja arvestatud viivise osas kostja nõuet ei tunnista. Hageja ei ole tema poolt tasutud arveid kostjale edastanud ning kostja nägi neid esmakordselt 02.04.2012 hageja kirja lisades ning ta ei olnud teadlik, et arved on esitatud just kostja nimele. Seega ei saa arvestada viivist aja eest, millal kostja ei olnud nõudest tema vastu teadlik. Lisaks seoses tasaarvestusavaldusega lõpevad nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, st hageja nõuded lõppesid koheselt nende sissenõutavaks muutumisega seoses asjaoluga, et kostja nõue oli ajaliselt esmane. Kostja vastuhagi

Seisuga 30.06.2010 pidi kostjal rahalisi vahendeid olema 66 778 krooni, s.o 4267.89 eurot. Hageja on jätnud üle andmata kostjale kassavahendid (sularaha) summas 66 778 krooni, so 4267.89 eurot. Vahendid on kajastatud hageja poolt esitatud 2010 majandusaasta aruande bilansis real „raha“. Arveldusarvel puudusid rahalised vahendid (pangakontol: miinus 20,04 krooni) ning ka sularahas ei ole kostja esindajatele keegi summat üle andnud (nn kassavahendid) – lisatud pangakonto väljatrükk, inventariseerimise akt. Kostja palub vastuhagis välja mõista hagejalt kostja kasuks võlgnevuse summas 4267.89 eurot. Hageja seisukoht kostja vastuhagile Hageja vaidleb kostja vastuhagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja on esitanud äriregistrile 2010. a majandusaasta aruande. Aruande lisast 2 „Raha“ nähtub, et seisuga 31.12.2010 on sularaha kassas 280 469 krooni (17 925,24 eurot) ja arvelduskontol 77 987 krooni. Lisast 3„Nõuded ja ettemaksed“ nähtub, et seisuga 31.12.2010 on nõuded ostjate vastu (ostjatelt laekumata arved) summas 66 364 krooni (4241,43 eurot), maksude ettemaksed ja tagasinõuded summas 4 840 krooni ning muud nõude 0 krooni. Eeltoodust johtuvalt ei olnud kostjal seisuga 31.12.2010 nõuet hageja vastu. Kostja ei ole kordagi, enne vastuhagi esitamist, nõudnud (ei kirjalikult ega ka suuliselt) kostjalt kassa üleandmist. Osa müümisel hageja ja kostja leppisid kokku kassa üleandmises. Tehingu kohaselt osa nimiväärtus oli 300 000 krooni. Osa müüdi 100 000 krooniga. Müümise hetkel omas ettevõtte TIR-tunnistust, mis oli hageja huviks ettevõtte omandamiseks. Ettevõtte uus omanik JN võttis ettevõtte üle ilma kassavahenditeta. Vastavalt äriseadustiku § 168 lg-le 2 osanikud võivad võtta vastu otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes. Sellisel juhul vastutavad osanikud nagu juhatuse või nõukogu liikmed. Eeltoodust johtuvalt JN ostis ettevõtte ilma kassavahenditeta ja loobus kassavahendite üleandmisest. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et põhihagi tuleb rahuldada osaliselt ja vastuhagi kuulub rahuldamisele täielikult. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus ei ole seotud poolte õiguslike hinnangutega tsiviilasja lahendamisel. TsMS § lg 1 p 1 ja lg 5 alusel jätab kohus arvestamata tsiviilasja lahendamisel järgmiste tõenditega: tl 22; tl 34-35; tl 193-206. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude üle:

Riigikohus leidnud, et kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Juhul, kui kostja esitab tasaarvestusele suunatud avalduse üksnes kohtule, siis saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avaldusest teada saanud. Kohtu arvates on kostja antud tsiviilasjas esitanud vastuhagi ja tasaarvestusavalduse mõistliku aja jooksul selleks, et kasutada oma protsessiõigusi heauskselt. Kohus märgib, et tasaarvestuse tegemine annab tasaarvestuse avalduse teinud isikule võimaluse esitada teise poole nõude kohta, mis tasaarvestati, täitmise vastuväite. Seega kontrollib kohus järgnevalt, kas tasaarvestuse saab lugeda toimunuks. Kohus on seisukohal, et tasaarvestamisolukorra tekkimiseks peavad esinema poolte vahel VÕS § 197 lg 1 kohaselt samaliigilised nõuded. Antud juhul oli kostjal hageja vastu juhatuse liikme käsunduslepingust tulenev rahaline nõue ning hagejal kostja vastu hilisemast tsiviilasja nr 2-10-9316 käsunduslepingust tulenev nõue, seega eksisteerisid samaliigilised nõuded. Lisaks peaks VÕS § 197 lg 1 kohaselt olema tasaarvestaval poolel õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt vastava tasaarvestatava kohustuse täitmist nõuda. Kohtule nähtuvalt muutus hageja käsunduslepingust tulenev nõue sissenõutavaks 02.04.2012 nõude esitamisest kostjale, tasumistähtajaga 13.04.2012, seega sissenõutav alates 14.04.2012, mille täitmisest kostja keeldus (I kd tl 36-39). Vastuhageja nõue muutus sissenõutavaks alates 14.07.2010 s.o juhatuse liikmega sõlmitud lepingu ülesütlemisest (I kd tl 11-15). VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja on hagejale esitanud oma vastuses hagile tasaarvestusavalduse ning lisaks ka vastuhagi 31.12.2012 (I kd tl 114-118). VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja on seisukohal, et kostjal puudub alus vastuhagis esitatud nõude tasaarvestamiseks ning on esitanud nõude tasaarvestamisele vastuväited. Kostja 2010. majandusaasta aruandest nähtuvalt pidi seisuga 30.06.2010 kostjal rahalisi vahendeid olema 66 758 krooni, so 4266,61 eurot (I kd tl 77). Kohus on esitatud tõendite alusel tuvastanud, et kostja on tellinud analüüsi käibevara ja vahearuande andmete õigsuse osas (I kd tl 180-192). OÜ NT raamatupidaja LLvõttes aluseks hageja poolt äriregistrile esitatud 2009.a majandusaasta aruande ja kostja osanikule esitatud dokumentatsiooni ning maksuameti andmed on asunud seisukohale, et esitatud vahearuande andmed seisuga 30.06.2010 vastavad faktilisele olukorrale ning arvestades majandustehingute puudumist perioodil 30.06.2010 kuni 04.08.2010 on kajastatud arvandmed muutumatud kuni juhatuse liikmete vahetumiseni (04.08.2010). Vastavalt esitatud dokumentatsioonile ei ole perioodil alates 30.06.2010 kuni 04.08.2010 majandustehinguid toimunud (s.h vastavalt maksuameti lisatud andmetele ja vastavalt kontoväljavõttele) seega seisuga 30.06.2010 vahearuandes kajastatud andmed on muutumatud kuni 04.08.2010 (I kd tl 180-192; II kd 6-7). Vahendid on kajastatud hageja poolt esitatud 2010 majandusaasta vahearuande bilansis real „raha“ (I kd tl 76-79, tl 126-167; tl 169; II kd 8-13). Kostja kinnitusel puudusid arveldusarvel rahalised vahendid (pangakontol: miinus 20,04 krooni) ning ka sularahas ei ole kostja esindajatele keegi summat üle andnud (nn kassavahendid) – lisatud pangakonto väljatrükk, inventariseerimise akt (I kd tl 168, tl 180-191). NVL2011 majandusaasta aruandes on antud vahendid kantud bilansireast „raha“ bilansireale „nõuded“, st nõue endise juhatuse liikme vastu (I kd tl 80-96). VÕS § 626 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Juhul, kui käsundisaaja rikub vara väljaandmiskohustust võib käsundiandjal olla käsundisaaja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 alusel. Kohus selgitab, et käsundisaajal ei tohi tekkida muud tulu, kui käsundi täitmisest saadav tasu. Antud juhul loeb kohus eeltoodust tulenevalt tõendatuks rahaliste vahendite summas 4266,61 euro puudumise ettevõtte võõrandamisjärgsel üleandmise ajahetkel. Hageja on ka ise kohtule antud selgitustes kinnitanud, et rahalisi vahendeid ta kostjale üle andnud ei ole.

Hageja vastuväited, mille kohaselt kostja juhatuse liige on 2010. a aruande heaks kiitnud ja allkirjastanud ei oma kohtu hinnangul tähtsust, sest rahaliste vahendite olemasolu tuleb hinnata ettevõtte võõrandamise ajahetke seisuga. Samal põhjendusel ei oma tähtsust asjaolu, millisel real kirjendas kostja nõuet 2011 majandusaasta aruandes või 2010 majandusaasta aruandes paranduste tegemata jätmine. Ka ei ole hageja esitanud tõendeid, millest nähtuks et 03.08.2010 inventeerimise akt on koostatud tagantjärgi ning tuleks seetõttu jätta tähelepanuta. Asjaolu, et kostja ei ole esitanud ühtegi nõuet ega pretensiooni sularaha summas 4267,89 euro üleandmiseks ei tähenda, et kostja ei võiks seda teha antud kohtumenetluse käigus. Kohus selgitab hagejale, et ettevõtte juhatuse liikmena on ta kohustatud tõendama ettevõtte bilansikirjete tõelevastavust (antud juhul ka 2010 majandusaasta vahearuandes 30.06.2010 esitatud andmed) ja kassa üleandmist juhatuse liikme volituste lõppemisel. Lisaks märgib kohus, et hageja vastuväited, mille kohaselt on kostja ära kasutanud olukorda, kus juhatuse liikme vahetumisel 14.07.2010 hageja, olles heauskne, ei varustanud ennast tõendiga varade üleandmise kohta ning luges piisavaks varade ja ka dokumentide üleandmisel punkti 2.3.1, samuti asjaolu, et 14.07.2010 kassavahendeid ei olnud, kuna ettevõte müüdi odavamalt on TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendamata. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus asub esitatud tõendite pinnalt seisukohale, et lepingu punkti 2.3.1 tähenduse kohaselt oli JN õigustatud eeldama rahaliste vahendite olemasolu hageja poolt esitatud andmete põhjal. Kahju hüvitamise nõude saaks hageja vastu rahuldada antud juhul VÕS § 115 koosmõjus VÕS § 626 lg 1-ga. Juhatuse liikme vastutus tekkinud kahju hüvitamiseks tuleneb ka ÄS § 187 lg-st 2, mille kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Antud juhul on kohus eespool kontrollinud, et vaidlevate poolte vahel on sõlmitud kehtiv käsundusleping VÕS § 619 kohaselt, hageja on käsunduslepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1 koosmõjus VÕS § 626 lg-ga 1), jättes tagastamata käsundi täitmiseks saadud rahalised vahendid; hageja vastutab lepingu rikkumise eest VÕS § 103 lg 1 järgi; hagejale on tekkinud varaline kahju VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 2 tähenduses; antud juhul oli tekkinud kahju ärahoidmine kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis s.t kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Kuna juhatuse liige tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuses, siis pidi hagejale olema kahju tekkimine VÕS § 626 lg 1 rikkumise võimaliku tagajärjena ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud ka rikkumise ja kahju vaheline põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4), kana kostjale ei oleks kahju tekkinud rahaliste vahendite üleandmisel hageja poolt. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja vastuhagis esitanud nõude ka ettevõtte arveldusarvel kajastunud negatiivse saldo ulatuses s.o 20,04 krooni s.o 1.28 eurot. Antud nõue kuulub kohtu hinnangul rahuldamisele kahju hüvitamise eelduste täitmise tõttu VÕS § 115 koosmõjus VÕS § 620 lg 1 alusel, samas tulenevad

vastutuse erisätted ka ÄS § 187 lg 1 ja 2, juhtorganite hoolsuskohustus on sätestatud ka TsÜS § 35. VÕS § 620 lg 1 kohaselt on oluline vahet teha käsundisaajate vahel, kes tegutsevad professionaalina oma majandus- ja kutsetegevuses ning neil, kes ei tegutse professionaalina. Professionaalsete käsundisaajate puhul on nende hoolsuse määra aluseks objektiivsed standardid- nad peavad tegutsema ja olema hoolsad üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-67-03 märkinud, et kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks. Kui ka käsundisaaja pingutab maksimaalselt, kuid ikkagi ei suuda oma kohustusi täita, on ta ühtlasi rikkunud hoolsuskohustust. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et juhatuse liikme kohustuseks on käituda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil s.t ei tohi võtte põhjendamatuid riske, otsuste vastuvõtmiseks peab olema piisavalt informeeritud ning hoolas (vt 3-2-1-41-03). Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et ta on täitnud oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, samuti tõendeid, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on hageja tekitanud oma tegevusetusega kahju ettevõttele -20 krooni s.o 1,28 eurot, tekkinud kahju on hagejapoolse kahju tekitava teo tagajärg (VÕS § 127 lg 4). Mõistliku inimesena oleks pidanud negatiivse saldo tekkimine olema ettenähtav. Juhul, kui arveldusarvel puuduvad rahalised vahendid ja samas ei ole ette näha rahaliste vahendite laekumist, kohustus hageja pangas asuva ettevõtte arveldusarve sulgema s.t lepingu lõpetama ajal, mil kahju veel ei olnud tekkinud. Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud kostja nõude olemasolu hageja vastu summas 66 778 krooni, so 4267.89 eurot. Kohus selgitab, et kuigi VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud 23. aprillil 2004. a tsiviilasjas nr 3-2-150-04 seisukohale, et juhul kui kostja esitab hageja nõude tasaarvestusele suunatud avalduse üksnes kohtule, siis saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avaldusest teada saanud. Hageja on esitanud viivisnõude 69,35 eurot. Hageja on viivisenõude arvestamisel lähtunud VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 sätestatud viivise määrast. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja poolt nõutav viivisemäär on seadusandja poolt kehtestatud eesmärgiga kaitsta võlausaldajate huve juhul, kui võlgnik jätab täitmata nõuetekohaselt oma kohustused. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja rikkus maksekohustust. Kostja vaidleb hageja viivisenõudele vastu tuginedes VÕS § 197 lg 2. Kohus on seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Kohus ei nõustu hagejaga, et viivisenõude arvestamise aluseks on vastava menetluskulude arvete tasumise tähtaeg. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt 02.04.2012 on hageja esitanud kostjale nõude menetluskulude tasumiseks hiljemalt 13.04.2012 (I kd tl 36), seega saab kohtu hinnangul olla viiviste arvestamise aluseks olev algusajaks 14.04.2012 ning tasaarvestusavalduse esitamine toimus kostja poolt 29.06.2012. Viivisearvestus on juhindudes VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel järgmine: 14.04.2012 kuni 29.06.2013 kokku 77 päeva s.o 14,31 eurot. Seega asub kohus seisukohale, et hageja on kostjalt õigustatud nõudma viiviseid summas 14,31 eurot.

Kohus selgitab hagejale, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Hageja ei ole kohtule esitanud oma vastuväidete tõendamiseks tõendeid. Kohus asub seisukohale, et hagejal on kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõue summas 862,14 eurot ja kostjal on hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue summas 4267,89. Juhindudes VÕS § 197 lg-st 1 ja eelpool esitatud Riigikohtu seisukohtadest lahendis nr 3-2-150-04 asub kohus seisukohale, et tsiviilasjas on piisavalt tõendatud ja põhjendatud tasaarvestuse tegemine kostja poolt esitatud tasaarvestusavalduse alusel hageja nõudega 862,14 euro ulatuses (põhivõlg 847,83 eurot ja viivis 14,31 eurot), seega kuulub hagejalt kostja kasuks välja mõistmisele 3405,75 eurot. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse ja vastuhagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb hagi menetluskulud jätta 87,9% ulatuses kostja kanda ja 12,1% ulatuses hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus vastuhagi menetluskulud vastukostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.