Asjaõigus › Omandiasjad

Hagiavalduse kohaselt tunnistati hageja koos õe H. Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 16.04.1993 otsusega nr 1342 omandireformi õigustatud subjektideks M. M. E. ) talu maade (24,30 ha) ja hoonete osas. Hageja taotleb selle vara tagastamist. Teised säilinud hooned on peale endise rehi on omandireformi õigustatud subjektidele tagastatud. Hageja ostis 29.03.2004 oma õelt H. välja ka viimasele kuulunud osa. A. N. ja R. N. on õigusvastaselt võõrandatud M. M. E. ) talumaal asuva elamu väidetavate omanikena esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks elamu juurde, mistõttu käesoleva ajani on lõpule viimata hagejale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine. Hageja leiab, et elamu ei kuulu tegelikult A. N. ja R. N. omandisse. T. P. kuulunud M. M. E. talus oli 8-9 hoonet, sh nii elumaja kui ka rehi(elamu). T. P. perekonna Siberisse küüditamise ajal 1941 oli talus rentnikuks H. R. , kelle 1948 majapidamise arvestuslehel on märgitud E. K. majapidamisest 8 hoonet sh ka rehi. Rehi ja mõned kõrvalhooned olid kolhoos võtnud oma kasutusse. 14.06.1959 Võru Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee 26.06.1959 otsuse nr 151 p 3 alusel anti T. P. taluhooned (elumaja koos kõrvalhoonetega) peremeheta varana tasuta H. R. M. R. M. ) kui uusmaasaaja omandisse. Hageja käis R. perega tihedalt läbi ja elas tol ajal ka kohapeal, kasutades just rehi. On teadmata, mis alusel L. A. M. R. antud rehi oma valdusse. 1970 paiku oli rehielamu olemas algsel kujul. M. R. 23.01.1981 ja endise M. M. E. talu õigusvastaselt võõrandatud hooned pärinud A. R. elumaja koos mitmete kõrvalhoonetega (müümata jäid kapitaalsematest ehitistest karjalaut ja rehi) 12.09.1984 Varstu sovhoosile, kelle valdusest need hagejale omandireformi käigus 1993 tagastati. Tagastati kokku 7 hoonet ja ainsana ei ole tagastatud rehi. Selle eest maksti hagejale Võru Maakonnavalitsuse komisjoni 23.10.1990 otsuse alusel kulumi hüvitist nagu teistegi hoonete osas. Hageja leiab, et kostja esitatud tõendid ei tõenda elamule omandiõiguse teket. L. A. A. N. 03.12.1970 kuupäeva kandev avaldus V. K. Täitevkomiteele Varstu sovhoosi keskuse maaalal asuva majavalduse kandmiseks avaldajate nimele on koostatud mitte avaldajate, vaid küla täitevkomitee ametniku poolt ja lastud avaldajatel see allkirjastada. Avalduse kohaselt nimetatud isikud taotlesid vaidlusaluse elamu registreerimist märkides, et hoone ehitamist alustati juba 1957 ja puuduvad igasugused dokumendid. Ehitamine olla toimunud projektita, kuid seda võivat tõendada külaelanikud. See avaldus tõendab, et hoone ehitamise kohta nõutavad dokumendid puuduvad, kuid avaldajatel oli tarvis hoone valdus formaliseerida. Elamul puudus krunt ja maaeraldus, milleta hooneomandit ei olnud lubatud registreerida. Asjaolu, et V. K. Täitevkomitee 22.12.1970 otsuse nr 23 ikkagi tegi, iseloomustab olukorda. Hageja arvates ei ole V. K. Täitevkomitee 22.12.1970 otsus nr 23 seostatav vaidlusaluse ehitisega. Kui otsus isegi oleks seostatav vaidlusaluse ehitisega, siis ei tekitanud küla täitevkomitee meelevaldne otsus iseenesest L. A. A. N. omandit. Kostjad on esitanud ka 03.12.1970 kahe isiku allkirjastatud kinnituse, et L. A. A. N. on elamu ehitanud ja et see asub sovhoosi keskuse maaalal. Kuid ka selle dokumendi on koostanud koos avaldusega küla täitevkomitee ja see ei ole seostatav vaidlusaluse hoonega. Kui see olekski seostatav, siis ei saa see olla omandi tekkimise aluseks. Allakirjutanud andsid formaalsele dokumendile elamu registreerimiseks vajaliku allkirja ja võisid siis ka varasema rehi ümberehitamist elumaja ehitamiseks pidada. On fakt, et ehitustegevus oli omavoliline, mis on märgitud isegi A. N. ja L. A. . Omavoliline ehitamine ei tekitanud omandit vaatamata elamu registreerimisele. Rehi oli antud M. R. , kes ei olnud seda võõrandanud. Dokumentide ebaõigsust näitab muuhulgas eraldi 1957 aasta väljatoomine elamu ehitamise algusajana. Seda tehti arvatavasti formaalsetel põhjustel, sest hiljem ehitatud eluhooneid projektita ei registreeritud. Kuid 1957

2 (11)

ei olnud endise talu majavaldust ja sh rehi veel isegi võõrandatud ja M. R. antud. Tähelepanuväärne on ka elamu registreerimine ilma maaeralduseta, rääkimata üldiselt nõutud ehituskrundi eraldamisest. 14.03.1978 kuupäeva kandva aktiga nr 32 Maa looduses eraldamise kohta anti perekond R. poolt kasutatavast maast 0,25 ha L. A. tähtajatuks kasutamiseks, osundades alusena Varstu sovhoosi direktori 31.03.1977 käskkirjale nr 26 . Viidatud käskkirjas puudub aga vastav otsus maa eraldamise kohta ehk akt oli alusetu ja kuritegelik. Dokumendile lisatud skeemist nähtub, et eraldatud maa hõlmas endise M. M. E. talu rehi aluse ja ümbruse. 14.03.1978 akt ei ole ilmselt koostatud märgitud ajal, vaid hiljem ning selle allkiri ei kuulu allakirjutajana nimetatud isikule. Tegemist on oluliselt erineva allkirjaga võrreldes Varstu sovhoosi direktori 31.03.1977 käskkirjal nr 26 ja Varstu sovhoosi 23.03.1992 kirjal nr 1-20/135 ja 12.12.1990 kirjal nr 523 olevate allkirjadega. 14.03.1978 akti kohaselt vormistati vaidlusaluse hoone aluse maa kasutusõigus alles tagantjärele ligi 8 aastat pärast hoone omandi registreerimist. See on vastuoluline, kuid kinnitab fakti, et tegelikult ei olnud tegu uue ehitusega, mis eeldas peale krundi määratuse samuti ehitusprojekti ja ehitusluba, mis aga puudusid. Aktis on rõhutatult seatud eritingimuseks, et uute hoonete ehitamine ja hoonete kapitaalremont, milline muudab hoonete mõõtmeid, on lubatud Võru raj. arhitekti loal. Sellega rõhutati olemasolevate (vanade) hoonete mõõtmeid muutva remondi lubatust üksnes rajooniarhitekti loal ja ka uute hoonete ehitamise piiratust. Erisätestuse põhjuseks oli L. A. A. N. omavoliline tegevus vaidlusaluse hoone puhul. Asjaolu, et hoone ehitati ümber, muudab alusetuks kostja väite hoone omandamisest ehitamisega. Varasema hoone ümberehitamine ei ole ehitaja omandi tekkimise aluseks, vaid omanikuks jääb ikka varasem omanik. Lisaks ei tekita omavoliline ehitamine ka uue hoone puhul omandiõigust. Seega L. A. A. N. hoonet ehitamisega ei omandanud. Hoone lihtsalt registreeriti nõukogude ajal, kuigi ka see registreerimine on vaidlusaluse ehitisega seostamatu. Kui omandamine on tõendamata, siis hoone registreerimine ei ole omandi tekkimise aluseks. L. A. alusel ei saanud R. N. omand üle minna, sest eeltoodud asjaoludel L. A. olnud hoone omanik. 14.03.1978 aktile lisatud kaardil on näha hooned, mis olid läinud L. A. . Hoonete paiknemine on sama, nagu hageja esitatud väljavõttel 1949 fotoplaanist, millel on nähtavad ka M. M. E. talu hooned sh rehi. Vaidlusaluse hoone asukoht on sama mis M. M. E. talu rehil. Rehi ümberehitatus ja samasus vaidlusaluse hoonega on tuvastatud jõustunud Tartu Halduskohtu 30.11.2007 kohtuotsusega asjas nr 3-06-1998. Samas on sellega vastuolus kohtuasjas nr 309-1271 tehtud Tartu Halduskohtu 09.12.2009 kohtuotsuses tuvastatu, et tegemist on erinevate hoonetega. Halduskohtu poolt osundatud vundament (nagu ka seinad jm) kuulub varasemale rehile, mis oli korralikule vundamendile ehitatud hoone. Ka Eestimaa Kindlustus AS poliisis nr MP/134273 on märgitud „rehi alusega“ ja hinnatud selle väärtus palju kõrgemalt kui teiste kõrvalhoonete väärtus. Eeltoodu alusel hageja palub tuvastada, et Varstu alevikus endise M. M. E. talumaa I maatükil asuv A. N. ja R. N. kaasomandisse vormistatud elamu kuulus enne selle õigusvastast võõrandamist T. P. (P. ) omandisse rehielamuna, mis anti M. R. ning et L. A. ja A. N. ning sellest tulenevalt ka R. N. ei ole olnud alust hoone omandamiseks.

3 (11)

Hageja hagiavalduses esitatud nõude tuvastada, et M. M. E. talumaal asuv kostja omandis olev elamu on ehitatud omavoliliselt, on Tartu Maakohtu 11.09.2012 määrusega ( I kd tl 151) jäetud menetlusse võtmata. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile täielikult vastu ja palub jätta see rahuldamata. Tegelikkusele ei vasta hageja väide, et vaidlusalune maja on ehitatud endise M. M. E. ) talu rehi vundamendile. Kostja maja on ehitatud täiesti tühjale kohale. Ka Tartu Halduskohus on 09.12.2009 otsuses asjas 3-09-1271 asunud seisukohale, et hoone näol ei ole tegemist ümberehitatud rehiga, vaid korralikule vundamendile ehitatud uue hoonega. Et kostja omandis oleva elamu puhul ei saa olla tegemist endise rehiga, tõendab ka kohtumenetluse käigus antud eksperdiarvamus. Kostja omandiõigus elamule on õiguspärane, mida tõendavad: 02.06.1970 arhiiviteatis 26/6-A, mille kohaselt S.M. K. nimelise kolhoosi juhatus 08.05.1956 protokollis nr 13 on teinud otsuse L. A. ( kes oli A. N. elukaaslane ja hilisem abikaasa ning R. N. ema) aiamaa eraldamise kohta; 28.02.1968 kindlustushindeleht nr 95, mille kohaselt hoone kuulus L. A. ; J. S. L. P. 03.12.1970 kinnitused, mille kohaselt A. N. ja L. A. ühiselt elumaja ehitamist 1957; L. A. A. N. 03.12.1970 avaldus V. K. Täitevkomiteele, milles nad kinnitasid maja ja teiste hoonete ehitamist ning palusid need vormistada nende nimele, V. K. Täitevkomitee 22.12.1970 otsus nr 23 , millega registreeriti elamu ja majandushooned L. A. A. N. nimele; V. K. Täitevkomitee 24.05.1970 tõend 641, millest nähtuvalt elamu on registreeritud L. A. A. N. nimele; V. K. Täitevkomitee 27.05.1986 tõend nr 212, mille kohaselt A. N. ja R. N. elasid pärandi avanemise ajal päritavas majas; 28.06.2006 testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus, mille kohaselt R. N. on pärinud 1⁄2 osas L. A. kuuluvatest hoonetest sh elamu Varstu alevikus; ehitusregistri 13.10.2009 väljatrükk, millest nähtub A. N. ehitise omanikuna. Hagejale ja H. tagastatud hoonete hulgas ei ole rehehoonet. Rehi on õigustatud subjektidele kompenseeritud Võru Maakonnavalitsuse rehibiliteeritutele tagastatava vara, selle kulumi ja maksumuse kindlaksmääramise komisjoni 23.10.1990 otsusega nr 11. Samas otsuses on märgitud, et T. P. pärijatel on õigus talu hoonete väljanõudmiseks hoonete heaukselt omandajalt Varstu sovhoosilt pöörduda tsiviilhagiga kohtusse. Hageja sellise hagiga kohtusse pöördunud ei ole. Seega ei ole hagejal üldse alust kostja omandiõigust elamule vaidlustada. Kohtu poolt tuvastatud asjaolu, otsuse põhjendused Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel sisulist vaidlust asjaolu üle, et hageja on Võru maakonnas Varstu vallas asuva õigusvastaselt võõrandatud M. M. E. ) talu maa ja hoonete suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isik. Poolte vahel ei ole vaidlust ka asjaolu üle, et käesoleval ajal kostja omandis olev Varstu alevikus xxxxxxxxxxx elamu asub endisel M. M. E. ) talu maal, mille tagastamist soovib hageja ja millest osa oma hoonete juurde ostueesõigusega erastamist soovib kostja. Tartu Halduskohtu 30.11.2007 otsuse asjas 3-06-

4 (11)

1998 ( I kd tl 5-11) ning 09.12.2009 otsuse asjas 3-09-1271 (I kd tl 64-72) sisust nähtuvalt on hageja ja V. V. vahel korduvalt olnud vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses on A. ja R. N. hoonete omanikena hoonete juurde ostueesõigusega maad erastada. Käesolevas menetluses on hageja kahtluse alla seadnud kostja omandiõiguse elamule, mille juurde viimane ostueesõigusega maa erastamist soovib. Kohtumenetluse käigus on A. N. surnud, mistõttu käesoleval ajal on kostjaks üksnes R. N. . TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kuna ostueesõiguse erastamise tulemusena ei ole hagejale võimalik kogu õigusvastaselt võõrandatud maad tagastada, leiab kohus, et hagejal M. M. E. ) talu maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikuna on õigustatud huvi kostjal elamu suhtes omandiõiguse vaidlustamiseks. Kuna ka M. M. E. ) talu hoonete (sh rehehoone) näol on tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, on hagejal kogu vara tagastamist soovinud isikuna samuti õigustatud huvi kostjal elamu suhtes omandiõiguse vaidlustamiseks. Asjaolu, et hageja pole esitanud enda omandiõiguse tuvastamise nõuet või vara väljanõudmise nõuet, ei välista kohtu arvates hagejal käesoleva tuvastushagi esitamist. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.02.2006 otsuses asjas nr 3-2-1-166-05 (punktis 9) on selgitatud, et tuvastushagi üheks kaugemaks eesmärgiks võib olla ka tehingu järgi saadu tagastamine. Hageja kaugemaks eesmärgiks käesoleval juhul on kogu õigusvastaselt võõrandatud M. M. E. ) talu vara tagasisaamine. Erinevalt kostjast kohus leiab, et hagejale ei ole riik rehehoonest ilmajäämise tõttu selle väärtust kompenseerinud. Võru Maakonnavalitsuse rehabiliteeritutele tagastatava vara, selle kulumi ja maksumuse kindlaksmääramise komisjoni 23.10.1990 otsus nr 11, õiend ja kulumi hüvituse arvestus (I kd tl 24-26) ning Võru Maakonnavalitsuse 26.10.1990 määrus nr 261 (I kd tl 27) tõendavad, et hagejale on makstud hoonete kulumi hüvitust ning endise omanike pärijatel on õigus hooneid nende omanikult so Varstu sovhoosilt välja nõuda. Hoonete väljanõudmise õiguse andmine osutab asjaolule, et enne omandireformi makstud kulumi hüvist ei saa vaadelda õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisena ORAS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses. Nagu nähtub V. V. 01.11.1993 määrusest nr 57 ja 01.11.1993 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aktist, tagastati hagejale ja H. M. M. E. ) talu endisel individualiseeritaval kujul säilinud hoonetest ja rajatistest elamu, laut, kelder, aganik, vana laut, kaev ja aida vundament. Varstu Vallavalitsuse 01.11.1993 määruse sisust nähtub ka asjaolu, et tegemist oli hoonete ja rajatistega, mille vallavalitsusele oli põllumajandusreformi käigus üle andnud Varstu sovhoos. Kohtu hinnangul ei ole asjas kahtlust, et õigusvastaselt võõrandatud M. M. E. ) talu hoonete hulgas oli ka rehehoone. Seda tõendavad Eestimaa Kindlustus AS EKA 13.04.1939 poliis ( I kd tl 21), Võru Rajooni Riikliku Arhiivi 07.07.1989 arhiiviteatis nr 42/P-263 (I kd tl 20) ja Riikliku Keskarhiivi 07.07.1989 arhiiviteatis nr 7-2/581 (I kd tl 19), kus on M. M. E. ) talu hoonete loetelus ära märgitud ka rehi. Omandireformi käigus hagejale tagastatud vara hulgas rehehoonet ei ole. Sellest järeldub, et rehehoonet sel ajal enam olemas ei olnud või polnud see enam Varstu sovhoosi omandis ja valduses. Hageja käesolevas asjas esitatud nõuete peamiseks aluseks ongi asjaolu, et M. M. E. ) endine rehehoone on ümberehitatuna elamuks käesoleval ajal kostja omandis, kuid mida kostja ja tema õiguseellased ei ole seaduslikul alusel omandanud. Juba eespool viidatud Tartu Halduskohtu lahenditest nähtub, et ka halduskohtus on muuhulgas arutelu all olnud küsimus sellest, kas perekond N. omandis olnud elamu näol on tegemist M. M. E. ) talu endise rehehoonega või mitte, kusjuures erinevates menetlustes on kohtud asunud erinevatele

5 (11)

seisukohtadele. Nii on Tartu Halduskohus oma 30.11.2007 otsuses asjas 3-06-1998 muuhulgas lugenud tõendatuks, et M. S. esivanemate rehielamu on kolhoosi ajal toimunud ümberehituse tulemusena saanud vähemalt osaliselt N. praeguseks elamuks. Hilisemas so 09.12.2009 Tartu Halduskohtu otsuses asjas 3-09-1271 on leitud, et antud asjas kogutud tõendid seda sellist seisukohta siiski ei kinnita. Hageja esitatud tõendid - Võru Rajooni Riikliku Arhiivi 07.07.1989 arhiiviteatis nr 42/P-263 (I kd tl 20) ja 1948-1949 majapidamisraamatu väljavõte ( I kd tl 28) tõendavad, et pärast M. M. E. ) talu hoonete võõrandamist 1947 anti 6 ehitist üle H. R. . Majapidamisraamatus on H. R. perekonna kasutuses olevatest ehitistest märgitud elumaja, karjalaut, saun, kaks küüni, kaks aita, rehi. Nagu kohus eespool tuvastas, oli M. M. E. ) talu hoonete hulgas ka rehehoone. Kuigi võõrandatud ehitiste ja hiljem H. R. perekonna kasutuses olevate ehitiste arv ei ole täpselt kattuv, ei ole kohtu arvates alust kahelda siiski asjaolus, et H. R. valduses oli 1940-ndate aastate lõpus ka M. M. E. ) talu endine rehehoone. Võru Rajooni Riikliku Arhiivi 07.07.1989 arhiiviteatises nr 42/P-263 on muuhulgas märgitud ja tõendab ka koopia Vilde nimelise kolhoosi 09.05.1949 üldkoosoleku protokoll nr 3( I kd tl 31-32), et kolhoosi üldkoosolek otsustas muuhulgas teha R. H. rehele kapitaalremondi. Ka viimatimärgitust võib järeldada, et rehehoone oli veel alles 1949 aastal. Hageja väitel, mida tõendab ka Võru Rajooni TSN Täitevkomitee 26.06.1959 otsus ( I kd tl 33-35) oli M. M. E. ) talu endiste hoonete edasine valdaja ja omanik M. ) R. , kellele need anti üle tasuta kui uusmaasaajale. Kuna Võru Rajooni TSN Täitevkomitee 26.06.1959 otsuses ei ole hoonete loetelu ära toodud ( on märgitud üksnes, et elumaja koos kõrvalhoonetega), ei võimalda see teha järeldusi asjaolu kohta, kas M. R. hoonete hulgas oli ka rehehoone või kas see üldse oli 1959 enam alles. Hageja seletuse kohaselt peale M. R. tuli tallu viimase vend A. R. , kes müüs hooned 1984 kohalikule majandile ära. Tartu Halduskohtu 09.12.2009 otsuses asjas 3-09-1271 on kohus muuhulgas tuvastanud, et M. R. üle antud ja tema omandina registreeritud elamu koos kõrvalhoonetega müüs A. R. .01.1984 sõlmitud ostu-müügilepinguga Varstu sovhoosile. Kuigi nimetatud ostu-müügilepingut ei ole kohtu käsutuses tõendina käesolevas asjas, loeb kohus tuginedes Tartu Halduskohtu 09.12.2009 otsuses tuvastatule tõendatuks hageja väide, et M. M. E. ) talu endised hooned müüs A. R. Varstu sovhoosile. Nagu kohus juba eespool tuvastas, andis Varstu sovhoos säilinud hooned põllumajandusreformi käigus üle V. V. , kes 1993 aastal tagastas need hagejale ja tema õele. Kostja R. N. on käesoleval ajal tema omandis oleva Varstu alevikus xxxxxxxxxxx elamu omandanud pärimise teel. Esmalt on R. N. vastavalt 28.06.2006 testamendijärgsele pärimisõiguse tunnistusele pärinud L. A. so 1⁄2 mõttelist osa Varstu alevikus asuvatest ehitistest sh elamu ( I kd tl 80-81). 20.02.2012 pärimistunnistusest ( I kd tl 148) nähtuvalt on R. N. pärinud A. N. vara. A. N. ja L. A. on Varstu alevikus asuv elamu registreeritud V. K. TK 22.12.1970 otsuse nr 23 alusel ( I kd tl 77), mille alusel on 24.05.1971 välja antud ka elamu registreerimise tõend nr 641 (I kd tl 78). Sellel ajal reguleeris elamute registreerimist Eesti NSV Ministrite Nõukogu 21.12.1967 määrusega nr 514 kinnitatud “Juhend kodanike isiklikus omanduses olevate ja maal asuvate elamute ning majandushoonete registreerimise korra kohta” ( edaspidi juhend). Nimetatud Juhendi p 2 kohaselt elamute registreerimine nende omanike nimele toimub külade töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteede otsuste alusel käesoleva juhendi lisas nr 1 toodud omandiõigust tõendavate dokumentide esitamisel. Juhendi Lisas 1 on toodud omandiõigust tõendavate dokumentide loetelu. Muuhulgas võisid omandiõigust

6 (11)

elamule tõendavateks dokumentideks olla kolhoosnike üldkoosolekute või volinike koosolekute ja juhatuste otsused, samuti sovhooside, asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide direktorite (juhatajate) käskkirjad kodanikele õue-aiamaa andmise kohta elamute ehitamiseks ( punkt 3), teised dokumendid, mis tõendavad elamute ehitamist või omandamist ( punkt 10). Kostja poolt esitatud elamutoimikust pärinevatest tõenditest nähtub, et A. N. ja L. A. elamu registreerimise otsuse tegemise aluseks on olnud nende endi avaldus, J. S. L. P. ühine avaldus, arhiiviteatis ja kindlustushindeleht. Nii nähtub A. N. ja L. A. .12.1970 avaldusest ( I kd tl 76), et nad paluvad enda nimele kanda elamu, ait-keldri, lauda ja küüni, mis asuvad Varstu sovhoosi keskuse maaalal, mille ehitamist alustasid nad 1957 ilma projektita, mistõttu puuduvad igasugused dokumendid. J. S. L. P. oma 03.12.1970 ühises avalduses (I kd tl 75) on kinnitanud, et A. N. ja L. A. ühiselt ehitanud elumaja, ait-keldri, lauda ja küüni, mille ehitamist alustati 1957. V. K. TK poolt 28.02.1968 koostatud kindlustushindelehest ( I kd tl 74) nähtuvalt on L. A. Varstu alevikus asuvate järgmiste hoonete omanikuna – elumaja (ehitusaasta 1959), laut-ait, küün ( ehitusaastad 1965 ja 1966). Võru Rajooni Riikliku Arhiivi 02.06.1970 arhiiviteatise kohaselt ( I kd tl 73) on S.M.K. nimelise kolhoosi arhiivifondi dokumentides juhatuse 08.05.1956 koosoleku protokollis nr 13 märgitud, et juhatus otsustas rahuldada võimaluse piires L. A. saada juurde aiamaad, kuna Teedevalitsus võttis ära osa aiamaast. Kostja esitatud tõendite alusel saab asuda seisukohale, et L. A. A. N. nimele elamu registreerimise otsuse tegemise aluseks on peetud elamu omandamist selle faktilise ehitamise tulemusena. Kohtu hinnangul ei olnud see vastuolus Juhendi sätetega, sest juhendi lisa 1 p 10 kohaselt võis omandiõigus elamule tõendavateks dokumentideks olla mistahes dokumendid, mis tõendavad elamute ehitamist. Käesoleval juhul on olemas olnud ka andmed selle kohta, et L. A. oli kolhoosi juhatus eraldanud õue-aiamaad. Üksnes juhul, kui igasugused omandiõiguse tõendamiseks vajalikud dokumendid puudusid, pidi küla töörahvasaadikute nõukogu täitevkomitee vastavalt Juhendi punktile 3 materjalid edastama vastava rajooni töörahva saadikute nõukogu täitevkomiteele elamu kuuluvuse küsimuse lahendamiseks. Käesoleval juhul ei ole V. K. Täitevkomiteel mingeid kahtlusi A. N. ja L. A. omandiõiguse kuuluvuses tekkinud. Erinevalt hagejast kohus leiab, et juhtudel, kui ehitamine toimus omavoliliselt, ei olnud välistatud ehitatavale hoonele omandiõiguse teke. Alates 01.01.1965 Eesti NSV-s kehtima hakanud TsK §-s 113 oli sätestatud elamu või suvila omavolilise ehitamise tagajärjed. Nii ei võinud TsK § 113 lg 1 kohaselt kodanik, kes on ehitanud elamu , suvila või elamu või suvila osa (juurdeehitise) ilma kehtestatud korras väljaantud loata või ilma nõutaval viisil kinnitatud projektita või põhilisi ehitusnorme ja – eeskirju jämedalt rikkudes, seda elamut, suvilat või juurdeehitust käsutada ( müüa, kinkida, üürile anda jne). Sama paragrahvi lõikes 2 oli sätestatud, et sellise elamu, suvila (juurdeehitis) võidakse kohtuotsuse alusel tasuta ära võtta ning arvata kohaliku töörahvasaadikute nõukogu fondi või rajooni (linna) töörahvasaadikute nõukogu täitevkomitee otsuse alusel lammutada kas omavoliliselt ehitanud kodaniku enda poolt või tema arvel. Omandiõiguse teket omavolilisele ehitistele ei välistanud ka varem ENSV territooriumil kehtinud tsiviilkoodeks ( kehtestatud ENSV Ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 30.12.1940 seadlusega - ENSV Teataja 31.12.1940, nr 73, art 1007). Erinevalt hagejast kohus leiab, et nii V. K. TK 22.12.1970 otsus nr 23, kindlustushindeleht L. A. kohta kui Võru Rajooni Riikliku Arhiivi 02.06.1970 arhiiviteatises viidatud S.M.K. nimelise kolhoosi juhatuse 08.05.1956 koosoleku protokoll nr 13 L. A. aiamaa eraldamise

7 (11)

kohta on seostatavad vaidlusaluse elamuga ja kasutatavad tõendina käesolevas asjas. Puuduvad igasugused andmed selle kohta, et L. A. ja A. N. oleks Varstu alevikus ehitanud veel mõne teise elamu. Kindlustushindelehel puudub küll koostaja allkiri, kuid see on varustatud Varstu Küla TSN TK pitsati jäljendiga. Küla töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee pädevust mitmetes kohustusliku määrkindlustusega seonduvates toimingutes nägi ette Eesti NSV Ministrite Nõukogu 30.12.1959 määrus nr 489 Kohustuslikust määrkindlustusest Eesti NSV-s. Isegi kui asuda seisukohale, et tegemist ei ole sel ajal Eesti NSV-s kohustuslikku määrkindlustuse läbiviimist sätestanud õigusaktide kõigile nõuetele vastavalt vormistatud kindlustushindelehega, sisaldub selles teave, mille õigsuses pole alust kahelda. Kindlustuslehes toodus hoonete loeltelu on kattuv hoonetega, mis on kostjal olemas käesoleva ajani. Ka ehitusaastad on ligilähedased muudes tõendites ( L. A. A. N. enda avalduses, J. S. ja L. P. avalduses) esitatud andmetele. Kohtumenetluse käigus määratud ekspertiisi tulemusena on ekspert andnud arvamuse, et Varstu alevikus xxxxxxxxxxx hoone (elamu) on ehitatud 1957 või hiljem. Eksperdiarvamuse aluseks on olnud asjaolu, et ekspertiisi objektis uuritud seinapalkides kasutatud männid on langetatud ajavahemikus 1956 sügisest 1958 kevadeni. Hoone uuritud ümarpalkidest sarikateks kasutatud männid on langetatud ajavahemikus 1957 sügisest 1958 kevadeni. Maja ehitamine sai toimuda pärast ehituspuude langetamist. Eksperdiarvamus on kooskõlas muude kostja esitatud väidetega ja tõenditega elamu saamise asjaolude kohta. Erinevalt hagejast ei ole kohtu arvates eksperdiarvamuse usaldusväärsuses alust kahelda. Ekspertiisiakt ( selle Lisa 5) sisaldab üksikasjalikke andmeid selle kohta, kust ja kuidas uuritavast objektist proove võeti. Tegemist ei ole olnud mõne üksiku prooviga, vaid kokku on 19 proovi sh nii välisseintest, siseseintest kui sarikatest. Alusetu on hageja etteheide, et proove on võetud ainult siseseintest ja üldse pole võetud teiselt korruselt. Puuproovid nr 1318 on võetud esimese korruse välisseintest ja ainult üks proov so nr 19 on võetud siseseinast. Puuproovid 1-12 on võetud pööningul sarikatest. Asjaolu, et proove ei ole võetud teiselt korruse seintest, ei anna alust kahelda eksperdi lõppjärelduse õigsuses. Hageja enda kinnitusel oli rehehoone ühekorruseline ja teise korruse on ehitanud A. N. . Seega ei ole eluliselt usutav, et teisel korrusel saakski üldse olla midagi endisest rehehoonest säilinut. Kohtu hinnangul on ekspertiisiaktis ammendavalt esitatud uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus, mille pinnalt on võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Kuna ekspert K. P. EKEI 14.05.2010 käskkirjale nr 79 omab pädevust ehitise puitkonstruktsioonide seisukorra hindamisel, on mõistetav, et ekspert ei saanud hinnata vaidlusaluse ehitise mittepuidust konstruktsioonide vanust. Olukorras, kus elamu peamiseks ehitusmaterjaliks on puit, mille põhjalikul uurimisel pole leitud ühtegi viidet selle pärinemisele varasemast ajast kui 1956 ja ka hageja enda väited rehehoone võimaliku ümberehitamise aja osas on menetluse erinevatel etappidel olnud erinevad ( millel kohus peatub täpsemalt edaspidi), ei pea kohus käesoleva asja lahendamise seisukohalt määravaks asjaolu, et ekspertiisi käigus ei ole eraldi uuritud mittepuidust konstruktsioonide vanust. Ekspertiisiakti sisust nähtub, et kohtu poolt määratud ekspert K. P. tegemisel kasutanud teiste isikute abi ( A. L. , K. L. ). TsMS § 302 lg 3 kohaselt on eksperdil õigus kasutada teise isiku abi, avaldades kohtule selle isiku nime ja abi ulatuse, kui tegemist ei ole ebaolulise abistamisega. Kohtu hinnangul on ekspert K. P. kooskõlas TsMS §-s 302 lg 3 sätestatuga. Eksperdiarvamuse on andnud ekspert, mitte teda abistanud isikud.

8 (11)

Hageja on kohtuistungil vande all kinnitanud ( II kd tl 44 pöördel-45 ), et M. M. E. ) talu endine rehehoone oli rõhtpalkidest ehitis, mis oma endisel kujul säilis kuni 1980-ndate aastateni, mil A. N. hakkas rehi väljastpoolt vooderdama ja teist korrust ehitama. Tunnistaja G. A. ütluste kohaselt ( II kd tl 45 pöördel-46) tutvus ta 1977-78 aastatel U. S. ja hakkas koos temaga Varstus käima 1978-79 aastatel. Siis oli alles rõhtpalkidest rehemaja, kus elasid sees L. A. A. N. . 1980 juunis oli toodud valgeid silikaatkive. 1980ndatel aastatel muutus maja selliseks nagu praegu. Tellingud olid mitu aastat püsti. Rehi teepoolne ots muutus elamuks ja teine ots kadus ära. Praeguse maja pliit ja soemüür on samad, mis 70-ndate aastate lõpus läbi akna vaadatuna paistsid. Hageja seletus ja tunnistaja ütlused rehehoone ehitusviisi kohta on vastuolus ekspertiisi käigus kindlakstehtuga. Nii on nähtub ekspertiisiakti uuringuid kirjeldavast osast, et elamu esimene korruse seinad on püstpalkidest. Samas kui hageja ja tunnistaja on kinnitanud, et rehehoone oli ehitatud rõhtpalkidest. Juba üksnes vastuolu hoone seintes olevate palkide asendis annab alust arvata, et kostja elamu ja endise rehehoone näol ei saa olla tegemist ühe ja sama ehitisega. Ekspertiisi käigus on tehtud hulgaliselt puuproove ja üheski ei leidu andmeid selle kohta, et tegemist võiks olla varem kui 1956 langetatud puudega. Ka see asjaolu teeb eluliselt ebausutavaks hageja väite, et kostja elamu on endisest rehehoonest ümber ehitatud. Hageja esitatud tõenditest rehehoone kohta nähtub, et rehehoone pidi olema ehitatud juba 19ndal sajandil ( mõningatel andmetel 1870). Seega ka rehehoones ehitamiseks kasutatud ehituspuit pidi olema langetatud 19-nda sajandil. Isegi juhul kui möönda ekspertiisi käigus kasutatud dendroloogilise meetodi mõningast ebatäpsust, oleks ajavahemik ehituspudu langetamise aegade puhul ( kas 19-ndal sajandi lõpus või 1950-ndate aasate lõpus) liiga suur selleks, et kahelda eksperdi lõppjärelduse õigsuses. Hageja väide, et A. N. võis rehehoone ümberehitamisel kasutada oma isakodust pärinevat materjali, ei anna samuti alust asuda seisukohale, et kostja elamu on endisest rehehoonest ümberehitatud. Tõepoolest kinnitab 1947-1948 majapidamisraamatu väljavõte (tl 38-39), et Varstu külanõukogus V. majapidamises elas J. N. ( sh A. N. ) ja majapidamises oli mitmesuguseid hooneid. Isegi juhul, kui A. N. V. talust ehitusmaterjali tõi, ei saanud see olla sellises vanuses kui on kindlaks tehtud eksperdiarvamusega. Ka V. majapidamises olnud hooned olid ehitatud ilmselt tunduvalt varem kui on tehtud kanne majapidamisraamatus nende olemasolu kohta. Hageja seletuse ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses annab alust kahelda ka asjaolu, et 14.03.1978 maa looduses eraldamise aktile nr 32 ( I kd tl 15) lisatud 14.10.1977 koostatud A. L. skeemile ( tl 16) on kostja hoone kantud juba sellisel kujul ja asetusega nagu ka praegu on. Seega pidid kostja hooned skeemi ja akti koostamise ajal juba olemas olema. Viimasest järeldust, et samas kohas ei saanud olla enam hageja ning tunnistaja kirjeldatud rehehoonet, mis väidetavalt paiknes hoopis teisesuunaliselt ning oli pikem. Kohtu arvates on oletuslik hageja väide, et maa looduses eraldamise akt on koostatud tagantjärgi ja seda kinnitav Varstu sovhoosi direktori allkiri on võltsitud. Hageja on esitanud ka muid Varstu sovhoosi direktori allkirja kandvaid dokumente ( I kd tl 134-140). Allkirja ehtsuse kindlakstegemine eeldab eriteadmisi ning seda ei saa hinnata pool või kohus üksnes paljasilmalise vaatluse alusel. Et maa looduses eraldamise aktil olev Varstu sovhoosi direktori allkiri oleks võltsitud, pole kohtu arvates tõendatud. Küll on õige hageja tähelepanek, et 14.03.1978 maa looduses eraldamise aktis viidatud Varstu sovhoosi direktori 31.03.1977 käskkirjas nr 26 ( I kd tl 135-138) puudub otsustus L.

9 (11)

A. suuruse määramise kohta. Samas saab kohtu arvates käskkirja I osa punkti 1 ja II osa sissejuhatuse tekstist teha järelduse, et osas II toodud loetelu hõlmab üksnes neid isikuid, kelle maakasutusõiguse osas tehti muudatusi nöörraamatu andmetes. I osa punktis 1 on kinnitatud need nöörraamatus olevad andmed, milles muudatusi ei tehtud ja seda vastavalt maamõõtja poolt koostatud nimekirjadele. Sellist nimekirja pole käskkirjale lisatud. Seega ei saa välistada, et L. A. sisaldus käskkirja I osa punktis 1 viidatud nimekirjas. Erinevalt hagejast kohus leiab, et 14.03.1978 maa looduses eraldamise aktis märgitud maa kasutamise eritingimused ( uute hoonete ehitamine ja hoonete kapitaalremont, milline muudab hoonete mõõtmeid, on lubatud Võru rajooni arhitekti loal) ei tõenda varasema rehi ümberehitatust. Eritingimuste sõnastusest ei saa tuletada, et need on seatud just olemasoleva rehehoone ümberehitamiseks, vaid tegemist on üldiste eritingimustega. Nagu kohus eespool tuvastas, oli M. M. E. ) talu endised hooned peale õigusvastast võõrandamist pikka aega ( 1959-1984) perekond R. ( algselt M. . , hiljem A. R. ) omandis. Hageja kohtuistungil antud seletusest tuleneb, et L. A. A. N. hakkasid rehehoonet ümber ehitama ajal, mil see oli väidetavalt teise isiku omandis. Kohtu arvates eluliselt äärmiselt ebausutav, et L. A. A. N. said teise füüsilise isiku omandis olevasse hoonesse omavoliliselt sisse kolida ja seda hakata ümber ehitama. Eluliselt usutavaks võib sellist käitumist pidada peremehetu hoone puhul. Asjaolust, et M. R. A. R. takistanud kuidagi L. A. A. N. tegevust, võib kohtu arvates järeldada, et viimased ei tegutsenud ilmselt M. R. A. R. kuuluvas hoones. Kostja väide elamu ehitamise asjaolude kohta kattub mitmete ehitamisele lähedasel ajavahemikul koostatud dokumentides tooduga ( elamu registreerimise otsus ja selle aluseks olnud dokumendid), samuti eksperdiarvamusega. Ka teeb kostja väite eluliselt usutavaks, et tema elamu ja kõrvalhooned on kantud juba 14.10.1977 koostatud õueaiamaa skeemile. Hageja esitatud kirjalikud tõendid tõendavad küll asjaolu, et M. M. E. ) talus oli rehehoone, mis muu vara hulgas 1947 õigusvastaselt võõrandati. Kuid hageja dokumentaalsed tõendid ei kinnita asjaolu, et kostja elamu näol oleks tegemist endisest rehehoonest ümberehitatud hoonega. Kohtu arvates hageja esitatud kaardimaterjal (I kd tl 110, 176-181) põhjal ei ole kohtul võimalik tuvastada, et kostja elamu asetseb just endise rehehoone asukohas. Rehehoone väidetavale ümberehitamisele osutavad üksnes hageja enda ja tunnistaja G. A. ütlused. Nagu kohus eespool tuvastas, on hageja seletus ja tunnistaja ütlused vastuolus mitmete muude tõenditega. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja on ka ise tegelikult väidetava ümberehitamise aja kohta menetluse erinevatel etappidel andud erinevaid selgitusi. Nii on hageja 18.02.2010 hagi muutmise avalduses (dateeritud 12.02.2010 – I kd tl 86-87) hagi alusena esitatud asjaolude hulgas muuhulgas märkinud, et hageja arvates kinnitab hoone ehitatust 1960-ndate aastate lõpus ka hoone arhitektuuriline teostus. 09.02.2012 kohtule esitatud hagiavalduse terviktekstis (dateeritud 08.02.2012 – I kd tl 132-134) on hageja väitnud, et rehi ehitati ümber 70-ndate aastate algul. Kohtus on hageja vande all seletust andes kinnitanud, et rehehoone ehitati ümber alles 1980-ndatel aastatel ja selle ajani oli rehehoone säilinud endisel kujul. Selliste erinevate seisukohtade avaldamine hoone väidetava ümberehitamise aja kohta teeb kaheldavaks hageja kohtuistungil antud seletuse usaldusväärsuse. Tunnistaja G. A. enda ütlustest järeldub, et ta on perekond S. pikaajaline perekonnatuttav. Ekspertiisiakti sisust nähtuvalt on G. A. hageja saatjana osalenud objekti ülevaatuse juures 19.12.2912. Kohtule teadaolevalt ilmus G. A. .02.2013 hageja saatjana Põlva kohtumajja, kus hageja tutvus toimikuga. Selline tunnistaja käitumine osutab asjaolule, et ta on hagejale

10 (11)

lähedane isik. Pikaajaline tutvus ja sõbralikud suhted on asjaolud, mis võivad kallutada tunnistajat andma hagejale kasulikke ütlusi. Kohus leiab, et pole tõendatud, et kostja elamu oleks ümber ehitatud M. M. E. ) talu endisest rehehoonest. Kuna kostja on elamu omandanud pärimise teel emalt L. A. ja isalt A. N. , kes selle omandasid ehitamise tulemusena, on elamu omandatud seaduslikul teel. Seega tuleb hageja kõik nõuded jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS §-le 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Käesolevas otsuses esitab kohus vastavalt TsMS §-le 173 lg 1 üksnes menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib kostja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumist. TsMS § 442 lg 1 p 5-1 kohaselt tuleb otsuses ära märkida tsiviilasja hind. Tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse TsMS § 123 kohaselt aluseks hagi esitamise aeg. Käesolev hagi on kohtule esitatud 19.11.2009. Sel ajal kehtinud TsMS § 132 lg 1 kohaselt oli mittevaralise nõude hagihind 25 000 krooni so 1597,80 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.