Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Asjaolud ja hageja nõue

nimetatud tehinguid analüüsida komplekselt. Hüpoteegi seadmise lepingute aluseks olevad asjaolud ning samuti ka selle muutmise aluseks olevad asjaolud on samad, mis laenulepingute puhul ning Danske Bank A/S-il ja hagejal on seoses laenulepingute tagatistega samuti kõrgendatud nõuded ja kõrgendatud hoolsuskohustus. Danske Bank A/S ei täitnud ühishüpoteegi seadmise lepingu, asjaõiguslepingu kui ka hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu puhul täiendavalt talle seadusega pandud kõrgendatud hoolsuskohustust, mistõttu on need heade kommete vastased tehingud ehk tühised. Käesoleval hetkel on hageja ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud laenuleping tühine ning poolte vastastikused rahalised vastunõuded tasaarvestatud. Pankrotivõlgnik ei võlgne hagejale midagi. Hoopis hageja on solidaarselt Danske Bank A/S-iga kohustatud tasuma pankrotivõlgnikule 66 931 651,62 krooni. Maakohtu otsus

pankrotivõlgniku omandis olev väärtuslik kinnisasi XXXXX. TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt võib tehingu tühistada pettuse või eksimuse korral kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Käesoleval juhul on tühistamisavaldused tehtud vahetult enne pankrotimenetluse algust ja rohkem kui aasta pärast rahasummade pankrotivõlgnikule ülekandmist. Kostjad ei ole esile toonud veenvaid asjaolusid, mis kinnitaksid, et pankrotivõlgnik sai väidetavast pettusest teada alles 13.03.2009. Tühistamisavaldus on tehtud pärast tühistamisõiguse lõppemist, mistõttu sellel ei ole õiguslikke tagajärgi ning hageja on selle põhjendatult jätnud tähelepanuta. 13.03.2009 avaldusest ei nähtu ka väidetava pettuse toimepanemine hageja poolt. Pettuse tõendamiseks peab just tehingu tühistamisele tugineda sooviv pool tõendama, et tehingu teine pool on teadlikult avaldanud ebaõigeid andmeid või asjaolusid. Käesolevas menetluses veenvaid väiteid või tõendeid väidetava pettuse kohta esitatud ei ole. Õige on hageja väide, et kostja väited on vastukäivad- tehing ei saa olla samaaegselt tühine ja kehtetu. Kostjate väitel on rahalised nõuded ka vastastikku tasaarvestatud. Kohtu hinnangul ei ole täidetud kõik tasaarvestuse õiguse tekkimiseks vajalikud eeldused. Tasaarvestuse õigus tekib üksnes juhul, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Käesoleval juhul ei ole kostjad tõendanud, millise kohustuse täitmist sai pankrotivõlgnik hagejalt nõuda. Tsiviilasjas 2-09-25487 on pankrotivõlgnik küll esitanud kahju hüvitamise nõude hageja vastu, kuid kohus jättis hagi läbi vaatamata ja lahend on jõustunud. Käesolevas menetluses ei ole kostjad esitanud tõendeid väidetava kahju tekitamise kohta. Kostjate arvestus väidetava kahju suuruse kohta on spekulatiivne. Muutunud turutingimustes ei saa ka väita, et kinnisasja turuhind vähenes hagejast tulenevalt. Üldises majanduslanguses vähenesid kõigi kinnisasjade hinnad ning hageja rolli selles ei ole kostjad tõendanud. Hageja on õigustatud nõudma intressi, kuna vastavalt laenulepingu lepingu p-le 1.4 on pooled kokku leppinud intressimääras 1,5% kuus. Tunnustada tuleb intressi nõuet 1 000 750 krooni alates laenusumma väljamaksmisest kuni laenulepingu lõppemiseni 31.05.2008. Laenusaaja on seda hinda aktsepteerinud. Hageja palub tunnustada 6 500 000 krooni suurust leppetrahvi nõuet kohustuse rikkumise eest vastavalt lepingu p-le 1.7, mille kohaselt laenusaaja kohustub tasuma leppetrahvi summas, mis moodustab pool laenuandjale antud laenusummast, kui laenusaaja ei ole tasunud laenusummat kohaselt ühe kuu jooksul lõpptähtajast arvates. Pankrotivõlgnik ei ole tasunud laenu kohaselt, laen on tagastamata käesoleva ajani, mistõttu lasub tal lepingu p-st 1.7. tulenevalt kohustus tasuda leppetrahvi 6 500 000 krooni. Eeltoodust tulenevalt on hageja leppetrahvi nõue õiguslikult põhjendatud. Hageja palub tunnustada 30 810 000 krooni suurust viivise nõuet perioodi 01.06.2008 17.09.2009 eest. Laenulepingu p-s 1.5 on pooled kokku leppinud viivise määras 0,5% tasumata laenusummalt päevas. Kostjad esitasid 12.10.2011 kohtuistungil asja sisulise arutamise käigus esmakordselt vastuväite hageja leppetrahvi ja viivise nõudele. Kostjad leiavad, et leppetrahvi nõuet ei ole esitatud kooskõlas VÕS § 159 lg-ga 2. Kostjad on selgitanud vastuväite hilinemisega esitamist asjaoluga, et kostjate laenulepingu tühisuse vastuväide hõlmas ka neid vastuväiteid. Kohus sellise käsitlusega ei nõustunud, sest tulenevalt TsMS §-dest 66 ja 331 peab menetlusosaline esitama vastuväite õigeaegselt. Kostjad on käesoleval juhul oma vastuväite esitanud hilinenult, mõjuvat põhjust vastuväite hilinenult esitamiseks kostjad esile ei ole toonud. Viivisenõude rakendumine sõltub olulisel määral kohustatud isiku enda käitumisest. Laenusaajale oli teada kohustuse suurus ja laenusumma tagastamise tähtaeg 31.05.2008. Hageja nõue on õiguslikult põhjendatud ja kuulub tunnustamisele. Puudub alus viivise vähendamiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses tunnustada.

Hageja nõue on osaliselt pandiga tagatud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasuks on seatud hüpoteek kinnistusraamatusse, seega on hageja pandiõigus PankrS § 103 lg 4 alusel tunnustatud. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et krooni ümberarvestamine euroks toimub euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lg-le 3. Seega tuleb ümberarvestamisel lähtuda ümberarvestuskursist 1 euro = 15,6466 krooni. TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebus

teinud seda. Nimetatud tõend näitab, et pankrotivõlgnik on vaidlustanud hageja nõude veel enne pankrotimenetluse algust, põhistades mh ka seda, miks ta leiab, et hageja nõude aluseks olevad tehingud on tühised. Maakohus ei hinnanud pankrotivõlgniku 01.06.2009 hagiavaldust tsiviilasjas nr 2-09-25487, mis näitab samuti tahet vaidlustada nii hagejaga sõlmitud tehinguid kui nõuda sisse nende tehingute alusel saadud kahju ehk panna maksma 13.03.2009 esitatud tehingute tühistamise ja tasaarvestamise avaldus. Maakohus ei saa jätta tähelepanuta tehingu poole tahteavaldust vaid seetõttu, et pankrotihalduri keeldusid asja edasi menetlemast. Maakohus ei ole sisuliselt hinnanud ühtegi kostjate vastusele lisatud dokumentaalset tõendit. Maakohus kohaldas vääralt TsÜS § 92 ja § 95. Arusaamatu ning nii faktiliselt kui ka õiguslikult on põhjendamata kohtu seisukoht, et pankrotivõlgniku 13.03.2009 avaldus ei ole põhistatud ja tõendatud. Nimetatud tõendist tuleneb üheselt, et hageja on rikkunud TsÜS § 95 sätestatud informeerimiskohustust, mis toob kaasa tehingu tühisuse. Laenu vahendajal on õigustatud huvi saada teada laenuandjaga seotud laenusaajate kavatsustest laenu mittetagastamiseks või laenu tagastamise võimaluste puudumisest. Laenuandja poolt sellise hoiatamiskohustuse täitmata jätmine on käsitletav laenaja eksimusse viimisena TsÜS § 92 mõttes. Hageja ei ole pankrotivõlgnikku sellise olukorra tekkimisest isegi hoiatanud. Antud juhul on laenulepingu ja selle lisade sõlmimisel hageja hoidnud pankrotivõlgnikku eksimuses. Seega esinesid materiaalsed eeldused tehingute tühistamiseks ning 13.03.2009 esitatud tehingute tühistamise avaldustega lõppesid pankrotivõlgniku kohustused hageja ees. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 197 lg 1 ja § 200, leides, et tasaarvestuseks on vajalik teise poole nõusolek. Maakohus leidis, et tasaarvestust ei ole toimunud, kuna hageja ei ole nõustunud 13.03.2009 tehtud tasaarvestusavaldusega. Selline seisukoht on arusaamatu. Tasaarvestamisega mittenõustumine ei ole tasaarvestust välistav asjaolu TsMS § 200 mõttes. Selles osas ei ole maakohus otsust põhistanud ega andnud selget viidet sättele, millest selline järeldus tulenes. Hageja ise ei ole pankrotivõlgniku 13.03.2009 kahjude arvestusele vastu vaielnud, järelikult on ta selle TsMS § 231 lg 4 järgi omaks võtnud ja seega puudus kohtul õigus tugineda kahjunõude alusetusele. Maakohus oleks pidanud tasaarvestusavaldust analüüsima sisuliselt ja uurima tasaarvestamiseks kasutatud kahjunõude põhistusi. On arusaamatu, millistest tõenditest lähtudes on kohus jõudnud järeldusele, et pankrotivõlgnik sai pettusest teada enne 13.03.2011. Maakohus ei ole tuvastanud, hiljemalt mis kuupäeval ta sai teada vaidlusaluste laenulepingute sõlmimisel kasutatud pettusest või mis kuupäeval ta oleks pidanud seda teada saama. Nimetatud asjaolu esitamine ja tõendamine on hageja tõendamiskoormiseks. Hageja nõude aluseks olevad tehingud on tühised ning nende tühiste tehingute alusel saadu on pankrotivõlgniku poolt 13.03.2009 tasaarvestatud. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 113 lg 8, § 162 ja TsMS § 330, leides, et viivise ja leppetrahvi vähendamise nõuet ei saa esitada pärast eelmenetluse lõppu. Kostjad esitasid 12.10.2011 kohtuistungil hagile vastuväite mh ka selles, et hageja poolt nõutud leppetrahv ja viivis on ebamõistlikult suured. Kohtupraktikas on üheselt leitud, et leppetrahvid rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ei või ületada põhinõuet. Käesoleval juhul ületavad pankrotivõlgniku poolt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest hageja poolt nõutud leppetrahvid põhinõuet 24 310 000 krooni võrra. VÕS § 113 lg-s 8 ja §-s 162 sätestatud pankrotivõlgniku õiguskaitsevahend on sarnane aegumise vastuväitega, mida võib esitada igas menetlusetapis, sõltumata TsMS § 330 sätestatust. Tegemist on materiaalõigusliku õiguskaitsevahendiga. Leppetrahvi nõude vaagimisel on kohus kohustatud tuvastama selle vastavuse mõistlikkuse printsiibiga ning heade kommetega. Leppetrahvide (sh viivise) nõudmine rahalise kohustuse täitmise eest põhinõudest kolm korda suuremas summas on vastuolus heade kommetega ning mõistlikkuse põhimõttega. Seega oleks pidanud kohus andma sisulise hinnangu leppetrahvi suuruse mõistlikkusele ning selle ebamõistlikkuse korral seda vähendama (vähemalt põhinõude suuruseni).

Vastus apellatsioonkaebusele

sõlmitud laenulepingust. Kostja on tuginenud tehingu tühisusele, tehingu vastuolule heade kommetega. Samuti asjaolule, et pankrotivõlgnik tühistas 13.03.2009 avaldusega tehingu, sest hageja on pankrotivõlgnikku teadlikult kallutanud pettuse teel laenulepingut sõlmima eesmärgiga, et oluline osa laenust edasi laenata hagejaga seotud isikutele, kavatsedes jätta laen tagastamata, lootes sellisel viisil lõppkokkuvõttes omandada pankrotivõlgniku omandis olev väärtuslik kinnisasi XXXXX. Maakohus jättis hagi rahuldamata muuhulgas põhjendusel, et kostjad ei esitanud asjaolusid, et nad said pettusest teada 13.03.2009. Samas ei ole kohus sellele kostja tähelepanu eelmenetluses juhtinud ega vastavalt TsMS § 392 lg-le 3 nõudnud menetlusosalistelt selgitusi ega küsitlenud neid. Kohus oleks pidanud kostjale selgitama, et tühistamisavalduse kehtivus sõltub selle vastavusest TsÜS § 94 eeldustele ja on seotud TsÜS §-s 99 sätestatud tähtaegadega. Tühistamisavalduse esitaja peab tõendama, et ta on tühistamiseks õigustatud TsÜS § 94 lg-tes 1, 2 nimetatud alusel, seega peab ta tõendama põhjusliku seose pettuse ja tahteavalduse vahel, s.t et teda kallutati tehingut tegema. Tühistamisavalduses on kostja selgitanud, et tühise tehingu järgi peab ta hagejale tagastama rahasumma, mille ta tasaarvestab ning kokkuvõttes võlgneb hageja talle 7220 krooni 12.03.2009 seisuga (I kd, lk 117-120). Maakohus jättis tasaarvestuse vastuväite rahuldamata põhjendusel, et kostja ei ole tõendanud nõuet, mida tasaarvestati. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostjal ei olnud selles menetluses võimalik nimetatud asjaolu tõendada. Asjaolu, et pankrotivõlgniku hagi hageja vastu jäeti kohtu poolt läbi vaatamata, et võta kostjalt õigust nimetatud asjaolusid praeguses menetluses esile tuua ja tõendada. Esiteks loetakse TsMS § 426 lg 1 kohaselt hagi läbivaatamata jätmisel, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda sama nõudega sama kostja vastu samal alusel uuesti kohtusse. Teiseks võib nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul isik, kes ei ole tehingu pool, tugineda vastuväitele, et tehing ei ole kehtiv. Riigikohus on 02.11.2011 otsuse p-11 selgitanud, et vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta ning et nõude tunnustamise hagi menetlemisel ei kehti tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Maakohus on jätnud menetlemata kostja vastuväited intressi, leppetrahvi ja viivise nõudele. Seadusest ei tulene maakohtu seisukoht, et kostja on vastuväidete esitamisega hilinenud. Arvestades vaidluse keerukust, oleks maakohtul tulnud asja kiirema ja õigema lahendamise huvides eelmenetluses kohaldada TsMS §-s 396 sätestatud võimalust. Maakohus oleks pidanud pärast kostja vastuse saamist hagile nõuda hagejalt hagi vastuse kohta kirjalikku arvamust ja andma selleks mõistliku tähtaja. Hagejalt kirjalikku arvamust küsimata, oleks tulnud läbi viia eelistung asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks (TsMS § 398 lg 1). Kuivõrd kostja on vastuses hagile tuginenud hagejaga sõlmitud laenulepingu tühisusele ja ta leiab, et vastastikused rahalised vastunõuded on tasaarvestatud, pidi maakohus eelnimetatud menetlustoiminguid tegemata vähemalt TsMS § 400 lg 5 kohaselt pärast poolte seletuste ärakuulamist võtma lühidalt kokku seletustes esitatu ja arutama esitatud asjaoludele võimaliku hinnangu andmist, mh selgitama ka tehingu tühisusega seotut ja võimalikku mittenõustumist kostja vastuväidetega selles osas. Seega pidi kohus selgitama välja kostja seisukoha intressi, leppetrahvi ja viivise osas ja vajadusel andma kostjale võimaluse vastavate vastuväidete esitamiseks, nende põhjendamiseks ja tõendamiseks. Kostja vastuväitele, et leppetrahvi nõudest ei ole kostjat teavitatud ja et haldurile leppetrahvi nõuet tunnustamiseks ei esitatud, ei ole otsuses vastatud. Eeltoodud osas on otsus vastuolus TsMS § 442 lg 8 nõudega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

22.03.2012 esitas apellant taotluse protokolli täiendamiseks. Vastustaja taotlusele ei vastanud. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata, kuna see ei ole esitatud kooskõlas TsMS § 53 lgga 2. Taotlus ei ole ka sisuliselt põhjendatud, sest protokolli täiendamist seadus ette ei näe. Ringkonnakohus lisab TsMS § 53 lg 4 kohaselt vastuväited protokollile. Samuti jätab kohus rahuldamata menetlusliku vastuväite.

Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Fred Fisker

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.