Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostjal oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15.02.2010, millist kohustust kostja rikkus. Vaatamata sellele, et lepingu lõpptähtpäev saabus 15.06.2011, ei ole kostja lepingujärgseid kohustusi hageja ees täitnud. Hageja palus kostjalt välja mõista 1430,50 eurot, millest 715,25 eurot on tagastamata krediidisumma, 182,86 eurot intress, 369,96 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 112,66 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ning 49,77 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ja hageja vahel on sõlmitud neli tarbijakrediidilepingut ja kaks kokkulepet: 10.05.2007 leping 0700752/26st, 18.06.2007 kokkulepe nr 1, 01.11.2007 kokkulepe nr 1, 10.07.2008 leping 0802779/95st, 22.03.2009 leping XXXXXXXXXst ning 01.02.2010 leping nr 1000166/15st. Nende lepingutega on kostja saanud 22 000 krooni ehk 1406,06 eurot: 10.05.2007 lepinguga 12 000 krooni ja 18.06.2007 kokkuleppega 10 000 krooni. Ülejäänud lepingute ega kokkulepetega kostja raha ei saanud, nendega tasaarvestati varasem võlgnevus. Ka ei nõutud kostjalt maksevõimet tõendavaid dokumente. 06.10.2010 seisuga oli kostja laenumakseid tasunud hagejale 34 063,11 krooni. Hageja on rikkunud head pangandustava ja laenu andmise põhimõtteid, surudes kostjale peale uusi lepinguid ning suurendades seega tema kohustusi hageja ees. Uute lepingute sõlmimisel ei võinud hageja kostja võlasumma hulka arvata viiviseid ja intresse selliselt, et nende pealt veel kord intresse ja viivist arvestada. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus jättis BIGBANK AS hagi A.N vastu täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud BIGBANK AS kanda. Üksteisele järgnevate krediidilepingute sõlmimisega omandas kostja uued kohustused, mis võimaldas hagejal teenida intressitulu ja arvestada viivist ka varasematelt intressija viivisenõuetelt. 01.11.2007, 10.07.2008, 22.03.2009 ja 01.02.2010 lepingutega hageja sisuliselt uusi kohustusi ei võtnud. Kostja reaalselt raha ei saanud, kuid tema kohustused suurenesid pidevalt. Nimetatud kokkulepetest ja lepingutest tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 järgi, kui TsÜS § 86 lg 2 p 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Kõikide lepingute ja kokkulepete sõlmimise ajal kehtinud krediidiasutuste seaduse KAS § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Vaatamata sellele, et kostja jättis kohaselt täitmata 10.05.2007 lepingust ning 18.06.2007 kokkuleppest tulenevad kohustused, jätkas hageja temaga krediidilepingute sõlmimist. Iga järgneva lepinguga laenatav summa suurenes. Suurenes ka krediidikulukuse määr. Ainuüksi soov üha uute laenude võtmiseks varasemate võlgnevuste tasaarvestamiseks viitab probleemsele maksekäitumisele ning madalale krediidivõimelisusele. Uute ja kulukamate lepingute sõlmimisega suurenes niigi makseraskustes kostja laenukoormus. TsÜS § 86 lg 2 ei sisalda ammendavat loetelu asjaoludest, mille esinemisel loetakse tehing heade kommetega vastuolus olevaks. Seega 01.11.2007 kokkulepe ja 10.07.2008, 22.03.2009, 01.02.2010 lepingud on heade kommetega vastuolus ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu. Eeltoodu alusel on 01.02.2010 sõlmitud tarbijakrediidileping nr 1000166/15st heade kommetega vastuolus ja seetõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. TsÜS § 84 lg 1 alusel ei ole tühisel tehingul

2(6)

algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse aluseta rikastumise sätete alusel. Kostja on saanud reaalselt 22 000 krooni (1406,06 eurot). Kostja on esitanud kohtule maksekorraldused, millega on tõendatud krediidilepingute ja kokkulepete täitmiseks hagejale kokku 33 270,25 krooni (2126,36 eurot) tasumine. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse tsiviilasjas täies ulatuses ning saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus on rikkunud seaduses sätestatud dokumendi kättetoimetamise nõudeid. Hageja ei ole kätte saanud hagiavalduse menetlusse võtmise määrust, mis ühtlasi sisaldas ka tähtaega kostja vastusele vastamiseks. Seetõttu puudus hagejal võimalus esitada vastus kostja vastusele tähtaegselt. Kohus on otsuse tegemisel põhjendamatult jätnud hageja seisukohad arvestamata, võttes hagejalt sellega TsMS § 5 lg-s 2 sätestatud õiguse väidete ja tõendite esitamiseks. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et asjas oleks esitatud väiteid või seisukohti seoses TsÜS § 86 kohaldamisega. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Puudub põhjendus, millest tulenevalt on poolte vahel sõlmitud lepingud heade kommete ning avaliku korraga vastuolus ning kuidas on uute lepingute sõlmimine kostja olukorda kahjustanud võrreldes olukorraga, kui nimetatud lepinguid ei oleks sõlmitud. TsÜS § 86 praeguses redaktsioonis jõustus 01.05.2009, seega ei saa nimetatud sätet kohaldada tagasiulatuvalt enne 01.05.2009 sõlmitud lepingutele. Lepingu nr 1000166/15st näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Kasutusintressi arvestamine lepingus nr 1000166/15st on seaduslik ja lubatud. VÕS § 113 lg 6 esimese lause kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Nagu nimetatud sätte sõnastusest on näha, räägib see viivitusintressist mitte kasutusintressist. Lepingust nr 1000166/15st tuleneva kohustuse puhul ei ole hageja kordagi arvestanud ega nõudnud viivist intressi tasumisega viivitamisel, seega on hageja käitunud õiguspäraselt. KAS § 83 lg-s 3 sätestatut ei saa kohaldada eraõiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamisele, kuid samas on hageja kostja krediidivõime hindamiseks kogunud piisavalt andmeid, samuti on hageja kostja maksevõime analüüsimisel lähtunud kogutud andmetest ja heast usust. Kohtul ei olnud alust eeldada, et lepingu tühisuse puhul ei eksisteeri apellandil nõuet kostja vastu. Lepingu nr 1000166/15st tühisuse kahtluse korral olnuks menetlusnormidest kinnipidamisel hagejal võimalus täiendavate tõendite esitamiseks ja/või nõude ümber formuleerimiseks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, asi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtule alates eelmenetluse staadiumist (TsMS § 657 lg 1 p 3). I Maakohus andis hagejale tähtaja vastamiseks kostja vastusele menetlusse võtmise määruses (I kd, tl 54-55). Asja materjalidest ei nähtu, et tähtaja andmise määrus oleks hagejale kätte toimetatud. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuse seisukohaga, et automaatvastust ei saa käsitleda kinnitusena 31.08.2012 saadetud menetlusdokumendi (hagiavalduse menetlusse võtmise määruse) kättesaamise kohta. Automaatvastusest (I kd, tl 57) nähtub, et hageja töötaja A.M on informeerinud oma

3(6)

puhkusel viibimisest 25.08.2012-10.09.2012 ja palunud kiireloomuliste küsimustega pöörduda teatud telefoninumbrile või e-maili aadressile. Edasi on kohus saatnud üksnes kostja vastuse 26.09.2012 (I kd, tl 106). 19.10.2012 kinnitab hageja kutse ja kostja vastuse kättesaamist (I kd, tl 116). 20.11.2012 esitab hageja oma seisukoha kostja vastusele. 27.11.2012 kohtuistungil selgitab kohus hagejale, et jätab tema täiendavad seisukohad tähelepanuta, kuna need on esitatud hilinemisega (I kd, tl 158). Kohus ei arutanud kohtuistungil asja sisuliselt ka suuliselt. Nimetatuga rikkus kohus oluliselt kahte menetlusnormi. Jättes kohtumääruse hagejale tähtaja määramisega kättetoimetamata, võttis kohus hagejalt võimaluse tähtaegselt vastata. Kuigi hageja kohtu tegevusele kohtuistungil vastuväidet ei esitanud, vaidlustades seda alles apellatsioonkaebuses, on tegemist tsiviilkohtumenetluse olulise põhimõtte rikkumisega ja TsMS § 333 lg 1 ning 2 kohaldamisele ei kuulu (TsMS § 333 lg 4). Võttes hagejalt võimaluse tähtaegselt vastata, jättis kohus menetlusnorme rikkudes arvestamata hageja hilisemate vastuväidetega. TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 alusel arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktiliselt kui ka õiguslikust küljest ning võimaldab pooltel esitada kõigi asjassepuutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Maakohus ei ole arutanud pooltega nende faktilisi ja õiguslikke väiteid. II Kohus kvalifitseerib õigussuhte ise vastavalt poolte esiletoodud asjaoludele. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - vaidlusaluse krediidilepingu sõlmimisega vormistasid pooled ümber varasemast laenulepingust tulenenud võlgnevuse ja lõid abstraktse võlatunnistuse. - hageja võis sellest tulenevalt arvestada võlatunnistuses intressi ja viivist. - hageja ei ole rikkunud head pangandustava. Kostja esitas peamiselt järgmised vastuväited: - vaidlusaluse lepinguga vormistati ümber kostja mitmed varasematest laenusuhetest tekkinud võlgnevused. - hageja ei nõudnud kostjalt lepingu sõlmimisel maksevõimet tõendavaid dokumente. - uue laenulepingu sõlmimisel ei võinud selle hulka arvestada varasemat intressi- ja viivisevõlgnevust. III Ringkonnakohtu hinnangul ei ole pooltevaheline tarbijakrediidileping käsitletav abstraktse võlatunnistusena. VÕS § 396 lg 2 alusel võib küll kohustuse laenuks ümber kujundada, kuid sellisel juhul pole tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Samas võib sellist kohustust käsitleda deklaratiivse (kausaalse) võlatunnistusena. Võlatunnistuse tõlgendamise aluseks on lepingute tõlgendamise üldised põhimõtted (TsÜS § 71, VÕS § 29). Tõlgenduse lähtepunkt on reeglina lepingu sõnastuses. Pooltevahelise krediidilepingu sõnastuses tulenevalt tehakse krediidisumma väljamaksmisel järgmised tasaarvestused: krediidisummast 15 571.31 kr tasaarvestatakse krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenevad krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud krediidilepingust nr XXXXXXXXXst. Kuna dokumendi alus on dokumendis piisavalt kujutatud ja see on selgesõnaliselt ära määratud, on laenulepingut võimalik käsitleda kausaalse võlatunnistusena. Kausaalse võlatunnistuse eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid olemasoleva kohustuse kinnitamine ja võla sissenõudmise lihtsustamine. Esmalt peab hageja tõendama, et kostjaga sõlmitud lepingu näol on tegemist kausaalse võlatunnistusega. Teiseks peab hageja tõendama

4(6)

kinnitatava kohustuse olemasolu. Kinnitatava kohustuse olemasolu tõendamine tähendab, et hageja peab tõendama üksnes põhikohustuse eksisteerimise ega pea tõendama kõigi nõude maksmapanekuks vajalike eelduste täitmist. Seega tuleb tõendada antud juhul kehtiva krediidilepingu nr XXXXXXXXXst olemasolu lepingu sõlmimise ajal. Pank vabaneb seeläbi ülejäänud nõude eelduste tõendamisest (kohustuse rikkumine ja selle ulatus). Kostja peab tõendama, et on varasemast laenulepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitnud ja võlgnevust ei esinenud. Maakohus jättis hindamata ka hageja väited, et varasemate kohustuste laenuks ümbervormistamise korral on uuelt kohustuselt intressi ja vajadusel ka viivise arvestamine lubatud. Maakohus jättis tähelepanuta ja hindamata hageja väited, et sellisel korral on tegemist nn kasutusintressiga. IV Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on teinud üllatusliku otsuse, leides, et tehing on heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86 lg 2 p 1 ja 2). Maakohus lähtus eeldusest, et tehing tehti äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Üksnes varasematest laenulepingutest tekkinud võlgnevuste ümbervormistamine uueks laenukohustuseks ja krediidikulukuse määra suurenemine ei anna alust väita, et tehing tehti äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Intresside kindlat ülempiiri ei ole võimalik kindlaks määrata. Äärmiselt ebasoodsate tingimuste tuvastamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust, tehingupoolte varasemat praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne. Ka peab kohus kontrollima selliste asjaolude esinemist, nagu ühe lepingupoole kogenematus, sundolukord või muu tema tahet mõjutanud asjaolu, mis samuti annavad aluse pidada intressikokkulepet sõlmituks äärmiselt ebasoodsatel asjaoludel. Asja uuel arutamisel tuleb pooltele anda võimalus vastavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et maakohus on kohaldanud TsÜS § 86 lg 2 p 1 ja 2 ka varasemate lepingute suhtes, kui vastavad sätted veel ei kehtinud (jõustusid 01.05.2009) ja vastavatele tunnustele vastavat lepingut sai tühistada avaldusega (kohaldus TsÜS § 97). Nimetatud osas on maakohus vääralt materiaalõigust tõlgendanud. V Kostja heitis hagejale kui krediidiasutusele ette vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumist. Nimetatud väited omasid tähendust kostja kohustuse suuruse hindamisel. Poolte väited vajanuksid täpsustamist. Asja uuel arutamisel tuleb anda pooltele võimalus vastavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-136-12 leidnud, et professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu 15.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise

5(6)

tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Laenusaaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. Vaidluse uuel läbivaatamisel tuleb anda hagejale ja kostjale võimalus oma seisukohti täpsustada ning vajadusel tõendada. Maakohtu otsus ei sisalda olulises ulatuses faktilisi asjaolusid, mille kohus oleks tuvastanud, ega mingit hinnangut tõenditele ja nende analüüsi (va erinevate laenulepingute alusel laenatud summad ja intressi määr). Otsus on sedavõrd puudulik, et ringkonnakohtul ei ole võimalik otsuse puudusi kõrvaldada. Seaduse kohaselt vaatab vaidluse esmalt läbi maakohus (TsMS § 9 lg 3). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kõigepealt eelmenetluse ülesannete täitmise käigus selgitada välja, millised on poolte faktilised ja õiguslikud väited, aga samuti, millised on tõendid, mida pooled soovivad esitada oma väidete tõendamiseks. Poolte vahel menetluskulude jaotamise üle tuleb maakohtul otsustada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.