Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiJõustunudTartu Maakohus Tartu kohtumaja · 31.05.2013

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
Kohtuasja number: 2-11-57312/42
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 31.05.2013
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 2612

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

OÜ KEVORAL10212163 Swedbank Liising Aktsiaselts10434248

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr 2-11-57312

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Otsuse avalikult teatavaks- 31. mai 2013, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number

2-11-57312

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi OÜ Sevenholm, Evelin Ansperi, Raivo Ansperi ja OÜ Kevoral vastu 2531,91 euro ja lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

1492,23 eurot

Menetlusosalised ja nende hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248; asukoht Liivalaia 8, 15040 Tallinn), esindaja Elis Vija, e-post esindajad [email protected]; kostja I OÜ Sevenholm (registrikood 11074852; kustutatud äriregistrist 08.10.2012); kostja II Evelin Ansperi (isikukood 46507270246; elukoht xxx); kostja III Raivo Ansperi (isikukood 36507100038; elukoht xxx); kostjate II-III esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein, e-post [email protected]; kostja IV OÜ Kevoral (registrikood 10212163; asukoht Lemmatsi küla, Ülenurme vald, 61702 Tartu maakond; e-post [email protected]), esindaja juhatuse liige Tarmo Kartau Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta rahuldamata Swedbank Liising AS hagi Evelin Ansperi, Raivo Ansperi ja OÜ Kevoral vastu 2531,91 euro ja lisanduva viivise nõudes.

2.Lõpetada menetlus Tartu Maakohtus olevas tsiviilasjas nr 2-11-57312 Swedbank Liising AS hagis OÜ Sevenholm, Evelin Ansperi, Raivo Ansperi ja OÜ Kevoral vastu 2531,91 euro ja lisanduva viivise nõudes OÜ Sevenholm suhtes.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse. Hageja nõue ja põhjendused (tl 13-19) Swedbank Liising AS (hageja, liisinguandja) ja OÜ Sevenholm (liisinguvõtja, kostja I) sõlmisid 03.02.2005 liisingulepingu nr 0093940L, mille esemeks oli sadulauto Scania R 124-4X2 (liisinguese). Hageja kohustus liisingueseme andma liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning viimane kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt maksegraafikule. Lepingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ning Evelin Ansperi (kostja II, käendaja), Raivo Ansperi (kostja III, käendaja) ja OÜ Kevoral (kostja IV, käendaja) 03.02.2005 käenduslepingud nr 0093940L, kus fikseeriti käendajate rahalise vastutuse maksimumsumma 849 931,72 krooni (54 320,54 eurot). Kuna kostja I ei tasunud hagejale lepingujärgseid makseid nõuetekohaselt, siis saatis hageja 02.02.2009 kostjale I kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta, paludes võlgnevuse tasuda. Samasisuline teavitus saadeti 02.02.2009 ka käendajatele. Kostja I ei kustutanud võlgnevust ega võtnud hagejaga ühendust kokkulepete sõlmimiseks, mistõttu luges hageja liisingulepingu erakorraliselt ülesöelduks. Seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kohustus liisinguvõtja liisingueseme tagastama. Hageja andis liisingueseme selle võõrandamiseks üle Volvo Estonia OÜ-le ja saatis 08.04.2009 kostjale I teatise liisingueseme müüki suunamisest. Volvo Estonia OÜ esitas hagejale osutatud teenuste (parkimistasu, vastuvõtutasu) eest arveid kokku summas 473,20 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Liisingueseme realiseerimisest saadud 9000 eurot (käibemaksuta) ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet 11 531,91 eurot (6284,40 + 4179,07 + 595,24 + 473,20) kostja I vastu. Kuna kostjad ei ole hagejale võlgnevust tasunud, siis nõuab hageja kostjatelt solidaarselt 2531,91 euro (11 531,91 – 9000 = 2531,91) väljamõistmist koos lisanduva viivisega liisingulepingus sätestatud määras (0,25% päevas) alates hagi esitamisest kuni põhinõude 1936,67 eurot täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja on esitanud oma nõude põhjendamiseks kohtule koopiad 03.02.2005 liisingulepingust nr 0093940L koos maksegraafiku ja lepingu üldtingimustega, 03.02.2005 liisingueseme üleandmisevastuvõtu aktist, 03.02.2005 käenduslepingutest nr 0093940L, hageja poolt kostjale I saadetud arvetest, 02.02.2009 kostjatele saadetud teatisest lepingute ülesütlemise kohta koos liisingueseme müügiprotseduuriga, 21.12.2009 kostjatele I ja II saadetud nõudest, Volvo Estonia OÜ arvest hagejale koos ja maksekorraldusega arve tasumise kohta, 26.10.2009 müügilepingust ning 31.01.2012 õiendist vara müügi ja nõude arvestuse kohta (tl 22-75). Kostjate I-III vastus hagile (tl 85-87) Kostjad vaidlevad hagile vastu, leides, et liisingueseme turuväärtus oli sõiduki tagastamise ajal kõrgem kui müügihind, millega liisinguese võõrandati. Kuna Scania Eesti AS hinnangul oli liisingueseme turuväärtus suurusjärgus 14 380 eurot, oleks jätkunud liisingueseme võõrandamisel turuhinnaga saadud summast selleks, et rahuldada kõik hageja nõuded kostjate vastu. Kostjad märgivad veel, et hageja nõuab hagis lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele lisanduva viivise väljamõistmist, samas kui viiviste summa maksimummäära ei ole määratletud. Kostjad leiavad, et tulenevalt kohtupraktikast ei tohi viiviste summa kokku ületada põhivõlgnevust. Hageja vastus kostjate I-III vastuväidetele (tl 90-92)

Hageja selgitab, et liisinguese suunati müüki 27.04.2009 hinnaga 17 895,26 eurot. Seoses kehva majandusliku olukorraga aastal 2009 ei õnnestunud kuue kuu vältel sõidukile ostjat leida, mistõttu langetas hageja igakuiselt liisingueseme müügihinda ning võõrandas liisingueseme alles 26.10.2009 hinnaga 9000 eurot (käibemaksuta). Hageja on oma nõude arvestamisel võtnud aluseks liisingueseme võõrandamisest saadud summa, kuna hageja hinnangul on tegemist eseme turuhinnaga. Hageja on seisukohal, et antud juhul on liisingueseme tegelik müügihind võrdsustatav selle tagastamisaegse turuväärtusega ehk reaalse hinnaga, mis eseme eest saadi. Hageja rõhutab, et kostjatel oli võimalus aktiivselt osaleda võõrandamisprotsessis ning pakkuda omalt poolt sobiva hinnaga ostja, kuid kostjad ei kasutanud seda võimalust. Kui kostjad leiavad, et liisingueseme turuväärtus oli selle tagastamise hetkel kõrgem kui hageja esitatud tõendid kinnitavad, siis on kostjatel võimalik seda tõendada. Hageja lisas vastusele 15.10.2009 müügiarve ja selle tasumist tõendava maksekorralduse (tl 96-97). 11.10.2012, 18.02.2013 ja 27.03.2013 kohtuistung (tl 107-108, 132, 143-144) Hageja esindaja selgituse kohaselt jääb hageja oma nõude juurde. Vaidlus on liisingueseme tagastamisaegse turuväärtuse ja selle üle, kas kostjal IV on kohustused hageja ees arvestades hageja poolt väidetavalt kostjale IV saadetud elektronkirja. Kuna hageja on tõendanud, et liisingulepingust ja käenduslepingutest tulenevad kohustused on endiselt täitmata, siis tuleb hagi rahuldada kõigi kostjate suhtes. Hageja on võlgnevuse arvutamisel arvestanud liisingueseme turuväärtust, mida peegeldab liisingueseme müügihind, mis on kujunenud avaliku müügi käigus, vabaturu tingimustes nõudluse ja pakkumise tulemusena. Kostjate II ja III esitatud elektronkiri ei tõenda vaidlusaluse liisingueseme turuväärtust. Kostjate II-III esindaja selgituse kohaselt jäävad kostjad oma vastuväidete juurde, et liisingueseme väärtusena selle tagastamise ajal ei saa käsitada sõiduki müügihinda. Lähtuda tuleb liisingueseme müüki suunamise hinnast, mis on 17 895 eurot. Arvestades liisingulepingust tulenevat hageja nõuet 11 531,91 eurot, on see sõiduki väärtusega kaetud. Kostjad on esitanud kohtule ka Scania Eesti AS hinnangu, mille kohaselt võis liisingueseme turuväärtus olla suurusjärgus 14 380 eurot. Kui võtta sõiduki väärtuse määramisel aluseks 14 380 eurot, ka siis on hageja nõue liisingueseme väärtust arvestades kaetud. Hageja ise on 2009. aasta lõpus OÜ-le Kevoral kinnitanud, et vaidlusaluse liisingulepinguga seoses ei ole täitmata nõudeid. Seega on hageja lugenud nõuded kaetuks sõiduki väärtusega. Kostja IV esindaja selgituse kohaselt on hageja kostjat teavitanud sellest, et liisingulepingust tulenevaid nõudeid üleval ei ole. Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus

6.Hagi on esitatud liisingulepingu üldtingimuste (tl 28-33) p 7.3 ja VÕS § 367 alusel. Üldtingimuste p 7.3 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses liisingulepingu üles ütlemisega. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (VÕS § 367 lg 2). Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 näeb ette, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on arvestanud oma nõude kostjate vastu liisingueseme jääkmaksumuse ning enne ülesütlemist võlgnetavate liisingumaksete ja ülesütlemisest tingitud lisakulude summana. Seejuures on hageja lugenud liisingueseme jääkmaksumuseks selle omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi. Selliselt vastab hageja arvestus põhimõtteliselt VÕS § 367 lg-tele 1, 2 ja 4. Lähtudes VÕS § 367 lgst 3 tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt liisingueseme omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud liisingueseme väärtusega hagejale tagastamise ajal.

7.Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel, kusjuures asja materjalidest ei nähtu, millal liisinguese hagejale tagastati (teada on liisingulepingu ülesütlemise aeg 26.03.2009 ja liisingueseme müüki suunamise aeg 27.04.2009). Hageja on seisukohal, et liisingueseme turuväärtus selgus müügiprotsessi käigus ja seetõttu tuleb liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel pidada hilisemat müügihinda, so 9000 eurot. Hageja hinnangul toimus sõiduki müük vabaturu tingimustes ning hageja tegi kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kostjad II ja III lähtuvad liisingeseme väärtuse määramisel selle müükipaneku hinnast 27.04.2009 seisuga, so summast 17 895,26 eurot. Riigikohus on leidnud (3-2-1-33-08 p 18), et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt (hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest) eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Üldtingimuste p 3.7 kohaselt (tl 29) kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Üldtingimuste p 7.4.1 järgi (tl 33) kui liisingueseme võõrandamisest saadav summa ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Seega erinevalt VÕS § 367 lg-st 3 nähtub hageja tüüptingimustest, et liisinguvõtja kohustus hüvitada kahju/puudujääv osa on sõltuvuses ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (3-2-1-33-08 p 17 ja 3-2-1-52-11 p 15). Kohus leiab, et hageja üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 on tüüptingimustena vastavas osas teist poolt ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised, mistõttu tuleb hageja hüvitusnõude arvestamisel lähtuda VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal. Kohtule ei ole esitatud liisingueseme hindamisakti selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Samas nähtub asja materjalidest, et liisinguese suunati hageja poolt müüki 27.04.2009 alghinnaga 17 895,26 eurot (tl 91). Eelduslikult oli hagejale, kui liisinguandjale teada liisingueseme seisukord selle üleandmisel, mistõttu on hageja kohtu hinnangul arvestanud ja hinnanud konkreetse liisingueseme seisundit, mh selle väärtust vähendada ja suurendada võivaid asjaolusid. Eeltoodu põhjal saab järeldada, et hageja pani liisingueseme müüki eeldatava turuhinnaga. Hageja ise ei ole kohtumenetluses väitnud, et liisingueseme tegelik väärtus oli selle temale tagastamise ajal madalam 17 895,26 eurost (müüki pandud hinnast). Hageja on kinnitanud, et esialgset müügihinda alandati igakuiselt, seega kuuel korral. Asjas puuduvad aga andmed selle kohta, et hageja oleks põhivõlgnikku ja käendajaid teavitanud liisingueseme müügihinna alandamisest. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-77-08 p 16), et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Kuna hageja oma teavitamiskohustust täitnud ei ole, siis tuleneb eeltoodust, et hageja on müügiprotseduuri rikkunud ja et kostjaid ei ole tegelikult müügiprotseduuri kaasatud. Ainuüksi liisinguvõtja ja käendajate teadlikkus asjaolust, et pärast liisingueseme tagastamist kuulub see võõrandamisele ja esialgselt määratud hind igakuiselt alandamisele, ei taga põhivõlgnikule ja käendajatele müügiprotsessis osalemise võimalust, rääkimata 5(6)