Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
24.05.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-34194
Tsiviilasi
G L hagi AS Betoneks vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 802.20 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.12.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
G L apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja G L (isikukood xxxxxxxx; elukoht xxxxxxxxxxxxx), esindaja Lembit Auväärt Vastustaja/kostja AS Betoneks (registrikood 10226716; asukoht Silikaltsiidi t 5 Tallinnas), esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu
Kohtuistungi toimumise aeg
08.05.2013
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 31.12.2012 otsus tühistada. Saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.20.07.2011 esitas G L (hageja) Harju Maakohtule hagi AS Betoneks (kostja) vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitise ühekordse summana 6369.70 eurot (ajavahemiku 01.07.2010 - 01.08.2011 eest) ning alates 01.08.2011 igakuise hüvitisena 492.50 eurot kuus väljamõistmiseks. Lisaks palus hageja kohustada kostjat indekseerima hüvitist igal aastal Statistikaameti poolt avaldatava tarbijahinna indeksiga.
2.Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal 19.05.2010 järgmised kutsehaigused: lateraalne epikondüliit, leukopeenia, neutropeenia (metallide toksilisest toimest), krooniline mädane bronhiit ning bronhiaalastma (segavorm). Tööandja taotlusel kontrollis seda diagnoosi tervishoiu kvaliteedi ekspertkomisjon. Vastavalt töötervishoiuarsti teatisele põhjustas hageja kutsehaigestumise töö ajavahemikus 1979 - 2010. Sel perioodil töötas hageja järgmiste tööandjate juures: sõjaväeline asutus PK 313 (1979 juulist kuni 16.08.1979), Trust Sevzaptransstroi (27.08.1979 – 31.08.1979), Tallinna Mehhaniseerimisvalitsus, mille õigusjärglaseks on EMET TMV AS (22.10.1979 – 10.06.1981) ning kostja ja viimase õiguseellased Majaehituskombinaat, Tallinna Elamuehituskombinaat ja AS Elamu (21.06.1981 – 31.03.2009). Kostja ja kostja õiguseellaste juures töötas hageja keevitajana, teiste nimetatud tööandjate juures elektrikeevitajana. Tööleping kostjaga lõppes hageja koondamise tõttu.
3.Hageja leidis, et esimesed kaks loetletud töökohtadest tuleb kutsehaiguse tekkimise ja arengu arvestusest välja jätta, kuna seal töötas ta vaid mõned päevad. Tallinna Mehhaniseerimisvalitsuses, mille õigusjärglaseks on EMET TMV AS (registrikood 10238808), töötas hageja 593 päeva. Kostja ja tema õiguseellaste juures töötas hageja 10 135 päeva. Kokku on tervistkahjustav töö kestnud seega 10 728 päeva, millest kostjale ja tema õiguseellastele langeb proportsionaalselt 94,47% ja EMET TMV AS-i õiguseellasele 5,53%. Arstlik ekspertkomisjon tuvastas 01.07.2010, et hagejal on kutsehaigusest põhjustatud töövõimekaotus 50%, üldhaigestumisest on töövõimekaotuse protsent 80 ja üldse on töövõime kaotuse protsent 90. Hagejale määrati 01.08.2010 töövõimetuspension 3966 krooni, millest kutsehaigustest põhjustatud töövõimetuspension moodustab 2203 krooni. Pensionisummad ei ole seni muutunud.
4.Hageja hinnangul seisneb kostja õigusvastane tegu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lõike 1 punkti 2 tähenduses hagejale tervisekahjustuse tekitamises. Kutsehaigused on põhjustatud (vastavalt kutsehaigestumise raportile) järgmiste töökeskkonnategurite tõttu: tööstustolm, keevitusaerosoolid, korduvad ühetaolised tööliigutused. Hageja saadeti 27-
aastase töötamise kestel kostja poolt arstlikku kontrolli vaid kahel korral, ka siis 4-aastase vahe järel. Kuni 1992. aastal töötas hageja elektrikeevitajana ja kontaktkeevitajana Lasnamäel asunud tsehhis. Keevituskohad olid seal üksteisest eraldatud ja igal kohal oli oma ventilatsioon. Iga-aastast puhkust anti nagu keevitajale ette nähtud, sealhulgas nädal lisapuhkust. Alates 1992. aastast töötas hageja Männikul asuvas kostja tsehhis aadressil Silikatsiidi t 5. Selles tsehhis puudus ventilatsioon. Palju tuli keevitada tsingisisaldusega metalle, mille käigus tekkis suus magus maitse, eraldus ka valget suitsu. Keevitust teostasid tööruumis korraga 3 – 5 töötajat. Kuna ventilatsioon puudus, oli töötajatel sageli halb olla, esines juuste väljalangemist. Kostja ei taganud tööandjana töötajale isikukaitsevahendite kasutamist. Nõuti üksnes kiivri kandmist. Ventilatsiooni ja isikukaitsevahendite puudumine hingamisteede kaitseks põhjustasid hageja arvates hingamisteede haigused ja ilmselt ka neutropreemia. Kostja on rikkunud ka mitmeid kantserogeensete ja mutageensete kemikaalide käitlemisele esitatavaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid (kehtestatud Vabariigi Valitsuse (VV) 15.12.2005 määrusega nr 308). Teiseks tuli hagejal töö käigus pidevalt teisaldada raskusi, sealhulgas naistele ettenähtud normidest suuremaid raskusi. See on hageja hinnangul põhjustanud ülekoormustõve (lateraalne epikondüliit). Kolmandaks ei toimunud töökohal töötervishoiu alast instruktaaži, mistõttu ei osanud hageja hinnata kutsehaiguste tekkimise riske.
5.Hageja ei teadnud, et tema veres on palju metallijääke, sest asutuses puudus meditsiiniline järelevalve. Lihtsate analüüside põhjal olnuks näha hageja tervise halvenemine juba 1997. aastal. Männikul asuvas tsehhis töötades ei võimaldatud kostja hagejale ka keevitajale ette nähtud lisapuhkust.
6.Seega on kostja on kogu kõnesoleva perioodi (21.06.1981 – 31.03.2009) jooksul rikkunud töölepingust tulenevat kohustust tagada töötajale tervislikud töötingimused, mis väldivad kutsehaigusesse haigestumist. Kostjal oli kohustus teha riskianalüüs ohuteguritele, mis põhjustasid kutsehaiguste tekkimise ja progresseerumise. Selliseid analüüse on kostja ettevõttes teostama hakatud alles pärast töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) jõustumist. Needki analüüsid on olnud puudulikud. Samuti ei käsitletud kostja poolt toimunud töökaitse instrueerimistel töötervishoiu probleeme ning arstlik kontroll ei vastanud nõuetele. Kostjal puudusid üldse ettevõttesisesed vastavad normatiivaktid (töö sisekorra eeskirjad, töötervishoiualase töö organiseerimise põhimäärus, tsehhi sanitaartehnilise seisukorra pass) või ei käsitletud nendes töötervishoiu probleeme nõuetekohaselt. Kostja administratsioon ei teostanud järelevalvet töötervishoiu nõuete täitmise üle ning tööpäeval ei olnud ette nähtud profülaktilisi pause.
7.Hagejale tekkinud kahju seisneb tervisekahjustuse tagajärjel saamata jäänud sissetulekus ja tervisekahjustusest tingitud ravikuludes. Kahju suurus on välja arvestatud tsiviilkoodeksi (TsK) alusel koostatud VV 01.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud nn ajutise korra alusel. Nimetatud kord on küll kaotanud kehtivuse, kuid kannab VÕS-is kehtivat kahju hüvitamise eesmärki. Hageja arvestuste kohaselt oli tema keskmise kuupalga suuruseks 20 244.56 krooni. Kuna kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus on 50%, on brutohüvitise suuruseks 10 122.28 krooni kuus. Sellest summast tuleb maha arvutada hageja määratud töövõimetuspension 2203 krooni. Netohüvitiseks jääb seega 7919.28 krooni (10122.28-2203), millest kostja peaks vastavalt eelpool esitatud proportsioonidele tasuma 94,47% (478.15 eurot) ning EMET TMV AS 5,53% (27.98 eurot). Hüvitist tuleb alates 01.30.2011 indekseerida indeksiga 1,03. Seega on kostja poolt makstava hüvitise suuruseks 429.50 eurot kuus. Eeltoodud arvestustest lähtudes on kostjalt ajavahemiku 01.07.2010 – 01.03.2011 eest nõutava hüvitise suurus 3897.20 eurot (8*478.15) ja ajavahemiku 01.03.2011 – 01.08.2011 eest nõutava hüvitise suurus 2462.50 eurot (5*492.50), nimetatud perioodide peale kokku 6369.70 eurot.
8.Kostja õigusvastase teo ja hageja püsiva töövõimetuse (kahju) vahel esineb põhjuslik seos, mis väljendub selles, et hageja püsiva töövõimetuse põhjuseks on kutsehaigus. Kausaalahela vallandajaks on kostja poolt tööohutust tagavate ohutusnormide laias ulatuses järgimata jätmine hoolimata õiguskaitseorganite ettekirjutustest. Kostja tegu on ka süüline. Kostja on pannud õigusvastase teo toime raske hooletusega VÕS § 1050 lõike 1 ja § 104 lõike 4 tähenduses.
9.Alternatiivselt leidis hageja, et hagi tuleks rahuldada kostjapoolsest lepingurikkumisest tulenevalt. Kostja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, mille kohaselt pidi kostja kindlustama hagejale ohutud töötingimused, tekitades rikkumisega hagejale kahju. Rikkumine väljendus kostjale kohustuslike tööohutusnormide rikkumises. Vääramatut jõudu VÕS § 103 mõistes, mis välistaks kostja vastutuse, ei esinenud. Hageja kahju väljendub eelkõige saamata jäänud tulus VÕS § 128 lõike 4 mõttes, samuti ravikuludes VÕS § 128 lõike 3 alusel. Põhjusliku seose osas jäi hageja eelnevalt esitatud seisukohtade juurde (kahju ja kostjapoolse kohustuse rikkumise vahel esineb põhjuslik seos VÕS § 127 lõike 4 mõttes). Kostja vastuväited
10.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.
11.Kahju hüvitamise eeldused ei ole perioodi 1981 – 2002 ega ka perioodi 2002 – 2009 osas täidetud. Esiteks puudub kostja kui tööandja õigusvastane käitumine või töölepingu rikkumine. Asjaolu, et hagejal on (väidetavalt) välja kujunenud kutsehaigus, ei tähenda automaatselt seda, et kostja kui tööandja on käitunud õigusvastaselt ning et kostja poolt loodud töötingimused olid vastuolus kehtivate õigusaktide, normide jms-ga. Ka õigusaktidele ja normidele vastavate töötingimuste puhul ei ole alati võimalik kahju ja ohtusid tervisele välistada. Seda peab isik arvestama juba elukutse ja töö valikul. Peamised ohutegurid hageja töökohal (tolm, kemikaalid) on jäänud läbi aegade samaks. Kõik hageja tööga seotud riskid olid talle algusest peale teada.
12.Teiseks ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist. Hageja on väidetavalt hüvitamisele kuuluva kahju ja selle suuruse kindlakstegemisel lähtunud valedest õigusaktidest. Hageja ei ole tõendanud temal esineva kahju suurust ning on jätnud arvestamata kahjuhüvitist vähendavad asjaolud. Hageja on kahjuhüvitise väljaarvutamisel vääralt lähtunud VV kinnitatud ajutisest korrast. Ajutine kord kehtis ajavahemikus 10.06.1992 – 01.07.2002. Edasi tuleb kahjuhüvitise määramisel lähtuda VÕS-ist. Hageja püsivat töövõimetust ei ole kindlaks tehtud tagasiulatuvalt. Hagiavaldusest nähtuvalt on püsiva töövõimetuse tekkimise ajaks 31.05.2010. Tähendust ei oma see, et väidetav kutsehaigus kujunes välja ajavahemikus 1979 – 2009. Kutsehaiguse väljakujunemise ja püsiva töövõimetuse tekkimise aeg ei ole samatähenduslikud mõisted. Kuni hageja ei ole selgitanud ja tõendanud, milline ja kui suur kahju tal alates püsiva töövõimetuse tekkimisest on tekkinud, ei ole kostjal võimalik esitada ka täpsemaid seisukohti ning arvestusi kahju vähendavate asjaolude osas. Kostja siiski märkis, et hageja ei ole esitatud asjaoludest nähtuvalt täielikult töövõimetu ning kogu püsiv töövõimetus ei ole põhjustatud väidetavast kutsehaigusest. Lisaks ei ole ka tõendatud, et väidetav kutsehaigus kujunes välja üksnes kostja juures töötades. Asja lahendamisel tuleb kindlaks teha ka see, mil määral mõjutas kutsehaiguse kujunemist töötamine EMET TMV AS-is. Juhul, kui hageja leiab, et olulisem osa oli töötamisel kostja juures, peab ta seda tõendama. Hageja ei ole aga esitanud andmeid selle kohta, millised olid töötingimused EMET TMV AS-is ja kas need olid kooskõlas õigusaktides sätestatuga.
13.Kolmandaks ei ole hageja tõendanud, et esineb põhjuslik seos kostja väidetava õigusvastase käitumise ja hagejal väidetava kahju tekkimise vahel. Kostja vaidlustas hagejal diagnoositud haiguste kvalifitseerimise kutsehaigusena. Hageja poolt kohtule esitatud andmetest ei nähtu haiguste kui kutsehaiguste kvalifitseerimise põhjused ega see, kas on uuritud, mis oli haiguste tekkepõhjuseks ja kas haigus võis tekkida ka muul põhjusel. Seni, kuni vastavaid andmeid ei ole esitatud, ei saa lugeda tõendatuks hagejal kutsehaiguse esinemist. Hageja peab tõendama, et temal diagnoositud haigused on kvalifitseeritud õigesti kutsehaigusena. Kuivõrd haiguste diagnoosimine ja kvalifitseerimine kutsehaigusena on eriteadmisi nõudev tegevus, tuleks kostja hinnangul kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293 lõiget 1 ja § 301. Mitte ükski hageja poolt hagile lisatud arstlikust dokumendist nendele nõuetele ei vasta.
14.Kostja hinnangul puudub tal ka süü. Hageja on ise süüdi püsiva töövõimetuse tekkimises. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et hageja on tööandja eest varjanud temal esinevaid probleeme juba vähemalt alates 1997. aastast ja on seega teadlikult ning tahtlikult jätkanud temale sobimatutes (kuigi normidele vastavates) töötingimustes töötamist üle 10 aasta ning seega ise endale kahju põhjustanud. Ei saa rääkida tööandja süüst (hooletusest), kui tööandja täidab õigusaktidest tulenevaid kohustusi tavapärase hoolega ega ole isegi teadlik töötajal esinevatest terviseprobleemidest. Hageja on teadlikult, tahtlikult, süstemaatiliselt ja pikaajaliselt varjanud tööandja eest temal esinevaid terviseprobleeme. Isegi kui kõik muud kahju hüvitamise eeldused (kostja õigusvastane käitumine, kahju ja põhjuslik seos) oleksid täidetud, oleks kahju hüvitamine ülalmärgitut arvestades välistatud seetõttu, et hageja püsiv töövõimetus on tekkinud täielikult tema enda süü tõttu. Seega sellisel juhul tuleks kahjuhüvitist vähendada vähemalt 90% võrra või muus kohtu poolt õiglaseks peetud ulatuses.
15.Vastuseks hagejale leidis kostja, et kostja ja tema õiguseellased täitsid perioodil 26.06.1981 – 25.07.1999 töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Hilisema perioodi kohta märkis kostja, et keevitamise puhul ei ole reeglina eraldi hingamiskaitsevahendite kasutamine tarvilik, hageja ei töötanud kostja juures keevitajana klassikalises mõistes (see on keevitustööde teostamine igal tööpäeval 8h), hageja tööülesannete hulka ei kuulunud vaske ja/või niklit sisaldavate materjalide keevitamine. Esimese astme kohtu otsus
16.31.12.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda.
17.Alates 26.06.1999 kehtiva TTOS § 23 lõike 1 esimese lause järgi on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Põhimõtteliselt sarnaselt on Riigikohus sisustanud kutsehaiguse mõistet ka varem, leides, et kutsehaigus on haigus, mis võib tekkida teatud kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste tagajärjel (vt nr Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4599). Kutsehaigus on oma olemuselt tervisekahjustus.
18.VÕS jõustus 01.07.2002. Kostja tegevus, millega väidetavalt põhjustati hagejale kahju, on hagiavaldusest lähtuvalt aset leidnud nii enne kehtiva VÕS-i jõustumist kui pärast seda. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lõike 1 ja § 22 lõike 1 alusel tuleb hageja nõuet praeguses vaidluses kvalifitseerida nii VÕS-i sätete alusel kui TsK normidest lähtudes.
19.Enne 01.07.2002 käsitleti tööandja tegevusest põhjustatud tervisekahjustuse nõudeid deliktiõiguslike nõuetena (TsK § 448). Kahju hüvitamise eelduseks olid TsK § 448
lõigetest 1 ja 2 tulenevalt kahju tekitaja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine kannatanul, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel. Tervisekahju hüvitamise erisätted kahju hüvitamise nõude eelduste osas erisusi ette ei näinud, küll aga täpsustasid nõutava hüvitise suurust (nt TsK § 464 lg 1). TsK § 448 normide rakendamise puhul pidi kannatanu tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise (muu hulgas töökaitsenormide rikkumise), kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-114-02, p 12, või lahend nr 3-2-1-117-08, p-d 11-12). Süü puudumine oli TsK § 448 lõike 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada. 07.12.2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11 tehtud otsuses (p 10) on Riigikohus otsustanud kergendada kannatanu tõendamiskoormist teo õigusvastasuse tuvastamisel kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise hagi puhul (muutes senist praktikat). Viidatud lahendist tuleneb, et kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Kui tööandja ei järginud tööohutuse nõudeid, saab ta TsK § 448 lõike 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Eelnimetatud seisukohti tuleb silmas pidada ka käesoleva asja lahendamisel.
20.Alates VÕS-i jõustumisest 01.07.2002 võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja erinevalt tsiviilkoodeksist VÕS § 1044 lõike 3 järgi valida, kas ta tugineb nõude esitamisel lepingu rikkumisele (VÕS § 115 lõikele 1) või tööandja õigusvastasele teole (VÕS §-le 1043). VÕS § 1044 lõike 1 kohaselt ei välista ega piira pärast 01.07.2002 õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kohaldamine kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist lepingulise kohustuse (nt töölepinguseaduse (TLS) §-d 48 ja 49) rikkumise tõttu. Vastavate nõuete rahuldamise eeldused on küll erinevad (vt nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12, või juba ülalviidatud lahend nr 3-2-1-117-08, p 15).
21.Sarnaselt TsK-is sätestatule peab ka VÕS-i järgi deliktilise üldvastutuse korral lisaks põhjuslikule seosele (VÕS § 127 lõige 4) ja õigusvastasusele (VÕS § 1045 lõige 1) olema kostja süüdi hagejale kahju põhjustamises (VÕS § 1050). Kohus märkis, et niivõrd, kui kostjale etteheidetav käitumine seisneb tegevuses (mitte tegevusetuses), mis põhjustas vahetult VÕS § 1045 lõike 1 punktis 2 nimetatud õigushüve kahjustamise, tuleks kostja tegusid iseenesest lugeda õigusvastaseks (nn tagajärje õigusvastasuse teooria) ning muid asjaolusid (kaitsenormi rikkumist) ei ole vaja õigusvastasuse tuvastamiseks kontrollida. Vastavalt VÕS § 1050 lõikele 1 eeldatakse kahju tekitaja süüd. Kostja ei vastuta kutsehaigusega hagejale tekitatud kahju eest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lõikes 2 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise. Töölepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet tuleks kvalifitseerida VÕS §-st 115 lähtuvalt, mis võimaldab võlausaldajal kohustuse rikkumise korral nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta (VÕS § 103) või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
22.Lähtudes hageja taotlustest kontrollis kohus esmalt nõude rahuldamise võimalusi tööandja õigusvastasele teole (deliktile) tuginevalt. TsMS § 442 lõike 8 neljandast lausest tulenevalt ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teisi alternatiivseid nõudeid lahendis käsitlema.
23.Nagu kohus juba eelpool märkis, olid kahju hüvitamise eelduseks TsK § 448 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt kahju tekitaja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine kannatanul, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel. VÕS
53.ptk 1. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on 1) objektiivne teokoosseis, 2) õigusvastasus ja 3) süü. Loetletud elementide olemasolu tuvastamine toimub etapiviisiliselt, eespoolnimetatud järjekorras. Juhul, kui ei ole täidetud objektiivne teokoosseis, puudub vajadus hinnangu andmiseks õigusvastasuse ja süü osas jne (vt VÕS III. 8. ja 10. osa (§-d 619-916 ja 1005-1067). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2009, lk 630-631).
24.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hagejal on 19.05.2010 diagnoositud järgmised haigused: lateraalne epikondüliit (paremal käel), leukopeenia (täpsemalt neutropeenia), krooniline mädane bronhiit ning bronhiaalastma. Samuti ei ole asjas vaidlust selles, et ajavahemikus 21.06.1981 – 31.03.2009 töötas hageja kostja ja tema õiguseellaste juures (küll on vaidlus selles, millisel perioodil täitis hageja keevitaja tööülesandeid). Muude õiguslikku tähtsust omavate asjaolude osas on pooltel sisuline vaidlus.
25.Eeltoodust johtuvalt tuleb nii TsK kui VÕS-i osundatud normide kohaldamisel esmalt tuvastada kahju tekkimine (kannatanul), mis on põhjuslikus seoses kostja (õigusvastase) teoga. Selleks on eeskätt vaja analüüsida, kas kostjapoolne tegu või tegevusetus on toonud kaasa kahjuliku tagajärje (kahju tekkimise hagejal). Nimetatud põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb kontrollida, kas kostjale etteheidetava teo ärajäämise tagajärjel oleks jäänud ära kahjuliku tagajärje tekkimine hagejal (nn elimineerimise meetod), juhul, kui ette heidetakse tegevusetust, tuleb hinnata aga seda, kas hageja poolt soovitud kostja tegutsemise korral oleks kahju tekkinud (nn asendusmeetod). Seejuures peaks kostjal lasuma kohustus teatava teo tegemiseks, mis oleks kahjuliku tagajärje ära hoidnud või selle tagajärgi leevendanud. Käesoleval juhul tuleb seega tuvastada seos kostja teo või tegevusetuse ning hageja tervisekahjustuse vahel. Põhjuslik seos ei pea seejuures olema alati vahetu (tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg). Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-149-05, p 13).
26.Kohtu hinnangul ei ole asjas piisavalt tõendeid järeldamaks, et hageja tervisekahjustus (ehk diagnoositud haigused) oleks seotud tema töö ja kutsega. Kõik hagejal diagnoositud haigused võivad vastavalt TTOS § 23 lõikele 1 ja selle alusel Sotsiaalministri 09.05.2005 määrusega nr 66 kehtestatud kutsehaiguste loetelule põhimõtteliselt olla kutsehaigused. Samas ei ole kohus veendunud, et haigused on põhjustatud töökeskkonna ohuteguritest või töö laadist. Kostja on oma vastuväidetes põhjendatult märkinud, et haiguste diagnoosimine ja kvalifitseerimine kutsehaigusena nõuab eriteadmisi. Eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamine on tsiviilkohtumenetluses võimalik eksperdiarvamuse või eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse (kui dokumentaalse tõendi) abil (TsMS § 272 lõige 2 ja § 293 lõige 1). Kohus nõustus kostjaga põhimõtteliselt ka selles, et eriteadmistega isiku kirjalik arvamus peaks oma sisult vastama TsMS § 301 lõike 1 teises lauses kirjaliku eksperdiarvamuse kohta sätestatud nõuetele, see tähendab sisaldama uuringute üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusena tehtud järeldusi ja põhjendatud vastused esitatud küsimustele.
27.Hageja esitatud töötervishoiu arsti teatis kutsehaiguse diagnoosimisest (t I kd lk 9) ning Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse juhataja-ülemarsti V.P 07.12.2010 kiri diagnoosi põhjenduste kohta (t I kd lk 10–11) kindlasti on olemuselt eriteadmistega isikute arvamused. Samas need dokumendid ei vasta sisult ülalkäsitletud nõuetele. Muuhulgas puuduvad nendes dokumentides andmed selle kohta, kas ja kui, siis millises ulatuses on uuritud hagejal esinevate haiguste tekkepõhjuseid ja mille alusel on leitud, et haigused on tekkinud hageja töö tõttu. Kostja väidete kohaselt võivad kõnealustel haigustel olla ka
muud tekkepõhjused peale töökeskkonna kahjulike tegurite (võimalik ravimite tarvitamine, varasemad infektsioonid, põletikud, pärilikud tegurid jms). Kostja on oma väiteid põhistanud Ida-Tallinna Keskhaigla töötervishoiuosakonna juhataja K.S arvamusega hagejal diagnoositud haiguste tekkepõhjuste kohta (t II kd lk 138–153). Osundatud hageja tõendite põhjal jääb ebaselgeks, kas haiguste võimalikke teisi tekkepõhjuseid on analüüsitud ning kas need saab teostatud uuringute põhjal välistada. Eeltoodud põhjustel ei saa hageja esitatud tõenditele omistada hageja poolt soovitud tõenduslikku kaalu.
28.Hageja käsitletavate väidete ja tõendite hindamisel tuleb arvestada ka seda, et nii eelnimetatud V.P 07.12.2010 kirjast diagnoosi põhjenduste kohta kui K.S arvamusest võib järeldada, et hagejal tuvastatud haiguste puhul on tegemist haigustega, mis kujunevad välja pikema aja jooksul ja mille sümptomid esinevad samuti pikema aja jooksul. Kostja poolt aastatel 2005 ja 2007 korraldatud töötervise arstlike kontrollide käigus ei leitud (kahe erineva tervishoiuteenuse osutaja poolt) hageja puhul ühtki märki haigustest ega tervisega seonduvatest probleemidest (t II kd lk 4, 6 ja 7). Samas nähtub V.P 07.12.2010 kirjast diagnoosi põhjenduste kohta, et kolmanda tervishoiuteenuse osutaja poolt oli juba 2007. aastal siiski diagnoositud krooniline mädane bronhiit ja leukopeenia esines V.P hinnangul ilmselt juba 1997. aastast. Ka ülaltoodud asjaolud annavad alust kahelda, kas hagejal diagnoositud haigusi saab käsitleda kutsehaigustena. Seoses hagejal võimalike kutsehaiguste tuvastamisega ei ole kostja väitel tema ettevõtetes ka mingeid töökeskkonna uuringuid või vaatlusi läbi viidud ning asja materjalid ei võimalda teha teistsugust järeldust. Kohtu hinnangul omab põhjusliku seose tuvastamisel tähtsust samuti see, et väidetavad kutsehaigused ei ole tuvastatud mitte pooltevahelise töösuhte ajal, vaid ligikaudu aasta pärast töösuhte lõppemist.
29.Lisaks nähtub asjas ülekuulatud tunnistajate R.Veigeli, J.Neumanni ja B.Lossevi ütlustest, et Männiku tsehhis (kus hageja töötas alates 1992) moodustasid keevitus-operatsioonid ainult osa hageja tööülesannetest. Seejuures kaarkeevitust tsehhis peaaegu üldse ei teostatud (t III kd lk 90, 95, 97). Lisaks võib vähemalt tõendite põhjal järeldada, et alates 2002. aastast hageja üldse keevitustöid ei teostanud. Seda kinnitavad R.Veigeli, J.Neumanni ja B.Lossevi ütlused, samuti kaudselt ka poolte vahel 01.07.1993 sõlmitud tööleping (t III kd lk 53-54, tõlge lk 55-56), selle 01.01.2002 jõustunud muutmise kokkulepe (t I kd, lk 144–147) ning 01.01.2005 jõustunud uus tööleping koos ametijuhendiga (t I kd, lk 139 – 143). Tunnistajad R.Veigel, J.Neumann ja B.Lossev on samuti kinnitanud, et Männiku tsehhis oli olemas nii koht- kui üldventilatsioon (t III kd lk 91, 96 ja 97). Tunnistajate ütlused lahknevad küll küsimuses, kas olemasolevad ventilatsiooniseadmed alati töötasid. Üksnes tunnistaja E.Bruskov on väitnud, et ventilatsioonisüsteem Männiku tsehhis üldse puudus, täpsemalt see demonteeriti 1990ndate aastate alguses (t III kd lk 87–88). Hageja poolt väidetud tsinki sisaldavate detailide keevitamine võis tunnistajate E.Bruskovi, R.Veigeli, J.Neumanni ja B.Lossevi ütlustest järelduvalt 1990-ndatel aastatel küll toimuda, aga tõenäoliselt oli see tööandja poolt sanktsioneerimata töötajate tegevus (eesmärgiga tööd lihtsustada).
30.Hageja poolt esitatud haigusloo väljavõte (t III kd lk 26 – 28) kohtu hinnangul ei tõenda, et diagnoositud haigused on vaadeldavad kutsehaigustena. Hageja töötingimusi on selles dokumendis käsitletud vaid anamneesi osas (seega eelduslikult üksnes patsiendilt endalt saadud andmete alusel). Tõendis sisalduvate meditsiiniliste andmete ja diagnooside õigeks mõistmiseks oleksid vajalikud eriteadmised.
31.Hageja hinnangul ei saa K.S eelkäsitletud kirjalikku arvamust pidada asjas tõendiks. Hageja on palunud seda dokumenti kohtul mitte vastu võtta ning esitanud omalt poolt V.P
arvamuse K.S arvamuse kohta (t II kd lk 193). Kohus nõustus hagejaga, et K.S kirjalik arvamus ei tõenda iseseisvalt midagi hageja terviseseisundi või diagnoositud haiguste tekkepõhjuste kohta (samal seisukohal on kohus küll ka V.P arvamuse osas). Samas K.S arvamus seab siiski kahtluse alla hageja poolt esitatud eriteadmistega isikute arvamustes esitatud seisukohtade õigsuse ning põhistab kostja vastuväiteid (nagu kohus on eelpool juba leidnud).
32.Hageja on lugenud üldiselt teadaolevaks, seega TsMS § 231 lõike 1 mõttes tõendamist mittevajavaks, et keevitustööde teostamisel eraldub mitmeid erinevaid toksilise toimega ja tervist kahjustavaid keevitusaerosoole (nt Mn, Zn, Pb) ning need mürgised metallid inimorganismi sattumisel ladestuvad veres. Samuti on hageja hinnangul üldtuntud fakt, et töökeskkonna kantserogeen on muuhulgas tehislik UV-kiirgus, mis esineb eelkõige kaarkeevituse teostamisel. Kohtu hinnangul ei saa taolisi asjaolusid üldtuntuks lugeda. Seega vajavad need tõendamist. Lisaks ei saa üldisest (abstraktsest) ohust tõsikindlalt järeldada kahjulike tagajärgede (kutsehaigestumise) saabumist vaidlusalusel juhul. Selleks on vajalikud (õigusvälised) eriteadmised. Kohus märkis, et on hagejale eelmenetluse käigus tõendamiskoormist selgitanud ning teinud ettepaneku taotleda ekspertiisi läbiviimist tervisekahjustuste tekkepõhjuste tuvastamiseks (t II kd lk 182, 183).
33.Hageja on menetluses esitatud seisukohtades seonduvalt põhjusliku seose tuvastamisega pidanud vajalikuks eristada vastutust tekitavat kausaalsust ja vastutust täitvat kausaalsust. Kohus märkis, et VÕS-i kohaldamisel annavad võimaluse kahjuhüvitise ulatuse piiramiseks eeskätt VÕS § 127 lõikest 2 tulenev rikutud kohustuse eesmärgi teooria ning VÕS § 127 lõikes 3 sätestatud kahju ettenähtavuse reegel (lepingulise kohustuse rikkumise puhul). Seetõttu ei ole erinevate kausaliteediteooriate täiendav rakendamine vajalik ega põhjendatud. Enne VÕS-i jõustumist (TsK kehtivuse ajal) piirati võlgniku vastutust eeskätt adekvaatse põhjuse teooria kaudu ning põhjusliku seose kontroll toimus põhimõtteliselt kaheetapiliselt: esmalt tehti kindlaks faktiline põhjuslik seos ja seejärel normatiivne põhjuslik seos. Samas ei viiks taoline kaheetapiline kontroll põhjusliku seose tuvastamisel praegusel juhul teistsugusele lõpptulemusele. Faktiline põhjuslik seos tuleks esmalt igal juhul tuvastada elimineerimis- ja asendusmeetodi abil.
34.Seonduvalt kostja väitega, et hageja ei ole tõendanud, et väidetav kutsehaigus kujunes välja üksnes kostja juures töötades ja kindlaks on vaja teha ka see, mis määral mõjutas kutsehaiguse kujunemist töötamine EMET TMV AS-is, märkis kohus järgmist. TsK-s ei olnud selgesõnaliselt ette nähtud osavastutust kahju hüvitamiseks kohustatud isikute vahel põhjusliku seose tõendamata jätmise puhul, nagu VÕS §-s 138. Siiski peab TsK § 448 lõike 1 järgi hüvitama isikule kahju üksnes selle tekitanud isik, seega kindlaks tuleb teha põhjuslik seos kahju tekitaja käitumise ja tekkinud kahju vahel. Sellises olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõendamine on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on kohtupraktikas lähtutud TsK § 186 lõikest 1 ja kohaldatud osavastutust (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-56-02, p 24). Samuti on kohtupraktikas peetud potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aega kutsehaiguse kujunemisel kriteeriumiks, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Tööandja vastutust oma õigusvastase käitumise eest ei välista asjaolu, et töötajal oli juba enne tööandja juurde tööle asumist tervis kahjustatud (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-55-10, p 30; lahend nr 32-1-50-03, p 31).
35.Juba ülalesitatud põhjustel ei saa hageja hüvitisnõuet rahuldada ka alternatiivsel alusel, see tähendab töölepingu rikkumisele tuginevalt. Ka siin on hagi rahuldamise üheks eelduseks
see, et kostjale etteheidetavad lepingurikkumised oleksid põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lõige 4) hagejal tekkinud kahjuga. Kohus ei ole sellise seose olemasolus ülalkäsitletud tõendite põhjal veendunud.
36.Kuivõrd kostja poolt hagejale kahju tekitamine ei ole tõendamist leidnud, ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida nõude rahuldamise muude eelduste olemasolu, sealhulgas kostja käitumise õigusvastasust ja süüd. Samal põhjusel puudub vajadus hinnata võimaliku kahjuhüvitise suurust. Kohus küll märkis, et kuivõrd hageja käsitluse kohaselt vastutab kostja ka pärast 01.07.2002 hagejale väidetavate kutsehaigustega tekitatud kahju eest, ei saa lähtuda kahjuhüvitise nõudmisel üksnes ajutises korras esitatud arvestusmetoodikast. VÕS-i järgi tuleks hüvitis arvestada VÕS § 130 lõike 1 alusel ning tervisekahjustuse põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb VÕS § 136 lõike 2 kohaselt hüvitada perioodiliste maksetena (vt nt ülalviidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-117-08, p 16).
37.Kohus märkis samuti, et hageja poolt 18.12.2012 esitatud kirjalik seisukoht (t III kd lk 184 – 192) sisaldab mitmeid põhimõtteliselt uusi väiteid. Nii on hageja väitnud, et pidi töötama kogu tööpäeva (katmata) betoonpõrandal ning et töökeskkond oli püsivalt niiske. Nende asjaoludega ei saa kohus menetluslikult asja lahendamisel arvestada (TsMS § 402 lõige 2 ja § 436 lõige 3). Kohus on asja sisulise arutamise kohtuistungil 22.11.2012 lõpetanud ning täiendav tähtaeg anti pooltele üksnes kohtukõne kirjalike seisukohtade esitamiseks. Asja sisulise arutamise käigus hageja kõnealustele asjaoludele ei ole tuginenud. Samuti ei ole kostja menetluses väitnud (nagu hageja püüab menetlusdokumendis näidata), et üldventilatsioon tsehhis toimus üksnes uste avamise ja ehitise kõrgemal olevate avade kaudu. Apellatsioonkaebus
38.16.01.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt, saata asi uueks lahendamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud jätta kostja kanda.
39.Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus lahendi tegemisel jätnud arvestamata asja juurde võetud tõendid ega ole nende arvestamata jätmist põhjendanud. Maakohus on jätnud tähelepanuta Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse nr 638650 (AEK otsus), rikkudes oluliselt TsMS § 442 lõiget 8. AEK-i otsus võiks vastata eriteadmistega isiku arvamusele, mida tuleb käsitleda dokumentaalse tõendina. Samuti on tegemist haldusaktiga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lõike 1 tähenduses, mida kostja vaidlustanud ei ole. Kostja ei ole taotlenud ka täiendava ekspertiisi läbiviimist, millega oleks võimalik tõendada kostja seisukohta, et kahju ei ole tekkinud. Seega tuleb kahju tuvastamise küsimuses lähtuda eelkõige AEK-i otsusest, mis on usaldusväärseks tõendiks kahju tekkimise tuvastamisel. Otsuse tegemisel on arvestatud ekspertarsti P.Lutsu läbiviidud ekspertiisiga, otsuse aluseks on meditsiinilised uuringud, ekspertiisi tegemise ja püsiva töövõimetuse kord ning määra arvutamine on tagatud õigusaktidega. Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata ka ekspertarst V.P arvamuse ega põhjendanud selle tõendi arvestamata jätmist.
40.Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta tõendid, mis tõendavad kostja õigusvastast tegu ja põhjuslikku seost: tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte, tööinspektsiooni poolt koostatud ettekirjutused nr 5-01-20/0419-0048 ja nr 8.0119716114, tööinspektsiooni kontrollaktk kostja koostatud riskianalüüs, hageja esitatud kohtukõne punktides 9 – 40 esitatud põhjendused, seisukohad ja tõendid, hageja viidatud asjaolu, et kostja antud tolmurespiraator ei kaitsenud hagejat keevitusaerosoolidest tingitud terviseriskide vastu, tunnistaja ütlused. Maakohus ei ole ka põhjendanud enamike
eeltoodud tõendite ja asjaolude arvestamata jätmist. Samuti on maakohus vääralt tuginenud seisukohale, et objektiivse koosseisu puudumisel ei ole vajalik analüüsida järgnevaid delikti üldkoosseisu elemente. Seega on maakohus rikkunud lahendi tegemisel oluliselt TsMS § 442 lõiget 8. Kohus on teinud lahendi põhjendamatult vaid valikuliste tõendite põhjal ja on jätnud olulised tõendid analüüsimata.
41.Kahju tõendamise küsimuses on kohus vääralt jaganud menetlusosaliste tõendamiskoormise. Kohus on jätnud arvestamata Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-92-03 väljendatud seisukoha, mille kohaselt, kui isikul on tuvastatud kutsehaigus (käesoleval juhul hagejal 50%), siis tuleb eeldada, et isikul on kutsehaiguse määraga korrespondeeruvalt samas ulatuses vähenenud kutsealane töövõime teenida sissetulekut. Samas asjas on Riigikohus leidnud, et kostjal on võimalus tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel või et hageja ei töötaks endisel erialal või üldse ka siis, kui ta ei oleks kostja süül töövõimet kaotanud või see ei oleks vähenenud. Kostja ei ole selliseid asjaolusid tõendanud. Eeltoodu põhjal tuleb eeldada, et kahju korrespondeerub kutsehaigusest tingitud püsivale töövõimetuse määrale vastavas ulatuses saamata jäänud tuluga ja kostja ei ole tõendanud, et hageja ei ole kostja süül töövõimet kaotanud, seega tuleb lugeda tõendatuks, et kahju on tekkinud kostja süül. Maakohus on eeltoodu tõttu oluliselt rikkunud TsMS § 436 lõiget 2 ja § 442 lõike 8 teist lauset.
42.Kaevatav lahend ei ole selge ega põhjendatud, maakohus on rikkunud TsMS § 436 lõiget 1. Kohus on leidnud, et hagi ei saa rahuldada ka alternatiivsel alusel, kuna puudub põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Selgusetuks jääb, millele kohus on põhjusliku seose puudumise tuvastamisel tuginenud, samuti, miks maakohus on analüüsinud põhjusliku seose olemasolu, leides eelnevalt, et hagejal ei ole tekkinud kahju. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja faktiväidetega põhjusliku seose olemasolu kohta ega vastanud hageja vastuväidetele. Kuna kohus on põhjuslikku seost analüüsinud, oleks ta pidanud arvestama kõigi või vähemalt enamike hageja väidetega põhjusliku seose tuvastamise juures. Seega on kohus rikkunud TsMS § 422 lõiget 8. Kohus ei ole põhjendanud ka hageja muude faktiväidetega mittenõustumist, rikkudes TsMS § 442 lõike 8 teist lauset.
43.Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et üksnes ajutist korda ei saa kasutada kahjuhüvitise arvestamisel. Kohus on ise kohtuistungil põhimõtteliselt nentinud seda, et ajutine kord kuulub kohaldamisele, kuna paremat metoodikat kahjuhüvitise arvestamiseks ei ole välja töötatud (t II kd lk 181). Hagejale üllatuslikult on kohus enda seisukohta lahendis muutnud, kuid jättes põhjendamata, milles seisneb VÕS-is sätestatud korra paremus ja/või erinevus ajutisest korrast hageja kahjuhüvitise arvestamisel. Hageja seisukohta toetab ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-55-10 (p 18) väljendatu. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud ega põhjendanud, et ajutise korra põhimõtted ei peaks olema käesolevas asjas kohaldatavad ning ka maakohus ei ole eeltoodut põhjendanud, on kohus rikkunud oluliselt TsMS § 442 lõiget 8.
44.Kohus on vääralt lähtunud kostja väidetest kahju ulatuse määramisel, jättes tähelepanuta, et hageja on AS-i EMET TMV osa kahju tekkimises juba arvestanud. Vastustaja seisukoht
45.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Juhul, kui ringkonnakohus peaks otsustama kaebuse rahuldada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse, palub kostja vähendada temalt väljamõistetava hüvitise suurust vähemalt 90% ulatuses või muus kohtu poolt õiglaseks peetavas ulatuses. Menetluskulud jätta hageja kanda.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
46.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud otsus tuleb täies ulatuses tühistada. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, mille tulemusena asus kohus seisukohale, et piisavalt veenvalt ei ole tõendatud hageja väide temal tervisekahjustusena kutsehaiguste esinemine. Kuna maakohus tegi vaheotsusena lõppotsuse ega võtnud seisukohta muude õigusvastase kahju hüvitamise kohustuse eelduste kohta, tuleb tsiviilasi saata tagasi maakohtule asja edasiseks menetlemiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
47.Hageja esitas nõude VÕS § 1045 lõike 1 punkti 2 alusel ja on seisukohal, et talle on kostja ja viimase õiguseelnejate poolt tekitatud õigusvastaselt tervisekahjustus (kutsehaigused), mille tõttu on temal tekkinud varaline kahju. Puudub vaidlus, et kutsehaigus on käsitletav tervisekahjustusena viidatud sätte mõttes. Seega tuleb esmalt tuvastada, et hagejal diagnoositud haigus(t)e näol on tegemist kutsehaigus(t)ega töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 23 lõike 1 alusel kehtestatud VV määruse nr 66 09.05.2005 (kutsehaiguste loetelu) kohaselt.
48.TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Puudub vaidlus, et väidetud kutsehaiguste esinemise tõendamiskoormus lasub hagejal. Hageja esitas nende tõendamiseks järgmiste tõendite kogumi: 1) SA PERH Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse (edaspidi Keskus) töötervishoiuarsti V.P
19.05.2010 teatise kutsehaiguse diagnoosimisest (t I kd lk 9), mille kohaselt diagnoositi hagejal 19.05.2010 kutsehaigustena lateraalne epikondüliit paremal käel (M77.1/Y96), leukopeenia ja neutropeenia (metallide toksiline toime (D70/Y96), krooniline mädane bronhiit (J44.8/Y96) ja bronhiaalastma (segavorm) (J45.8/Y96); kutsehaiguste väljakujunemise perioodiks oli 1979-2009; ohuteguriteks olid sundasendid, korduvad liigutused kätele, keevitusaerosoolid, tööstustolm; üheks soovituseks oli suunata patsient töövõime ekspertiisiks Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonda; 2) Keskuse juhataja-ülemarsti V.P kutsehaiguse diagnoosi põhjenduse 07.12.2010 Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile (edaspidi Komisjon; samas lk 10-11), milles arst selgitas muuhulgas, et hageja oli suunatud Keskusesse tervisekahjustuse kahtlusega perearsti poolt; esmane töötervishoiuarsti vastuvõtt toimus 09.08.2007; samal ajal oli töötervishoiuarst küsinud andmeid töötingimuste kohta tööandjalt (kostjalt); 31.10.2007 tööst põhjustatud haigusena diagnoositud kroonilisest bronhiidist oli teavitatud Tööinspektsiooni; järgmine pöördumine patsiendi poolt oli 22.12.2009; toimusid statsionaaris hingamisteede ja luulihaskonna uuringud, mille käigus selgus, et välja oli kujunenud bronhiaalastma; samuti toimusid uuringud SA PERH hematoloogia polikliinikus leukopeenia ja neutropeenia põhjuste väljaselgitamiseks; leukopeenia esines patsiendil juba 1997; parema käe lateraalne epikondoliit võeti kutsehaigusena arvesse peale haiguse korduvat ägenemist aastal 2002; teistkordselt informeeriti Tööinspektsiooni patsiendi haigestumisest 19.05.2010; 3) Väljavõtte Komisjoni 09.12.2010 protokollist nr 16 (samas lk 12-13), millest nähtub, et arutati kostja kaebust hagejal kutsehaiguse diagnoosimise kohta, kuid leiti, et kutsehaiguse diagnoosimine oli õigustatud ja et hagejale osutati Keskuses tervishoiuteenust nõuetele vastavalt ja tavaliselt oodatava hoolega; 4) Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo ekspertiisi peaspetsialisti L.Stuknise otsuse nr 638650 01.07.2010 (samas lk 21), millega määrati ekspertarsti P.Lusti arvamuse alusel hagejal osaline töövõimekaotus, millest 50% ulatuses oli põhjuseks kutsehaigus; püsiva töövõimetuse tekkimise ajaks määrati 31.05.2010 ja kestuseks kuni 31.05.2012;
5) Tööandja esindaja ja töökeskkonna voliniku 28.06.2010 koostatud kutsehaigestumise
raporti (samas lk 24-25) ja Tööinspektsiooni 29.07.2010 uurimiskokkuvõtte kutsehaigestumise kohta (samas lk 26-27); 6) Sotsiaalkindlustusameti otsuse nr 873992 07.06.2012 (t II kd lk 204-205), mille kohaselt vaatas ekspertiisi peaspetsialist L.Stuknis läbi dr I.Pollise poolt esitatud hageja tervishoiuandmed, kutsehaiguste raporti ja töötervishoiuarsti teatise, kaasas ekspertarsti EM.Nurk ́i ja määras hageja osaliseks töövõimekaotuseks muuhulgas kutsehaiguse tagajärjel 50% kaheks aastaks; ekspertarst tegi kindlaks kutsehaigusena bronhiaalastma, kroonilise mädase bronhiidi, lateraalse epikondüliidi paremal käel, metallide toksilisest toimest põhjustatud leukopeenia ja neutropeenia; 7) Väljavõtte hageja haigusloost SA-s PERH (t III kd lk 26-28), kust samuti nähtub eelpool väljatoodud haiguste kutsehaigustena diagnoosimine, lisaks anamnees, diagnoosi põhjendused, 07.02.2012 tehtud analüüside vastused, ravialased soovitused; 8) Keskuse juhataja-ülemarsti ja hageja raviarsti V.P arvamuse 08.05.2012 kostja poolt esitatud asjatundja K.S arvamuse kohta (t II kd lk 193).
49.Kolleegium on seisukohal, et loetletud dokumentaalsete tõendite kogumiga leidis veenvalt tõendamist hagejal nelja kutsehaiguse korduv diagnoosimine pädevate asjatundjate poolt, mistõttu on maakohtu vastupidine seisukoht ebaõige. Kostja esitas hageja tõendite ümberlükkamiseks Ida-Tallinna Keskhaigla töötervishoiuosakonna juhataja K.S arvamuse 01.02.2012 (t II kd lk 138-153). Tegemist on ilmselgelt oma ala asjatundjaga, kes selgitas hagejal kutsehaigustena diagnoositud haiguste (krooniline mädane bronhiit, bronhiaalastma, neutropeenia, lateraalne epikondüliit) võimalikke tekkepõhjuseid ja haiguste kutsehaigusena diagnoosimise tingimusi, samuti vastas kostja esindaja küsimustele samade haiguste ennetamise, ravi, diagnoosimise jmt võimaluste kohta, kuid ühegi haiguse osas ei analüüsinud ta konkreetselt hageja haiguslugu ega muid hageja tervislikku seisundit puudutavaid arvukaid andmeid. Samas nähtub V.P teatisest, et Komisjonile oli esitatud koopia hageja ambulatoorsest kaardist 63-l lehel. Keskuses viibis hageja korduvatel uuringutel. Töövõimekaotuse määramisel oli mõlemal korral kaasatud ekspertarstid, kusjuures kummalgi korral erinev. Ka ei välistanud K.S ühegi haiguse puhul selle kutsehaigusena diagnoosimist.
50.Kui kostja jaoks hageja esitatud tõendite kogum piisavalt veenev ei olnud, oli tal võimalus taotleda ise ekspertiisi määramist kohtu poolt. Kostja seda ei teinud. Kostja väide töötervishoiuarstide poolt aastatel 2005 ja 2007 haiguste tunnuste avastamata jäämisest ei tõenda, et aastal 2010 ei saadud hagejal diagnoosida kutsehaigusi. Komisjon on 28.04.2011 antud hinnangu punktis 21.1 (t IV kd lk 43-44) selgitanud, et kutsehaigus kujuneb organismi pikaajalisel kokkupuutumisel tervistkahjustavate faktoritega; haiguse kujunemise ajaks loetakse tervistkahjustava faktoriga kokkupuutumise algust, kuid haigustunnused võivad avalduda alles aastate pärast; kaasaja meditsiinilised teadmised ei võimalda ette prognoosida, kas isikul tekib haigus tervistkahjustavate faktoritega kokkupuutumise tõttu või mitte; töötervishoiuarsti ülesanne on fikseerida patsiendi tervise hetkeolukord. Asjaolu, kas hageja varjas töötervishoiu arstide eest oma haigusi, võib omada tähendust kostja süü ja/või hüvitise suuruse tuvastamisele, kuid mitte sellele, kas diagnoositud haigusi on alus käsitleda kutsehaigustena või mitte.
51.Maakohtu käsitlus V.P poolt väljastatud teatiste kui dokumentaalsete tõendite kohta otsuse punktis 19 on vastuoluline. Esmalt möönab maakohus, et tegemist on kindlasti oma olemuselt eriteadmistega isiku arvamustega, kuid samas heidab dokumentidele ette sisu mittevastavust TsMS § 301 lõike 1 teises lauses sätestatule. Nimetatud säte reguleerib ekspertarvamuse sisu ja selle kohaselt peab ekspertarvamus sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele. Maakohtu otsusest ei selgu, millise TsMS-i sätte või muu seaduse alusel sai ta ette heita kohtuvälises menetluses
asjatundja poolt oma igapäevases kutsetegevuses väljastatud dokumentidele nende sisu mittevastamist konkreetse tsiviilmenetluse raames kohtumääruse alusel antava eksperdiarvamuse sisule. Eksperdiarvamuse sisu laiendamine eriteadmistega isiku arvamuse kui dokumentaalse tõendi sisule on välistatud ainuüksi juba põhjusel, et viimasel juhul puuduvad kohtu poolt määratud küsimused, millele ekspert peab vastama ja vastusteni jõudmist üksikasjalikult kirjeldama. Maakohtu käsitlus tähendab sisuliselt kahe erineva tõendiliigi samastamist, mis aga kindlasti seadusandja mõte ei olnud. Kui maakohus leidis, et vaatamata hageja poolt esitatud tõendite kogumile sai tema jaoks ainsaks veenvaks tõendiks olla eksperdiarvamus, tuli tal seda selgelt hagejale eelmenetluses teada anda. 11.04.2012 kohtuistungil teatud kahtluse avaldamine (t II kd lk 182) sellises olukorras piisav ei olnud.
52.Kuna maakohus ei võtnud seisukohta muude õigusvastase kahju hüvitamise eelduste tõendatuse kohta, tuleb tsiviilasi saata tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks.
53.Menetluskulud jaotatakse lõppotsuses (TsMS § 173 lõige 5).
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.