Võlaõigus › Võõrandamislepingud

S e l g i t u s e d:

suurus ja laekumine. Kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele esitanud muid tõendeid oma kohustuse täitmise kohta. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kostja ja müüja K K OÜ vahel sõlmitud Ego järelmaksuga müügilepingust nähtub, et kostja ostis müüjalt kaupu ning kohustus selle eest tasuma hagejale 36 osamaksega iga kuu 15.kuupäevaks intressiga 19,9 % aastas. VÕS § 256 sätestab, et faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse. Faktoor kohustub: 1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt müügilepingus kokku lepitud kohustuse täitmist enda nimel. Kohtule esitatud võlgnevuse arvestusest nähtub, et kostja tasus regulaarselt osamakseid kuni 03.09.2010 ning edasi on kostja asunud tasuma osamakseid pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. Kostja on rikkunud oma lepingust tulenevat kohustust tasuda osamakseid ning hageja on VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi õigustatud nõudma kostjalt kohustuse täitmist. Kostja on vähendanud oma kohustust kohtumenetluse tulemusena, seetõttu on põhjendatud ka viiviste väljamõistmine perioodi eest, mil asi oli kohtu menetluses. VÕS § 113 lg 1 järgi on hageja õigustatud nõudma viivist kohustuse täitmisega viivitamise eest. Kostja ei ole esitanud viivise vähendamise taotlust. Kostja vastuväide selle kohta, et leping ei ole üles öeldud, ei ole põhjendatud. Võib eeldada, et isik elab tema poolt rahvastikuregistrile esitatud aadressil, sest elukoha õigete andmete teatamine registrile on rahvastikuregistri seaduse § 391 lg 1 järgi kohustuslik. Kostja väide, et ta ei ole kunagi olnud seotud aadressiga XXXXXX X-XXX on paljasõnaline. Kostja sai ülesütlemisest teada hiljemalt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega, seega on leping igal juhul üles öeldud. Lepingu ülesütlemisel lõpeb hageja õigus nõuda kostjalt intressi ning hagejal on õigus nõuda viivise tasumist. Hageja ongi nõudnud kostjalt viivise tasumist väiksemas määras kui kokkulepitud intress, seega on kostja jaoks soodsam olukord, kui lepingu lõppemise ajaks lugeda 20.12.2010. Kohus luges lepingu ülesöelduks alates 20.12.2010 ning leidis, et kahju hüvitamise nõue on põhjendatud ja esitatud mõistlikus suuruses. Hageja on teinud kulutusi võla sissenõudmiseks, kostja ei ole sellele vaatamata oma kohustusi täitnud. Maakohus mõistis kostjalt välja põhinõude 5.94 eurot, intressi 11.46 eurot, viivise 19,86 eurot ning kahju 3.20 eurot. Kostjalt välja mõistetud sissenõutavaks muutunud viivise suurus ületab põhinõude, seetõttu jättis kohus pärast kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutuva viivise nõude rahuldamata hea usu põhimõttest lähtuvalt. TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi saab kohus määrata ära menetluskulude jaotuse ja summa. TsMS § 163 lg 1 ja § järgi tuleb jätta menetluskulud kostja kanda, sest kostja täitis oma kohustuse hageja ees kohtmenetluse tulemusena. Kostjalt mõisteti välja hageja kasuks riigilõiv 63,91 eurot ning VÕS § 113 lg 1 märgitud suuruses viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

Apellant ei ole nõus Harju Maakohtu otsusega osaliselt, s.o kõrvalnõuete ja menetluskulude osas. Apellandi väidetel on kõrvalnõuete ja menetluskulude suurus on ebamõistlikult suur võrreldes põhivõlgnevusega. Hageja pöördus Maakohtusse hagiavaldusega, kus palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse summas vaid 5,94 eurot. Teised kõrvalnõuded summas 34,06 eurot ja menetluskulud summas 63,91 eurot (üldsummas 97,87 eurot) tulenevad põhinõudelt. Sellest on näha, et nõutud kõrvalnõuded ja menetluskulud üldsummas ületavad hageja põhinõuet rohkem kui 16 korda. Riigikohus on leidnud (kohtulahend 3-2-1-78-05), et lisaks kõrvalnõuete suuruse võrdlemisel kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahju suurusega tuleb hinnata ka kulude proportsionaalsust. Arvestades põhinõude ja kulude vahelist ebaproportsionaalsust, ei ole hagejal õigust nõuda ostjalt kulude väljamõistmist rohkem, kui võrdselt põhinõudega summas 5,94 eurot. Seega Harju Maakohus jättis põhinõude ja kulude vahelise selge ebaproportsionaalsust läbi vaatamata ning ei uurinud tõendeid põhjalikult. Hagi osalise rahuldamise puhul kannab iga pool omad kohtukulud. Maakohtu väide, et kostja täitis oma kohustused hageja ees kohtumenetluse tulemusena, on alusetu. Kostja täitis oma kohustused enne hagiavalduse esitamist ja ei teadnud kohtumenetlusest tema vastu. Seda kinnitab ka hageja poolt esitatud rahaliste ülekannete loetelu. Ei saa nõustuda maakohtu poolt menetluskulude kindlaksmääramisega, mille järgi olid jäetud kõik kulud kostja kanda. Kuna hagiavaldus oli rahuldatud osaliselt, siis lähtudes TsMS 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades. Järelikult kannab hageja oma kohtukulud ise. Hageja pidi saatma lepingu üleütlemise teatise kostja poolt näidatud aadressile. Maakohus väidab oma lahendis, et kostja on viidanud sellele, et ta ei ole kunagi olnud seotud aadressiga XXXXXX X-XXX, Tallinn. Kostja pole aga seda väitnud. Kostja väitis oma vastuses vaid, et tema tegelik elukoht on aadressil XXXXXXX XX-XX, XXXXXXX, lepingus oli näidatud tegelik kostja aadress. Järelikult, hageja pidi lepingu üleütlemise teatise saatma lepingu tingimuste järgi, mitte vastavalt rahvastikuregistri seadusele. Viide rahvastikuregistri seadusele ei ole asjakohane. Teatis oli saadetud valesse kohta, mille tõttu kostja ei kanna kahju postitamise eest summas 3,20 eurot. Lähtudes eeltoodust on maakohus suhtunud otsuse tegemisse pealiskaudselt ning ei ole uurinud tõendeid põhjalikult, mille tõttu tegi ebaõiglase otsuse. Vastustaja seisukoht Vastustaja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks puudub seaduslik alus. Ringkonnakohtu seisukoht TsMS § 541 lg 1 järgi kolleegium kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas. Apellant vaidlustas otsuse kõrvalnõuete, tähitud kirja saatmise kulu ja menetluskulude osas. Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, leiab, maakohtu otsus kuulub tühistamisele tähitud kirja kulu 3.20 euro väljamõistmises menetlusõigusnormide rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Ülejäänud nõuete osas on otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium ei korda otsuses olevaid seisukohti TsMS § 654 lg 6 kohaselt. Maakohus tuvastas, et hageja oli õigustatud faktoorina VÕS § 256 mõistes üles ütlema lepingu ning nõudma 13.03.2008 kostja ja müüja K K OÜ vahel sõlmitud Ego järelmaksuga müügilepingust tulenevate kohustuste täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja esitatud arvestusest ilmneb, et kostjal tekkis maksekohustuse täitmisega viivitus, mis oli aluseks lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kostja oleks lepingu ülesütlemist vaidlustanud seaduses ettenähtud korras. Hageja tõendas põhivõla olemasolu 5,95 eurot, milles osas vaidlus puudub, ning on esitanud nii intressi kui ka viivise arvestuse. Kolleegium nõustub vastustajaga, et VÕS § 415 lg 2 sätestab maksete tegemisel kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise järjekorra ning et kostja oli viivituses maksete tegemisega. Hagejal oli õigus nõuda intressi ka selle perioodi eest, mil kostja oli viivituses. Hageja on esitanud intressi arvestuse ning sellele ei ole kostja vastu vaielnud. Asjaolu, et intress ületab põhivõlga, ei ole kolleegiumi arvates otsuse muutmise ega tühistamise aluseks. Kolleegium on seisukohal, et hageja on tõendanud intressi suuruse 11.46 eurot ning maakohus on selle põhjendatult välja mõistnud. Apellant ei nõustu viivise suurusega, mis ületab mitmekordselt põhisummat. Vastustaja vastuväidetel on apellant sellele asjaolule tuginenud alles apellatsioonimenetluses, viivise vähendamist ei ole ta maakohtus taotlenud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13 asunud seisukohale, et hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest Selle poolest erineb see viivise vähendamisest VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, mida saab nende sätete kohaselt teha üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel. Maakohus asus seisukohale, et kostja ei taotlenud viivise vähendamist, mis on õige. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kuivõrd kostja viivise vähendamist ei taotlenud, siis puudus kohtul alus viivise vähendamiseks ning seda ei saa teha apellatsioonimenetluses. Apellant on vaidlustanud tähitud kirja saatmise kulu väljamõistmist summas 3,20 eurot. Kolleegium nõustub apellandiga, et eelnimetatud nõude rahuldamiseks puudub alus. Hageja saatis kostjale teatise Ego järelmaksu müügilepingu ülesütlemise kohta 28.11.2011 aadressil Tallinn XXXXXX X-XXX. Toimiku materjalide kohaselt seda teatist kostjale ei õnnestunud edasi anda. Maakohus tuvastas, et eelnimetatud aadress oli kostja registrijärgne elukoht. Õige on, et isik peab registrile teatama elukoha kohta õiged andmed, kuid kostjaga sõlmitud Ego järelmaksu müügilepingus oli ta märkinud elukohaks XXXXXX XX-XX, XXXXXXXXX. Nimetatud aadress on küll puudustega, kuivõrd Tallinna linn on märkimata jäänud ning ka XXXXXX asemel peaks olema XXXXXXX, kuid elukoha aadressi oli võimalik hagejal täpsustada, kuivõrd lepingus on ka märgitud kostja telefoni number. TsÜS § 14 lg 1 järgi on isiku elukoht see koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Seega isiku elukoht ei pruugi kattuda registris märgitud aadressiga. Kolleegium on seisukohal, et kostjalt 3,20 eurot väljamõistmiseks puudub alus. Kostja ei ole põhjustanud hagejale eelnimetatud kahju. Seega kuulub hagi rahuldamisele summas 37,26 eurot, s.o 40,46 – 3,20 eurot. Apellant taotleb riigilõivu osas otsuse tühistamist. Kolleegium leiab, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel tasus hageja kokku riigilõivu 63,91 eurot vastavalt kehtinud riigilõivuseadusele. Kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 oli hagihinna

puhul kuni 319,55 eurot riigilõivuks 63,91 eurot. Seega asjaolu, et põhinõudeks oli kõigest 5, 94 eurot, ei anna alust kohaldada väiksemat riigilõivumäära. Arvestades eeltoodut on maakohtu otsus põhjendatud ka menetluskulu osas viivise väljamõistmises. Menetluskulude jaotus Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele, siis peab kolleegium õiglaseks jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte kanda (TsMS § 162 lg 4). Apellant oli vabastatud riigilõivu maksmisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele, siis puudub alus apellandilt riigilõivu väljamõistmiseks riigituludesse (TsMS § 190 lg 5 ).

Mare Merimaa

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.