Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 15.01.2010 esitas OÜ Herkimer Harju Maakohtule hagi OÜ Haltransa (pankrotis) ja OÜ Boat Residence vastu nõude tunnustamiseks OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotimenetluses summas 51 310 750 krooni ehk 3 279 354, 60 eurot. 17.09.2009 kuulutati välja OÜ Fransertal pankrot. 30.09.2009 esitas hageja pankrotivõlgniku pankrotihaldurile nõudeavalduse 51 310 750 krooni suuruse nõude, millest 30 000 000 kroonine nõue oli tagatud pandiga, tunnustamiseks. 18.12.2009 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue tunnustamata, sest kostjad vaidlesid nõudele vastu. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue täitmata laenulepingust. 20.12.2007 sõlmisid hageja ja pankrotivõlgnik laenulepingu nr 20122007-15, mille alusel andis hageja pankrotivõlgnikule laenu 13 000 000 krooni tagastamistähtajaga 10.03.2008. Lepingu punktis 1.4 lepiti kokku intressi suuruseks 1,5% kuus. Hageja kandis pankrotivõlgniku arveldusarvele laenu kahe maksena, 20.12.2007 - 7 500 000 krooni ja 08.01.2008 - 5 500 000 krooni. 09.03.2008 sõlmisid laenulepingu pooled lepingu lisa nr 1, millega pikendati laenu ja intresside tagastamise tähtaega kuni 31.05.2008. OÜ Fransertal pankroti väljakuulutamise ajaks ei olnud laenulepingust tulenevad kohustused täidetud ja hagejale laen 13 000 000 krooni tagastatud. Laenu tagastamise tähtajaks moodustas intress (perioodi 20.12.2007 - 31.05.2008 eest) 1 000 750 krooni. Pankrotimenetluse algatamise seisuga moodustas viivis ja leppetrahv kokku 37 310 000 krooni (viivis 30 810 000 krooni, leppetrahv 6 500 000 krooni). Seega oli 17.09.2009 seisuga pankrotivõlgnikul täitmata kohustusi hageja ees summas 51 310 750 krooni. Hageja palus 30 000 000 kroonist pandiga tagatud nõuet tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi I rahuldamisjärgu nõudena ja 21 310 750 kroonist nõuet PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi II rahuldamisjärgu nõudena. 19.11.2012 kohtule esitatud seisukohas leidis hageja, et vaatamata kohtu poolt kostjatele antud täiendavale tähtajale oma vastuväiteid hagile täpsustada ei ole kostjad seda teinud. Kostjad on jätkanud eklektiliste vastuväidete esitamist, leides kord, et hageja ja pankrotivõlgniku vaheline laenuleping on tühine, siis aga, et see on tühistatud. Samas väidetakse, et hageja koos Danske Bank A/S Eesti filiaali töötajate ja kolmandate isikutega grupis tegutsedes kallutasid pankrotivõlgnikku sõlmima laenulepinguid Danske Bank A/S Eesti filiaaliga ja hagejaga, tekitades sellega pankrotivõlgnikule kahju. Kostjad esitasid pankrotivõlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite ka Danske Bank A/S Eesti filiaali nõudele. Danske Bank A/S Eesti filiaal esitas Harju Maakohtusse hagiavalduse nõude tunnustamiseks, mida menetleti tsiviilasja nr 2-10-2569 all. Samasisulised vastuväited nagu käesolevas menetluses, esitasid kostjad ka tsiviilasjas nr 2-10-2569. Harju Maakohus rahuldas Danske Bank AS Eesti filiaali hagi ja tunnustas nõudeõigust täies ulatuses. Kohus leidis, et kostjate vastuväited seoses sellega, et laenuleping on tühine ja/või tühistatud ning Danske Bank A/S Eesti filiaali töötajad koos kolmandate isikutega moodustavad kuritegeliku grupi, ei ole tõsiseltvõetavad ega tõendatud. Samuti leidis kohus, et pankrotivõlgnikule kahju tekitamine ei ole põhistatud. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.05.2012

otsusega, mis jõustus 24.09.2012, Harju Maakohtu kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohus toetas maakohtu seisukohti ning toonitas, et kostjate poolt esile toodud asjaoludel ei ole panga ja pankrotivõlgniku vahelised laenulepingud tühised ning nende tühistamiseks puudub alus. Kostja vastuväited hagile Kostjad hagi ei tunnistanud. Hagejal puudub rahaline nõue pankrotivõlgniku vastu, sest pankrotivõlgnik on vastastikused rahalised vastunõuded tasaarvestanud. Harju Maakohtu menetluses on pankrotivõlgniku hagi Danske Bank A/S Eesti filiaali ja hageja vastu 66 931 651, 62 krooni suuruse kahju hüvitise väljamõistmiseks solidaarselt Danske Bank A/S-ilt ning hagejalt (tsiviilasi nr 2-09-25487). Pankrotivõlgniku hagi aluseks on mh asjaolu, et hagejaga sõlmitud laenulepingud on tühised ning et hageja koos teiste isikutega on tekitanud pankrotivõlgnikule varalise kahju. 13.03.2009 esitas pankrotivõlgnik hagejale avalduse, millega ta tühistas 20.12.2007 laenulepingu, sest hageja on teadlikult pettuse teel kallutanud teda laenulepingut sõlmima eesmärgiga laenata oluline osa laenust edasi hagejaga seotud isikutele, kavatsedes jätta laen tagastamata, lootes sellisel viisil pankrotivõlgniku majanduslikku olukorda ära kasutades omandada ebaõiglase hinnaga pankrotivõlgniku omandis oleva väärtusliku kinnisasja XXXXXXXXX XXXXX X. Tegelikult võlgneb hoopis hageja pankrotivõlgnikule raha, mille osas esitas pankrotivõlgnik tasumise nõude hageja vastu. 13.03.2009 avalduses teostati mh tasaarvestus, mille tulemusena jäi hageja võlgnevuse suuruseks pankrotivõlgniku ees 7220 krooni. Hageja on 13.03.2009 avalduse kätte saanud ning tühistamisavaldusele 27.03.2009 ka vastanud. Pankrotivõlgniku poolt Danske Bank A/S-iga ning hagejaga sõlmitud laenulepingud on heade kommete vastasuse tõttu tühised. Laenulepingud ning hüpoteegi seadmise ja selle muutmise leping on omavahel tihedalt seotud ja olenemata sellest, et ühe tehingu tühisus ei pruugi automaatselt kaasa tuua teise tehingu tühisust, siis antud juhul on vajalik nimetatud tehinguid analüüsida komplekselt. Hüpoteegi seadmise lepingute aluseks olevad asjaolud ning samuti ka selle muutmise aluseks olevad asjaolud on samad, mis laenulepingute puhul ning Danske Bank A/S-il ja hagejal on seoses laenulepingute tagatistega samuti kõrgendatud nõuded ja kõrgendatud hoolsuskohustus. Danske Bank A/S ei täitnud ühishüpoteegi seadmise lepingu, asjaõiguslepingu ega hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu puhul täiendavalt talle seadusega pandud kõrgendatud hoolsuskohustust, mistõttu on need tehingud heade kommete vastased ehk tühised. Käesoleval hetkel on hageja ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud laenuleping tühine ning poolte vastastikused rahalised vastunõuded tasaarvestatud. Pankrotivõlgnik ei võlgne hagejale midagi. Hoopis hageja on solidaarselt Danske Bank A/S-iga kohustatud tasuma pankrotivõlgnikule 66 931 651, 62 krooni. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. 17.09.2009 kuulutas Harju Maakohus välja OÜ Fransertal pankroti. 30.09.2009 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses pankrotihaldurile nõudeavalduse 51 310 750 krooni suuruse nõude tunnustamiseks. 18.12.2009 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue kaitsmata, kuna kostjad esitasid hageja nõudele terves ulatuses vastuväite. Hageja nõude aluseks on asjaolu, et vastavalt 20.12.2007 sõlmitud laenulepingule nr 20122007-15 andis hageja pankrotivõlgnikule laenu 13 000 000 krooni, mida tähtajaks ei tagastatud. Hageja nõue on osaliselt tagatud pandiga: hageja kasuks on seatud hüpoteek 30 000 000 krooni. Poolte vahel on vaidlus selles, kas nimetatud laenuleping on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine või tühistatud. Alust ei ole kahelda 20.12.2007 sõlmitud laenulepingu õiguspärasuses.

Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 on laenusaaja põhikohustus laenu tagastamine. Kostjate 11.03.2012 vastuväite kohaselt on laenuleping heade kommete vastasuse tõttu tühine ning hageja ja pankrotivõlgniku rahalised nõuded tasaarvestatud. Kostjad ei ole nimetatud vastuväiteid tõendanud. Kostjate väited, et hageja ja temaga seotud isikud moodustavad kuritegeliku grupi, tuleb jätta tähelepanuta. Kostja on esitanud kohtule mitmeid selgitusi ja taotlusi, aga konkreetseid vastuväiteid ega tõendeid kohtule esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud laenuleping tühine ning poolte vastastikused rahalised nõuded tasaarvestamisele ei kuulu. Seega on laenuleping kehtiv ja hageja nõue on õiguslikult põhjendatud. Lisaks on kostjad väitnud, et pankrotivõlgnik on 13.03.2009 avaldusega laenulepingu tühistanud. Kostjate sõnul hageja kallutas pankrotivõlgnikku pettuse teel sõlmima laenulepingut eesmärgiga oluline osa sellest laenust edasi laenata endaga seotud isikutele. Samuti kavatses hageja jätta laenu tagastamata, lootes sellisel viisil pankrotivõlgniku majanduslikku olukorda ära kasutades omandada ebaõiglase hinnaga pankrotivõlgniku omandis oleva väärtusliku kinnisasja XXXXXXXXX XXXXX X. TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt võib tehingu tühistada pettuse või eksimuse korral kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Antud juhul on tühistamisavaldus tehtud pärast tühistamis-õiguse lõppemist. Laenulepingu pooled on kokku leppinud lepingu punktis 1.4 intressimääras 1,5 % kuus. Majandusja kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi (VÕS § 397 lg 1). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt intressi summas 1 000 750 krooni. Samuti on hageja leppetrahvi nõue õiguslikult põhjendatud. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1). Vastavalt lepingu punktile 1.7, kui laenusaaja ei ole tasunud laenusummat ühe kuu jooksul lõpptähtajast arvates, kohustub laenusaaja tasuma leppetrahvi summas, mis moodustab pool laenuandja antud laenusummast. Pankrotivõlgnik ei ole tähtaegselt ega hiljem laenu tasunud, mistõttu on tal kohustus tasuda leppetrahvi summas 6 500 000 krooni. Kostja esitatud väide, et hageja ei ole pankrotimenetluses kordagi nõudnud leppetrahvi nõude täitmist, on asjakohatu. Pankrotimenetluses hageja esitatud nõudeavaldus summas 51 310 750 krooni sisaldas ka leppetrahvi nõuet, leppetrahvi nõudeõigus tuleneb laenulepingust. Laenulepingu kohaselt leppisid hageja ja pankrotivõlgnik laenulepingu punktis 1.5 kokku, et laenusaaja tasub viivist 0,5 % laenu jäägilt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest tasumata laenusummalt päevas. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1). Pooled võivad kokku leppida seadusest erineva intressimäära. Sellisel juhul tuleb kohaldada, lähtuvalt lepinguvabaduse põhimõttest, lepingus kokku lepitud intressimäära (VÕS § 94 lg 1). Pankrotivõlgnik laenu tähtaegselt ei tagastanud ning hageja nõuab viivist summas 30 810 000 krooni perioodi 01.06.2008 - 17.09.2009 eest. Kostja esitas viivisenõudele vastuväite 12.10.2011 toimunud kohtuistungil, kuid eelmine kohtukoosseis seda ei arvestanud, kuna vastuväide esitati hilinenult. Kohus on teinud kostjale korduvalt ettepanekuid, esitada hagile õiguslikud vastuväited, kuid kostja seda teinud ei ole. Seega ei ole kostja viivisenõuet vaidlustanud. Laenulepingu pooled on viivise määra põhjendatuks pidanud, mistõttu puudub kohtul alus selle vähendamiseks. Eeltoodust tulenevalt saab lugeda tunnustatuks hageja 30 000 000 kroonist ehk 1 917 349, 46 euro suurust nõuet pandiga tagatud nõudena ja 21 310 750 kroonist ehk 1 362 005, 16 euro suurust nõuet II järgu nõudena. Apellatsioonkaebus Kostja OÜ Boat Residence palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning saata asi täies ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus ei järginud TsMS §-st 7 tulenevat põhimõtet, et pooled on õigusemõistmisel tsiviilasjades seaduse ja kohtu ees võrdsed ning kohtles menetlusosalisi ebavõrdselt. Samuti rikkus kohus TsMS § 5 lg-st 2 tulenevat nõuet, et pooltel peab olema võrdne õigus ja võimalus oma nõuet tõendada ning vastaspoole väiteid ümber lükata. Kostjal II ei võimaldatud tõendada laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingute sõlmimise asjaolusid. Eelviidatud lepingud olid sõlmitud grupi isikute suulise koostöölepingu osana ja selle täitmiseks. Samuti takistas kohus, rikkudes TsMS § 5 lg-t 2, § 230 lg-t 1 ja § 236 lg-t 2, kostja II tõendamisvõimalust. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 03.04.2012 otsusega Harju Maakohtu 22.11.2011 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, leides, et maakohus on viinud eelmenetluse läbi puudulikult. Kohtupoolne tõendite kogumata ning uurimata jätmine põhjusel, et kohus ei pea väiteid tehingute tühisuse kohta usutavaks ning väide, et kirjaliku lepingu olemasolul ei kuulu asja esemesse nende lepingute sõlmimise asjaolud ning tehingu poolte tegeliku tahte väljaselgitamine, on kohtu pahatahtlik tegevus ning menetlusosaliste võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine. Arvestada tuleb, et PankrS § 106 alusel toimuva menetluse eripäraks on see, et võlausaldajatest kostjatel on tõendamisvõimalused tihti piiratud, kuivõrd nad ei ole ise vastava õigussuhte pooleks, mistõttu on tavapärane, et nõuet vaidlustanud võlausaldajad on sunnitud kasutama kohtu abi tõendite kogumisel. Kostja II soovis tõendada (18.05.2010, 31.05.2012) tunnistajate ütlustega ning poolte seaduslike esindajate vande all antud seletustega, et laenuleping ja hüpoteegi seadmise lepingud hageja ja pankrotivõlgniku vahel oli sõlmitud osana suulisest koostöölepingust ning sellisena oli põhistatud ka kohtule esitatud taotlused. 31.05.2012 esitas kostja II taotluse dokumentaalsete tõendite väljanõudmiseks. Nõutud kontoväljavõtete analüüs tõendas, et hageja üheskoos Danske Bank A/S Eesti filiaali juhtkonda kuuluvate isikutega ja mitmete firmade juhtidega organiseerisid ja viisid ellu „raha kantimise“ vabriku, mis varjas rahaliste vahendite maksukohustust ja tegeles seejärel rahapesuga, mille kogukäive oli kokku 229 118 466, 8 miljonit krooni. Üheskoos püüti santaaži abil saavutada olukord, et pankrotivõlgnik ei otsi „väljakanditud raha summas 50 miljonit krooni“ ja hageja koos Danske Bank A/S Eesti filiaali juhtkonda kuuluvate isikutega saavad pankrotivõlgniku vara - kinnistu XXXXX X (sadamaterminaal) - omanikuks. Eeltoodud andmeid on kostja II korduvalt maakohtule esitanud (12.07.2012, 05.09.2012, 15.10.2012, 07.12.2012, 04.12.2012). Kõik taotlused on jäänud rahuldamata, sest kohus ei pidanud vajalikuks süveneda kostja II põhjendustesse ja vastuväidetesse. Hagejaga seotud isikute grupp (I. R, V. V, R. P, A. J, A. R, A. T, H. K, M. L, M. M ning hageja juhatuse liige ja omanik A. L) korraldas pankrotivõlgnikule laenude saamist XXXXX X kinnistute arendamiseks tingimusel, et võlgnik nõustub vahendaja ja tagajana osalema hageja poolt laenude andmisel eelviidatud grupiga seotud isikutele (OÜ Estredos, PromoProject OÜ, Dexter Capital OÜ, Manticore Invest OÜ (pankrotis), Best Holder OÜ, HK Sage Invest OÜ, I. R). Nimetatud äriühingud tegelesid erinevate kinnisvara arendusprojektidega aadressidel Pelgulinna 22, Tööstuse 29, Naeri 5, Kungla 44, Roo 44/Timuti 30 jne. Seega ei olnud pankrotivõlgnik 13 000 000 krooni suuruse summa osas mitte hagejalt laenu saajaks, vaid hageja laenude vahendajaks eelviidatud isikutele. Lähtudes kohtu abil välja mõistetud dokumendist „Laenude koondväljavõte 01.04.2006 19.04.2010“ ja asjaolust, et äriühingute OÜ Estredos, OÜ Best Holder, OÜ Dexter Capital osad on müüdud ning kõigi nende äriühingute seaduslikuks esindajaks on saanud R. S, (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht X XXXX X-XX, XXXX), kelle puhul on tegu „tankistiga“, siis on võimalik väita, et hagejal puudub õigus hagis esitatud summale 13 000 000 krooni. See summa on osa 50 000 000 kroonist, mis usalduse kuritarvitamise abil on varastatud pankrotivõlgnikult või saadud muul ebaseaduslikul teel rahapesu skeemi abil ja maksustamisobjekte varjates. Hageja suurendas teadlikult ja tahtlikult pankrotivõlgniku kohustusi, andes ilmselgelt laenusaajale üle jõu käivaid laene ja sundis põhjendamatult suurendama hüpoteeki.

Laenude võtmise asjaoludega, osapoolte vaheliste suuliste kokkulepetega ning laenu kasutamise planeeritud otstarbe ning tegeliku sihtotstarbega seoses palus kostja II üle kuulata tunnistajatena kaebuses loetletud 9 isikut, kes on seotud ja teadlikud vaidlusaluse laenu võtmisest (nende hulgas Danske Bank A/S Eesti filiaali juhtkonda ja töötajate hulka kuulunud isikud), kes soovitasid ja korraldasid laenu võtmist, olid teadlikud laenu võtmist tinginud asjaoludest, osalesid selle planeerimises, läbirääkimistel jne. Ühtlasi taotles kostja II menetlusosaliste seaduslike esindajate ülekuulamist vande all: 1) S. H (OÜ Fransertal, AS Haltransa ja OÜ Boat Residence juhatuse liige), kes osales kõikidel läbirääkimistel ja allkirjastas kõik lepingud, mistõttu saab ta anda põhjalikke ütlusi laenude võtmise asjaolude, osapoolte vaheliste suuliste kokkulepete, laenu kasutamise planeeritud otstarbe ning tegeliku sihtotstarbe suhtes; 2) A. L (OÜ Herkimer juhatuse liige), kes saab anda ütlusi laenude võtmise asjaolude, osapoolte vaheliste suuliste kokkulepete ning laenu kasutamise planeeritud otstarbe ja tegeliku sihtotstarbe suhtes. Apellant jääb 18.05.2010, 31.05.2012 ja 05.09.2012 esitatud taotluste juurde ning taotleb jätkuvalt tunnistajate ja menetlusosaliste seaduslike esindajate vande all ülekuulamist ning dokumentaalsete tõendite väljanõudmist. Raha tegelike saajate pangakontode väljavõtted on vajalikud asjas tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks, mistõttu tuleb krediidiasutustelt välja nõuda kaebuses loetletud isikute kontode (35) väljavõtted perioodi 01.04.2006 - 19.04.2010 kohta. Tsiviilasja nr 2-09-25487 menetlus lõpetati 06.04.2010 seetõttu, et pankrotivõlgniku pankrotihaldurid keeldusid menetlust jätkamast, kuna soovisid saada pankrotipessa selle tsiviilasja tarbeks makstud 1 500 000 kroonise riigilõivu tagastamist. Pankrotihaldurid tegutsesid hageja huvides. Kuivõrd sisuline lahend viidatud asjas puudub, ei saa kohus tugineda tsiviilasjas nr 2-09-25487 menetluse lõpetamise määrusele kui pankrotivõlgniku 13.03.2009 tühistamisavalduse ja tasaarvestamisavalduse põhjendamatust tõendavale asjaolule. Kohus jättis sisuliselt käsitlemata ja hindamata kostja II poolt esitatud järgmised tõendid: 1) 13.03.2009 hagejale esitatud tehingute tühistamise ja tasaarvestuse avaldus, mis näitab, et võlgnik on erinevalt kohtu järeldustest vaidlustanud hageja nõude veel enne pankrotimenetluse algust, põhistades mh ka seda, miks ta leiab, et hageja nõude aluseks olevad tehingud on tühised. Kohus oleks pidanud sisuliselt hindama viidatud avaldustes toodud asjaolusid. 2) 01.06.2009 pankrotivõlgniku tsiviilasjas nr 2-09-25487 esitatud hagiavaldus, mis näitab võlgniku tahet vaidlustada nii hagejaga sõlmitud tehingud kui nõuda sisse nende tehingute alusel saadud kahju ehk panna maksma 13.03.2009 esitatud tehingute tühistamise ja tasaarvestamise avaldus. Kohus seda tõendit sisuliselt hinnanud ei ole, viidates vaid sellele, et hagiavaldus väidetavat ei tõenda. Kohus ei saa jätta tähelepanuta tehingu poole tahteavaldust vaid seetõttu, et pankrotihaldurid keeldusid asja edasi menetlemast. 3) 07.12.2012 kostja II esitatud menetluslik vastuväide ja taotlus 04.12.2012 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Nimetatud tõend näitab, kuidas rikuti kohtuistungi käigus kostja II õigusi. Kostja II positsiooni esindavad väited ei olnud kajastatud kohtuistungi protokollis. Sellega on kohus rikkunud oluliselt menetlusnorme. Kohus kohaldas vääralt TsÜS §-des 92 ja 95 sätestatut. Pankrotivõlgniku 13.03.2009 avaldusest tuleneb üheselt, et hageja poolt on rikutud TsÜS §-s 95 sätestatud informeerimiskohustust, mis omakorda toob TsÜS § 92 alusel kaasa tehingu tühisuse. Informeerimise mahu määramisel tuleb lähtuda vastavate asjaolude tähtsusest teise poole jaoks ning poolte eriteadmistest vastavas valdkonnas. Laenu vahendajal on õigustatud huvi saada teada laenuandjaga seotud laenusaajate kavatsusest laenude mittetagastamiseks või laenude tagastamise võimaluste puudumisest.

Laenuandja poolt sellise hoiatamiskohustuse täitmata jätmine on käsitletav laenaja eksimusse viimisena TsÜS § 92 mõttes. Hageja ei ole võlgnikku sellise olukorra tekkimisest isegi hoiatanud. Seega on hageja laenulepingu ja selle lisade sõlmimisel pankrotivõlgnikku hoidnud eksimuses. Arvestades eksimuse mahtu, lisaks pankrotivõlgniku laenuvõime puudumist, ei informeerinud hageja võlgnikku ka nende isikute laenuvõimest, kellele pankrotivõlgnik pidi vastavalt suulisele koostöölepingule laenu vahendama (PromoProject OÜ, Dexter Capital OÜ, Manticore Invest OÜ (pankrotis), Best Holder OÜ ja I. R), mistõttu oli tegemist pettusega TsÜS § 94 mõttes. Seega esinesid materiaalsed eeldused tehingute tühistamiseks ning 13.03.2009 esitatud tehingute tühistamise avaldustega lõppesid võlgniku kohustused hageja ees. Kohus kohaldas vääralt VÕS § 197 lg 1 ja § 200, leides, et tasaarvestust ei ole toimunud, sest tasaarvestuseks on vajalik teise poole nõusolek. Võlgnik tegi tasaarvestusavalduse ja lisaks esitas kahjunõude maksma panekuks 06.01.2009 hageja vastu hagi tsiviilasjas nr 2-09-25487, kuid nimetatud menetlus lõpetati seoses asjaoluga, et pankrotihaldurid keeldusid selle menetlemisest. Hageja ise ei ole pankrotivõlgniku 13.03.2009 kahjude arvestusele vastu vaielnud, mistõttu puudus kohtul õigus tugineda kahjunõude alusetusele. Kui hagimenetluse pool selgesõnaliselt asjaolule vastu ei vaidle, loetakse see TsMS § 231 lg 4 omaksvõetuks. Seega on võlgniku 13.03.2009 kahjude arvestus hageja poolt omaks võetud. Kohus oleks pidanud tasaarvestusavaldust sisuliselt analüüsima ning uurima tasaarvestamiseks kasutatud kahjunõude põhistusi. Lisaks on arusaamatu, millistest tõenditest lähtudes jõudis kohus järeldusele, et pankrotivõlgnik sai pettusest teada enne 13.03.2009. Vastavalt TsMS § 5 lg 1 saab kohus menetleda asja vaid poolte esitatud alusel, mis tähendab, et sellise järelduse saaks teha juhul, kui hageja oleks nimetatud asjaolu välja toonud ning seda ka tõendanud. Kohus seevastu ei ole tuvastanud, mis kuupäeval hiljemalt sai pankrotivõlgnik teada vaidlusaluste laenulepingute sõlmimisel kasutatud pettusest või mis kuupäeval ta oleks pidanud seda teada saama. Nimetatud asjaolu peab tõendama hageja. Õige pole kohtu väide, et tulenevalt VÕS § 113 lg-st 8, §-st 162 ja TsMS §-st 330 ei saa viivise ja leppetrahvi vähendamise nõuet esitada pärast eelmenetluse lõppu. Kostja II leiab, et VÕS § 113 lg-s 8 ja §-s 162 sätestatud võlgniku õiguskaitsevahend on sarnane aegumise vastuväitega, mida võib esitada igas menetlusetapis, sõltumata TsMS §-s 330 sätestatust. Tegemist ei ole menetlusliku avaldusega, vaid materiaalõigusliku õiguskaitsevahendiga. Kostja II esitas 12.10.2011 kohtuistungil hagile vastuväite ka selles osas, et hageja poolt nõutud leppetrahv ja viivised on ebamõistlikult suured. Olukorras, kus põhinõude suurus on 13 000 000 krooni, on lepptrahvide nõudmine ligi kolm korda suuremas summas (leppetrahv koos viivisega on 37 310 000 krooni) ebamõistlik. Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et leppetrahvid rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ei või ületada põhinõuet. Antud juhul on leppetrahvide nõudmine vastuolus heade kommete ja mõistlikkuse põhimõttega. Seega oleks maakohus pidanud andma sisulise hinnangu leppetrahvi suuruse mõistlikkusele ning selle ebamõistlikkuse korral seda ka vähendama vähemalt põhinõude suuruseni. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus lahendas piisava põhjalikkusega kõiki kostjate esitatud taotlusi. Kohus juhtis kostjate tähelepanu sellele, et tõendite kogumise taotlus peab olema põhjendatud. Kohus andis kostjatele korduvalt võimaluse oma taotlusi põhistada. Olukorras, kus vastuväited on ebamäärased ja üldsõnalised, ei saa kohus asuda koguma tõendeid taotleja suva järgi. Kohus keeldus põhjendatult kogumast tõendeid suulise koostöölepingu sisu tuvastamiseks, mille osalisteks on lisaks võlgnikule ja kolmandatele isikutele väidetavalt ka hageja. Kostja esiletoodud faktilised asjaolud ei anna alust eeldada sellise koostööleppe olemasolu ja siduda sellega hagejat.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsust tuleb nõude tunnustamise suuruse osas muuta. Seetõttu tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teha uus otsus. Ühtlasi tuleb ümber jaotada menetluskulud. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja ja OÜ Fransertal vahel sõlmiti 20.12.2007 laenuleping, mille kohaselt andis hageja laenu 13 000 000 krooni, kandes selle summa üle OÜ Fransertal pangakontole kahe maksega: 7 500 000 krooni 20.12.2007 ja 5 500 000 krooni 08.01.2008. Laenu tagastamise tähtaega pikendati 31. maini 2008, laenulepingu vastav lisa sõlmiti 09.03.2008. Laenuvõtja ei tagastanud laenu tähtajaks. Vastavalt laenulepingule tuli seisuga 31.05.2008 tasuda laenu kasutamise eest intressi kokku 1 000 750 krooni. Laenulepingu sõlmimisel seati OÜ Fransertal kinnisasjale hageja kasuks hüpoteek summas 15 000 000 krooni, 14.11.2008 suurendasid pooled hüpoteeki 15 000 000 krooni võrra. Harju Maakohus kuulutas 17.09.2009 määrusega välja OÜ Fransertal pankroti. Hageja esitas pankrotimenetluses haldurile avalduse nõude 51 310 750 krooni tunnustamiseks. 18.12.2009 nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue kostjate vastuväidete tõttu tunnustama. Pooled vaidlevad 20.12.2007 laenulepingu kehtivuse üle: kas leping on pankrotivõlgniku 13.03.2009 avaldusega tühistatud eksimuse ja pettuse tõttu (TsÜS § 92 ja 94) või on leping tühine vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86). Ühtlasi väitsid kostjad, et 13.03.2009 avaldusega on pankrotivõlgnik hageja nõude oma nõudega tasaarvestanud. Lisaks on kostjad esitanud hagile vastuväite ka selles osas, et hageja nõutud leppetrahv ja viivis on ebamõistlikult suured (12.10.2011 kohtuistungil esitatud (protokoll tl 372-373, II köide) ja hiljem korratud vastuväide). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga laenulepingu kehtivuse osas. Neid asjaolusid, mis oleksid võimaldanud teha kostjate soovitud järeldust, ei ole kohtu ette toodud. Maakohus ei rikkunud tõendite väljanõudmise taotluste rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme. Hindamaks, kas menetlusosalise poolt oma väidete põhjendamiseks esitatud faktiline asjaolu on konkreetses vaidluses asjakohane, ei pea koguma ja uurima tõendeid. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kohus keeldus kogumast tõendeid väidetava suulise koostöölepingu sisu tuvastamiseks, mille osalisteks olid valdavas enamuses kolmandad isikud. Kostjate poolt esiletoodud faktilised asjaolud ei andnud alust siduda väidetavat koostöölepingut hagejaga sõlmitud lepingutega. Kostjad ei ole menetluses väitnud, et laenuks saadud raha oleks edasi antud hagejale, vaid viidanud üheselt asjaolule, et enamus saadud laenust anti üle kolmandatele isikutele. Kostjad ei ole eluliselt usutavalt põhjendanud, et laenusaaja oli sunnitud laenuandja tegevusest tulenevalt laenulepingut sõlmima ning raha kolmandatele isikutele edasi laenama ning et laenusumma pidid tagastama need kolmandad isikud. Laenulepingust nähtuvalt lasus võla tagastamise kohustus laenusaajal. Laenuleping ega selle lisa, samuti hüpoteegilepingud ei võimalda järeldada, et need olid sõlmitud suulise koostöölepingu raames. Antud juhul ei olnud võimalik laenulepingu tingimusi suuliselt muuta (TsÜS § 77 lg 3). Koostöös soovitud tulemuste mittesaavutamine võib teatud juhtudel küll tingida nõudeid kokkuleppe osaliste (mh raha saajate) vastu, kuid ei anna alust laenulepingut ja hüpoteegilepingu pidada kehtetuks ega tühiseks. Pankrotivõlgniku väidetavad kokkulepped kolmandate isikutega viitavad pigem sellele, et tegemist võis olla mahuka ärilise ettevõtmisega, mille realiseerimiseks vajati täiendavaid rahalisi vahendeid. Eeltoodud asjaoludel ei olnud OÜ-l Fransertal materiaalõiguslikku alust laenulepingu tühistamiseks eksimuse või pettuse tõttu, mistõttu ei vajanud 13.03.2009 avaldus selles osas ka põhjalikumat

käsitlust. Samuti puudub alus hinnata lepingut heade kommete vastaseks. Apellandi viidatud asjaolud lepingu sõlmimise eesmärkide kohta sellist järeldust teha ei võimalda. Ebaõige on väide, nagu nähtuks 13.03.2009 avaldusest üheselt, et hageja on rikkunud TsÜS §-s 95 sätestatud informeerimiskohustust, millest tuleneb lepingupoole õigus lepingut TsÜS § 92 järgi tühistada. Viidatud avaldus iseenesest ei võimalda järeldada, nagu olnuks laenuvõtjal teadmata tehingu sõlmimisel tähtsust omavad asjaolud. Pealegi ei ole eluliselt usutav, et laenu nõustub võtma isik, kes laenu ei soovi ega vaja. Tegemist on kahe juriidilise isiku vahelise laenusuhtega, kusjuures raha tegelik üleandmine (laenusaaja pangakontole kandmine) ei ole vaidluse all. Apellant on tõlgendanud tehingu sõlmimise asjaolusid meelevaldselt ning andnud neile tähenduse, mis ei ole kooskõlas tehingut tõendavate dokumentidega. Lisaks tuleb märkida, et ka lepingu puudumise (kohustuse äralangemise) korral kuulub tehingu täitmiseks üleantu VÕS § 1027 järgi alusetu rikastumise sätete kohaselt tagastamisele (õigusliku alusteta saadu tuleb välja anda). Samas ei saa pidada ebaõigeks maakohtu viidet tühistamisavalduse esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumisele (TsÜS § 99 lg 1 p 2). Kuigi materiaalõigusliku aluse puudumisel ei oma vastavast asjaolust teadasaamine tähtsust, tuleb siiski märkida, et väidetavast eksimusest/pettusest pidi OÜ Fransertal olema teadlik vähemalt 31.05.2008, s.o laenu tagastamise tähtajast alates, kui laenuks saadud raha (laenusummast olulise osa) väidetavad lõppsaajad seda ei tagastanud. Sellest ajast alates oli avalduse esitamiseni möödunud enam kui üheksa kuud. Kuigi maakohus ei ole oma seisukohta tasaarvestuse väite osas põhjendanud, ei anna kohtu ette toodud asjaolud siis alust muuta kaevatava otsuse sellekohast lõppjäreldust. Antud juhul ei ole võimalik tuvastada, et pankrotivõlgnikul oli rahaline nõue hageja vastu, mida ta võis VÕS § 197 tähenduses hageja nõudega tasaarvestada. Kuigi vastunõude olemasolu ei sõltu sellest, kas selline nõue on esitatud varasemas kohtumenetluses või mitte (ega seega ka sellest, kui menetlus lõpetati, sest pankrotihaldur ei soovinud menetlust jätkata), ei ole praegusel juhul võimalik tuvastada sellise sissenõutava nõude olemasolu, mida OÜ Fransertal oleks saanud hageja nõudega tasaarvestada. Hüpoteetilisi vaieldavaid nõudeid tasaarvestada ei saa. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Sellist nõuet, millele hageja ei saaks sisulist vastuväidet esitada või mida kohtul oleks võimalik põhjendatuks pidada, OÜ-l Fransertal hageja vastu ei ole. 13.03.2009 avalduses (tl 117-120, I köide) sisalduvad väited tekitatud kahju kohta ei võimalda järeldada sellise nõude olemasolu. Nõudes hagejalt hüpoteekide kustutamist, seostades selle nõudega õigust saada intressi ja muude kantud kulude hüvitamist, on OÜ Fransertal rajanud oma kahjunõude eeldusele, et laenulepingu järgse summa peavad hagejale tagastama kolmandad isikud (Dexter Capital OÜ, PromoProjekt OÜ ja Manticora Invest OÜ). Apellandi väide pankrotivõlgniku nõude hagejapoolsest omaksvõtust ei ole toimiku materjaliga kooskõlas. Hageja ei ole 13.03.2009 avalduses sisalduvat kahjunõuet (ja sellekohaseid arvestusi) TsMS § 231 lg 4 järgi omaks võtnud. Seetõttu ei saa nõustuda väitega, et 13.03.2009 avaldusega lõppesid pankrotivõlgniku kohustused hageja ees. Maakohus tuvastas õigesti, et lisaks põhivõlale ja intressile peab laenusaaja maksma laenuandjale viivist (VÕS § 113 lg 1) ja leppetrahvi (VÕS § 158 lg 1), kuna on lepingut rikkunud. Laenulepingu punktis 1.5 leppisid hageja ja OÜ Fransertal (pankrotis) kokku, et juhul, kui laenusaaja ei tasu laenusummat või muid lepingu järgi tasumisele kuuluvaid makseid lepingu kohaselt, tasub laenusaaja viivist 0,5% laenu jäägilt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Laenusaaja ei tagastanud laenu tähtaegselt, mistõttu esitas hageja viivisenõude perioodi 01.06.2008-17.09.2009 eest summas 30 810 000 krooni. Lepingu punktist 1.7 tulenevalt, kui laenusaaja ei ole tasunud laenusummat kohaselt ühe kuu jooksul lõpptähtajast arvates, kohustub laenusaaja tasuma leppetrahvi summas, mis moodustab pool laenuandja poolt antud laenusummast. Hageja on esitanud nõude lepptrahvi 6 500 000 krooni saamiseks.

Kostja II esitas 12.10.2011 kohtuistungil (protokoll tl 372-373, II köide) hagile vastuväite selle kohta, et hageja poolt nõutud leppetrahv ja viivised on ebamõistlikult suured. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et olukorras, kus põhinõude suurus on 13 000 000 krooni, on lepptrahvide nõudmine ligi kolm korda suuremas summas (leppetrahv koos viivisega on 37 310 000 krooni) ebamõistlik. Kõnealuse vastuväite puhul on tegemist pankrotivõlgniku materiaalõigusliku õiguskaitsevahendiga, mistõttu tuli kohtul hinnata, kas nõutav leppetrahv ja viivis on vastavuses mõistlikkuse printsiibiga ja heade kommetega. Seevastu maakohus, leides, et kostjad ei ole hagile õiguslikke vastuväiteid esitanud ega ole viivisenõuet vaidlustanud, luges hageja vastava nõude õiguslikult põhjendatuks (otsuse lk 5). Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Maakohus oleks pidanud andma sisulise hinnangu leppetrahvi ja viivise suuruse mõistlikkusele. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostjad ei ole viivisenõuet vaidlustanud (õiguslikku vastuväidet esitanud). Seadusest tulenevalt, kui pool esitab leppetrahvi ja viivise nõudele vastuväite, peab kohus nõuete suuruse põhjendatust kontrollima. Antud juhul taotles hageja viivist ja leppetrahvi kokku summas 37 310 00 krooni, mis ületab pankrotivõlgniku põhikohustuse ligi kolmekordselt, mistõttu tuli kohtul hinnata selle nõude vastavust headele kommetele. Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et leppetrahvid rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ei või üldjuhul ületada põhinõuet. Nõude hindamine heade kommete vastaseks on oma olemuselt seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud või nõuded olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada taunitavaks. Leppetrahvi ja viivise nõudmine põhivõlgnevust ligi kolmekordselt ületavas määras on ilmselgelt vastuolus heade kommetega, sest eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Leppetrahvide nõudmine viidatud summas on ringkonnakohtu arvates seetõttu ebamõistlik, mistõttu vähendab kohus hageja vastavat nõuet põhivõla suuruseni, s.o 13 000 000 kroonini. Seega kuulub hageja nõue OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamisele osaliselt, s.o summas 27 000 750 krooni (13 000 000 + 1 000 750 + 13 000 0000) ehk 1 725 662 eurot ning seda pandiga tagatud nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi. Asjaolu, et maakohus jättis taotluse istungi protokolli parandamiseks rahuldamata, ei ole hinnatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamist või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Antud juhul on menetlusosaliste õiguslik positsioon menetlusdokumentides põhjalikult kajastatud. Menetlusosalised on esitanud kohtule oma seisukohtade põhjendamiseks hulgaliselt mahukaid menetlusdokumente, s.h korduvalt vastuseid vastaspoole täiendavatele seisukohtadele. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab kostja II apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ja rahuldab hageja nõude osaliselt, siis kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 jätab ta menetluskulud tervikuna poolte endi kanda. Taotluse lahendamine OÜ Haltransa (pankrotis) juhatuse liige esitas OÜ Haltransa pankrotihaldurile avalduse, millest ärakirja koos lisadega saatis 23.04.2013 ringkonnakohtule. Kuna ringkonnakohus on asja sisulise arutamise lõpetanud, tagastab kohus nimetatud materjali selle esitajale.

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.