AS Nordea Finance Estonia hagi AS Eesti Viljasalv vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
75 356,56 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. novembri 2012. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Eesti Viljasalv apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
30. aprill 2013. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): AS Eesti Viljasalv (registrikood: 10361785; asukoht: Jõgeva Jaama 1), esindaja advokaat Kalle-Kaspar Sepper Vastustaja (hageja): AS Nordea Finance Estonia (registrikood: 10237140; asukoht: Tallinn Liivalaia 45), esindaja vandeadvokaat Katri Tomson Kolmas isik apellandi poolel: Grain Marketing (pankrotis; registrikood: 10438045) pankrotihaldur Tiia Kalaus
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 23. novembri 2012 otsuse resolutsioon
muutmata
arvestades
ringkonnakohtu
otsuses toodud põhjendusi. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus AS Eesti Viljasalv kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Nordea Finance Estonia esitas 5. augustil 2011 hagi AS Eesti Viljasalv vastu 75 356,56 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt ostis kostja müügilepingu GMSO 2-190111 (edaspidi ka Leping) alusel OÜ-lt Grain Marketing vilja, mille kohta esitas OÜ Grain Marketing arve 220032 summas 75 356.56 eurot. Arvel on märge selle kohta, et nõue on loovutatud hagejale. Arvel nr 220032 on ostjapoolne kinnitus kauba kättesaamise kohta. Hageja on OÜ-le Grain Marketing tasunud arve 220032 alusel 75 356.56 eurot. Kostja arvet hagejale tasunud ei ole. OÜ Grain Marketing on eelnimetatud arvet krediteerinud hagejat sellest informeerimata ja eelnevat nõusolekut küsimata põhjusel, et kostja ei ole hoolimata arvel nr 220032 olevast kinnitusest sellel märgitud kaupa kätte saanud. Hageja leidis, et kui kostja tõepoolest ei ole kaupa saanud, on tal ikkagi kohustus arve alusel faktoorile tasuda ja esitada lepingu täitmise nõue müüja OÜ Grain Marketing vastu. Hageja esitas hagi kahel alternatiivsel õiguslikul alusel:
1.Kostja esindaja allkiri arvel nr 220032 on konstituiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kostja esindaja kinnitas allkirjaga arvel nr 220032 kohustuse olemasolu faktoori ees ja sama dokumendiga kinnitas ühtlasi ka vastuväidete puudumist kauba kättesaamise osas. See kohustus on sõltumatu müügilepingust, kuna kinnituse järgi pole kostjal müüja kohutuste täitmise suhtes pretensioone. Hageja leidis, et allkirjaga arvel nr 220032 on loodud kostja iseseisev kohustus hageja ees, mis ei ole enam sõltuv loovutatud nõudest.
2.Alternatiivselt esitas hageja seisukoha, mille kohaselt on asjas võimalik kohaldada analoogia alusel VÕS § 258 lg-t 1 ning faktooringuvõlgnikul ei ole antud juhul võimalik kauba mitte kättesaamise vastuväidet esitada, kuna ta on kauba kättesaamist juba allkirjaga kinnitanud. Ühtlasi on kostja seega kinnitanud kohustuse olemasolu hageja ees ning olukord on sarnane VÕS § 258 lg-s 1 sätestatule. VÕS § 258 lg 1 ja selle erisäte VÕS § 171 lg 1 laienevad käesolevale olukorrale.
8.oktoobril 2012 esitas hageja taotluse hagi täiendamiseks alternatiivse nõudega. Hageja palus juhuks, kui kohus hageja nõuet lepingulisel alusel ei rahulda, rahuldada hagi alternatiivselt VÕS § 1045 lg 1 p 7 või p 8 alusel ja mõista kostjalt välja õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju summas 60 104,40 eurot. Kahju hüvitamise nõude aluseks on asjaolu, et kostja osales kokkuleppel müüjaga „finantseerimisskeemis“, mille eesmärgiks oli saavutada olukord, kus hageja (faktoor) maksab müüjaga sõlmitud faktooringulepingu alusel müüja arvest nr 220032 nähtuva nõude omandamise eest müüjale raha välja, kuid kostja faktoorile arvel kajastatud summat ei tasu. Selle tagajärjel on hageja poolt müüjale väljamakstud summa käsitletav hagejale tekkinud kahjuna.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja teatas, et ta ei ole saanud 19. jaanuari 2011. a lepingus kokku lepitud kaupa ja seetõttu ei ole kostjal ka kohustust kauba eest tasuda. OÜ Grain Marketing on loovutanud hagejale alusetu nõude. Kostja leidis, et hageja ei saa oma nõuet tema vastu esitada faktooringlepingu alusel. Kostja esitas 5. jaanuaril 2012 kohtule seisukohad, milles täpsustas, et kostja on taganenud
19.jaanuaril 2011 OÜ-ga Grain Marketing sõlmitud ostu-müügilepingust. Lepingust taganemisena tuleb kostja arvates käsitleda 4. veebruari 2011 nõudekirja, milles kostja avaldas OÜ-le Grain Marketing, et kostja poolt ostetud kauba jääk on laos vaid 159 tonni, mis ei vasta pooltevahelisele kokkuleppele. Samas kirjas nõudis kostja faktooringu kliendilt arve nr 220032 krediteerimist. Kostja märkis, et hageja oli lepingust taganemisest teadlik, kuna teadis, et OÜ Grain Marketing krediteeris arvet nr 220032 põhjusel, et kostja ei ole kaupa kätte saanud. Kostja märkis, et asjas omab tähtsust vaid see, kas faktooringu kliendil tekkis hageja vastu sissenõutav nõue või mitte ehk kas faktoorile loovutati reaalne nõue või mitte. Olukorras, kus faktooringu klient ei täitnud kostjaga sõlmitud müügilepingut, on ka lepingu kehtivuse korral kostjal õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest VÕS § 101 lg 1 p-i 2 alusel.
3.juulil 2012 esitatud seisukohtades märkis kostja, et hageja nõudeavaldusest OÜ Grain Marketing (pankrotis) pankrotimenetluses nähtub, et võlgnik müüs ühte ja sedasama vilja kokku viiele ettevõttele. Vaatamata asjaolule, et hageja on võlgniku tegevusest teadlik, ei ole hageja asunud oma õigusi kaitsma õigusvastase teo toime pannud isikute vastu, vaid nõuab olematu kohustuse täitmist isikutelt, keda võlgnik samuti pettis jättes müügilepingutega võetud kohustused täitmata. Kostja leidis 18. septembril 2012 esitatud seisukohtades, et kuna ta ei saanud lepingu GMSO 2-190111 esemeks olevat vilja, ei täitnud OÜ Grain Marketing lepingut. Asjaolu, et kostja ja OÜ Grain Marketing olid sõlminud osa vilja osas tagasimüügikokkuleppe, ei tähenda, et esialgne müügileping võiks jääda täitmata. Kostja teatas, et juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et OÜ Grain Marketing on lepingu GMSO 2-190111 täitnud ning kostjale loovutatud arves kajastatud nõue kuulub kostja poolt täitmisele, tähendab selline tõlgendus automaatselt seda, et kostjapoolne müügilepingust nr SO 11/190111 taganemine on tühine, sest selleks puudub mis tahes alus. Sellisel juhul on tagasimüügileping faktiliselt kehtiv ning sellest tulenev OÜ Grain Marketing kohustus kostja ees summas 78 304,28 eurot on reaalne ning sissenõutav. Kostja avaldas, et sellise lahenduse korral tasaarvestab kostja oma nõude summas 78 304,28 eurot hageja nõudega summas 75 356,56 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus kostja jätta hagi rahuldamata ka juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja sai lepingu GMSO 2-190111 alusel selle objektiks oleva vilja kätte ning tal on reaalne kohustus hageja ees.
3.Iseseisva nõudeta kolmas isik OÜ Grain Marketing (pankrotis) pankrotihaldur leidis, et hageja nõue on põhjendatud. Haldur teatas, et talle on teadmata, millisel põhjusel on
OÜ Grain Marketing krediteerinud arve nr 220032. OÜ Grain Marketing juhatuse liikmed on selgitanud haldurile, et tegelikkuses ostis kostja müüjalt arvel nr 220032 näidatud viljakoguse tagasi, kuid kõrgema hinnaga. Nimetatud tehingu kohta on kostjale 25. jaanuaril 2011 esitatud arve M00099 summas 78 304.28 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 23. novembri 2012. a otsusega hagi ja mõistis AS-ilt Eesti Viljasalv välja AS Nordea Finance Estonia kasuks 75 356,56 eurot. Kohus jättis menetluskulud AS Eesti Viljasalv kanda. Pooled nõude loovutamise üle ei vaidle. Pooltel on vaidlus selles, kas kostja peab täitma lepingust tuleneva kohustuse põhjusel, et ta ei ole väidetavalt saanud lepingu alusel vastusooritust, st kas ta saab kasutada õiguskaitsevahendina õigust keelduda oma võlgnetava kohustuse täitmisest (VÕS § 101 lg 1 p 2). Kostja soovib kasutada õiguskaitsevahendit nõude loovutuse saaja vastu tulenevalt VÕS § 171 lg-st 1. Kohus leidis, et VÕS § 258 lg 1 ei saa käesolevas vaidluses kohaldada, sest faktooringu võlgnik on kasutanud oma vastuväidet õigeaegselt, st enne kui täitis faktoorile kohustuse ja seega ei ole nimetatud sätte eeldused täidetud. Kohtu hinnangul puudub vajadus kohaldada nimetatud sätet analoogia korras, kuna vaidlusele kohalduvad nõude loovutamise üldsätted. Pooled ei vaidle selles, et nõude loovutamise ajaks oli arve nr 220032 koostamise aeg (lepingu p 16.2). Seega on oluline, millised vastuväiteid võis kostja esitada müüjale
19.jaanuaril 2011. a. Käesolevalt on kostja tasumise kohustuse ja OÜ Grain Marketing vilja üleandmise kohustuse vahel piisav seos, sest kohustused tulenevad samast lepingust ja on lepingu olemusest tulenevalt omavahel tihedas seoses. Samas ei ole tegemist vastastikuse lepinguga, sest kohustusi ei pidanud lepingu pooled täitma samaaegselt - lepingu GMSO 2-190111 kohaselt pidi valduse üleandmine toimuma hiljemalt 20. jaanuari 2011. a vastava aktiga ja tasumine 60 päeva jooksul kauba tarnimisest. Vastuväite sai seega tulenevalt VÕS § 110 lg-st 1 ja lepingus sätestatust esitada mitte varem kui 20. veebruaril 2011. a, sest enne seda ei saanud kostja olla teadlik vastaspoole lepingu rikkumisest. Tegelikkuses toimus kauba üleandmisevastuvõtu akti koostamine ostja ja müüja vahel alles 25. jaanuaril 2012. a. Seega muutus kostja nõue müüja vastu valduse üleandmiseks sissenõutavaks alles 20. jaanuaril 2011. Kostja on esitanud vastuväitena just asjaolu, et ta ei ole saanud kauba reaalset valdust. Nõude loovutamise ajal 19. jaanuaril 2011 ei olnud kostja nõudeõigus reaalse valduse saamiseks sissenõutavaks muutunud ja kostjal ei olnud nõude loovutamise ajal vastuväidet müüja vastu, mida ta saaks tulenevalt VÕS § 171 lg-st 1 kasutada hageja vastu. Kostja vastuväide kohustuse täitmisest keeldumise kujul tekkis alles hiljem. Leping GMSO 2-190111 oli ostu-müügileping VÕS § 208 1 kohaselt. Kohtu hinnangul on tõendatud asjaolu, et kostja ei saanud lepinguga talle müüdud kaupa - 350 tonni söödaotra otsesesse valdusesse. Nimetatud vili on OÜ Grain Marketing poolt 12. jaanuari 2011 lepinguga 12012011 müüdud ATC AS-ile ja vormistatud on ka üleandmise-vastuvõtmise akt (I kd t lk 70-72). Silost 314 on OÜ Grain Marketing ise vedanud 11. veebruaril 2011 välja 159 tonni otra (kd I t lk 73, II kd t lk 24-25). Esitatud tõenditest ei nähtu, kes ja millal vedas silost 314 välja ülejäänud odra (350,92-159=191,92 tonni). Meilivahetusest (I kd t lk 62-65) nähtub vaid, et luba väljaveoks on antud OÜ-le Grain Marketing. Nõudekirjast 4. veebruarist 2011 selgub, et nimetatud kuupäeva seisuga oligi silos 314 otra vaid 159 tonni, mille alusel saab järeldada, et selleks ajaks oli ülejäänud vili välja veetud.
Kohus leidis, et tõendatud on kostja poolt kaubale kaudse valduse saamine. Seda tõendab üleandmise-vastuvõtmise akt nr 2 (I kd t lk 61) 350, 92 tonni odra üleandmise kohta Grain Marketing OÜ-lt AS-ile Eesti Viljasalv. Lepingu GMSO 2-190111 kohaselt on ostja kohustatud kauba võtma oma valdusesse eelnimetatud aktiga. Vaidlust ei ole, et oder asus nii lepingu sõlmimise ajal 19. jaanuaril 2011 kui üleandmisakti koostamise ajal 25. jaanuaril 2011 kolmanda isiku AS-i Tiigi Keskus I-s elevaatoris silos 314. Seega oli kauba otsene valdaja selle hoidja AS Tiigi Keskus. AÕS § 37 sätestab, et kaudne valdus omandatakse asja väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale, kui kolmas isik jääb asja valdama. Kostja esitatud tõenditest silos 313 asuva vilja otsese valduse saamise kohta (II kd t lk 8- 16) nähtub, et ostu-müügileping ja kauba üleandmis-vastuvõtmisakt tagasid selle, et kauba sai hoidja käest väljavedamiseks kätte (saatelehed). Sarnased on kostja poolt esitatud tõendid ühe kõrvalise tehingu kauba üleandmise toimumise kohta (I kd t lk 177-184). Nimetatud tõendite alusel saab asuda seisukohale, et tavapäraselt käiski valduse saamine kauba üle kahes järgus - algselt kaudne ja seejärel otsene valdus. Kohus leidis, et üleandmisakti koostamisega on müüja täitnud VÕS § 109 lg 3 nõuded teinud kõik võimaliku, et kostja saaks ostetud kauba oma otsesesse valdusesse. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kauba väljavedu elevaatorist (st otsese valduse saamine) oli müüja kohustus. Lepingus GMSO 2-190111 on sätestatud valduse üleminek aktiga, mis andis ostjale kauba väljanõudeõiguse (s.o õiguse nõuda otsese valduse üleandmist endale). Esitatud tõenditest nähtub, et kostja on tegutsenud kauba omanikuna juba enne otsese valduse saamist - ta on asunud oma võimu asjale teostama juba enne kauba üleandmisakti koostamist, s.o enne valduse üle andmise dokumentaalset fikseerimist - ta on sõlminud nimetatud kauba osas juba
19.jaanuaril 2011 müügilepingu. Samuti on kostja tegutsenud asja omanikuna ka 27.-28. jaanuaril 2011 meile saates, kus ta palub OÜ-le Grain Marketing silost 314 vilja mitte väljastada ning 28. jaanuari 2011 meilis kinnitab lausa selgesõnaliselt, et on punkrites 313 ja 314 asuva söödaodra omanikuks ja kaudseks valdajaks (I kd t lk 62-65). Sama on kinnitanud kostja 4. veebruaril 2011 (maakohtu otsuses ekslikult märgitud 4. veebruaril 2012) OÜ-le Grain Marketing saadetud nõudekirjas (I kd t lk 66). Kohus leidis, et hageja ei saa vastutada selle eest, et kostja oma kaudsest valdusest tulenevat väljanõudeõigust lõpuni ei realiseerinud. Vastavad nõuded saab kostja esitada vaid müügilepingu kohustatud poolele, kelleks on OÜ Grain Marketing, sest hageja on omandanud ostu-müügilepingust vaid õigused, mitte aga kohustused. Kauba saamist on kinnitanud oma allkirjaga arvel nr 220032 kostja juhatuse liige (I kd t lk 1112). Kohus möönas, et tegemist võib olla deklaratiivse kinnitusega kauba kätte saamise kohta. Samas tõendavad eelpool analüüsitud tõendid asjaolu, et kostja on saanud ostetud kauba üle kaudse valduse ja teostanud selle kauba suhtes ka omandiõigust võõrandamise ja pretensioonide esitamise näol. Kohus ei nõustunud hageja alternatiivse käsitlusega arvel 220032 olevast allkirjast kui iseseisva kohustuse tekkimise alusest võlakirja näol. Nimelt tuleneb kohustus ikkagi 19. jaanuaril 2011 sõlmitud ostu-müügilepingust GMSO 2-190111, milles on määratud mõlema poole õigused ja kohustused. Seetõttu puudus vajadus tekitada uut kohustuse alusdokumenti arve-võlatunnistuse näol ja nimetatud arve ei tekitanud iseseisvat kohustust. Nimetatud arvet võib käsitleda loovutamisest kirjaliku teatamise dokumendina VÕS § 170 ja § 172 mõttes. Kohus leidis, et arves ei ole kostja kinnitanud, et tal puuduvad ükskõik millised vastuväited kauba osas. Kostja esitas kohtule ka vastuväite, et ta on taganenud lepingust GMSO 2-190111. Kostja väitel on selline avaldus tehtud nõudekirjas 4. veebruarist 2011, kui kostja nõudis OÜ-lt Grain Marketing kreeditarve esitamist. Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega. Lepingust
taganemiseks tuleb teha selge tahteavaldus (mis on küll vormivaba). Kostja nõudekirjast sellist tahteavaldust ei nähtu. Liiati on kostja jätkuvalt teostanud nimetatud lepingust tulenevaid õigusi, esitades samas kirjas sama lepingu alusel müüjale leppetrahvinõude. Hinnates nimetatud nõudekirjas esitatud taotlust arve 220232 krediteerimiseks koos muude tõendite ning kostja selgitustega, on kohtu hinnangul kostja käitumine vastuoluline. Kreeditarve saamisel palutakse tagastada saamata kauba eest ette tasutud 41 212.90 eurot kostjale, samas kui kostja kohtumenetluses kinnitab, et ta ei ole seda summat OÜ-le Grain Marketing tasunud (II kd t lk 23). Seega on esitatud taotlus vastuolus teiste tõenditega ja selle sisust ei tulene kostja tahteavaldust lepingust GMSO 2-190111 taganeda või seda üles öelda. Seega on leping GMSO 2-190111 kehtiv ja kuulub tasumise osas täitmisele. Kauba saamise osas on kostjal õigus esitada nõue müüja vastu. Maakohus leidis, et kuna hagejale on loovutatud kogu nõue lepingu GMSO 2-190111 alusel väljastatud arvel nr 220032 märgitud ulatuses summas 75 356.56 eurot, tasumise tähtaeg on saabunud ja kostja nõuet täitnud ei ole, tuleb kostjalt hageja kasuks nimetatud summa välja mõista. Kuna kohus rahuldas hagi nõude loovutamise ja kohustuse täitmise sätete alusel, ei hinnanud kohus hageja alternatiivset nõuet kahju hüvitamiseks. Maakohus leidis, et kostja taotlust tasaarveldada nõuded, ei saa kohaldada, kuna kostja õigus kasutada tasaarvestuseks kostja võimalikku nõuet OÜ Grain Marketing kui endise võlausaldaja vastu on vaieldav. Kuna nimetatud lepingu pooleks ei ole hageja, vaid menetlusse kaasatud kolmas isik, kes oli käesolevas menetluses äärmiselt passiivne, ei ole kohtu hinnangul otstarbekas laiendada lepingu GMSO 2-190111 alusel esitatud kohustuse täitmise vaidlust kostja ja kolmanda isiku vahelisele eraldiseisvale vaidlusele. Kohus möönas, et kostjal on eeldatav nõudeõigus OÜ Grain Marketing (pankrotis) vastu, millest tulenevad vaidlused tuleb aga lahendada eraldi menetluses. Kohus jättis asjas arvestamata kostja poolt 18. septembril 2012. a esitatud tõendid: PRIA arve kostjale, PRIA peadirektori käskkiri enampakkumise müügitulemuste kinnitamise kohta, teravilja väljaviimise protokolli (II kd t 17-22). Nimetatud tõendid puudutavad kostja enda poolt PRIA-lt vilja ostmise tehingut ning ei oma puutumust käeoleva vaidlusega. Samuti ei hinda kohus kostja esitatud tabeleid AS Tiigi Keskuse elevaatorites hoiustatud vilja koguse, kvaliteedi kohta (II kd t lk 26-31). Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.AS Eesti Viljasalv esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) asus maakohus ekslikult seisukohale, et 18. septembril 2012 esitatud tõenditel puudub puutumus käesoleva vaidlusega. Apellant on seisukohal, et apellandi ja OÜ Grain Marketing vaheliste tehingute detailsete asjaolude hindamiseks on kohtul vaja hinnata seda, millisel viisil toimuvad analoogsed vilja müügi tehingud tavapäraselt; 2) oli apellandi eesmärgiks lepingu nr GMSO 2-190111 esemeks olev vili igal juhul enda kontrolli alla võtta, millele viitavad apellandi kirjad 27. ja 28. jaanuarist 2011, 4. veebruari 2011 nõudekiri kui ka lepingu GMSO 1-190111 alusel vilja reaalne vastuvõtmine. Asjaolu, et
apellant ja OÜ Grain Marketing olid sõlminud osa vilja osas tagasimüügikokkuleppe, ei tähenda, et esialgne müügileping võiks jääda täitmata; 3) ei tekkinud ostuhinna tasumise kohustust nõude loovutamise hetkel ning seda ei tekkinud ka hiljem. Apellant rõhutab, et kohtu poolt tuvastatud asjaoludest nähtub üheselt, et vastustaja oli nõude loovutamise hetkel teadlik, et nõuet ei pruugi üldse eksisteeridagi, sest müüja nõue saab tekkida siiski vaid peale omapoolse kohustuse täitmist. Maakohus on asunud täielikult ekslikule seisukohale, et kuna apellandil puudus nõude loovutamise ajal vilja üleandmise osas vastuväide (seda ei saanudki tal olla, sest üleandmise tähtpäev oli lepingu kohaselt 20. jaanuar 2011, formaalselt anti vili üle 25. jaanuaril 2011 ning juba 27. jaanuaril 2011 selgus, et vilja reaalselt ilmselt hoidja käest kätte saada ei ole võimalik), siis ei saa apellandil olla vastustaja vastu mis tahes vastuväidet. Antud juhul ei tekkinud OÜ-l Grain Marketing apellandi vastu nõuet, mida vastustajale loovutada ning sellist nõuet vastustajal sisse nõuda ei ole võimalik. Puudusid ka mis tahes kokkulepped kauba eest tasumises enne selle tarnimist; 4) jättis maakohus menetlusnorme rikkudes apellandi alternatiivse tasaarvestusavalduse sisuliselt hindamata ning kohtu ette toodud asjaolud otsusega reguleerimata. Lähtudes Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-23-11, on apellant seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata ka juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et apellant sai lepingu GMSO 2-190111 alusel selle objektiks oleva vilja kätte ning tal on reaalne kohustus vastustaja ees. Apellant juhib ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et otsuse punktis 3.2.9. nimetatud maakohtu seisukohad on otseses vastuolus nii menetlusõiguse- kui ka materiaalõigusnormidega, samuti tasaarvestust ja selle kohtulikku hindamist käsitlevate Riigikohtu lahenditega. Maakohus on meelevaldselt jätnud tasaarvestava nõude osas lõpliku hinnangu andmata ja ei ole tasaarvestuse osas tuvastanud olulisi asjaolusid; 5) on maakohus teinud ka äärmiselt vastuolulise otsuse, sest lepingu GMSO 11/190111 puhul on kohus pidanud võimalikuks mõista apellandilt välja suure rahasumma vilja eest, mida apellant kunagi ei ole kätte saanud, kuid seejuures lepingu SO 11/190111 puhul leidnud, et vilja reaalne kättesaamine OÜ Grain Marketing poolt omab siiski sellist tähtsust, et arve M00099 võib olla esitatud põhjendamatult ja selles kajastatud nõue ei pruukinud kunagi sissenõutavaks muutuda. Apellandile jääb täielikult arusaamatuks, millisel viisil on leping GMSO 11/190111 erinev lepingust SO 11/190111, mis puudutab nõude sissenõutavaks muutumise eeldusi. Kui asuda seisukohale, et nõue tekkis vaatamata kauba üleandmisele, siis on nii lepingust GMSO 11/190111 tulenev nõue kui ka lepingust SO 11/190111 tulenev nõue reaalsed ja sissenõutavad ning tasaarvestatavad.
6.AS Nordea Finance Estonia vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei vasta tõele kostja seisukoht, nagu ei oleks kostja kõnealuse kauba valdust ega omandit kunagi saanud olukorras, kus ta ka ise on end korduvalt erinevate subjektide ees käsitlenud nii kauba (kaudse) valdaja kui ka omanikuna. Vastavalt poolte kokkuleppele, mida tõendab nii leping nr GMSO 2-190111 kui ka 3. oktoobri 2012 kostja vastuse lisaks 2 olev kauba üleandmise-vastuvõtuakt, pidi müüja andma ning andiski kostjale üle kauba kaudse valduse. Seda, et kauba otsest valdust ei pidanudki kostja ilmselt saama, kinnitab muuhulgas asjaolu, et AS Eesti Viljasalv müüs samal päeval sama kauba OÜ-le Grain Marketing tagasi. Ühtlasi kinnitab tagasimüügilepingu sõlmimine seda, et kostja end vastava vilja suhtes siiski omanikuna käsitles. Vilja kaudse valduse üleandmisega oli 25. jaanuaril 2011 allkirjastatud
üleandmise-vastuvõtu akti nr 2 alusel leping nr GMSO 2-190111 müüja poolt täidetud ning ostjal kauba eest tasumise kohustus igal juhul tekkinud. Maakohus on kaevatavas otsuses õigesti leidnud, et hageja ei saa vastutada selle eest, et kostja oma kaudsest valdusest tulenevat väljanõudeõigust lõpuni ei realiseerinud. Samuti nõustub hageja maakohtuga selles, et leping nr GMSO 2-190111 on kehtiv ja kuulub kostja poolt tasumise osas täitmisele; 2) ei ole käesoleva vaidluse esemeks oleva tehingu (st lepingu nr GMSO 2-190111) asjaolud (kauba üleandmist puudutavas osas) võrreldavad muude OÜ Grain Marketing ja kostja ja/või OÜ Grain Marketing ja teiste isikute ja/või PRIA ja kostja vaheliste muude tehingute asjaoludega. Kohus on õigesti jätnud kostja poolt 18. septembril 2012. a esitatud tõenditega arvestamata; 3) jääb nii käesolevas asjas kogutud tõenditest kui ka kostja napisõnalistest selgitustest „finantseerimisskeemi“ kohta pigem mulje, et tegemist oli skeemiga, milles osalesid teadlikult ja tahtlikult nii OÜ Grain Marketing kui ka AS Eesti Viljasalv ning mille eesmärgiks oli saavutada olukord, kus faktoor maksab faktooringulepingu alusel arvest nr 220032 nähtuva nõude omandamise eest küll müüjale raha välja, kuid ostja faktoorile arvel kajastatud summat ei tasu. Arve allkirjastamisel on määrav tähendus faktoori jaoks, kes pidi allkirjadele tuginedes veenduma arvetel kajastatud tehingute ja omandatavate nõuete reaalsuses ning otsustama, kas tasuda arvetel märgitud nõuete eest müüjale või mitte. 3. juuli 2012. a täiendavate seisukohtade lisaks 2 olev OÜ Grain Marketing arve nr 210149 näitab üheselt, et praktika, mille kohaselt nõuab faktoor oma kontrollikohustuse raames nii arvete müüja kui ostjapoolset allkirjastamist ning allkirjastatud arvete endale esitamist, on faktooringulepingute puhul tavaline ning täiesti aktsepteeritav. Ka nähtub viidatud arvest praktika, mille kohaselt käsitletakse arve ostjapoolset allkirjastamist muuhulgas faktoorile loovutatud nõude tunnustamisena ehk võlatunnistusena VÕS § 30 tähenduses. Mistahes muu alus müüja arvete digitaalseks allkirjastamiseks ostjal puudus. Seega ei ole kostjal alust arvel nr 220032 märgitud summa tasumisest keelduda ka juhul, kui ta arvel nr 220032 märgitud kaupa kätte saanud ei ole ning kostja poolt arve allkirjastamisega hagejale antud kinnitus kauba kättesaamise kohta ei vasta tõele; 4) asjaolu, et käesoleval juhul oli kostja igal juhul nõude loovutamisest ning uuest võlausaldajast teadlik, st sisuliselt aktsepteeris seda, et arvel oli muuhulgas ka nõude loovutamisest teavitamise funktsioon, nähtub üheselt ka AS Eesti Viljasalv enda 4. veebruari 2011. a nõudekirjast müüjale. Asjaolu, et kostja oli kõnealuse arve alusel tasunud müüjale vähemalt 41 212,90 eurot, tõendab kostja 4. veebruari 2011. a nõudekiri müüjale, milles AS Eesti Viljasalv palub müüjal arve nr 220032 41 212,90 euro ulatuses krediteerida ning nimetatud summa endale tagastada, kandes selle AS Eesti Viljasalv arveldusarvele nr 221001135193 (vt kostja 3. oktoobri 2011.a vastuse lisaks 5 olev nõudekiri); 5) ei ole kostja käesoleval juhul minetanud kauba mittekättesaamise vastuväite esitamise õigust mitte ainuüksi sel põhjusel, et nõude loovutamine on toimunud enne kauba üleandmise tähtpäeva saabumist, vaid ka seetõttu, et ta ise kauba kättesaamist hagejale kinnitas. Kui kostja ei oleks hagejale arvel nr 220032 märgitud kauba kättesaamist kinnitanud ega kokkuleppel müüjaga kõnealuses "finantseerimisskeemis" osalenud, ei oleks hageja vastavat väljamakset müüjale teinud ega oleks hagejale vastavas summas kahju ka tekkinud. Eeltoodud põhjendustel esitas hageja kostja vastu alternatiivse nõude õigusvastase kahju tekitamise sätete alusel;
6) seisneb õigusvastasus käesoleval juhul nii kostja poolt seadusest tuleneva kohustuse rikkumises (VÕS § 1045 lg 1 p 7) kui ka kostja heade kommete vastases käitumises (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Kostja seadusest tuleneva kohustuse rikkumine seisneb hageja hinnangul TsÜS §-s 138 sätestatud kohustuste rikkumises. Arvestades, et kostja osales taolises „finantseerimisskeemis“ ning tekitas hagejas usalduse selles, et hagejale faktoorimiseks esitatud müüja arvel nr 220032 märgitud müügitehing müüja ja kostja vahel oli reaalselt toimunud ning müügilepingu pooltel teineteise suhtes mingeid pretensioone ei ole (olukorras, kus kostja väidab nüüd, et pole tegelikult müüjalt vastavat kaupa üldse saanud ja/või on kauba müüjale tagasi müünud), on kostja käitumine olnud hageja suhtes ilmselgelt pahauskne, tahtlik ning kantud kindlast eesmärgist hagejat eksitada ja hagejale kahju tekitada; 7) kuigi VÕS § 258 lg 1 reguleerib olukorda, kus faktooringuvõlgnik on arvel kajastatud summad faktoorile juba tasunud, käesoleval juhul ostja seda aga teinud ei ole, poleks hageja hinnangul sarnaste situatsioonide (kus faktoor on heauskselt nõuded faktooringu kliendilt omandanud ja nende eest maksnud) erinev käsitlemine põhjendatud. Hageja nõustub maakohtuga selles, et hagi on võimalik rahuldada tuginedes VÕS § 171 sätestatule, mis on VÕS § 258 lg 1 suhtes üldnormiks. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostjal ei olnud nõude loovutamise ajal vastuväidet müüja vastu, mida ta saaks tulenevalt VÕS § 171 lg-st 1 kasutada hageja vastu (vt otsuse lk 9). Maakohtu seesugust käsitlust toetab ka Riigikohtu senine praktika (vt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-12); 8) ei ole õige kostja käsitlus, nagu hageja poolt esitatud nõuet tegelikkuses ei eksisteeriks või nagu nõuaks hageja kostjalt kohustuse täitmist, mida kunagi tekkinud ei ole või nagu oleks müüja loovutanud hagejale nõude, mis ei ole reaalne ehk olematu nõude. Kuivõrd käesoleval juhul oli müüja ja kostja vahel müügileping sõlmitud ning kauba üleandmise kohustus müüja poolt täidetud, siis oli müügilepingust tulenev müügihinna tasumise nõue müüjal igal juhul tekkinud, sissenõutavaks muutunud ning loovutamise tulemusena hagejale ka üle läinud; 9) nõustub hageja protsessuaalse tasaarvestusavalduse osas maakohtu käsitlusega; 10) kui ringkonnakohus peaks hageja seisukohtadele vaatamata apellatsioonkaebuse rahuldama ning esimese astme kohtu otsuse tühistama, ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut sisulist otsust, kuivõrd maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja esitatud alternatiivse nõude – õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude – osas.
7.Apellant esitas 27. jaanuaril 2013 täiendavad seisukohad. Seisukohtade kohaselt: 1) on faktooringulepingu p-s 22 sisalduv nõude tagasiloovutamise instituut (müüja kohustus teatud juhtudel nõue omandada ja tasuda selle eest) sõnaselgelt kõnealuse eesmärgi teenistuses. Vastustaja ei ole käitunud vastavalt tema ja kolmanda isiku vahelisele lepingule ning loovutanud nõuet kolmandale isikule tagasi, vaid on asunud nõudma apellandilt müügilepingu täitmist olukorras, kus kolmanda isiku poolne asja üleandmise kohustus on täitmata. Asjaolu, et faktooringulepingu lisaks on ostjate nimekiri, kuhu on lülitatud ka apellant, samuti apellandi allkirjaõigsuse kinnitus, ei muuda apellanti faktooringulepingu osaliseks. Apellandi ja vastustaja vahel ei ole sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt oleks arve allkirjastamisele omistatud vastustaja väidetud funktsioon. Antud juhul on vastav allkiri käsitletav eelkõige nõude loovutamisest teadmise kinnitusena; 2) ei ole müügilepingust tulenevat nõuet kauba üleandmise kohustuse rikkumise tõttu võimalik maksma panna. Kolmas isik lõi apellandile eksliku ettekujutuse, et ta on andnud apellandile üle vilja kaudse valduse. Reaalselt astus kolmas isik, kes oli kaudse valduse
üleandjaks, ise samme, et apellant ei saaks oma väidetava kaudse valduse alusel vilja reaalselt oma valdusesse võtta – kolmas isik keelas vilja hoidjal vilja reaalselt valdust apellandile üle anda. Sellega on üheselt selge, et kolmas isik ei täitnud oma müügilepingust tulenevat kohustust ning vastustajal puudub sissenõutav nõue apellandi vastu. Asjaolust, et pärast nõude loovutamist kohustus ostja tasuma kauba eest faktoorile, aga mitte kauba üleandmiseks kohustatud isikule, ei saa tuletada ostja jaoks halvemat olukorda, kui seadus seda ette näeb. See, et nõue loovutati enne selle sissenõutavaks muutumist, ei saanud mõjutada müügilepingust tulenevaid apellandi õigusi ja kohustusi. Antud juhul ei olnud nõue loovutamise ajal veel sissenõutavaks muutunud (millise nõude loovutamist seadus ei keela – VÕS § 165), mistõttu võib võlgnik esitada ka neid vastuväiteid, mis tulenevad kauba tarnimata jätmisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni, millega maakohus hagi rahuldas, tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
9.Maakohus tuvastas, et hageja on saanud nõudeõiguse OÜ-lt Grain Marketing loovutamise teel, mis toimus läbi faktooringlepingu. Kostja ei saanud lepingu nr GMSO 2-190111 alusel talle müüdud söödaotra koguses 350,92 tonni müüjalt OÜ Grain Marketing oma otsesesse valdusesse, kuid on saanud kaudse valduse. Vili asus üleandmisakti koostamise ajal
25.jaanuaril 2011 kolmanda isiku AS Tiigi Keskus otseses valduses (silo 314). Kaudse valdusega sai ostja endale väljanõudeõiguse ja on teostanud selle kauba suhtes ka omandiõigust võõrandamise ja pretensioonide esitamise näol. Hageja ei vastuta selle eest, et kostja oma kaudsest valdusest tulenevat väljanõudeõigust lõpuni ei realiseerinud. Leping on kehtiv ja kuulub tasumise osas täitmisele. Kostja tasaarvestuse vastuväide ei anna alust hagi rahuldamata jätmisele. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtuga, sh maakohtu hinnanguga asjas kogutud tõenditele. Maakohus rahuldas hagi põhjendatult nõude loovutamise ja kohustuse täitmise sätete alusel ja ei pidanud seetõttu hindama hageja alternatiivset nõuet kahju hüvitamiseks.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et hagi ei kuulu rahuldamisele VÕS § 258 lg 1 alusel. Samuti on maakohus põhjendatult tuvastanud, et arvel 220032 olev kostja juhatuse liikme allkiri ei tekita iseseisvat kohustuse tekkimise alust võlakirja näol, vaid tegemist on nõude loovutamisest kirjalikult teatamise dokumendiga. Vastustaja vastupidised seisukohad ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga. Faktooringulepingu mõiste on sätestatud VÕS §-s 256, mille p-de 1 ja 2 järgi kohustub faktooringulepinguga üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi ja nõude sisse nõudma. VÕS § 258 lg 1 sätestab, et kui faktooringu klient rikub faktooringu kliendi ja
faktooringuvõlgniku vahel sõlmitud müügilepingut, millest tulenev rahaline nõue oli loovutatud faktoorile, ei või faktooringuvõlgnik nõuda faktoorile nõude alusel makstud raha tagastamist, kui faktooringuvõlgnik võib nõuda raha tagastamist kliendilt. Hageja püüe omistada VÕS § 258 lg-le 1 tema poolt soovitud sisu, ei ole selle sätte tegeliku mõttega kooskõlas. VÕS § 258 lg 1 eesmärgiks on piirata faktooringuvõlgniku õigusi esitada nõudeid faktoori suhtes tulenevalt nõude aluseks oleva lepingu rikkumisest, kui tal on sellise nõude esitamise õigus faktooringu kliendi suhtes. Faktooringulepingu efektiivsuse ja käibekindluse tagamiseks on sätestatud piirang võlgniku nõuetele sellisel viisil, et võlgnik saab oma nõude esitada ainult ühe isiku vastu - kas kliendi vastu või selle võimaluse puudumisel faktoori vastu. Kui kliendi käitumine mõjutaks faktoori jaoks nõuete sissenõutavuse võimalusi, vähendaks see faktooringu majanduslikku tähtsust (kuna faktooringu klient on juba saanud tasu nõude eest, siis on tal võimalik rahuldada lepingu rikkumisest tulenevad võlgniku nõuded tema vastu). Praegusel juhul ei ole tegemist faktooringuvõlgniku nõudega faktoori vastu, vaid nõude on esitanud faktoor. Maakohus on õigesti leidnud, et nimetatud sätte kohaldamiseks ei ole alust ja hagejal on võimalik oma nõue maksma panna nõude loovutamise sätete alusel. Poolte vahel ei ole sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt oleks arve allkirjastamisele omistatud hageja väidetud funktsioon. Antud juhul on vastav allkiri käsitletav eelkõige nõude loovutamisest teadmise kinnitusena. Seetõttu ei ole alust ka järelduseks, et kostja tahe oli suunatud sellele, et juhatuse liikme allkirjaga kinnitada kauba vastuvõtmist. Maakohus on tuvastanud, et viljakaubanduses käiski kaubale valduse saamine kahes osas- kõigepealt kaudne ja seejärel otsene valdus. Vastustaja ei ole sellele maakohtu seisukohale vastu vaielnud. Vastustaja seisukohtadest ei selgu, millise valduse saamist peaks märkus arvel „kaup kätte saadud“ kinnitama. Eelmärgitust tulenevalt on põhjendamatu ka apellandi käsitlus, nagu oleks kostja hea usu põhimõttest tulenevalt kaotanud õiguse esitada faktoorile kauba mittesaamise vastuväidet. Võlatunnistuse andmise (VÕS § 30 lg 1) eelduseks on poolte vahel eraldiseisva lepingu sõlmimine, millega luuakse uus abstraktne võlakohustus. Kindlasti on sellise lepingu vältimatuks tunnuseks vastava tahteavalduse selgesõnaline väljendamine, mida kostja antud juhul ei ole teinud. Sellise tahteavalduse olemasolu tõendamise kohustus lasub võlausaldajal. Kostja juhatuse liikme allkiri arvetel ei oma hageja väidetud õiguslikku tähendust.
11.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et maakohus on menetlusnorme rikkudes jätnud hindamata 18. septembri 2012 menetlusdokumendi lisana kostja esitatud dokumentaalsed tõendid (II kd tl 17-22 ja 26-31), mis kajastavad vaidlusaluste tehingutega samasuguses situatsioonis sõlmitud teisi tehinguid. Kostja on nimetatud tõendeid esitades soovinud nendega kirjeldada PRIA poolt korraldatud enampakkumise protseduuri alates enampakkumise kutsest kuni vilja reaalse kättesaamiseni (II kd lk 3-4). Ka varasemalt on kostja esitanud tõendeid ühe kõrvalise tehingu kohta tõendamaks tavapärast vilja müügitehingute kajastamist. (I kd lk 168), Nimetatud tõendeid (I kd lk 177-184) on maakohus ka hinnanud ja tuvastanud nimetatud tõendite alusel kauba (teravili) üleandmise protseduuri- algselt antakse üle kaudne ja seejärel otsene valdus. TsMS § 238 lg 5 kohaselt kui kohus on juba tõendi vastu võtnud, võib ta jätta asja lahendamisel käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud juhtudel tõendi arvestamata. TsMS § 238 lg 1 esimese aluse kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ja arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus nõustub sellega, et kostja poolt väidetavalt analoogset teist tehingut tõendama pidavad tõendid ei ole puutumuses käesoleva vaidlusega ja ei oma seega asjas tähtsust, mistõttu jättis maakohus õigustatult need tõendid asjas arvestamata. Need tõendid ei tõenda iseenesest ka kostja väidet selles, et vaidlusaluse lepingu puhul ei ole järgitud kõiki PRIA poolt korraldatud
enampakkumise protseduuri etappe, samuti ei tähenda kostja poolt viljaäris tavaliseks peetava protseduuri väidetav mittejärgimine seda, et kostja ei ole müügilepingu esemeks olevat kaupa saanud.
12.Apellant nõustub kaebuse punktis 1.7 sellega, et tal tekkis kauba väljanõudeõigus kauba valdaja suhtes ja kauba kaudne valdus AÕS § 37 mõttes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja ise ei realiseerinud talle müüja poolt loovutatud väljanõudeõigust. Asjas puuduvad tõendid, et kostjat oleks selles takistatud. Maakohus on selles osas tõendeid õigesti hinnanud ja põhjendatult märkinud, et kostja on oma väidete kohaselt teinud vaidlusaluse kauba osas juba samal päeval tagasimüügitehingu, mistõttu kostja ise loobus väljanõudeõiguse realiseerimisest. AÕS § 93 kohaselt, kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Säte loobki võimaluse anda üle ka niisuguse vallasasja omand, mis on sellekohase kokkuleppe sõlmimise ajal kolmanda isiku valduses ilma, et võõrandaja (omanik) peaks asja võõrandamise eesmärgil esmalt kolmandalt isikult enda otsesesse valdusse saama. Vallasomandi üleandmiseks loovutatav väljanõudeõigus peab võimaldama omandajal asja oma valdusse üle võtta ja niisuguse õigusliku positsiooni üleandmine saab toimuda üksnes tehinguga. OÜ Grain Marketing ja kostja vahelise lepingu p 5 kohaselt oli ostja kohustatud kauba vastu võtma oma valdusesse üleandmise-vastuvõtmise aktiga hiljemalt 20. jaanuar 2011, lepingu p 9 kohaselt oli kauba üleandmine-vastuvõtmine võimalik ka silodes. Seega ei olegi pooled müügilepingus kokku leppinud vallasomandi tekkimises ostetud teraviljale otsese valduse üleandmise teel. Maakohus on põhjendatult juhindunud ka VÕS § 209 lg-st 3, mille kohaselt kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas ja asja omadused ei võimalda müüjal asja eraldamist enne selle vastuvõtmist ostja poolt, loetakse asi ostjale üleantuks, kui müüja on teinud kõik vajaliku, võimaldamaks ostjal asi vastu võtta.
13.Põhjendatud on apellatsioonkaebus selles, et maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et apellandil puudus nõude loovutamise ajal vastuväide müüja vastu, mida ta saaks VÕS § 171 lg-st 1 tulenevalt kasutada hageja vastu, sest kostja vastuväide kohustuse täitmisest keeldumise kujul tekkis hiljem. VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kostja on esitanud vastuväitena asjaolu, et ta ei ole saanud kauba valdust, mille eest tasu maksmist temalt nõutakse. Maakohus on VÕS § 171 lg-t 1 valesti tõlgendanud. See, et nõue loovutati enne selle sissenõutavaks muutumist, ei saanud mõjutada müügilepingust tulenevaid kostja õigusi ja kohustusi. Ka võlgnik saab esitada neid vastuväiteid, mis tulenevad kauba valduse mittesaamisest, kuna senisel võlausaldajal oli nõude loovutamise ajal müüjana müügilepingu täitmise kohustus, st vastuväidete õiguslik alus senise võlausaldaja vastu oli olemas juba nõude loovutamise ajal. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et OÜ-l Grain Marketing ei tekkinud nõuet, mida vastustajale loovutada. Tuleb nõustuda vastustajaga (vastuse p 2.58), et vastastikused nõuded tekivad müügilepingust, ning müüjal tekib ostja vastu müügihinna tasumise nõue, mis on loovutatav alates nõude tekkimisest. Samas ei viinud maakohtu poolne VÕS § 171 lg 1 väär kohaldamine maakohut kokkuvõttes asja ebaõige lahendamiseni. Kohtud on jõudnud järeldusele, et kostja vastuväide kauba valduse mittesaamisest on ilmselt põhjendamatu, sest müügilepingu pooled olid leppinud kokku asja valduse üleandmise asendamises väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (kostjale), mida viimane ei realiseerinud.
14.Apellant esitas alternatiivse vastuväitena tasaarvestusavalduse ning palus hagi rahuldamisel tasaarvestada see kostja nõudega, mis tuleneb lepingust SO 11/190111. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli müüja vastu nõue, mille ta võis hagejale loovutatud nõudega tasaarvestada. Kostja on selgitanud, et juhul kui kohus asub seisukohale, et müüja on lepingu täitnud, siis on taganemine lepingust SO 11/190111 tühine, leping SO 11/190111 on kehtiv ja OÜ Grain Marketing kohustus tasuda apellandile 78 304.28 eurot on reaalne ja sissenõutavaks muutunud. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et maakohtu otsus osas, millega ta jättis kostja alternatiivse vastuväitega arvestamata, ei ole piisavalt motiveeritud. Maakohus asus seisukohale, et kostja nõue, mida kostja soovib kasutada tasaarvestamiseks, on vaieldav ja seda ei saa seetõttu kasutada tasaarvestamiseks. Maakohus pidas vaieldavaks nii seda, kas asjas kohaldub VÕS § 171 lg 2 p 2 (selline norm puudub, maakohus on ilmselt käsitlenud VÕS § 171 lg 3 p-i 2), kui ka kostja käsitlust lepingust taganemiseks või ülesütlemiseks. Kohus leidis, et ei saa järeldada, et lepingu SO 11/190111 alusel müüdi OÜ-le Grain Marketing just sedasama vilja, mida osteti samalt isikult lepingu GMSO 2-190111 alusel. Kostja võis kaubana üle anda ka muu samas koguses vilja, mis asus samas elevaatoris. Leping puudutab isikut, keda ei ole menetlusse kaasatud ja kostjal on eeldatav nõudeõigus OÜ Grain Marketing pankrotimenetluses. Selliste põhjendustega on maakohtu otsus kostja alternatiivse vastuväite arvestamata jätmise osas vastuoluline ja need põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Jättes võtmata sisulise seisukoha kostja alternatiivse vastuväite osas, rikkus maakohus sellega TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendatuse kohustust. Ringkonnakohus leiab, et kostja alternatiivne vastuväide ei ole põhjendatud. VÕS § 171 lg 3 kohaselt võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud sama paragrahvi lõige 3 punktides 1 ja 2 ettenähtud juhul. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-24-12 asunud seisukohale, et võlgnik võib selle sätte järgi oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb võlgniku tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas nõude loovutamise ajal. Sellisele tõlgendusele viitab sätte sõnastus, mis räägib võlgnikule kuulunud nõudest. Samuti on sarnaselt reguleeritud VÕS § 171 lg-s 1 võlgniku üldine õigus esitada loovutatud nõudele vastuväiteid. Sellega on tagatud, et võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel ei halveneks, kuid samas on välistatud võlgniku ja nõude loovutaja pärast nõude loovutamist sõlmitud kokkulepped, mis kahjustaksid uut võlausaldajat. Seega on asja lahendamiseks oluline asjaolu, kas kostjal oli nõue müüja vastu, mida ta soovib tasaarvestada, ka nõuete loovutamise ajal müüjalt hagejale, st millal kostja ja müüja sõlmisid tagasimüügi kokkuleppe, millest tuleneb kostja nõue müüja vastu. Käesolevas asjas on kostja ja müüja vaheline kokkulepe sõlmitud 19. jaanuaril 2011. Nõude loovutamine müüjalt hagejale on toimunud aga ajaliselt enne. Seda tõendab 25. veebruaril 2010 hageja ja OÜ Grain Marketing vahel sõlmitud faktooringuleping nr 182 (I kd lk 21), mille p 16.1 kohaselt faktoor ja müüja määravad faktooringulepingu lisas nr 1 (ostjate nimekiri) toodud vormil ostja, kelle Lepingust tulenev rahaline kohustus müüja ees on faktooringulepingu objektiks. Müüja on kohustatud loovutama faktoorile loovutamise tähtaja vältel kõik ostjate nimekirjas sätestatud ostjale esitatud rahalised nõuded, mis ei ole vastuolus käesoleva lepinguga. Müüja väljastab loovutamise tähtaja jooksul kõik arved ostjale märkega, et need arved kuuluvad tasumisele faktoorile.
Lepingu lisa nr 1 ostjate nimekirjas on ka kostja ja tema suhtes on lepingu kehtivusaeg veebruar 2011. VÕS § 165 kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkida võivaid nõudeid. Asja materjalide kohaselt müüs OÜ Grain Maketing kostjale teravilja lepingu GMSO 2-190111 alusel, mille punktist 7.1 nähtub ka vastava nõude loovutamine (faktoorimine) hagejale. Seega toimus hagetava nõude loovutamine faktooringu kliendilt (müüjalt) hagejale samal ajal kostja ja müüja vahelise müügilepingu sõlmimisega. Kostja väitel müüs ta sama vilja tagasi OÜ-le Grain Marketing samal päeval, st pärast nõude loovutamist. Seega ei olnud kostjal seda nõuet müüja vastu, mida ta soovib tasaarvestada, olemas nõude loovutamise ajal müüjalt hagejale ja kostja ei saa oma võimalikku nõuet müüja vastu tasaarvestada hageja nõudega VÕS § 171 lg 3 esimesest lausest tuleneva piirangu tõttu. Seetõttu ei oma tähtsust ka muud poolte seisukohad kostja väidetava nõude osas müüja vastu.
15.TsMS 171 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.