03. mai 2013 kell 15.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number Tsiviilasi
2-12-9354 Swedbank Liising AS hagi AE vastu võla nõudes
Hagihind
3 188,09 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15039), lepinguline esindaja Külli R (e-post XXX) Kostja AE(isikukood XXX, registriaadress XXX)
Kohtuistung
21.03.2013
Kohtuistungil osalenud isik
Hageja lepinguline esindaja Külli R
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista AE võlgnevus 2 340,46 (kaks tuhat kolmsada nelikümmend eurot ja 46 senti) eurot Swedbank Liising AS kasuks.
3.Välja mõista AE viivis 0,25% päevas põhinõudelt (summalt 1 803,33 eurot) alates hagi esitamisest, s.o 06.03.2012, kuni põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude suurus Swedbank Liising AS kasuks. Menetluskulude jaotus
4.Välja mõista AE menetluskulud 63% ulatuses Swedbank Liising AS kasuks ning jätta 37% ulatuses menetluskulud Swedbank Liising AS enda kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
2-12-9354 Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Apellatsioonkaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui apellant ei märgi apellatsioonkaebuses, et soovib asja lahendamist kohtuistungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Asjaolud
1.16.04.2007 sõlmisid hageja ja SVOÜ (endine nimi AIOÜ) (kustutatud, edaspidi liisinguvõtja) liisingulepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping), mille kohaselt hageja andis liisinguvõtja kasutusse sõiduauto Lexus GS430, 4.3, ehitusaasta 2011 (edaspidi liisinguese) (tl 9-13) maksumusega 14 894,66 eurot käibemaksuta, mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 14). Lepingule kohaldati liisingulepingu üldtingimusi (tl 15-19).
2.Liisinguvõtja poolt valitud liisingueseme ostis hageja 16.04.2007 (tl 20-21) ja andis selle 16.04.2007 üle liisinguvõtjale liisingulepingu nr XXX lisa nr 1 alusel (tl 22).
3.16.04.2007 sõlmiti kindlustusleping, mille kohaselt oli kindlustusandjaks AS HV ja kindlustusvõtjaks liisinguvõtja (tl 23-26).
4.16.04.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel 16.04.2007 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti 18 301,22 eurot (tl 53-54).
5.27.09.2010 Harju Maakohtu määrusega lõpetati liisinguvõtja pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu (tl 147).
6.24.11.2009 ütles hageja liisingulepingu erakorraliselt üles (tl 4).
7.10.12.2009 taastati liisingueseme valdus, mille kohta vormistati sõiduki üleandmisvastuvõtmisakt (tl 55). Liisinguese suunati müüki 17.12.2009 ja realiseeriti 04.03.2010 hinnaga 99 000 krooni käibemaksuga, so 6 327,25 eurot (tl 60). Hageja nõue
8.Hageja palub kostjalt välja mõista liisingulepingust tuleneva võlgnevuse 3 725,22 eurot, viivise 0,25% päevas põhinõudelt (summalt 3 188,19 eurot) alates hagi esitamisest, s.o 06.03.2012, kuni põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude suuruse, menetluskulud ja viivise menetluskuludelt. Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 65 lg 1, § 76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, 4 ja 6, § 101 lg 2, § 108 lg 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1 ja lg 2, § 367 lg 1 ja 4. Kostja vastuväited
9.Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et hagi on aegunud. Samuti on kostja seisukohal, et liisinguese on müüdud alla turuhinna.
Kohtu põhjendused
2-12-9354
10.Kohus lahendab antud asja tulenevalt TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1 lihtsustatud kirjeldava osaga. Lihtsustatud kirjeldava osaga tehtud kohtuotsuse täiendamist ei saa mistahes asjaoludel nõuda.
11.Juhinduvalt TsMS § 410 lahendab kohus hageja nõusolekul antud asja sisuliselt kostja osavõtuta. Kostja on teadlik istungi ajast ja kohast, mille kohta on toimikus kinnitus. Kostja on palunud esimeses vastuses asja arutada kirjalikus menetluses (tl 87). Kohus, kuulanud ära hageja esindaja, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud neid kogumis, on seisukohal, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt alljärgnevatel põhjendustele.
12.TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
13.Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Puudub vaidlus, et 16.04.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr XXX, mille kohaselt hageja andis liisinguvõtja kasutusse sõiduauto Lexus GS430, 4.3, ehitusaasta 2011 (tl 9-13) maksumusega 14 894,66 eurot käibemaksuta, mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 14). Lepingule kohaldati liisingulepingu üldtingimusi (tl 15-19).
14.VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Puudub vaidlus, et 16.04.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel 16.04.2007 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti 18 301,22 eurot (tl 53-54). Seega vastutab kostja tekkinud võlgnevuse eest liisinguvõtjaga solidaarselt. Puudub ka vaidlus, et 27.09.2010 Harju Maakohtu määrusega lõpetati liisinguvõtja pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu (tl 147).
15.Poolte vahel on vaidlus, kas nõue on aegunud ning liisingueseme turuväärtuse üle.
2-12-9354
16.Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja on kohtule esitanud aegumise vastuväite, siis annab kohus esmalt hinnangu nõude aegumise osas. TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 alusel nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on oma lahendi 3-2-1-33-09 punktis 10 märkinud, et hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu VÕS §-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Riigikohtu lahendis 3-2-1-33-08 märgitakse et liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu otsuse 3-2-1-29-06 punktid 24 ja 28, otsuse 3-21-1-07 punkt 25). Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal (vt Riigikohtu otsuse 3-2-1-1-07 punkt 26). Seega on VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Juhinduvalt Riigikohtu eelmärgitud lahendist nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu 16.04.2007. Liisinguvõtja jättis liisingulepingutest tulenevad kohustused täitmata alates 2009.a augustist ja on jätnud tasumata liisinguvõtjale esitatud arved kuni 2009.a novembrini (tl 27-30), mistõttu lõpetas hageja ühepoolselt ennetähtaegselt liisingulepingu 24.11.2009, mille kohta edastas eelnevalt liisinguvõtjale ja kostjale 31.07.2009 teate ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (tl 6264 ja 135-136). Seega on hagi esitatud VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitise tasumise nõudes. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Seega on VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82
2-12-9354 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisingueseme valdus taastati 10.12.2009 (tl 55). Liisinguese suunati müüki 17.12.2009 ning müüdi 04.03.2010 (tl 60). Vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude eest esitati hagejale arved 10.12.2009 ja 04.03.2010, millised hageja on tasunud (tl 56-59). Seega oli hagejale teada VÕS § 367 tulenev hüvitise nõue liisingulepingu alusel hiljemalt 05.03.2010, millisest ajast oli hageja õigustatud nõudma liisinguvõtjalt nõude täitmist juhindudes TsÜS § 147 lg-st 2, millisest ajast hakkas ka kulgema TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg. Seega lõppes liisingulepingu alusel aegumistähtaeg 05.03.2013. Hagi on esitatud 06.03.2012, mistõttu ei ole esitatud nõue aegunud. Ühtlasi on kostja leidnud, et põhivõlgnevus liisingu kuumaksete ja viiviste osas ning seega kõikide hiljem lisandunud müügiga seonduvate kulutuste osas on aegunud, kuna hageja põhivõlgniku pankrotipesasse nõuet ei esitanud. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Hageja ei saanud esitada oma nõuet pankrotimenetluses, kuna nõude saab esitada siis, kui võlgniku pankrot on välja kuulutatud, antud juhul rauges liisinguvõtja pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata (tl 147).
17.VÕS § 116 lg 6 alusel, kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda. VÕS § 195 lg 1 järgi lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 196 lg 1 alusel kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Üldtingimuste punkti 7.1.2 alusel liisinguandjal on õigus liisinguleping üles öelda, kui tarbijast liisinguvõtja on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kaks viimast või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult. Kohus on tuvastanud, et liisinguvõtja rikkus lepingutest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata esitatud arved sh viivisarved (tl 27-52). Kuna liisinguvõtja ei täitnud oma kohustusi edastas hageja liisinguvõtjale 31.07.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta (tl 135), millise liisinguvõtja juhatuse liige AE sai allkirja vastu kätte 04.08.2009 (tl 136), ning palus võlgnevuse tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamisest ja hoiatas, et võlgnevuse mittetasumisel, ütleb hageja lepingu üles ja palub tagastada liisingueseme. 31.07.2009 edastas hageja võlgnevuste tasumiseks nõude ka kostjale (tl 62-64). Liisinguvõtja ega kostja liisingulepingust tulenevat võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu ennetähtaegselt ühepoolselt üles 24.11.2009. Hageja oli õigustatud lepingu ennetähtaegselt lõpetama.
18.Vastavalt VÕS § 195 lg 2, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Leping öeldi ennetähtaegselt üles 24.11.2009. Kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda liisingulepingu alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Lisaks oli liisinguvõtjal kohustus tasuda 16.04.2007 sõlmitud kindlustuslepete (tl 23-26) alusel kindlustuse eest. Hageja poolt esitatud arvetest nr 8552440259, nr 8555447495, nr 8557701249, nr 8560528697, nr 8565474843, nr 8565935379, nr 100016680, nr 8559919372, nr 100017582 ja nr 8004494863 (tl 2740) nähtub, et liisinguvõtjal jäid liisingulepingu alusel tasumata osamaksed koos intressi ja kindlustusega kokku summas 1 498,84 eurot ehk debitoorne võlgnevus 1 331,84 eurot + liikluskindlustus 167 eurot. Kostja ei ole debitoorse võlgnevuse ja liikluskindlustuse võlgnevuse osas vastuväiteid esitanud.
19.VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 5.1 kohaselt oli viivisemääraks 0,25% päevas (tl 10).
2-12-9354 Arvete nr 8207792139, nr 8207926329, nr 8208174756, nr 8208416948, nr 8208757458, nr 8208913904, nr 8209165764, nr 8209407244, nr 8209635346, nr 8209934005 ja nr 8210072723 (tl 41-52) kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista viivise liisingulepingu alusel summas 537,13 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. Liisinguvõtja rikkudes lepingut, pidid teadma, et rikkumisel rakendub viivis. Kostja ei ole esitanud ka vastuväiteid viivise suurusele.
20.Vastavalt VÕS § 367 lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt, kui liisingufirma, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingu üles ning võõrandab eseme, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale eseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st eseme võõrandamisest saadud summa ja ostja poolt liisingufirmale eseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh eseme valduse üle võtmine, eseme hoidmine, eseme müügikõlblikuks seadmine). Vastavalt üldtingimuste punktile 7.3, kui liisingufirma ütleb lepingu üles ostja süülise käitumise tõttu, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale kõik põhjendatud kulud, mida liisingufirma kannab seoses lepingu ülesütlemisega. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja liisingueset ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma liisingueseme tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri IIAOÜ poole. Liisingueseme valdus taastati 10.12.2009 (tl 55), pärast mida andis IIAOÜ liisingueseme võõrandamiseks üle A OÜ-le (tl 137). IIAOÜ ja A OÜ esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, müügiteenus) eest arve kokku summas 397,05 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud (tl 56-59). Riigikohus on lahendi 3-2-1-112-06 punktis 9 leidnud, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Lisaks leidis Riigikohus nimetatud lahendi punktis 11, et lisakulu võib olla ka sõiduauto tagastustasu, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Kostja märgib, et sõiduk tagastati vabatahtlikult hageja poolt soovitud aadressile ning alles hiljem selgus, et liisinguese tagastati inkassofirmale, mitte hagejale. Kostja leiab, et hageja ei pidanud tegema pingutusi, et sõiduk tagastataks. Samas ei ole kostja millegagi tõendanud oma väiteid, et ta viis liisingueseme ise hagejale tagasi. Müügiteenuse arve osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Eeltoodu tõttu on kohus seisukohal, et lisakulud liisingulepingu alusel summas 397,05 eurot on põhjendatud.
21.Vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 alusel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt, kui liisingufirma, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingu üles ning võõrandab eseme, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale eseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st eseme võõrandamisest saadud summa ja ostja poolt liisingufirmale eseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh eseme valduse üle võtmine, eseme hoidmine, eseme müügikõlblikuks seadmine). Liisingueseme jääkmaksumus lepingu ülesütlemise seisuga 24.11.2009 oli 6 564,91 eurot (käibemaksuta) (tl 14). Hageja suunas liisingueseme müüki 17.12.2009 (tl 60) hinnaga 125 000 krooni, sh käibemaks, so 7 988,96 eurot (tl 130, 144). Liisingueseme müüki suunamise kohta saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale 04.01.2010 teatised (tl 138-139). Kuu aja möödudes langetati hinda 113 000 kroonini, sh käibemaks, so 7 222,02 euroni, millest teavitati liisinguvõtjat ja kostjat 21.01.2010 saadetud teatistega (tl 140-141). Kuu aja möödudes langetati müügihinda 102 000
2-12-9354 kroonini, sh käibemaks, so 6 518,99 euroni, millest teavitati liisinguvõtjat ja kostjat 23.02.2013 saadetud teatistega (tl 142-143). Liisinguese realiseeriti 04.03.2010 hinnaga 99 000 krooni, sh käibemaks, so 6 327,25 eurot (tl 60). Nõude tekkimisest teavitas hageja nii liisinguvõtjat kui ka kostjat, saates neile 07.09.2010 vastavasisulise teate (tl 65-67 ja 145). Kostja esitatud väljavõtted ei tõenda liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, kuna nimetatud väljavõtetelt ei nähtu, millisest ajahetkest vastavad kuulutused pärinevad (tl 97-103). Samas leiab kohus, et kuna müügihind erineb selle müükisuunamise hinnast ja kuna pooltel puudub kokkulepe, et pooled loevad liisingueseme väärtuseks selle müügihinna, siis tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki määramisel aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind 7 988,96 eurot käibemaksuga, mis eelduslikult oligi liisingueseme turuhinnaks tol ajahetkel. Esmase hinnamääramisel on hageja arvestanud liisingueseme seisukorda. Ühtlasi ei pea kohus põhjendatuks alandada liisingueseme hinda kuu aja jooksul pärast selle müüki suunamist, võttes arvesse, et tegemist oli luksusautoga, millisele ostja leidmine ei pruugigi koheselt õnnestuda, võttes täiendavalt arvesse 2009.a valitsenud ebasoodsat majanduslikku olukorda. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud alandada liisingueseme hinda kolme kuu jooksul, so alates liisingueseme müüki suunamisest 17.12.2009 kuni selle realiseerimiseni 04.03.2010 ligikaudu 20% võrra. Seega tuleb liisingueseme väärtuseks pidada liisingueseme tagastamisel selle esmane müügihind ehk 7 988,96 eurot (käibemaksuga). Kostja on märkinud, et soovis liisingueseme müügis aktiivselt osaleda. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et liisinguvõtjat ja kostjat on teavitatud liisingueseme müüki suunamisest ja selle müügiprotsessist (tl 138-143), seega oli kostjal võimalus osaleda müügiprotsessis ja müüa liisinguese suurema hinnaga. Kostja ei ole seda teinud.
22.Eeltooduga on tõendatud, et liisinguvõtjal on hageja ees liisingulepingu ülesütlemisest tulenev nõue summas 8 997,93 eurot (jääkmaksumus 6 564,91 eurot, debitoorne võlg 1 331,84 eurot, kindlustusmaksete võlgnevus 167 eurot, viivis 537,13 eurot, vara tagastamise ja realiseerimise kulu 397,05 eurot). Liisingueseme turuhind selle tagastamise hetkel oli 7 988,96 eurot käibemaksuga, so 6 657,47 eurot käibemaksuta. Seega on liisinguvõtjal liisingulepingu alusel hageja ees võlgnevus 2 340,46 eurot, millise eest vastutab käenduslepingu alusel kostja. Kohus märgib, et ebaõige on kostja väide, et kuna liisinguvõtja on äriregistrist kustutatud, siis on hageja nõue nii liisinguvõtja kui ka käendaja vastu lõppenud. Ühestki seadusest ei tulene, et juriidilise isiku lõppemine tooks kaasa tema vastu või temal endal olevate nõuete lõppemise. Riigikohus on 3-2-1-119-04 lahendis asunud seisukohale, et äriseadustiku valguses ei saa kohustis lõppeda juriidilise isiku likvideerimisega, kui seda sai täita ilma võlgniku osavõtuta ja kohustise täitmine on tagatud. Seega saab hageja esitada nõuded põhivõlgniku kohustuste täitmiseks tagatiseks oleva käenduslepingu alusel kostja vastu. Põhjendamatud on ka kostja etteheited, mille kohaselt ei ole hageja esitanud oma nõuet pankrotimenetluses ning on rikkunud VÕS §-s 146 sätestatud teatamiskohustust. Nähtuvalt Ametlike Teadaannete väljavõtetest avaldas kohus 29.06.2010 teate, et kohus võttis 29.06.2010 kohtumäärusega menetlusse liisinguvõtja avalduse pankroti väljakuulutamiseks (tl 146) ja 27.09.2010 avaldas kohus teate, mille kohaselt lõpetas kohus 27.09.2010 määrusega liisinguvõtja pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu (tl 147). Seega kuna liisinguvõtja pankrotti välja ei kuulutatud, siis ei saanudki hageja pankrotipessa oma nõuet esitada ega saanud rikkuda ka VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud teatamiskohustust.
23.TsMS § 367 viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise 0,25% päevas põhinõudest (3 188,09 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude suurus. Kuna kohus mõistis kostjalt välja võlgnevuse summas 2 340,46 eurot (sh viivis 537,13 eurot), siis kuulub viivisenõue
2-12-9354 täpsustamisele. Kohus leiab, et kostjalt kuulub välja mõistmisele viivis 0,25% päevas põhinõudest summalt 1 803,33 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui on põhinõude suurus. Menetluskulud
24.Juhindudes TsMS § 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja enda kanda. TsMS §-st 174 järgi on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Tulenevalt TsMS § 177 lg 2 kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.