Jätta maakohtus kantud menetluskulud 64 % ulatuses R.P. ’i kanda ja 36 % ulatuses Swedbank Liising AS’i kanda. Ringkonnakohtus
kantud
menetluskulud
jätta
menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank Liising AS (hageja) esitas kohtusse hagi R.P. (kostja) vastu viivisevõlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Agritrading Company OÜ (finantseeringusaaja) (hilisem ärinimi Agrokaup OÜ; pankrotimenetlus rauges ning ühing äriregistrist kustutatud) 29. augustil 2008 laofinantseerimise lepingu nr 28245 (edaspidi leping), mille alusel finantseeris hageja finantseeritava kauba ostmist vastavalt lepingu punktile 1.9 ning finantseeringusaaja kohustus teostama tagasimakseid. Finantseeringusaaja ei täitnud oma kohustust kohaselt, mistõttu tekkis finantseeringusaajal viivis hageja ees. Finantseeringusaaja viiviste võlgnevus hageja ees on kokku 19 131,65 eurot. Hageja ja R.P. sõlmisid lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks 29. augustil 2008 käenduslepingu nr 28245K, mille punkti 1 kohaselt võttis kostja endale kohustuse vastutada lepingust ja selle kõigist lisadest tulenevate finantseeringusaaja kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt finantseeringusaajaga kuni summas 19 131,65 eurot.
16.juulil 2010 saatis hageja kostjale nõude käenduslepingust, milles hageja teavitas kostjat viidatud laofinantseerimise lepingust tulenevast võlgnevusest ning palus kostjal tasuda võlgnevus käenduslepingus sätestatud ulatuses hiljemalt 14 päeva jooksul arvates teatise kättesaamisest. Kostja ei ole oma käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitma asunud.
15.mail 2012 esitas hageja avalduse nõude vähendamiseks, milles palub vähendada nõuet summani 15 544.52 eurot (vastavalt kostja poolt 23. aprillil 2012 viivisearvestuses näidatud summani).
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Nõue on esitatud käendajast vastu viiviste väljamõistmiseks. Arvete tasumise kuupäev oli vahemikus
14.aprillist 2009 kuni 29. aprillini 2009. Laofinantseerimise lepingu nr 28245 üldtingimuste punkti 7.1 kohaselt kui klient pole kohaselt tasunud ükskõik millist lepingust tulenevat hagejale tasumiseks kuuluvat summat, on hagejal õigus alustada viiviste arvestamist puudu jäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast alates. Juhul kui nimetatud viivitus arvete tasumisel oli Agrokaup OÜ-l tekkinud, siis laofinantseerimise lepingu nr 28245 üldtingimuste p-i 5.2 kohaselt pidi hageja lugema esimesena tasutuks viivise. Hageja ei ole seda teinud. Hageja luges tasutuks põhivõlgnevuse, millest võis järeldada, et hageja loobus oma viivisenõudest. Seega on hageja nõude maksmapanek välistatud hea usu printsiibi
rikkumise tõttu. Arvestades hageja käitumist, tuleb VÕS § 76 lg 4 järgi eeldada, et hageja on kostja soorituse heaks kiitnud, peab seda lepingukohaseks ning kõrvalnõudeid ei ole. Juhul kui hageja ei nõudnud põhivõlgnikult viiviseid, siis ei ole võimalik käesoleval hetkel nõuda viiviseid ka kostjalt kui käendajalt. Hageja poolt on täielikult tõendamata, et ta on esitanud põhivõlgnikule viivisenõudeid. Samuti ei ole hageja viivisenõuet kostjale enne hagiavalduse esitamist esitanud. Kui kohus leiab, et hageja nõue on viivise nõudmiseks põhjendatud, palub kostja viivise alandamist vähima võimaliku summani. Hagejal ei ole reaalselt tekkinud nii suurt kahju, kui hageja viivise summana nõuab. Põhjendatud viivise nõue oleks nt seadusjärgne määr 8% aastas. Viivise vähendamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et kostja puhul on tegemist eraisikuga, kellel puuduvad rahalised vahendid sellises summas viivise tasumiseks ning viivise nõue on esitatud pahas usus.
3.Hageja ei nõustunud kostja esitatud vastuväidetega. Hageja täiendavate seisukohtade kohaselt oli finantseeringusaajal kohustus tasuda hagejale kauba eest vastavalt üldtingimuste p-le 5.1, st hiljemalt koondloetelus finantseeringusaaja enda poolt näidatud „Summa tagastamise lõpptähtpäev“ kuupäeval. Lepingujärgselt ei olnud finantseeringusaajal kohustust tasuda üheaegselt kauba ostuhinda ja viiviseid, kuna kauba eest tasumise tähtajad olid vastavalt 14. aprillil 2009, 15. aprillil 2009 ja 29. aprillil 2009, viivisarvete tasumise tähtajad aga 31. mail 2009 ja 30. juunil 2009. 2. juunil 2009 ja 11. juunil 2009 laekunud summade arvelt vähendati põhivõlga (mitte ei tasutud viiviseid) vastavalt üldtingimuste 5.2 viimasele lausele. Seega hageja on tegutsenud vastavalt lepingule ning kostja viited, justkui oleks hageja pidanud arvestama viivised tasutuks enne põhivõlgnevust, on asjakohatud. Hageja on esitanud viivisarved finantseeringusaajale postiga 31. mail 2009 ja 30. juunil 2009. Lisaks olid viivisarved kliendile nähtavad läbi elektroonilise panganduse kanali telehansa.net vastavalt üldtingimuste punktile 10.1. Hageja on saatnud kostjale käenduslepingust tuleneva nõude tähitud kirjana aadressil, mille oli kostja avaldanud hagejale lepinguliste suhete jooksul.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 4. juuni 2012 otsusega rahuldas kohus Swedbank Liising AS hagi R.P. vastu 15 544.52 euro väljamõistmiseks osaliselt ning mõistis R.P. ilt viivistena välja 10 000 eurot. Menetluskulud jäid 64% ulatuses R.P. i kanda ja 36% ulatuses Swedbank Liising AS-i kanda. Otsuse põhjendustes märkis kohus, et käendaja vastutus võlausaldaja ees tekib VÕS § 142 lg 1 ja 145 lg 2 alusel. Lähtudes asjaolust, et kostja esitas omapoolse viivisearvestuse hageja poolt esitatud alusdokumentide alusel ning hageja korrigeeris oma nõuet lähtuvalt kostja arvutustest, siis poolte vahel vaidlust viivisearvestuse üle ei ole. Lepingu üldtingimuste p-i 5.2 kohaselt arvestatakse makstuks esimeses järjekorras viivis alates varasemast võlgnevusest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et viivisearvestusest nähtuvalt oli põhivõlgnikul kohustus tasuda kauba eest 14. aprillil 2009, 15. aprillil 2009 ja
29.aprillil 2009. Samas vastavalt põhivõlgnikule esitatud viivisearvetele nr 2009050004 ja nr 2009060005 oli viivise maksetähtajad vastavalt 31. mai 2009 ja 30. juuni 2009. Seega ei olnud põhivõlgnikul kohustust tasuda üheaegselt kauba ostuhinda ja viiviseid. Arvestades lepingu üldtingimuste punkti 5.2. viimast lauset, on hageja õigustatud viivist nõudma alates viivise arve sissenõutavaks muutumisest ja seega ei tulnud põhivõlgniku poolt tasutut arvestada esmajärjekorras viiviste katteks.
Hageja ei ole oma käitumisega näidanud, et ta on loobunud viivise nõudest, kuna on mõistliku aja jooksul esitanud finantseeringusaajale ja käendajale oma viivisenõude. Kuna põhiarvete tasumise tähtaeg oli aprillis, siis viivisearvete esitamine vastavalt mais ja juunis, tuleb lugeda mõistlikuks ajaks, ning ei ole vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). Kohus luges hageja viivisenõude kostjale kui käendajale edastatuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 alusel. Postiteatise kohaselt on 12. augustil 2010 jäetud kostjale aadressil Jakobi 43-10, Tartu postkasti hageja poolt saadetud 16. juuli 2010 nõue käenduslepingust. Menetluses on kostja oma elukoha aadressiks avaldanud Jakobi 43-10, Tartu. Samuti nähtub toimiku materjalidest, et hageja poolt on kostjale 6. jaanuaril 2010 ja 18. jaanuaril 2010 edastatud e-posti aadressil [email protected] 31. mai 2009 ja 30. juuni 2009 viivisearved. Seega on hageja poolt kostjale viivise nõue edastatud enne kohtusse hagi esitamist. Hageja nõudeks on kostjalt kui käendajalt välja mõista viivis, mille kohta on hageja esitanud 31. mai 2009 ja 30. juuni 2009 viivisearved. Laofinantseerimise lepingus nr 28245 on lepingupoolte vahel kokkulepitud viivise määr 0,15% päevas. Kohus leidis, et kohtule esitatud laofinantseerimise leping nr 28245 on tüüpleping ja selles sätestatud viivise määr on tüüptingimus. Tüüptingimuste regulatsioon ei ole üksnes tarbijakaitseõigus. Põhimõtteliselt kehtivad tüüptingimuste kõik kontrollivormid ka majandus- või kutsetegevuses osalejate sõlmitud lepingutes kasutatud tüüptingimuste suhtes. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus leidis, et laofinantseerimise lepingus punktis 1.4. sätestatud viivise määr 0,15% päevas, ei ole ebamõistlikult suur, kuna leping on sõlmitud kahe ettevõtte vahel oma majandustegevuses. Sellise viivise määra kasutamine lähtuvalt lepingu olemusest ja sisust ning arvestades lepingupoolte huvisid, ei kahjusta kohustatud lepingupoolt ebamõistlikult ja sellega ei ole rikutud lepingupoolte kohustuste ja õiguste tasakaalu lähtuvalt lepingu sisust. Viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja §-s 162 järgi on kohtu diskretsiooniõigus. Praegu nõuab hageja viivist käendajast kostjalt, kes on füüsiline isik, ning viivitus ei tekkinud otseselt kostja kohustuste mittekohasest täitmisest. Seetõttu on põhjendatud hageja viivise nõuet vähendada. Kuna viivise nõue on tekkinud lepingu mittekohasest täitmisest, ei ole põhjendatud viivist vähendada kostja poolt arvutatud seadusjärgse viivisemäärani. Kostja ei ole oma majandusliku olukorra iseloomustamiseks esitanud kohtule ühtegi tõendit, mida kohus saaks arvestada kostja nõude osas viiviste vähendamiseks. Hageja on kohtuistungil nõude vähendamise avalduses teinud ettepaneku kompromissi sõlmimiseks summas 10 000 eurot. Kohus leiab, et lähtudes asjaolust, et hageja esialgne nõue oli 19 131.65 eurot ja kompromissi ettepanekuga nõudis hageja kostjalt 10 000 eurot, siis kohus vähendab kostjalt väljamõistmisele kuuluvaid viiviseid summani 10 000 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Swedbank Liising AS esitas Tartu Maakohtu 4. juuni 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse osas. Apellant taotleb selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt tulnuks kohaldada TsMS § 163 lg-t 2 ning jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda. Hageja tegi kostjale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks summas 10 000 eurot, kuid kostja sellega ei nõustunud.
5.R P vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa nõustuda hageja käsitlusega menetluskulude jaotamise kohta. Kohtuotsus on sisuliselt ebaõige ning kostja on selles osas esitanud omapoolse apellatsioonkaebuse; 2) ei ole alust jätta menetluskulud terves ulatuses kostja kanda. TsMS § 162 lg 2 annab kohtule diskretsiooniotsuse, mitte ei kohusta kohut jätma menetluskulusid poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kohus on nagunii jätnud menetluskulud suuremas osas (64% ulatuses) kostja kanda; 3) on hageja apellatsioonkaebuses esitanud mittetäielikke andmeid kompromissläbirääkimiste kohta. Hageja jättis mainimata, et kostja on hagejale 13. veebruaril 2012 teinud kompromissettepaneku summas 1 000 EUR, millest hageja keeldus. Ka kohtuistungitel on pooled korduvalt kompromissi sõlmimist arutanud.
6.R.P. esitas samuti maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. R.P. palus maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi arutamiseks esimesse kohtuastmesse. Kõik menetluskulud palus R.P. jätta Swedbank liising AS-i kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole maakohus järginud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet, jättes põhjendamata, miks ta leiab, et viivisnõuded muutuvad sissenõutavaks viivisarve esitamisest võlgnikule, mitte alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist; 2) ei ole kohus tõendina arvestanud kostja poolt esitatud hageja 2010.a majandusaasta aruannet ega analüüsinud tegelikku kahju tekkimist hagejale. Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-6005 p 23 tulenevalt võib viivise alandamise põhjuseks olla ka see, et võlausaldajal ei saanud viivitusest ilmselgelt kahju tekkida. Hageja väidetav kahju võib seisneda selles, et ta ei saanud viivituses olevat rahasummat intressi teenimise eesmärgil välja laenata. Kui arvestada, et hageja poolt pakutavad intressimäärad olenevalt laenutoodetest võivad jääda vahemikku 3-8% aastas, siis ei saanud hageja kahjusumma sellest suurem olla. Hageja nõuab kostjalt ligi 10kordset summat tegelikust võimalikust kahjust ning hageja viivisenõue sellises ulatuses ei ole põhjendatud.; 3) ei ole kohus põhjendanud, miks ta on viiviste nõude rahuldamisel leidnud, et see peaks olema võrdne hageja poolt pakutud kompromissi summaga 10 000 eurot, mitte kostja poolt pakutud viimase kompromissi summaga või nende arvestusliku keskmisega. Diskretsiooniotsuse tegemisel oleks kohus pidanud muuhulgas arvesse võtma asjaolu, et finantseeringusaaja poolt oli tasutud põhivõlgnevus ning hageja nõudis viiviste tasumist kostjalt kui käendajalt. Käendaja puhul on tegemist füüsilise isikuga, kes oma nõuet finantseeringusaaja vastu maksma ei saa panna, kuna äriühing on kustutatud; 4) on maakohus hagiavalduse osalise rahuldamisega ebaõigesti jaganud menetluskulud 5) on kohus ebaõigesti leidnud, et viivisnõue muutus sissenõutavaks vastavasisulise viivisarve esitamisega. Lepingu p-dest 5.2, 7.1 ja 10.1 ja VÕS § 113 lg 1 kohaselt algas viivise arvestus kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Seega algab viivise arvestus sõltumata tegelikust nõude esitamisest, oluline on vaid kohustuse sissenõutavus; 6) pidi hageja lepingu üldtingimuste p 10.1 järgi juba aprillis 2009 edastama kliendile läbi elektroonilise panganduse kanali telehansa.net aruande, mis sisaldab möödunud kuu kohta järgmist informatsiooni: kliendi poolt hagejale esitatud koondloeteludel olevat informatsiooni, hagejapoolt kinni peetud intressid, komisjonitasud, viivised. Hageja seda ei teinud;
7) pidi hageja üldtingimuste punkti 5.2 kohaselt lugema esimesena tasutuks viivise. Kui hageja luges esmajärjekorras tasutuks põhivõlgnevuse, on hageja lugenud kohustuse kohaselt täidetuks ning järelikult ka viivisnõudest loobunud. Hageja poolt hilisemad viivisnõuete esitamised on vastuolulised ja eksitavad ning vastuolus hea usu põhimõttega; 8) märgib kohus ekslikult otsuse leheküljel 5, et “Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud ning hageja on oma nõude aluseks võtnud kostja poolt korrigeeritud viivisearvestuse.”. Apellant märgib, et kostja on tegelikkuses korduvalt esitanud oma vastuväited viivistele ning viivisearvestusele, millest tulenevalt on hageja ka kohtule esitanud omapoolse viivisarvestuse, kuna hageja oli viiviseid arvutanud kogu arvete summalt, mitte hageja poolt finantseerimisele kuuluvate arvete pealt.
7.AS Swedbank Liising vaidles R.P. i apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) ei ole summade lugemine põhivõla katteks võlgniku kahjustav tegevus – vastupidi, seeläbi väheneb võlgnevuse summa, millelt on võimalik viivist arvestada ning võlgnikul tuleb kokkuvõttes tasuda võlausaldajale vähem viivist; 2) on õige kohtu seisukoht, et laofinantseerimise lepingu p-s 1.4. sätestatud viivise määr 0,15% päevas, ei ole ebamõistlikult suur, kuna leping on sõlmitud kahe ettevõtte vahel oma majandustegevuses. Kohus on otsuses õigesti märkinud, et kostja ei ole oma majandusliku olukorra iseloomustamiseks esitanud kohtule ühtegi tõendit. Samuti on kohus niigi vähendanud hageja viivise nõuet.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et kumbki apellatsioonkaebus ei anna alust muuta maakohtu otsuse lõppjäreldusi hagi rahuldamise ega ka menetluskulude jaotamise osas. Ringkonnakohus täiendab osaliselt kohtuotsuse põhjendusi selles osas, mis puudutab menetluskulude proportsionaalset jaotamist. Mõlemad apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.
9.Hageja nõue on esitatud viivisevõlgnevuse väljamõistmiseks kostjalt kui põhivõlgniku (finantseeringusaaja Agritrading Company OÜ, hilisema ärinimega Agrokaup OÜ) käendaja vastu. Apellant (kostja) on menetluses tuginenud sellele, et põhivõlgniku (Agrokaup OÜ) poolt tasutud maksed tuli arvestada esmajärjekorras viiviste katteks ning seega puudub hagejal alus viiviste täiendavaks nõudmiseks. Maakohus kostja seisukohaga ei nõustunud.
10.Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, nagu oleks maakohus jätnud põhjendamata oma seisukoha, et viivisnõuded muutuvad sissenõutavaks viivisarve esitamisest võlgnikule, mitte alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Maakohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud (kohtuotsuse lk 4), analüüsides nii asjaomase laofinantseerimise lepingu üldtingimuste punktis 5.2 sätestatut, samuti kaubaarvete ja viivisearvete maksetähtaegade ning sissenõutavaks muutumisega seonduvat.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei olnud põhivõlgnikul kohustust tasuda üheaegselt kauba ostuhinda ja viiviseid, ega pea vajalikuks neid TsMS § 654 lg 5 alusel korrata. Maakohus asus õigesti seisukohale, et nii kauba eest tasumise nõuded kui ka viivisenõuded muutusid sissenõutavaks vastavate arvete tasumise tähtaegadel. See seisukoht on kooskõlas VÕS § 82 lg-ga 7, mille kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Samuti tuleneb VÕS § 82 lg-st 1, et kui kohustuse täitmise
tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Maakohus asus õigesti seisukohale, et lepingu üldtingimuste p 5.2 tähenduses ei olnud põhivõlgnikul kohustust tasuda üheaegselt kauba ostuhinda ja viiviseid, kuna vastavatel arvetel näidatud kohustused muutusid sissenõutavaks erinevatel tähtaegadel ning lepingu järgi tuli kõik loetletud maksed arvestada tasutuks alates varasemast võlgnevusest.
12.Eeltoodust tulenevalt ei pea kolleegium põhjendatuks ka apellandi väiteid selle kohta, et viivisenõuded muutusid sissenõutavaks sõltumata tegelikust nõude (arve) esitamisest. Viivisearvete esitamisega määrati võlasuhte poolte vahel kindlaks kohustuse täitmise tähtpäev ning seega tuli lugeda viivisenõude sissenõutavaks muutumise ajaks vastava arve tasumise tähtaega. Samuti on maakohus andnud põhjendatud hinnangu kostja väidetele selle kohta, nagu oleks hageja avaldanud viivisenõudest loobumise tahet sellega, et luges esmajärjekorras põhivõlgniku poolt tasutuks põhivõlgnevuse. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole oma käitumisega väljendanud loobumist viivise nõudest, kuna on esitanud viivisenõude mõistliku aja jooksul nii finantseeringusaajale kui ka käendajale. Alust ei ole pidada hageja käitumist vastuoluliseks, eksitavaks ega hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.
13.Viivisenõude rahuldamata jätmise aluseks ei ole väide, et hageja jättis aprillis 2009 läbi elektroonilise panganduse kanali telehansa.net kliendile edastamata aruande, mis sisaldanuks möödunud kuu kohta lepingu üldtingimuste p-s 10.1 ettenähtud infot. Maakohus on viivisenõude (viivisearvete) põhivõlgnikule ja ka kostjale kui käendajale edastamist põhjalikult käsitlenud otsuse lk-del 4 ja 5 ning jõudnud põhjendatult seisukohale, et viivise nõue oli kostjale hageja poolt edastatud enne kohtusse hagi esitamist.
14.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse põhjendustega ka selles, nagu pidanuks kohus viivise väljamõistmisel hindama hagejal seoses lepingu rikkumisega tegelikkuses tekkinud kahju suurust. Selline seisukoht ei ole vastavuses VÕS §-s 113 sätestatud viivise kui võlausaldaja õiguskaitsevahendi olemusega. Viivist on võlausaldajal õigus nõuda kokkulepitud suuruses ilma, et tal tuleks seejuures tõendada, kas viivise suurus on vastavuses tegeliku kahjuga. Seetõttu ei tulnud maakohtul hinnata Swedbank Liising AS-i 2010.a majandusaasta aruannet ega analüüsida, missuguses ulatuses võis hagejal tekkida kahju seoses sellega, et ta ei saanud viivistena võlgnetavat rahasummat oma majandustegevuses kasutada, mh laenata seda intressi teenimise eesmärgil kolmandatele isikutele välja.
15.Kolleegium ei nõustu ka apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks maakohus jätnud põhjendamata väljamõistetava viivistesumma suuruse (10 000 eurot). Maakohus on otsustuse tegemisel järginud diskretsiooni teostamise piire ning ringkonnakohtul puudub alus sellesse sekkuda. Vastavad põhjendused nähtuvad maakohtu otsuse lk-lt 6. Kohus on diskretsiooniõiguse teostamisel arvestanud muuhulgas seda, et hageja nõuab viivist kostjalt kui füüsilisest isikust käendajalt ning viivitus ei tekkinud otseselt kostja enda poolsest kohustuste rikkumisest. Hageja taotles viiviste väljamõistmist summas 15 533,52 € ning maakohus vähendas viiviseid veidi enam kui 1/3 võrra, mida saab pidada hageja nõude oluliseks vähendamiseks. Samas on maakohus viivise vähendamisel nõuetekohaselt arvestanud ka võlausaldaja huve leides, et põhjendatud ei ole vähendada viivist kostja poolt arvutatud seadusjärgse viivisemäärani. Käendaja vastutus hõlmab muuhulgas ka riski, et tagasinõude esitamine põhivõlgniku vastu võib osutuda raskendatuks või võimatuks.
16.Maakohtu otsuse muutmiseks ei anna alust ka apellandi seisukoht, et ta on esitanud menetluses korduvalt vastuväiteid hageja poolsele viivisearvestusele. Esialgselt kohtule esitatud hagis taotles hageja viiviste väljamõistmist summas 19 131,65 eurot ning hiljem esitas hageja korrigeeritud viivisearvestuse vastavalt kostja poolt 23.04.2012.a esitatud
seisukohtadele. Maakohus luges viivisearvestuse pärast hageja poolset 15.03.2012.a nõude vähendamist mittevaieldavaks, kuna hageja võttis nõude vähendamisel aluseks kostja poolt esitatud arvestused. Kuna maakohus rahuldas hagi õigesti, siis ei ole maakohus eksinud kostja kahjuks ka menetluskulude jaotamisel.
17.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 2 kohaselt võib kohus hagi osalise rahuldamise korral sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kolleegium leiab, et menetluskulude jaotamine hagi osalisel rahuldamise korral on kohtu diskretsiooniotsus. Iseenesest ei ole TsMS § 163 kohaselt ka hagi osalise rahuldamise korral kompromissiettepanekuga sarnases ulatuses välistatud menetluskulude proportsionaalne jaotamine, kuid kohtul tuleb tehtavat valikut põhjendada. Käesoleval juhul ei ole maakohus seda teinud, rikkudes sellega menetlusnormi. Ringkonnakohus peab võimalikuks rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et TsMs § 163 lg 2 näol on tegemist erisättega sama paragrahvi lõike 1 suhtes. Seega tuleb olukorras, kus hagi on rahuldatud osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, TsMS § 163 lõikes 2 sätestatud menetluskulude jaotust vähemalt kaaluda.
18.Maakohtu 15.05.2012.a istungi protokollist nähtuvalt tegi hageja kostjale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks summas 10 000 eurot, kuid kostja poolseks pakkumiseks oli 2500 eurot. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, s.o 64% ulatuses, vähendades hageja poolt nõutava viivise summat 10 000 euroni. Ehkki maakohus viitas menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lõikele 1, võimaldab ka TsMS § 163 lg 2 jõuda samale tulemusele. TsMS § 163 lg 2 ei näe imperatiivselt ette menetluskulude jätmist tervikuna kompromissiga mittenõustunud poole kanda, vaid seadus võimaldab jätta kulud selle poole kanda ka osaliselt, s.o suuremas osas. Käesoleval juhul ongi maakohus jätnud menetluskulud kostja kanda suuremas osas, s.o 64 % ulatuses. Seega on jäetud menetluskulud kostja kanda ligikaudu 2/3 ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et niisugune menetluskulude jaotus on vaidluse asjaolusid silmas pidades õiglane ja põhjendatud. Kolleegium lähtub maakohtu otsuse põhjendustest viivise vähendamisel, mille kohaselt hageja nõudis viivist kostjalt kui füüsiliselt isikult, ning viivitus ei tekkinud otseselt kostja kohustuste mittekohasest täitmisest. Samadel asjaoludel ei pea ringkonnakohus põhjendatuks menetluskulude täies ulatuses kostja kanda jätmist.
19.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad kummagi menetlusosalisel poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda, kuna mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.