Hageja: GWTMS(asukoht XXX); Hageja lepinguline esindaja: I K (CdMOÜ XXX); Kostja: osaühing H (registrikood XXX; asukoht XXX); Kostja esindaja: vandeadvokaat Kenno Vilippus (Advokaadibüroo Vilippus Polman Partnerid, Sakala 18, 10141 Tallinn; e-post: [email protected]).
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
osaühing H
vastu kahju hüvitamise
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjalt osaühingult H hageja GWTMS kasuks kahjuhüvitis summas 1558,44 eurot ja kostja poolt tähtaegselt tasumata arvetelt sissenõutavaks muutunud viivis summas 440,56 eurot, so kokku 1999 (tuhat üheksasada üheksakümmend üheksa) eurot. Menetluskulude kindlaksmääramine
Välja mõista kostjalt osaühingult H hageja GWTMS kasuks menetluskulud summas 1476,31 eurot (tuhat nelisada seitsekümmend kuus eurot ja 31 senti). Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja
2-13-245 kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud
1.GW ettevõte TMS(edaspidi hageja) esitas 02.01.2013.a Harju Maakohtusse hagi osaühing H (edaspidi kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes ning 28.01.2013.a hagiavalduse täpsustuse, millede kohaselt on hageja tarninud kostjale perioodil jaanuar-veebruar 2012.a laeva varuosasid kogusummas 17 112,70 euro eest vastavalt kostja poolt esitatud tellimustele, mille alusel on hageja väljastanud kostjale järgmised arved: - Tellimus 1 – order 5-1101, spare parts for SKL engine, MS Atlantic Dream: a) 17.01.2012 esialgne arve nr 2012-0001091 summas 13 835 eurot; b) 27.01.2012 lõplik arve nr 2012-0003359 summas 13 835 eurot; - Tellimus 2 – order 10-1302C, SKL 8VDS 26/20AI-2, MS Atlantic Action – 22.02.2012 arve nr 2012-0003376 summas 3 277,70 eurot. Hageja saatis kostja tellitud laevade varuosad kostja poolt määratud sihtkohta. Kostja ei vaidlustanud hageja poolt esitatud arveid ega esitanud pretensioone ega vastuväiteid tellitud laeva varuosade ja nende kvaliteedi osas. Hageja on täitnud kõik omapoolsed kohustused kostja ees täielikult ja tähtaegselt, kuid kostja viivitas oluluisel määral omapoolsete kohustuste täitmisega ja tekitas sellega hagejale kahju, kuna hageja oli sunnitud kostja mittemaksmise tõttu ostma juristidelt teenuseid kostja võlgnevuse kättesaamiseks. Hageja otsustas kasutada MCS (edaspidi MCS) teenuseid, kes sellistes olukordades on tavaliselt hagejat aidanud ja kes pakub võlgade sissenõudmise teenust üle maailma läbi oma kohalike esinduste erinevates riikides. 09.08.2012.a pöördus MCS esindaja Saksamaal hr GK firmast IPMS (edaspidi IPMS) hageja nimel kostja poole ettepanekuga sõlmida kokku-lepe võlgnevuse osadena tasumiseks, millele kostja vastas samal päeval ettepanekuga, et maksab augusti lõpuks ära võlgnevuse summas 3 277,70 eurot ning ülejäänud võlgnevus summas 6 917,50 eurot makstakse ära 38.nädala jooksul. Selle kostja ettepaneku põhjal hageja oli nõus maksetähtaega pikendama kui hageja kulud kaetakse. Sellest lähtuvalt hr GK muutis hageja nimel pakutud kokkuleppes maksete tähtaegu ja osamaksete suurust ning saatis ettepaneku kostjale. See kokkuleppe projekt võlgnevuse likvideerimiseks kostja poolt sisaldas lisaks põhi-võlgnevusele ka viivise nõuet ja võlgnevuse sissenõudmise menetlusega kaasnevaid kulusid. Kostja teatas, et tema tunnistab võlga ainult esitatud arve 1 ja arve 2 alusel ja kostja enda poolt pakutud tähtaegadel, mitte muid lisanduvaid kulusid seoses tekkinud võlgnevusega. Seega kokkulepe maksetähtaja pikendamiseks poolte vahel jäi sõlmimata. Kuna seisuga 05.09.2012.a hagejale ei olnud laekunud ühtegi summat kostja poolt, pöördus hr GK hageja nimel Eesti õigusbüroo CdMOÜ (edaspidi CdM) poole võlgnevuse välja mõistmiseks Eestis kohtu kaudu. CdM tutvus selle nõudega asja materjalidega ja esitas korduvalt maksenõude koos lisadokumentidega kostjale. 13.09.2012.a saatis CdM kostjale hageja nimel nõude tähitud kirjana ja e-postiga ning andis kostjale võimaluse vabatahtlikult likvideerida võlgnevus hiljemalt 21.09.2012.a. Kostja sai e-kirja kätte 13.09.2012.a ning vastas sellele 14.09.2012.a, et võlguolev summa on makstud, keeldudes tasumast viiviseid ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulusid. CdM saatis 19.09.2012.a kostjale uue kirja koos õigusliku põhjendusega viiviste ja võlgnevuse sissenõudmiseks kulude maksmise nõudega. Sellele vaatamata kostja keeldus viiviseid ja neid kulusid hüvitamast hagejale. Hageja sai kostjalt osa võlgnevuse põhisummast 317,50 eurot 11.09.2012.a ja ülejäänud võlgnevuse põhisumma alles 17.09.2012.a. Seega arvest 1 ja arvest 2 tulenevad nõuded tasuti alles peale hageja poolt tellitud juristide sekkumist umbes pool aastat hiljem kui poolte vahel oli kokku lepitud. Hageja leiab, et kostja selline käitumine ja arvete niivõrd hiline maksmine ei ole kooskõlas heas usus tegutsemise põhimõttega ja kehtiva õigusega ning
2-13-245 seetõttu tahab hageja kasutada seaduses sätestatud õigus-kaitsevahendeid, milleks on muuhulgas kohustuse rikkumisega kaasnenud kahju hüvitamise ja viivise nõudmise õigus. Hageja palub kostjalt välja mõista viivised tähtaegselt tasumata arvetelt summas 440,56 eurot, võlgnevuse sissenõudmise käigus tekkinud kulud summas 1 558,44 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda (tl 1-7, 38-40).
2.Hageja jääb oma 13.03.2013.a seisukohas selle juurde, et hageja poolt kantud kulud võlgade sissenõudmiseks asjaolusid arvestades on olnud mõistlikud. Hageja on väike ettevõtte, millel on minimaalne arv töötajaid ja mille töötajate hulgas ei ole koosseisulisi juriste, kes tegeleksid võlgade sissenõudmisega hageja nimel. Hageja ei ole spetsialiseerunud ettevõte võlgade sissenõudmisele ja hagejal ei olnud kohustust võtta riski, mis tekib võlgnevuse sissenõudmisel ja sellele järgnenud juriidilises menetluses arvestades kostja vähest koostööd lepingupartneriga võlgnevuse likvideerimisel. Ei ole tõene kostja väide, et kostja informeeris hagejat lubadusest tasuda võlg 38. nädalal enne seda, kui hageja esindajad polnud teinud ühtegi toimingut. Samuti ei vasta tõele asjaolu, et kostja pidas kinni antud lubadusest maksta augusti lõpuks 3277,70 eurot. Pooltevaheline kokkulepe maksetähtaja pikendamiseks jäi sõlmimata, kuid hageja siiski eeldas kostjalt vähemalt kostja enda lubaduse täitmist teha võlgnevuse osaline kustutamine 2012.a. augusti lõpuks. Kostja seda makset ei teinud nagu ta ise lubas. 04.09.2012 saatis hageja esindaja hr. GK kostjale meeldetuletuse. Lisaks hoiatati kostjat, et nimetatud summa mittetasumine 05.09.2012 toob kaasa nõude esitamise kohtu kaudu. Samal päeval teatas kostja, et tal puudub info hageja esindaja kontaktide kohta, mis ei võimalda kostjal suhelda hr. GK. Selline kostja käitumine peale korduvat e-kirjavahetust hr. GK asja lahendamise vastu ja venitamiseks ei näita kostja head tahet teha hagejaga koostööd võlgnevuse likvideerimisel. Kostja poolne lubaduse rikkumine augusti lõpuks garanteeritud summa mitte maksmisel põhjustaski hageja vajaduse pöörduda Eesti juristide poole. Hageja on kandnud kulusid võlgnevuse sissenõudmiseks arvestades kogu kostja võlgnevust, mis alates võlgnevuse tekkimisest veebruaris 2012.a. kuni augusti alguse seisuni moodustas 10 529,70 eurot - põhivõlgnevus summas 10 195,20 eurot ja viivis summas 334,50 eurot. Lisaks tuleb arvesse võtta hageja asukohta Saksamaal ja kostja asukohta Eestis ning hageja teadmiste puudumist võlgnevuse sissenõudmise menetlusest. Seetõttu peab hageja kantud kulusid võlgnevuse sissenõudmisele professionaalsete teenuste osutajate kaudu mõistlikeks ja vajalikeks kuludeks. Hageja selgitab, et vastavalt CdMOÜ poolt osutatud teenuste aruandele on ajakuluks kokku 12 tundi, kuid osutatud teenuste eest on arve esitatud 10 töötunni eest, s.t. töötundide arv on vähendatud selle ajakulu võrra, mis kulus omavahelise korrespondentsi pidamiseks. 13.09.2012 kirjas on CdMOÜ märkinud oma kuludeks 500 eurot, mille hulka on arvestatud need töötunnid ja tegevused, mis on tehtud kuni selle 13.09.2012 nõudekirja saatmiseni kostjale. Tavapärane ja normaalne praktika on enne hagi esitamist see, et võlgnikule antakse hoiatusena tähtaeg võla maksmiseks enne kohtusse pöördumist. Seega CdMnõudekirjad kostjale olid vajalikud enne hagi esitamist, mida hageja ise teha ei saanud. Ülejäänud töötundide arvestus hõlmab hageja esindaja hilisemat tööd kohtueelsel perioodil 14.09 kuni 24.09.2012 ning suhtlust kostjaga võlamaksete teostamise osas ja tasumata viiviste/kulude sissenõudmiseks. Lisaks on hageja vähendanud võlgnevuse sissenõudmise kulusid 1845,00 eurolt 1558,44 eurole, mis selgelt näitab, et hageja eesmärk ei ole rikastuda kostja arvelt, vaid likvideerida kostja ühepoolse rikkumise negatiivsed tagajärjed. Hageja ei ole oma käitumisega kostjale kuidagi mõista andnud, et ta loobub seaduses sätestatud õiguskaitsevahendite kohaldamisest. Seega kostja ei saanud eeldada, et hageja ei kasuta temale seadusega ette nähtud õigust nõuda viivist võlgnevuse likvideerimise niivõrd pikaajalise viivitamise korral. Viivisenõude esitamine ei piira hageja õigust nõuda kahju hüvitamist, mida ta on pidanud kandma seoses kostja poolse maksekohustuse rikkumisega ja võlgnevuse
2-13-245 sissenõudmise menetlusega. Hageja palub kohut arvesse võtta, et kostja mitteõigeaegse arvete tasumise tõttu ja pika-aegse võlgnevuse pärast pidi hageja leidma muid rahalisi ressursse oma äritegevuse käigushoidmiseks ja jätkamiseks, mis põhjustasid hagejale ajakulu, probleeme ja ka rahalist kulu seoses krediidi saamisega. Hageja arvates ei ole põhjendatud kostja taotlus viivise vähendamiseks alla seadusega tagatud ulatuse. VÕS § 113 lg 3 ja § 162 alusel on kohtul võimalik vähendada ebamõistlikult suurt viivist. Antud juhul on viivist arvestatud seadusjärgses suuruses ning see ei ole ebaproportsionaalselt suur. Seega tuleks jätta rahuldamata kostja taotlus viivise vähendamiseks alla seadusega tagatud ulatuse. Hageja leiab, et on kohaldanud perioodile pärast 01.07.2012 õiget viivise määra (8%), mille arvestamise aluseks on võetud väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud baasintressimäär suuruses 1 %. (tl 94-99)
3.Hageja 05.04.2013.a täiendava seisukoha kohaselt jääb hageja oma nõude juurde. Hageja palub hagi rahuldada ning määrata kostja poolt hüvitatavaks menetluskulude summas kokku 1 476,31 eurot (tl 104-106). Kostja vastuväited
4.Kostja 04.03.2013.a vastuse kohaselt kostja hagi ei tunnista. Hageja käsitleb oma kahjudena muuhulgas nn inkassokulusid VÕS § 128 lg 3 mõttes. Kostja leiab, et meeldetuletuskirja kirjutamine käsitletav kahjuna ning hageja nõue 1558,44 eurot tasumiseks ei kuulu rahuldamisele. Kostja juhib tähelepanu, et VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivis VÕS § 94 7%-lises määras ja sellele lisanduv nn „viiteintress“ juba arvestab võlausaldajale tekitatud kulude hüvitamist. Juhul, kui kohus peaks kaaluma lisaks viivisele ka hagis kirjeldatud kahju väljamõistmist, peaks olema tõendatud kahju viivist ületavas määras. Kostja viitab ka sellele, et tasu meeldetuletuskirjade kirjutamise eest kahjuna ei olnud talle ette nähtav. Tal ei olnud võimalik lepingu sõlmimise hetkel arvestada riskiga, et lisaks võimalikule viivisintressile peab kostja arvestama teenuse ostmisega kindlaksmääramata summas meeldetuletuskirjade kirjutamise eest. Kui kohus peab vajalikuks hinnata väidetavat kahju sisuliselt, leiab kostja, et kirjeldatud kulud ei ole mõistlikud. Kulud oleksid õigustatud näiteks, kui küsimus oleks õiguslikult või faktiliselt keerukas. Kostjale kirjutatud kirjade sisu ei ole keerukas, et vajaks eriteadmisi. Kostjale kirjutatud meeldetuletusi võib koostada ilma eriteadmisteta. Kostja leiab, et IPMS arvest nr 598 hagejale ei selgu, miks on kulunud osutatavale teenusele nii suur summa. Arvest ei selgu, mida konkreetselt on teenuse osutamise raames tehtud. Kindlasti ei kuulu viivisnõude kindlakstegemine sellise kulu hulka mida peaks hüvitama kostja (arve 1 rida). Võlausaldaja peaks oma nõude suurusest olema ise teadlik ning selle arvutamine ei tohiks ühelegi isikule, saati siis veel majandus-kutsetegevuses tegutsevale isikule olla üle jõu käiv. Samuti ei tohiks hageja poolt palgatud isikute omavaheline suhtlemine („kirjavahetus Tallinna advokaadiga“, arve 3. rida) tasustatav kostja poolt. Samuti ei peaks kostja olema vastutav kompromisslepingu projekti koostamise eest (arve 4 rida) olukorras, kus kostja ei ole mõista andnud, et ta oleks kompromissiga nõus. Kui kostja oleks oma lubaduste vastaselt pahauskselt kompromissist siiski loobunud, võiks kõne alla tulla lepinguprojekti koostamisele kulutatud aja hüvitamine. Muu kirjavahetus võlgnikuga (arve 2) kuulub nn üldise eluriski alla. Selgusetu on ka arves loetletud kuluridade eraldi hind, toodud on välja vaid üldine maksumus. Samuti on selgusetu, kes selle teenuse on osutanud. Kas Honkongi ettevõte IMS summas 596,33 eurot nagu väidab hageja 13.09 meeldetuletuses või IPMSHamburgist 595 eurot eest nagu näib viitavat hagiavalduse lisas 9 toodud arve. Kostja ei pea põhjendatuks hageja kulusid CdMOÜ teenustele. Asjakohane on ajakulu dokumentidega tutvumisele 1,5h ja nõudekirjade väljasaatmisele 1h ulatuses. Kirjeldatud tegevuste aruanne ei tundu aga kuigi usutav. Kui aruande järgi moodustavad tegevused, kuni esimese 13.09 meeldetuletuskirja lõpliku saatmiseni ajakuluks kokku 8,5 tundi ehk 8,5h * 125 eurot = 1062,5 eurot, siis 13.09 kirjas mainib hageja CdMkuludena vaid 500 eurot. Edasiselt, kuigi muid toiminguid peale kirjade väljasaatmist võlgniku suhtes ei tehtud, on hageja kulud
2-13-245 disproportsionaalselt tehtud tööga kasvanud hagis nõutavale 1558-le eurole, kuigi välja nõutavad kulud on käsitletavad peale põhisumma makse tegemist kostja poolt 14.09. „väljanõudmiskulude väljanõudmiskuludena“ ning seega mitte VÕS § 128 lg 3 kahjudena. Kostja eitab ka seda nagu oleks tema poolne võla tasumine toimunud hageja esindajate, sealhulgas CdM13.09. kirja või muu tegevuse tagajärjel. Kostja informeeris hagejat juba 09.08.2012, et ta saab tasuda 38. nädalal ning pidas sellest tähtajast kinni. Kostja esitab vastuväite viivise nõudele tulenevalt VÕS § 6 lg 2. Sellest et hageja nõuab VÕS § 113 1 alusel VÕS § 94 sätestatud viivist, sai kostja teada alles hageja esindaja CdMOÜ 13.09.2012 kirjast. Hageja ei ole kasutanud oma õigust nõuda viivist heauskselt. Eelnevalt, kui pooled suhtlesid võla tasumise üle otse, ei nõudnud hageja kostjalt viivist. Hageja käitub vastuoluliselt, esmalt ta ei nõua viivist ja siis poole aasta möödudes nõuab tagantjärgi viivist. Lisaks oleks olnud hea usu kohane oleks olnud kostjat seadusjärgse viivise nõude esitamise eest hoiatada. Kostja eeldas, et võimalik hüvitis maksega hilinemise eest sisaldub hageja marginaalis. Kui hageja oleks teatanud oma viivisenõudest, oleks kostja eraldi pingutanud summa äramaksmiseks varem, et maksta vähem viivist. Kui kohus peaks leidma, et hageja võib siiski tugineda oma õigusele viivist nõuda, siis VÕS § 113 lg 8 alusel ja tuginedes VÕS § 162 lg 1 taotleb kostja viivise vähendamist 50% võrra. Kostja siiski täitis oma põhikohustuse ja on oma maksevõimaluse osas käitunud hageja suhtes ausalt. Kuuekuuline viivitus on küll pikem, kui Euroopa Liidus keskmiselt, kuid mitte ebatavaline. Arvestades VÕS § 94 lg 1 sätestatud keskmist intressi, siis ka vähendatud suuruses viivis katab hageja võimaliku saamata jäänud intressi eeldusel, et hageja ta oleks saamata jäänud summad välja laenanud. Lõpetuseks juhib kostja tähelepanu, et hageja on kohaldanud perioodile peale 1 juulit 2012 väära intressimäära (8%). Kohaldatav intressimäär oli 7,75%. Eeltoodud alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. (tl 87-89)
5.Kostja 05.04.2013.a täiendava vastuse kohaselt peaks hagi rahuldamiseks hagimaterjalidest olema näha, et hageja ees seisnud ülesanne oli selline, mida ilma vastava erialase abita lahendatud ei oleks saanud. Kostja ei eita, et õigusteooria käsitleb nn. inkassoteenust võimaliku kahjuna. Kostja vaid juhib tähelepanu, et teenuse kasutamine peab olema põhjendatud. Lisaks, kui ka võimalik kahju esines, siis eelduslikult loetakse võimalikud inkassokulud kaetuks viivisega. Hageja toob inkassoteenust põhjendava erakorralise asjaoluna esile, et hageja asukoht on Saksamaal. Pelgalt hageja asukoha, kui mittesisulise asjaolu tõttu inkassoteenuse kasutamise vajadust põhjendatuks lugeda ei saa. Inkassoteenuste kasutamine ei ole iseenesest keelatud. Kuid kuna antud teenuses ei sisaldunud eriteadmistest tulenevat eesmärgi jaoks vajalikku väärtust, on tegemist hageja aja säästmisele suunatud kuluga mugavusele, mitte kahjuga. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt välja kostja menetluskulud summas 500 eurot. (tl 109-110) Kohtuotsuse põhjendused
6.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos hageja ja kostja täiendavate seisukohtadega ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks, et: - hageja on tarninud kostjale perioodil jaanuar-veebruar 2012.a laeva varuosasid, mille alusel on hageja esitanud kostjale 27.01.2012.a arve nr 2012-0003359 (arve 1) summas 13 835 eurot (tl 10) ning 22.02.2012.a arve nr 2012-0003376 (arve 2) summas 3 277,70 eurot (tl 911); - pooled leppisid kokku, et arved tuleb tasuda 30 päeva jooksul arve väljastamise päevast arvates (tl 12-17); - kostja tasus arve 1 osaliselt ja jättis arve 2 tasumata, mistõttu pärast arvete maksetähtaegade möödumist 23.03.2012 oli kostja võlgnevus 10195,20 eurot;
2-13-245 -
-
09.08.2012 pöördus hageja poolt palgatud inkassofirma MCS esindaja Saksamaal G.K kostja poole; kostja vastas samal päeval, et tasub 3277.70 eurot ära augusti lõpuks ja 6917.60 eurot 38.nädala lõpuks (tl 91-92); 13.09.2012 saatis hageja nimel CdM õigusbüroo (CdM) kostjale nõude, mis sisaldas põhinõuet, viivise nõuet ja võlgnevuse menetlemise kulusid (tl 18-23); Kostja tasus osa põhivõlgnevusest summas 317,50 eurot 11.09.2012.a ning ülejäänud võlgnevuse 17.09.2012.a; 19.09.2012 saatis CdM uue kirja viiviste ja võlgnevuse sissenõudmise kuludega
7.Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda kostja poolt tähtajaks tasumata arvetelt viivist. Selline hageja õigus tuleneb VÕS § 101 lg 1 p 6, 113 lg 1 ja 94 lg 1. Kostja ei ole hageja poolt esitatud viivise arvestuse õigsuse vastu vaielnud. Hageja poolt nõutava võlgnevuse sissenõudmise menetlusega seotud kahjunõude puhul VÕS § 128 p 3 alusel kohus märgib, et johtuvalt VÕS 127 lg 3 peab lepingupool lepingu sõlmimise ajal ette nägema, et temapoolne lepingurikkumine võib teisele poolele kaasa tuua põhjendatud vajaduse selliste kulutuste tegemiseks. Kohus märgib, et kuigi inkassokulude ja kohtuväliste õigusabikulude hüvitamine võib kahju ettenähtavuse kriteeriumist lähtuvalt olla vaieldav, kohus siiski nõustub kostjaga, et võttes arvesse hageja nõude rahvusvahelist iseloomu, st olukorda kus pooled elavad eri riikides, pidi kostja arvestama, et juhul kui ta õigeaegselt ei tasu oma võlgnevust, võib temapoolne lepingurikkumine lisaks viivisenõudele kaasa tuua ka võlgnevuse sissenõudmisega seotud nõudeid, kuna hagejalt kui Saksamaal tegutsevalt tegutsevalt äriühingult ei saa nõuda, et ta peaks ise tundma Eesti võlgade sissenõudmise regulatsiooni ja vastavat seadusandlust. Kohus ei leia ka, et võlausaldaja vastavad kulud peaksid olema kaetud viivisega. VÕS § 113 lg 5 kohaselt kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist.
8.Kohus ei jaga samuti kostja seisukohta, et hageja poolt nõutud inkassokulud ja õigusabikulud enne hagi esitamist ei oleks mõistlikud. Hageja on tõendanud,et inkassokulu 595 eurot on ta kandnud vastavalt IMPS arvele ja selle tasunud (tl 56-60). Samuti on hageja tasunud õigusabi eest enne hagi esitamist 1250 eurot vastavalt lepingulise esindaja arvele ja töö aruandele (tl 26-28). Kostja väited, et arved inkassoteenuse eest ja õigusabi eest oleksid põhjendamatud ja ülepaisutatud on kohtu hinnangul paljasõnalised. VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja oleks võinud inkasso-ja õigusabikuludest tingitud kulusid vältida, kui kostja oleks vähemalt kuni 09.08.2012, so enam kui 5 jooksul tasumisele kuulunud arved hagejale tasunud. Et kostja ei käitunud hageja suhtes heauskselt, näitab asjaolu, et ta ei tasunud võlga hagejale ka 09.08.2012 tema enda poolt lubatud tähtajaks, mis sundis hagejat suurendama oma kulusid ja pöörduma täiendavalt õigusabi saamiseks Eesti õigusbüroo poole. Kohus ei leia samuti, et hagejapoolne viivisenõue oleks hea usu põhimõtte vastane. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-13204 märkinud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb VÕS § 113 kohaselt eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist. Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Kostja nõude kohta vähendada viivist 50 % kohus leiab, et kuna hageja poolt nõutud viivise puhul on tegemist seadusjärgse viivisega, so minimaalsele kahjuhüvitise nõudele vastava viivisega, siis sellise viivise vähendamine ei ole üldjuhul põhjendatud (vt Riigikohtu otsus 14.06.2005 3-2-1-66-05 p 18). Kuigi kostja on hagejale arvetest tuleneva põhivõlgnevuse kohtueelselt tasunud, kohus leiab, et hageja ei ole välja toonud selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis õigustaksid arvete tasumisega viivitamist peaaegu kuue kuu võrra. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
2-13-245
Menetluskulude jaotus
9.TsMS § 405 lg 1 p 3 tulenevalt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub välja mõista kostjalt tõlkekulud 126,31 eurot, riigilõiv 225 eurot ja õigusabi kulud 1125 eurot, so kokku 1476,31 eurot. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. Kooskõlas TsMS § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.