Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

käibemaksukohuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, lg 3 ja lg 6). Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse (kd I, lk 1-6) kohaselt sõlmisid Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) (edaspidi hageja) ja OÜ L 18.12.2007 liisingulepingu nr XXX (edaspidi leping), mille esemeks oli sõiduauto BMW 730, 3.0, ehitusaasta 2004 (edaspidi vara). Liisingulepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks OÜ L valdusse ja kasutusse ning OÜ L kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid vastavalt maksegraafikule. OÜ L valitud vara ostis hageja 18.12.2007 ning andis selle samal päeval üle OÜ-le L . 21.12.2007.a. sõlmis OÜ L kindlustusleppe XXX, kaskokindlustuse poliis nr XXX väljastati OÜ-le L 30.11.2008.a. 18.12.2007 sõlmisid hageja ja JPkäenduslepingu nr XXX (edaspidi käendusleping), mille kohaselt kohustus JPtagama solidaarselt OÜ-ga L hageja ja OÜ L vahel 18.12.2007 sõlmitud lepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate OÜ L kohustuste kohase ja täieliku täitmise. JP vastutuse piirmääraks lepiti 36 657,13 eurot. 18.12.2007 sõlmisid hageja ja HH käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kohustus HH tagama solidaarselt OÜ-ga L hageja ja OÜ L vahel 18.12.2007 sõlmitud lepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate OÜ L kohustuste kohase ja täieliku täitmise. HH vastutuse piirmääraks lepiti 36 657,13 eurot. OÜ L ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt. Lepingust tulenev debitoorne võlgnevus hageja ees on kokku 40 912,91 krooni (2614,81 eurot). Liikluskindlustusmaksete võlgnevus moodustab kokku 3 226 krooni (206,18 eurot). Hageja saatis 13.01.2009 kostjale kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta. Hageja märkis, et OÜ-l L oli võlgnevust 105 päeva eest ning palus tasuda võlgnevuse 14 päeva jooksul. Hageja hoiatas, et kui OÜ L ei tasu võlgnevust nimetatud tähtajaks, loeb hageja lepingu ülesöelduks, mille tulemusena kohustub OÜ L tagastama vara. 13.01.2009.a. informeeris hageja ka JP ja HH asjaolust, et OÜ L ei täida lepingujärgseid kohustusi ning palus JP ja HH tasuda kogunenud võlgnevus 14 päeva jooksul. HH ja JP ei maksnud OÜ L eest kogunenud võlasummat. Kuna OÜ L ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja valduse taastamiseks OÜ R abi, kellel õnnestus hageja vara valdus taastada 13.02.2009.a. Nimetatud teenuse eest tasus hageja OÜ-le R 16 800,84 krooni. Vara tagastamisel fikseeriti sõidukil järgmised visuaalsed puudused: tagastange parem nurk defektiga. Vara realiseerimisega tegeles SAAS. Vara müüdi 02.04.2009 hinnaga 189 050,01 krooni (koos käibemaksuga) (12 082,50 eurot). Hageja tasus vara realiseerimisel SAAS-le müügieelse tehnilise ülevaatuse, remonttööde ja pesu eest 2124 krooni (135,75 eurot) ja sõiduki realiseerimise tasu 9453 krooni (604,16 eurot).

Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet OÜ L vastu, mistõttu kuulub täiendavalt tasumisele 185 312,85 krooni, so 11 843,65 eurot: vara jääkmaksumus 277 337,39 krooni, debitoorne võlgnevus 40 912,91 krooni, kindlustusmaksete võlgnevus 3226 krooni, vara tagastamise ja realiseerimise kulud 24 048,42 krooni (käibemaksuta. Liisingulepingust tulenev nõue kokku 345 524,72 krooni, vara realiseerimisest saadud summa 160 211,87 krooni (käibemaksuta), hüvitamisele kuuluv summa 185 312,85 krooni (11 843,65 eurot). 25.08.2009 saatis hagejale OÜ-le L kirjaliku teatise, mille märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ning palus selle tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul. Samasuguse teatise saatis hageja ka JP ja HH . Keegi võlgnevust ei tasunud. Hageja palus hagiavalduses mõista solidaarselt OÜ-lt L , JP ja HH hageja kasuks välja 11 843,65 eurot ning viivis protsendina põhinõudest (11 843,65 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas; jätta kõik menetluskulud solidaarselt OÜ L , JP ja HH kanda; mõista solidaarselt OÜ-lt L , JP ja HH hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt. 20.06.2011.a. esitatud seisukohas (kd I, lk 148-151) hageja HH 30.05.2011.a. vastuväidetega ei nõustu. Hageja leiab, et ükski hageja ja OÜ L vahel sõlmitud lepingu punkt ei ole tühine, kuivõrd hageja ei ole jätnud kogu hinnariski üksnes liisinguvõtja kanda. Kui liisingueseme võõrandamisprotsess on läbipaistev ja liisinguandja on teinud kõik endast oleneva, vältimaks liisingulepingu (liisinguvõtja süül) ülesütlemise tõttu liisingueseme võõrandamisel müügikahju tekkimist, ei ole poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste punkt, mille kohaselt tuleb nõude arvestamisel lähtuda vara tegelikust müügihinnast, tühine. Hageja on teinud kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ning kiirem tulemus ning on võõrandanud liisingueseme turuhinnaga. Hageja leiab, et vara võõrandamisest saadu ongi vara turuväärtus selle hagejale tagastamise hetkel. Hageja ei saa ei liisinguvõtjat ega käendajat sundida osalema liisingueseme müügiprotsessis, kuid hageja ei saa seda ka keelata. Käendajatel oli võimalik sõidukile ostjat otsida, et vältida hagejale võimaliku kahju tekkimist. Veel märgib hageja, et HHesitatud kuulutustel märgitud hind ei tõenda sõiduki tegelikku müügihinda. Hageja 20.09.2011.a. täiendavates seisukohtades (kd I, lk 176-178) märgib, et edastas 13.01.2009.a. HHle ja JP teatised nende endi poolt hageja avaldatud aadressidel, teatised on vastu võtnud HH ja JP, siis saab teatised lugeda käendajatele kättetoimetatuks. Hageja viitab ka TsÜS § 69 lg-le 1. Teatisele oli lisatud ka müügiprotseduuri kirjeldus, seega olid käendajad müügiprotsessi kaasatud. Vara võõrandamisega tegeles SAAS, kellel õnnestus varale ostja leida kõigest 5% müüki suunamise alghinnast madalama hinnaga ning vara õnnestus võõrandada ligi ühe kuu jooksul vara müüki suunamisest. Hageja leiab, et vara võõrandamisest saadud summa oli ka vara väärtus liisingueseme tagastamise hetkel. Lisaks sellele on 5%-line hinnavahe mõistlik ja lubatud ka Riigikohtu seisukohalt. Hagejale tagastatud liisinguese oli kehvas seisukorras, mistõttu ei saa seda võrrelda teiste sarnaste sõidukitega. Liisinguesemel olid elektroonilised vead ning sõiduauto vajas diagnostikat, stange vajas värviparandusi, eesmise stange parem nurk poleerimistöid jne. Liisinguese vajas olulist remonti ja see mõjutas sõiduki hinda turul. Hageja tegi omapoolse ettepaneku kompromissiks. 05.12.2011.a. esitatud seisukohtades (kd II, lk 2-4) leidis hageja, et HH esitatud dokumentidest ei nähtu, kes on lepingu pooleks ning kellel ja mis kohustused sellest lepingust tulenevalt lasusid. Samuti ei tõenda esitatud dokumendid kohustuste täitmist hageja ees. Üksnes kohustuse tunnistamine ei tähenda, et see oleks ka täidetud. Tagastusteenuse tasu on 2500 krooni, ülejäänud on tasu remonttööde eest. Kostjate vastuväited ja nende põhjendused HH30.05.2011.a. kohtule esitatud vastuses (kd I, lk 122-123) ei ole nõus nõutava summaga. HH leiab, et tühine on kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kindlaks tuleb teha, milline oli sõiduauto

väärtus selle hagejale tagastamise ajal. HH pakkus kompromissina tasuda graafikujärgselt debitoorse võla, kindlustusmaksete võlgnevuse ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud, kokku 68 187,33 krooni ehk 4358,2 eurot. 01.11.2011.a. seisukohas (kd I, lk 189-192) lisas HH, et ta oli OÜ L osanik ning 2008.a lõpukuudel toimus OÜ L osade müük ning HH võttis kohustuse tasuda AS Hansa Liising Eesti tasumisele kuuluva liisingumakse summas 8800 krooni OÜ L arveldusarvele. Samuti kohustus HH tasuma OÜ L arveldusarvele 2008 oktoobrikuu arve AS-lt Hansa Liising Eesti summas 8800 krooni. Nimetatud kohustused HH täitis ning nimetatud summas OÜ-le L tasus ning HH teadaolevalt OÜ L nimetatud summas hagejale ka tasus. HH ei ole saanud hagejalt ühtegi meeldetuletust ega hoiatust. Oleks ta need kätte saanud, oleks ta jätkanud ise liisingumaksete tasumist ning võimalusel võtnud sõiduki ning OÜ L kohustuse endale. OÜ-le R tasutud summa 16 800,84 krooni on ebamõistlikult suur, sõiduki äraviimine võtab ajaliselt paar tundi. Remonttööde nõudeõigus hagejal puudub ja müügieelse tehnilise ülevaatuse remonttööde ja pesu eest 2124 krooni nõudmine on alusetu. HH ei nõustu tasuma ka sõiduki realiseerimise tasu 9453 eurot, kuna ei ole hageja saadetud teatisi kätte saanud, et oleks saanud neid kulusid vältida. Lisaks on sõiduki realiseerimise kulud ebamõistlikult suured, kuna sõiduki platsil hoidmise kulu ei saa nii suur olla. HHle teadaolevalt tasus OÜ L kindlustusmakseid õigeaegselt. Liisinguese müüdi seetõttu nii kiiresti, et see müüdi alla turuväärtuse. HH on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuid samas on nõus tasuma kõik kohustuslikud maksed, kui selgub et nende tasumiseks ta kohustatud on. HH pakkus hagejale kompromissi korras 5921,82 eurot mõistliku ajagraafiku alusel. 30.04.2013.a. kohtule esitatud seisukohtades (kd II, lk 148-151, lk 154155) HH lisas varemesitatule, et käendajalt on alusetu nõuda kohustuste täitmist, kui OÜ L on registrist kustutatud. Käendajad ei olnud ega pidanudki olema teadlikud kohustuse mittetäitmisest. Samuti ei vastuta käendajad kohustuste eest, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist. Väitmaks, et käenduslepinguga võttis käendaja omale kohustuse ka tulevikus tekkivateks kohustusteks, on vastuolus tüüptingimuste regulatsiooniga ning seetõttu tühine. Lisaks on kindlustussummade arvestus arusaamatu ja ebaselge. Alusetu on viivisenõue, kuna ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Käendaja sai hageja nõudest ja viivisenõudest teada alles hagiavaldusest. Kui kohus leiab, et viivisenõue on õigustatud, palub kostja vähendada ebamõistlikult suurt viivist. 09.06.2011 OÜ L tunnistas nõuet summas 3365 eurot (auto remont 750,19 eurot, debitoorne võlg 2614,81 eurot) (kd I, lk 136). 24.08.2011.a. esitatud vastuses hagile JP ei olnud nõus nõutava summaga ja leidis, et otsuse tegemisel tuleb lähtuda sõiduauto väärtusest selle hagejale tagastamise ajal. JP nõustus tasuma graafikujärgselt debitoorse võlgnevuse, kindlustusmaksete võlgnevuse, vara tagastamiserealiseerimisega seotud kulud (kd I, lk 162) Menetluse käik Harju Maakohus 17.01.2012.a kohtumäärusega (kd II, lk 33-34) lõpetas tsiviilasjas menetluse OÜ L suhtes TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel. Kohus jätkas nõude menetlemist käendajate JP ja HH suhtes. 04.02.2013.a. kohtumäärusega (kd II, lk 107-108) jättis kohus HH taotluse menetluse lõpetamiseks rahuldamata, kuna käendusega tagatud kohustus ei ole lõppenud. Kohtuotsuse põhjendused Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud: 18.12.2007.a. sõlmisid hageja ja OÜ L , seaduslik esindaja HH, liisingulepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping) (kd I, lk 7-11), mille esemeks oli sõiduauto BMW 730, 3.0, ehitusaasta 2004 (edaspidi: auto). Liisingulepingu p 21 kohaselt (kd I, lk 11) on liisingulepingu osadeks liisinguleping, maksegraafik (kd I, lk 12), liisingulepingu üldtingimused (kd I, lk 13- 18) ja kõik

muud liisingulepingu lisad. OÜ L poolt valitud sõiduki ostis hageja 18.12.2007.a (kd 1, lk 19-20) ja andis selle samal päeval üle OÜ-le L liisingulepingu lisa nr 1 alusel (kd I, lk 21). 21.12.2007 sõlmis OÜ L kindlustusleppe, mille kohaselt oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus ja kindlustusvõtjaks OÜ L . Kokkuleppe kohaselt pidi kindlustusmakseid tasuma OÜ L kindlustusandjale hageja vahendusel. Kaskokindlustuse poliis väljastati OÜ-le L 30.11.2008.a. 18.12.2007.a. sõlmisid hageja ja HH käenduslepingu (kd I, lk 29-30), mille kohaselt kohustus HH tagama solidaarselt OÜ-ga L hageja ja OÜ L vahel sõlmitud liisingulepingust ja tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate OÜ L kohustuste kohase ja täieliku täitmise. HH vastutuse piirmääraks lepiti 36 657,13 eurot. 18.12.2007.a. sõlmisid hageja ja JP käenduslepingu (kd I, lk 27-28), mille kohaselt kohustus JP tagama solidaarselt OÜ-ga L hageja ja OÜ L vahel sõlmitud liisingulepingust ja tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate OÜ L kohustuste kohase ja täieliku täitmise. JP vastutuse piirmääraks lepiti 36 657,13 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et OÜ L sõidukit vabatahtlikult ei tagastanud ja OÜ-l R õnnestus vara valdus taastada 13.02.2009. Vara müüdi 02.04.2009 hinnaga 189 050,01 krooni ehk 12 082,50 eurot (koos käibemaksuga). Kuna ülaltoodud asjaolude üle ei olnud vaidlust, siis ei pea kohus andma nende asjaolude kohta esitatud tõenditele täiendavat hinnangut. Hageja palub välja mõista HH ja JP solidaarselt hageja kasuks liisingulepingust tulenev võlgnevus summas 11 843,65 eurot ning viivise protsendina põhinõudest (11 843,65 eurolt) alates hagi esitamisest (so 28.04.2011.a.) kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet, mistõttu kuulub täiendavalt tasumisele 11 843,65 eurot (185 312,85 krooni): vara jääkmaksumus 17 725,09 eurot (277 337,39 krooni); debitoorne võlgnevus 2614,81 eurot (40 912,91 krooni); kindlustusmaksete võlgnevus 206,18 eurot (3226 krooni); vara tagastamise ja realiseerimise kulud 1536,97 eurot (24 048,42 krooni) (käibemaksuta). Liisingulepingust tulenev nõue kokku 22 083,05 eurot (345 524,73 krooni). Vara realiseerimisest saadud summa 10 239,40 eurot (160 211,87 krooni) (käibemaksuta) Hüvitamisele kuuluv summa 11 843,65 eurot (185 312,85 krooni). JP ei olnud nõus nõutava summaga ja leidis, et otsuse tegemisel tuleb lähtuda sõiduki väärtusest tagastamise hetkel. JP nõustus tasuma graafikujärgselt debitoorse võlgnevuse, kindlustussummade võlgnevuse, vara tagastamise-realiseerimisega seotud kulud. HH leiab, et alusetu on võlga nõuda käendajatelt, kui OÜ L on registrist kustutatud. Kohus on kostja taotluse tsiviilasjas menetluse lõpetamiseks jätnud 17.01.2012.a. kohtumäärusega (kd II, lk 107-108) rahuldamata. Kohus jääb kohtumääruses toodud põhjenduste juurde ja ei pea vajalikuks neid korrata. Veel väidab HH, et ei ole hageja väidetavalt 13.01.2009.a. saadetud teatist kätte saanud ja ta ei olnud teadlik võlgnevusest enne hagiavalduse ning selle materjalide kättesaamist. Hageja sellega ei nõustu. Hageja ja HH vahel sõlmitud käenduslepingu (kd I, lk 29-30) p 1 kohaselt kohustub käendaja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga L OÜ (liisinguvõtja) 18.12.2007.a. sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Käenduslepingu punktis 2 leppisid hageja ja HH kokku, et käendaja vastutab

liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui liisinguvõtja esitab liisinguandja nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuste lõppemise ja vähenemise vastuväite liisinguvõtja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral. Käenduslepingu punktist 6 tuleneb käendaja kohustus informeerida liisinguandjat kirjalikult 7 päeva jooksul järgmiste asjaolude aset leidmisest: muutusid tema isikuandmed, elu- ja/või töökoht. Käenduslepingus on HH elukohaks märgitud xxx. HH kinnitas käenduslepingu allkirjastamisega, et on tutvunud liisingulepinguga ning on selle sisust ja endale käenduslepinguga võetud kohustustest täielikult aru saanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 1 kohaselt toimub lepingu ülesütlemine ülesütlemise avalduse tegemisega teisele poolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt muutub ülesütlemisavaldus, kui kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus, kehtivaks kättesaamisega. Postisaadetise väljastusteatega on tõendatud, et hageja on teatise saatnud HH lepingus märgitud aadressile. Teatise kättesaamist on kinnitanud HH ema EM(kd I, lk 181). Tuvastamist ei leidnud, et HH oleks hagejale teatanud mõne muu aadressi. Seega saab lugeda teatise HH poolt kättesaaduks. Võlausaldaja ei ole kohustatud eraldi saatma lepingu ülesütlemise avaldust, kui ta on juba varasemalt edastanud avalduses nõudnud kohustuse täitmist, andnud tähtaja kohustuse täitmiseks ning märkinud, et kohustuse täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu ülesütlemine. Hageja nõuab käendajatelt debitoorset võlgnevust summas 2614,81 eurot. HH väitel 2008.a. lõpus toimus OÜ L osade müük, mille raames HH võttis endale kohustuse tasuda hagejale teatud summad. HH esitas oma väidete kinnitamiseks notariaalse lepingu väljavõtted. Kohus nõustub hagejaga, et poolikud dokumendid ei tõenda HH väiteid. Nimetatud dokumentidest ei nähtu, kes on lepingu pooleks ning kellel ja mis kohustused sellest lepingust tulenevalt lasusid. Samuti ei tõenda esitatud dokumendid kohustuste täitmist hageja ees. Üksnes kohustuse tunnistamine ei tähenda, et see kohustus oleks ka täidetud. HH kohustuse täitmist tõendanud ei ole. Hageja nõuab käendajatelt ka kindlustusmaksete võlgnevust summas 206,18 eurot. HH leiab, et kindlustussummade arvestus on arusaamatu ja ebaselge. JP oli nõus tasuma kindlustusmaksete võlgnevuse. Kohus tuvastas, et liikluskindlustusmaksete hüvitamise kohustus tuleneb sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste punktist 6.3.2. Hageja on tõendanud liikluskindlustusmaksete võlgnevust summas 3226 krooni ehk 206,18 eurot (kd I, lk 39-42). HH liikluskindlustuse maksete võlgnevuse tasumist tõendanud ei ole. Seega tuleb tasumata kindlustusmaksed käendajatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 sätestab, et liisingueseme ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvestatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Sama §-i lg 3 kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb § 367 lg-s 1nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. HH arvates on tühine kokkulepe, mis paneb tagastatud sõiduki hinnariski üksnes kostjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi. Hageja leiab, et hinnariski panemine üksnes hagejale ei ole põhjendatud.

Vara võõrandamine on toimunud läbipaistvalt vabaturu tingimustes ja hageja on teinud kõik endast oleneva, et vältida võõrandamisel müügikahju tekkimisest. Kohtu arvates on liisingulepingu üldtingimuste (ÜT) säte (p 3.7 ja 7.4.1) tüüptingimusena vastuolus mh VÕS § 42 lg 3 p-ga 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult. Seega on üldtingimuste sätted selles osas tühised. Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, tüüptingimustega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Liisinguvõtjal ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Riigikohus on leidnud, et seega võib liisinguandja viidatud ÜT sätte järgi liisingueseme võõrandada ka oluliselt alla turuhinna või lausa tasuta ning pärast esitada sellest tulenevalt liisinguvõtja vastu ÜT p-s 7.4.1 nimetatud hüvitisenõude. Isegi kui liisinguandja igapäevases praktikas sellest ei lähtu, tõlgendatakse tüüptingimust VÕS § 39 järgi objektiivselt. Tüüptingimuse osaline tühisus ei mõjuta kolleegiumi arvates aga ülejäänud liisingulepingu kehtivust VÕS § 41 järgi. Riigikohus on leidnud, et poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kolleegium märgib lisaks, et lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuste järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. Kohaldada tuleb VÕS § 367 lg-t 3 ja kindlaks teha liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal. Liisingulepingu ÜT p-de 3.7 ja 7.4.1 osaline tühisus ei tähenda, et VÕS § 367 lg 3 kontekstis ei oma auto müügihind üldse tähendust. Viidatud sätte järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Kuna vaidlus on sõiduki võõrandamise hinna üle, on vaidluse lahendamise seisukohalt VÕS § 367 lg 1 ja 3 järgi tähtis, milline oli auto turuväärtus hagejale tagastamise ajal 13.02.2009.a. ja kas müügihind vastas turuväärtusele. Auto müügi turuväärtuse ehk keskmise hinna määramisel tuleb lähtuda sarnase eseme, antud juhul asja keskmisest müügihinnast tulenevalt TsÜS §-st 65. Selle kohta saavad tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et auto harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja seda vaidlustab, saavad nad esitada auto väärtuse kohta tõendeid. Hageja leiab, et hageja suunas auto müüki hinnaga 10 778,32 eurot (ilma käibemaksuta), auto võõrandati ligi kuu aega hiljem pärast vara müüki suunamist kõigest 5% madala hinnaga, 10 239,40 euro eest (ilma käibemaksuta), seega auto võõrandamisest saadu ongi auto turuväärtus selle tagastamise hetkel. HH ja JP esitasid väljavõtted portaalist auto24.ee (kd I, lk 124-128, lk 163-167). HH oli seisukohal, et asja lahendamisel on tarvis teostada ekspertiis, paludes võimaldada ekspertiisitasu tasumist neljas osas. 19.03.2013.a. kohtumäärusega rahuldas kohus HH menetlusabi taotluse osaliselt ja kohustas HHt tasuma eksperditasu summas 432 eurot 2 kuu jooksul osamaksetena: hiljemalt 25.03.2013.a. 216 eurot, hiljemalt 15.04.2013.a. 216 eurot. Kuna HH eksperditasu ei tasunud, jättis kohus 12.04.2013.a. kohtumäärusega HH taotluse ekspertiisi läbiviimiseks rahuldamata. Kohus nõustub hagejaga, et HH ja JP esitatud kuulutuste põhjal ei ole võimalik kindlaks teha sõiduki turuhinda, kuna kuulutustel märgitud hind ei tõenda sõiduki tegelikku müügihinda. Kuna auto õnnestus võõrandada ca kuu jooksul pärast selle tagastamist hagejale, asub kohus seisukohale, et võõrandamisest saadu oli auto väärtus tagastamise hetkel.

VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja nõuab auto tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude (käibemaksuta): vara tagastusteenus+ remonditeenus 909,97 eurot; müügieelne tehniline ülevaatus, remonttööd ja pesu 115,03 eurot ja sõiduki realiseerimise tasu 511,94 eurot, tasumist. Kuna kohtupraktikas on asutud seisukohale, et remondikulu ei ole lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes, jätab kohus käendajatelt välja mõistmata remonditeenuse summas 750,19 eurot. Kohus leiab, et auto tagastamisega seotud kulu 159,78, müügiks ettevalmistamisega kaasnenud kulu 115,03 eurot, sõiduki realiseerimise tasu 604,16 eurot on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, kulud on mõistlikud ja tuleb käendajatelt välja mõista. Hageja on palunud käendajatelt solidaarselt välja mõista viivise protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni (TsMS § 367 alusel). HH leiab, et viivisenõue ei ole põhjendatud, kuna ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Samuti ei ole ta kätte saanud hageja saadetud teatist. Kohus luges eespool HH poolt teatise kättesaaduks. Kohus tuvastas, et käendajad vastutavad viivise tasumise eest käenduslepingu p 1 järgi. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu kohaselt oli viivise suuruseks 0,25% päevas. Vastavalt TsMS § 367 esimesele lausele võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavaldus esitati kohtusse 28.04.2011, seega tuleb käendajatelt solidaarselt välja mõista viivis 0,25% protsenti põhivõlalt päevas alates 28.04.2011.a. kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte enamas määras kui põhivõlg. Kohus märgib, et viivisenõude esitamiseks ei ole seaduses ette nähtud üldist tähtaega, samuti ei eelda hagi esitamine kohtusse täiendavate toimingute tegemist, nt täitmiseks eelneva tähtaja andmist. Seega ei ole viivisenõudel üldist nõuet lõpetavat tähtaega. Ainsaks võlausaldajat piiravaks tähtajaks on seega vaid nõude aegumine, mis annab võlgnikule vastuväitena õiguse viivise maksmisest keelduda. TsÜS-is ei ole ka viivisenõude aegumiseks eraldi aegumistähtaega ette nähtud. TsÜS § 144 järgi aegub viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue koos põhikohustusest tuleneva nõudega. Eeltoodust tulenevalt aegumistähtaja jooksul nõuete maksmapanek on hea usu põhimõttega kooskõlas. Hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ja ülatoodust tulenevalt tuleb käendajatelt HH ja JP solidaarselt välja mõista hageja kasuks võlgnevus summas 11 093,46 eurot ja viivis protsendina põhinõudest (11 093,46 eurolt) alates hagi esitamisest (28.04.2011.a.) kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas, arvestusega, et JP ja HH solidaarselt väljamõistetavad viivised kokku ei tohi ületada põhivõlgnevust, so 11 093,46 eurot. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, jäävad hageja kanda menetluskulud 6% ulatuses ja solidaarselt HH ja JP kanda 94% ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.