Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolu 27.01.2011 esitas M. M Harju Maakohtule hagi R. S. L vastu 19 000 euro ja viiviste väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 25.04.2011 määrusega keeldus Harju Maakohus M. M hagi R. S. L vastu viivise väljamõistmise osas menetlusse võtmast, kuna hageja ei täpsustanud viivise nõuet ja selle arvutuskäiku tähtaegselt. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt allkirjastasid hageja ja kostja 18.04.2008 võlatunnistuse, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 19 000 eurot hiljemalt 30.08.2008. Kostja ei ole kohustust täitnud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Võlatunnistuses toodud summat 19 000 eurot ei ole kostjale 18.04.2008 hageja poolt üle antud sularahas ega ka ülekandega kostja arveldusarvele, mistõttu ei ole kostjal kohustust hagejale 19 000 eurot tagastada. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 19 000 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 18.04.2008 võlatunnistuses kostja kinnitas, et võlgneb hagejale 19 000 eurot ja kohustub selle tagastama hiljemalt 30.08.2008. Seega kinnitas kostja kohustuse olemasolu hageja ees. Kohus luges nimetatud võlatunnistuse deklaratiivseks. Samuti puudub vaidlus selles, et hageja kandis kostja pangakontole erinevatel aegadel raha. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited. Kostja ei tõendanud, et ta oleks nimetatud võlatunnistuses lubatud kohustuse hageja ees täitnud, s.t tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja 18.04.2008 pangakonto väljavõte ei tõenda kostjal kohustuse puudumist hageja ees. Kohus leidis, et M. M hagi R. S. L vastu 19 000 euro väljamõistmiseks on tõendatud ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et vaidlustatav maakohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole otsuses käsitlenud ühtegi hageja esitatud tõendit ega seda, millega hagis toodud hageja nõue on tõendatud. Tulenevalt sellest on kohus otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 lg-s 2, § 230 lg-s 1 ja §-s 232 sätestatut. Otsuse põhjal jääb mulje, et hageja ei pea ega pidanudki midagi tõendama. Kohtuistungitel ei suutnud hageja välja tuua ühtegi konkreetset tõendit selle kohta, et nõue reaalselt eksisteerib ja nõude summa on kostjale üle antud (kas ülekandega või sularahas). Seda küsis hagejalt kohtus korduvalt, kuid hageja ei suutnud tõendada, et nõutav rahasumma on kostjale üle antud. Lisaks ei olnud hageja esitatud üheski tõendis tõendust selle kohta, et üks või teine rahaline ülekanne on seotud konkreetse võlatunnistusega. Kohus põhjendamatult ja ilma õigusliku aluseta asus seisukohale, et hageja nõue on tõendatud ja põhjendatud. Kohus tõi otsuses välja, et kostja ei tõendanud kohustuse puudumist hageja ees ning kostja esitatud 18.04.2008 pangakonto väljavõte ei tõenda seda samuti. Kostja ei nõustu kohtu sellise seisukohaga, kuna kostja ei ole hagejalt võlatunnistuses toodud rahasummat saanud.

Kostja põhjendas oma seisukohti kohtule saadetud kirjalikes vastustes, kuid kostjale teadmata põhjustel kohus neid ei arvestanud. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et tegemist on rahatu ja näiliku tehinguga ja tulenevalt sellest ei saa olla kostjal kohustust hageja ees. Kuivõrd kohtu seisukohalt ei olnud tõendina piisav kostja 18.04.2008 pangakonto väljavõte, esitab kostja pangakonto väljavõtte seoses hageja rahaliste kannetega kostjale perioodidele 01.01.2008 - 31.12.2008 ja 01.01.2009 - 31.12.2009. Nimetatud tõendiga tõendab kostja, et talle ei ole ei enne võlatunnistuse kuupäeva, ega pärast seda hageja poolt nõude summat üle kantud ega üle antud ning seda, et ühegi ülekande selgituses ei ole seotust võlatunnistusega. Kostja ei esitanud nimetatud tõendit sellises mahus maakohtule põhjusel, et kuivõrd väidetav kohustus tekkis 18.04.2008, tõendas kostja raha mittesaamist konkreetse kuupäeva seisuga. Kuna kohus asus seisukohale, et see polnud piisav, esitab kostja nimetatud tõendi ja palub Tallinna Ringkonnakohtul see asja juurde võtta. Kostja kirjutas võlatunnistusele alla heas usus, et talle võlatunnistuses toodud summa reaalselt ka üle antakse. Hageja seda ei teinud ja tulenevalt sellest on kostja seisukohalt võlatunnistuses toodud tehingu näol tegemist näiliku tehinguga, kuivõrd avaldatud tahteavaldusel ei ole õiguslikke tagajärgi. Raha ei ole kostjale hageja poolt üle antud ja seega ei saa kostjal olla kohustust täita olematut kohustust, e. maksta raha, mida kostja ei ole saanud. Vastavalt TsÜS § 89 lg 2 on näilik tehing tühine, seega puudub hagejal õiguslik alus hagiavalduse esitamiseks kohtule. Olenemata asjaolust, et kostjal ei olnud hageja ees kohustust, jättis kohus otsuse tegemisel tuvastamata olulise asjaolu. Võlatunnistuse p-s 1 on selgelt välja toodud, et R. L kinnitab, et võlgneb M. M 19 000 eurot, mille kohustub tasuma Business Builders hiljemalt 30.08.2008. Teistmoodi ei ole võimalik võlatunnistuse p-s 1 toodut käsitleda. Eeltoodu põhjal on võlatunnistuse p-st 1 tulenevalt tasumise kohustus ja muud võlatunnistuses toodud kohustused Business Buildersil ning sellist kohustuse täitmist on hageja aktsepteerinud. Seega puudub hagejal kostjalt 19 000 euro nõudmise õigus. Kuivõrd kostja eeldas, et kohus uurib esitatud tõendeid piisava põhjalikkusega, ei juhtinud kostja sellele asjaolule täiendavalt kohtu tähelepanu. Otsusest nähtub, et kohus ei ole piisava põhjalikkusega kõiki tõendeid ja esitatud seisukohti uurinud ning seetõttu palub kostja Tallinna Ringkonnakohtul eeltoodud asjaolu apellatsioonikaebuse menetlemisel arvestada. Lisaks jääb kostja tema poolt varasemalt esitatud seiskohtade juurde. Vastustaja seisukoht Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 07.01.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole hagi rahuldamisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus on täitnud selgitamiskohustust ja pooltele selgitanud tõendamiskoormise jagunemist VÕS § 30 alusel antava võlatunnistuse korral T.l. 127). Samuti on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-21-06 selgitanud: „... võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja

seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus“. Ülaltoodu alusel ei ole põhjendatud kostja apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt pidanuks hageja tõendama raha üleandmist. Maakohus on põhjendatult leidnud, et poolte vahel oli 18.04.2008 sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes (t.l. 4). Kostja ei ole tõendanud, et võlga ei ole või see on lõppenud. Nimetatud võlatunnistusest ei nähtu, et selle alusel alles tekkis hagejal kohustus kostjale laenu anda. Hageja seda eitab ja on hagiavalduses tuginenud asjaolule, mille kohaselt oli kostja talle juba varasemast perioodist võlgu ja 18.04.2008 andis kostja selle kohta võlatunnistuse. Seega pole põhjendatud kostja poolt apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt kostja kirjutas võlatunnistusele alla heas usus, et talle võlatunnistuses toodud summa reaalselt ka üle antakse. Võlatunnistuse p-s 1 on kostja sõnaselgelt kinnitanud, et võlgneb hagejale 19 000 eurot. Hageja võib ise määrata, kellele kostja on kohustatud võlgu oleva rahasumma üle kandma, kuid see ei tähenda, et hagejal puuduks nõue kostja vastu. Kostja pole tõendanud, et oleks täitnud võlatunnistuse p-s 1 nimetatud kohustuse 30.08.2008 Business Buildersile. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.