Pärnu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Toomas Talviste
Otsuse avalikult teatavaks- 3. mai 2013 Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kaudu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-12-14846
Tsiviilasi
TF Bank AB hagi A.S. vastu võla ja kõrvalnõuete nõudes summas 2268.67 eurot nõudes
Tsiviilasja hind
2268.67 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja TF Bank AB (endine ärinimi Time Finans AB), Rootsi Kuningriigi registrikood 556158-1041, asukoht esindajad Postkast 947, 501 10 Boras, Rootsi Kuningriik, lepinguline esindaja Anne-Liis Veski Kostja A.S., isikukood x, elukoht x, lepinguline esindaja Olga Lomakina Asja lahendamise viis
Kirjalikus menetluses (lihtmenetlus TsMS § 405)
Jätta rahuldamata TF Bank AB hagi A.S. vastu võla ja kõrvalnõuete nõudes summas 2268.67 eurot.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud hageja kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle läbivaatamist istungil.
Hageja nõue ja kostja vastuväide
Tsiviilasi nr 2-12-14846
TF Bank AB esitatud hagi (tl 23-27, eelnevalt esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus) ja teiste menetlusdokumentide (tl ) kohaselt taotles kostja A.S. hagejalt eralaenu kokku summas 21 000 krooni (1342.14 eurot), esitades laenutaotluse 11.03.2007 ja kinnitades laenutaotluse 13.12.2007 (tl 28-29). Hageja (selleaegse ärinimega Halens Finans AB) rahuldas laenutaotlused, kandes vastavalt 19.03.2007 15 000 krooni ja 19.12.2007 6000 krooni kostja arveldusarvele (30-31). Kostja kohustus tagastama hagejale eralaenu igakuiste maksetena pangakontole, vastavalt poolte vahel kokkulepitule. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed. Eralaenu tingimuste järgi oli hagejal õigus laenuleping üles öelda ning nõuda kogu võlasumma tasumist, millest teavitas hageja kostjat 22.12.2011 kirjaga ja nõudis kogu võlgnevuse kohest tasumist (tl 32). Vaatamata hageja püüdele võlgnikult võlgnevus kätte saada kohtuväliselt, ei andnud see soovitud tulemust. TF Bank AB volitas OÜ-d Incure Inkasso Agentuur kostjalt võlga sisse nõudma. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 954.84 eurot, viivis 42.01 eurot, intress 1095.91 eurot ja kahju hüvitis (kulutused eelmärgitud inkassoteenusele) 99.45 eurot, kokku 2268.67 eurot. Kostja vaidleb hagile oma kirjalikus vastuses (tl 58-64) ja teistes menetlusdokumentides (tl 163-166 ja 171-172) vastu. 11.03.2007 eralaenu võtmise taotlus (edaspidi taotlus 1) oli lisatud hageja poolt kostjale posti teel saadetud kataloogile „Halens“. Taotlus oli kostja poolt täidetud ja hagejale posti teel tagasi saadetud. Taotluses on laenu tingimusteks märgitud laenu summa, tagasimaksmise periood (4 aastat), kostja elukoha- ja tööandja andmed, kostja aastane sissetulek, muud kostjal olemasolevad laenud, laenumaksete suurus igakuiselt. Allkirjastades laenutaotlust, kinnitas kostja oma andmete õigsust ja nõustus laenutingimustega. Muid tingimusi nimetatud laenutaotlus ei sisalda. Seejärel oli kostjale kui korralikule maksjale hageja poolt posti teel saadetud täiendav eralaenu pakkumine. Kostja kinnitas hagejale oma soovist võtta eralaenu summas 6000 EEK ja 19.12.2007 oli nimetatud summa kantud kostja pangakontole (edaspidi taotlus 2). Kostja märgib, et laenu tagastamise tähtaega, igakuiste osamaksete ja intressi suurust ning muid olulisi andmeid laenutaotluse kinnituses märgitud ei ole. Mõlemates taotlustes on märgitud vaid laenu põhisumma. Taotlustes (ega hagiavalduses) ei ole täpsustatud kostja poolt võetud laenude tagastamise korda. Kuna taotluses 1 oli laenu tagastamise perioodiks märgitud neli (4) aastat, siis arvestades laenusumma laekumist kostja pangakontole 19.03.2007, oli selle tagastamise tähtpäev 19.03.2011. Igakuise laenumakse suuruseks lepiti kokku 741 EEK, kuid hiljem alandati see kuni 487 EEK. Kostja on nõuetekohaselt tasunud temale hageja poolt esitatud arveid (tl 65-127). Seega ei vasta tõele hageja väide, et kostja jättis tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed. Alates 10.01.2008 tasus kostja hagejale juba suuremaid osamakseid, vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Arvetest ei nähtu, millise taotluse alusel võetud laenu katteks on osamakse tasutud ja kui palju on jäänud tasuda nii ühe, kui teise taotluse puhul. Arvete tähtaegse tasumise eest oli hageja poolt kostjale mitmel korral pakutud ka võimalust võtta maksevaba kuu (22.07.2007 arve, 22.08.2007 arve, 22.09.2007 arve, 22.09.2008 arve, 22.05.2009 arve, 22.06.2009 arve, 22.06.2010 arve, 22.07.2010 arve, 22.08.2010 arve), mida kostja ka kasutas. Seejuures ei pidanud kostja vastavalt arvel olevale teatele hagejat maksepuhkusest teavitama. Ka ei olnud maksepuhkuse võtmise eest ette nähtud mingit sanktsiooni. Samas on hageja nõudnud kostjalt nn meeldetuletusmakse tasumist (22.05.2008 arve, 22.01.2009 arve, 22.08.2009 arve, 22.12.2009 arve, 22.02.2010 arve, 22.10.2010 arve, 22.02.2011 arve, 22.06.2011 arve, 22.07.2011 arve, 22.10.2011 arve, 22.12.2011 arve) osamakse tähtaegse tasumata jätmise eest summas kokku 715 EEK. Hageja poolt hagiavalduse lisas esitatud eralaenu tingimuste kohaselt iga meeldetuletuse eest hilinenud makse kohta lisatakse laenule 65 EEK. Kostja ei ole hilinenud maksete tasumisega, vaid kasutanud talle hageja poolt pakutud
2 (6)
Tsiviilasi nr 2-12-14846 maksevabastusi. Seega on hageja, lubades ühelt poolt maksevabastust ja teiselt poolt küsides selle eest meeldetuletusmakseid (mis omakorda viitavad justkui kostjapoolsele lepingu rikkumisele ja seega on üheks aluseks lepingu ülesütlemiseks hageja poolt), käitunud pahatahtlikult, eesmärgiga saada kostjalt täiendavat tulu. Kostja on korduvalt palunud hagejalt selgitust arvetel näidatud summade kujunemise kohta ning küsinud ka laenu andmise alusdokumente ja maksegraafikut. Kostja arvutuste järgi oli ta hagejale kogu võlgnetava summa koos intressidega täies ja isegi rohkemas ulatuses tagasi maksnud. Hageja ei ole selgitanud kostjale laenujäägi arvutamise korda ega edastanud muid dokumente peale arvete. Hageja on kostja e-kirjadele vastanud vaid nõudega maksta koheselt kogu nõutava summa ning ähvardanud kohtusse pöördumisega. Kostja poolt oli 30. oktoobriks 2011 hagejale tasutud 27 367 EEK ehk 1749.07 EUR. Seega on käesoleval ajal kostja poolt hagejale nii taotlusest 1, kui taotlusest 2 tulenevad põhivõlgnevused, mille summa kokku 21 000 EEK ja ka intressid, summas kokku 840 EEK, täielikult ja õigeaegselt välja makstud. Kostja on tasunud hagejale 6242 EEK (5527 EEK + 715 EEK alusetud meeldetuletusmaksed) rohkem, kui hagejal on õigus nõuda. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Otsuse kirjeldavat osa on lihtsustatud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 1 sätetele. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kuna tegemist on lihtmenetluse korras lahendatava asjaga (TsMS § 405 kohaselt vastavalt hagihinnale), siis TsMS § 444 lg 2 alusel piirdub kohus kohtuotsuse põhjendava otsuse lihtsustamise korras käesoleval juhul õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele on rajatud kohtu järeldused. Enne alljärgnevate asjaolude tuvastamist ja nende õiguslikku sisustamist märgib kohus, et lähtub seadusesätetele viitamisel 2007.aastal ehk lepingute sõlmimise aastal kehtinud redaktsioonist. Selles mõttes ei ole õiged kostja poolt menetlusdokumentides läbivalt esitatud viited võlaõigusseaduse (VÕS) erinevatele sätetele 2011.aasta või hilisema aja redaktsioonides. VÕS-s muudetud ja lisatud sätted (eelkõige 2011.aastal) tarbijakrediidilepingute osas ei oma tagasiulatuvat jõudu. 1) Poolte vahel on sõlmitud kaks tarbijakrediidilepingut – summale 15 000 krooni märtsis 2007 ning summale 6000 krooni detsembris 2007. Seda kinnitavad hageja poolt kostjale saadetud laenutaotluste allkirjastamine, nende hagejale tagastamine ning raha ülekandmine kostjale (tl 29-31). Vastavalt VÕS § 402 sätetele on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja (selleks nimetab hageja end laenulepingu üldtingimustes ise) annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Antud juhul on hageja just selline isik, kes on kostjale kui tarbijale laenu andnud. Kostja vastab tarbija definitsioonile VÕS § 34 mõttes; 2) Sõlmitud lepingud ei vasta seaduse nõuetele. VÕS § 404 lg 1 kohaselt pidi tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. Kohtule on esitatud kaks sellist tarbija allkirjaga dokumenti – 11.03.2007 laenutaotlus (tl 29) ning hageja blanketil kiri kostja allkirjaga 13.12.2007 (tl 30). Vastavalt VÕS § 404 lõikele 2 peavad tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses olema
3 (6)
Tsiviilasi nr 2-12-14846 märgitud: 1) väljamakstav krediit (krediidi netosumma) või krediidi ülempiir; 2) kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks tehtavate maksete kogusumma (krediidi brutosumma), muutuvate tingimustega krediidilepingu puhul lepingu sõlmimisel algsete tingimuste kohaselt arvutatud maksete kogusumma; 3) krediidi tagasimaksmise tingimused, eelkõige tarbija poolt krediidi, intressi ja kulude tasumiseks tehtavate osamaksete hulk, osamaksete suurused ja maksete tegemise tähtajad või tähtpäevad; 4) intressimäär aasta kohta; 5) muud krediidilepinguga seotud kulud, sealhulgas tarbija kanda olevad krediidivahenduskulud, nende suuruse mitteteadmise korral nende arvutamise alused; 6) krediidi kulukuse määr aasta kohta; 7) krediidilepinguga seoses sõlmitavast kindlustuslepingust tulenevad maksed ja kulud; 8) tarbija õigus jätta krediidi enneaegse tagasimaksmise korral maksmata intress krediidi kasutamata jätmise aja eest ja mitte kanda selle aja eest muid krediidiga seotud kulusid; 9) krediidilepingu lõppemise tingimused, muu hulgas tarbija taganemisõigus, selle teostamise kord ja tähtaeg; 10) tarbijalt nõutavad tagatised. On ilmne, et 13.12.2007 dokument ei vasta ühelegi ülalloetletud tingimusele, 11.03.2007 laenutaotluses on täidetud vaid VÕS § 404 lg 2 p 1 tingimus. Kohus rõhutab, et VÕS § 404 lõigetest 1 ja 2 tulenevate vorminõuete täitmiseks ei ole piisav lõikes 2 sätestatud andmete sisaldumine krediidiandja poolt kasutatavates tüüptingimustes (nagu antud juhul mõlema lepingu puhul viidatud on (tarbija kinnitab, et „on nõus laenutingimustega“). Vajalik on lõikes 2 sätestatud andmete eraldi väljatoomine lepingu sõlmimisel. 3) Krediidilepingud muutusid siiski kehtivaks laenu kättesaamisega (tl 31) vaatamata VÕS § 404 lg 2 nõuete mittetäitmisele (VÕS § 408 lg 2). Kehtivaks muutusid lepingud koos hageja tüüptingimustega (tl 28), kuid seda mõistagi ulatuses, milles need ei ole seadusega vastuolus ja tühised. Pooled on arvete esitamisel ja maksete tegemisel käsitlenud kahte krediidilepingut ühena. 4) Hageja poolt krediidilepingute ülesütlemine on tühine. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Nagu nähtub kostja esitatud konto väljavõtetest (tl 65-70), ei ole ta kordagi alates märtsist 2007 kuni oktoobrini 2011 jätnud tasumata laenumakseid kolme järjestikuse kuu jooksul. Võrreldes tehtud makseid esitatud arvetega (tl 71-127), ei ole kostja teinud ühtki makset ka ebapiisavalt, s.t osaliselt, vaid maksnud alati temale esitatud arve täies mahus. Hageja edastatud väidetav ülesütlemisavaldus (tegelikult
4 (6)
Tsiviilasi nr 2-12-14846 22.12.2011 arve, tl 32) nõuab osamakse tasumist koheselt ega anna seaduses sätestatud kahenädalast tähtaega, rääkimata läbirääkimisteks võimaluse andmisest. Kõnealused sätted on tarbijast krediidivõtja kasuks imperatiivsed – s.t kuivõrd hageja ei ole seaduses sätestatud ülesütlemise eeldusi täitnud, on see tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 87 kohaselt kui seadusega vastuolus olev tehing. Tarbijakrediidilepingu kohta käivate sätete kohustuslikkust ja täpset järgimist nõuavad VÕS § 420 ja § 421. Tulenevalt käesolevas punktis tuvastatust ei ole hagejal ka õigust nõuda kahju hüvitamist seoses makstud teenustasuga OÜ-le Incure Inkasso Agentuur (nõue loovutati jaanuaris 2012 – tl 140), sest lepingujärgset nõuet tulenevalt selle ülesütlemisest hagejal kostja vastu ei olnud (vt ka allpool p 6). 5) Tüüptingimuste kohane intressimäär ei kehti ning kohaldada tuleb VÕS § 94 lg 1 sätteid. VÕS § 408 lg 4 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul (vt eespool p 3) puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või käesoleva seaduse § 404 lõike 2 punktis 2 nimetatud krediidi brutosumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Laenutaotlustest, hageja tüüptingimustest ega kostja 13.12.2007 allkirjaga avaldusest ei ole võimalik näha krediidi kulukuse määra ega VÕS § 404 lg 2 p 2 kohast krediidi brutosummat ei 15 000-kroonise ega 6000-kroonise laenu puhuks. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on selliseks intressimääraks Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Tegemist on aastase intressimääraga, mis Ametlike Teadaannete andmeil (http://www.ametlikudteadaanded.ee/index.php?act=1&srange=1119&steateliigid=2601659;) on lepingute kehtivusest alates olnud järgmine: 1) kuni 01.07.2007 4,0% 2) kuni 01.01.2008 4,0% 3) kuni 01.07.2008 4,0% 4) kuni 01.01.2009 2,5% 5) kuni 01.07.2009 1,0% 6) kuni 01.01.2010 1,0% 7) kuni 01.07.2010 1,0% 8) kuni 01.01.2011 1,0% 9) kuni 01.07.2011 1,25% 10) kuni 01.01.2012 1,0% 11) kuni 01.07.2012 1,0% 12) kuni 01.01.2013 0,75%. 6) Kostja on lepingu täitnud. Lähtuvalt võetud laenusummadest ja eelmises punktis sätestatud intressimäärast pidanuks kostja hiljemalt 19.03.2011 (4 aastat laenu saamisest) tagastama 15 000 krooni + intressina ca 2,19% aastas (eelmärgitud intressimäärade keskmine alates 01.01.2007 – 01.07.2011) ehk nelja aasta peale kokku ligikaudu 1314 krooni. Detsembris 2007 võetud laenu osas ei ole selge, milline oli laenu tähtaeg, kuid kuna kostja tasus laenumakseid ühe igakuise maksena mõlema laenu kohta, tuleks ka selle laenu puhul lugeda tasumise tähtajaks neli aastat. Seega pidanuks kostja tagastama hiljemalt 19.12.2011 6000 krooni + intressina ca 1,86% aastas ehk nelja aasta peale kokku ligikaudu 446 krooni. Kokku seega kahe laenu alusel 22 760 krooni. Asjas puudub aga vaidlus selles (seda tõendavad ka kostja esitatud konto väljavõtted), et kostja on kõnealuse ajavahemiku jooksul lepingute täitmiseks tasunud hagejale 27 367 krooni, mistõttu puuduvad hagejal nõuded kostja vastu. Meeldetuletusmaksete osas märgib kohus, et kostja on küll õigesti esile toonud, et kasutas hagejat informeerimata võimalust maksepuhkuseks ja jättis osad maksed
5 (6)
Tsiviilasi nr 2-12-14846 tasumata, kuid vähemalt jaanuaris 2009, veebruaris 2010 ja juulis ning augustis 2011 ei olnud alust maksepuhkust kasutada – s.t selleks ajaks pakutud maksepuhkuse kuud olid ära kasutatud. Kuni juulini 2011 ei teinud kostja makseid 13 kuul (tegelikult 14, kuid septembris 2009 on tehtud kaks makset), samas oli maksepuhkust pakutud 9 korda. Seega oli hagejal põhimõtteliselt õigus nimetatud neljal korral meeldetuletusmakset lepingu üldtingimuste järgi nõuda (kostja viitab ekslikult VÕS § 415 lõikele 1, mis kehtib kostja esitatud redaktsioonis alles alates 01.07.2011), kuid ka selle õiguse puhul on kostja tehtud maksetega kõik hageja nõuded täitnud. Eelnevast tulenevalt tuleb jätta hagi rahuldamata. Hagi esitamise ajaks on kostja tagastanud temale antud laenu tähtaegselt ning tasunud sellelt seadusekohase intressi ja meeldetuletusmaksete eest (tasunud isegi rohkem). TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.