Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

(pankrotis)

Menetluskulude jaotus

(pankrotis)

HAGEJA NÕUE

Harju Maakohtu 17.09.2009 kohtumäärusega kuulutati välja OÜ F pankrot. OÜ F (pankrotis) pankrotihalduriteks nimetati vandeadvokaat TL ja KM. OÜ-l T on OÜ F (pankrotis) vastu nõue kogusummas 63 706 528 krooni, mille OÜ T OÜ F (pankrotis) pankrotimenetluses ka esitas. 18.12.2009 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid hageja nõudele osaliselt vastu võlgniku pankrotihaldurid, tunnustades OÜ T nõuet II rahuldamisjärgu nõudena 8 855 300 krooni ulatuses.

OÜ T ja OÜ F vahel on alates juulist 2008. aastal sõlmitud erinevaid laenulepinguid, mille alusel on seisuga 17.09.2009 OÜ T laenulepingutest tuleneva nõude suuruseks OÜ F (pankrotis) vastu põhinõudena summa suuruses 5 100 000 krooni, intressinõudena summa suuruses 186 250 krooni, viivisenõudena summa suuruses 3 698 650 krooni. 15.04.2009 on OÜ F (pankrotis), AS H ja OÜ T vahel sõlmitud ühishüpoteegi loovutamise kokkulepe, ühishüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise kokkulepe ning asjaõiguslepingud, millega OÜ T kandis AS-ile H üle kinnistusraamatusse kantud ühishüpoteegi summas 6 000 000 krooni. 15.04.2009 on AS H , OÜ T ja OÜ BR vahel sõlmitud ühishüpoteegi seadmise võlaõiguslik leping, mille kohaselt kohustuti seadma OÜ T kasuks ühishüpoteek Tallinnas XXX kinnisasjale esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni. 20.05.2009 sõlmisid ühelt poolt OÜ T kui laenuandja, teiselt poolt OÜ F , kui laenaja ning kolmandalt poolt AS H koostöölepingu, mille punkti 1.1 kohaselt olid OÜ F ja AS H kohustatud kõrvaldama kõik õiguslikud takistused ning tagame OÜ T kasuks ühishüpoteegi sissekandmise Tallinnas XXX kinnisasjadele esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni hiljemalt 30.06.2009. Koostöölepingu punktis 1.3 oli poolte vahel kokku lepitud, et lepingu punktis 1.1 sätestatud kohustuse täitmise rikkumise korral on selles süüdi olev pool kohustatud tasuma teisele poolele leppetrahvi 20 000 eurot iga viivitatud päeva eest. Samuti oli koostöölepingu punktis 1.4 sätestatud, et kui mistahes põhjusel ei õnnestu nimetatud lepingu punktis 1.1 sätestatud kohustuse täitmine, siis on selles süüdi olev pool kohustatud tasuma teisele poolele leppetrahvi 30 000 000 krooni. Nimetatud koostöölepingu punktis 1.3 tulenev leppetrahvi nõude summa on seisuga 17.09.2009 24 721 628 krooni. Koostöölepingu punktist 1.4 tulenev leppetrahvi nõude summa on 30 000 000 krooni. Hageja palub tunnustada OÜ F (pankrotis) pankrotimenetluses OÜ T pandiga tagamata nõuet OÜ F (pankrotis) vastu kogusummas 63 706 528 krooni.

KOSTJA VASTUS HAGILE

Kostja märgib, et hagi nõue on suurem kui hageja kaitsmata jäänud nõude suurus Hageja esitas kostja pankrotimenetluses nõude summas 63 706 528 krooni. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt vaidlesid haldurid nõudele vastu osaliselt, nõustudes seda tunnustama 8 855 300 kooni ulatuses 2. järgu nõudena. Kuna võlausaldajad ei vaidlustanud nõuet, siis loeti kaitstuks hageja nõue summas krooni 8 855 300 krooni. Seega jäi kaitsmata nõue summas 54 851 228 krooni. Vastavalt PankrS §-le 106 lg.1 saab kohtus taotleda üksnes nõuetekaitsmise koosolekul tunnustamata jäänud nõude tunnustamist. Seega saab hageja taotleda hagis üksnes 54 851 228 krooni ulatuses nõude tunnustamist. Hageja on taotlenud hagis aga nõude summas 63 706 528 krooni tunnustamist. Seega on hagiavaldus 8 855 300 krooni suuruse nõude osas alusetu ja põhjendamatu, kuivõrd nimetatud

ulatuses on nõue kaitstud nõuete kaitsmise koosolekul. Laenulepingust tulenev nõuet ei ole haldur vaidlustanud Hageja nõudest moodustab laenulepingute alusel põhinõue summas 5 100 000 krooni, intressinõue 186 250 krooni ja viivisenõue summas 3 698 650 krooni. Haldur on seisukohal, et temal olevate andmete ja dokumentide kohaselt on laenulepingutest tulenev põhinõue ja intressinõue põhjendatud ja tõendatud. Samuti ei vaidlusta haldur viiviste arvestust, kuid leiab, et viiviste nõue on osaliselt põhjendamatu, kuivõrd 09.07.008.a. laenulepingu alusel ületab arvestatud viiviste summa laenu põhinõude summat 129 600 krooni võrra. Arvestades senist kohtupraktikat, ei ole viiviste nõue põhinõuet ületavas osas põhjendatud. Eelnevast tulenevalt on haldurid seisukohal, et OÜ T on laenulepingutest tulenevalt nõue kokku summa 8 855 300, mida haldurid on ka nõuete kaitsmise koosolekul tunnustanud. Koostöölepingust tulenev leppetrahvinõue Hageja nõudest moodustab 20.05.2009.a. sõlmitud koostöölepingu alusel leppetrahvinõue kahes osas kokku summas 24 721 628 krooni ja 30 000 000 krooni. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole taolist nõuet alljärgnevatel asjaoludel: Kostja ajutine pankrotihaldur esitas 05.06.2009.a. kostjale teabenõude, milles palus esitada kõik andmed ja dokumendid kostja kui võlgniku kohustuste kohta. Kostja juhatuse liige esitas kõik nõutud andmed ja dokumendid, kuid hageja eeltoodud nõude ega selle aluseks olevat (ja nõudeavaldusele lisatud 20.05.2009.a. lepingut) kostja juhatuse liige ei esitanud, mistõttu on põhjendatud kahtlus selle koostöölepingu ehtsuses, mida kinnitavad ka alltoodud argumendid. Eeltoodut kinnitab ka täiendavalt asjaolu, et kostja juhatuse liikme poolt 25.09.2009.a. kostja haldurile esitatud varade ja kohustuste nimekirjas ei ole taolist nõuet nimetatud. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kostja juhatuse liige SH ja temaga seotud isikud (AS H ning OÜ BR), kes on kostja pankrotimenetluses esitanud nõudeid kokku enam kui 1,3 miljardi krooni ulatuses, teevad hagejaga pankrotimenetluses ja selle väliselt selget koostööd, on kostja veendunud, et nimetatud leping on sõlmitud oluliselt hiljem, kui selles märgitud kuupäev. Kostja on seisukohal, et viidatud koostööleping on selgelt vastuolus heade kommetega, kuivõrd selle eesmärgiks on teiste isikute kahjustamine ning see ei vasta üldisele arusaamale kõlblusest. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et tehing on heade kommetega vastuolus, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. On ilmne, et taolistel asjaoludel (sh. arvestades käimasolevaid kohtuvaidlusi, keelumärkeid kinnistusraamatus ja sellest johtuvat tehingu poolte poolt teadlikult võimatute kohustuste võtmine, kunstlik nõuete loomine teiste võlausaldajate huvide kahjustamise eesmärgil jms.) 20.05.2009.a. tehingu sõlmimine oli selgelt heade kommetega vastuolus, mistõttu on nimetatud nõude aluseks olev tehing tühine TsÜS § 86 alusel. PankrS § 110 lg.1 p.2 ja lg.2 alusel on kõnealune tehing, mis on väidetavalt tehtud vähem kui 2 nädalat enne pankrotimenetluse algatamist, ilmselgelt tagasivõidetav ja seetõttu langevad ka nimetatud põhjusel ära sellest tehingust tulenevad väidetavad võlausaldaja nõuded isegi siis, kui eeltoodud aluseid ei esineks.

20.05.2009.a. lepingu punktide 1.3. ja 1.4. kohaselt tekib leppetrahvide maksmise kohustus juhul, kui pool on lepingu punktis 1.1. nimetatud kohustuse täitmise rikkumises süüdi. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega väidet selle kohta, et kostja oleks väidetava kohustuse rikkumises süüdi. Kostja süü puudub aga ainuüksi sellel põhjusel, et lepingu täitmine oli kinnistusraamatu keelumärgete (3 kehtivat keelumärget !) tõttu võimatu, mis oli ja pidi olema teada kõigile lepingu pooltele. Seega on nimetatud nõue alusetu ka juhul, kui kohustust sätestav leping oleks kehtiv. Lisaks vaidlusaluses 20.05.2009.a. koostöölepingus viidatud kohtumääruste alusel tehtud keelumärgetele koormasid kinnistut täiendavalt veel alljärgnevad keelumärked: 1) Keelumärge kinnistu käsutamise keelamiseks kohtutäitur Priit Petteri 27.11.2008.a. avalduse alusel; 2) Keelumärge kinnistu käsutamise keelamiseks kohtutäitur Priit Petteri 29.12.2008.a. avalduse alusel; 3) Keelumärked (2) kinnistu käsutamise keelamiseks kohtutäitur Risto Sepp 29.12.2008.a. avalduste alusel. Seega oli kinnistu käsutamine, sealhulgas hüpoteegi seadmine hageja kasuks 20.05.2009.a. seisuga võimatu nii viidatud kui koostöölepingus viidatud keelumärgete tõttu ning puudusid mistahes asjaolud, mis andnuks aluse eeldada, et 30.06.2009.a. nimetatud takistused oleksid kõrvaldatavad. Lisaks eeltoodule pidid lepingu pooled aru saama, et viidatud takistuste kõrvaldamine (keelumärgete kustutamine) oleks OÜ F pädevuses või võimuses, kuivõrd need olid seatud kolmandate isikute poolt ilma OÜ F tahte ja nõusolekuta. Seetõttu puudus pooltel mõistlik alus eeldada, et sellised takistused on kõrvaldatavad OÜ F poolt. Koostöölepingu punktis 1.1. leppisid pooled kokku muuhulgas selles, et OÜ F tagab ühishüpoteegi sissekandmise hiljemalt 30.06.2009.a. Hüpoteegi sissekandmine toimub kinnistusraamatu pidaja ehk maakohtu poolt ning seetõttu ei saanud OÜ F endale taolist kohustust võtta. VÕS § 159 lg.2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Leping sõlmiti 20.05.2009.a. Lepingu täitmise tähtpäev (lepingus kokkulepitud eesmärgi saavutamise tähtpäev) oli punkti 1.1. kohaselt 30.06.2009.a. Seega isegi kui lepinguga võetud kohustus oleks kehtiv ning isegi kui 30.06.2009.a. kokkulepitud eesmärgi (hüpoteegi kinnistusraamatusse sissekandmine) mittesaavutamine oleks käsitletav OÜ F poolse rikkumisena, ei ole hageja mõistliku aja jooksul teatanud leppetrahvi nõudmisest. Hageja esitas esmakordselt leppetrahvinõude alles 02.10.2009.a. Seega lepingu täitmise tähtaeg (20.05.2009 kuni 30.06.2009) moodustas kokku 41 päeva, kuid leppetrahvinõude esitas hageja alles 93 päeva pärast leppetrahvi nõudmise õiguse tekkimist (01.07.2009-02.10.2009). Kostjad on seisukohal, et leppetrahvi nõude esitamine enam kui 2 korda pikema aja möödumisel leppetrahviga tagatud kohustuse täitmise tähtpäevast kui oli leppetrahviga tagatud kohustuse enda täitmise tähtaeg, ei ole käsitletav mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõude esitamisena VÕS § 159 lg.2 mõttes ja seetõttu tuleb hageja nõue ainuüksi nimetatud põhjendusel jätta rahuldamata. 20.05.2009.a.

lepingu

punkti

kohaselt

on

leppetrahviga

tagatud

notariaalse

kinnistamisavalduse esitamise kohustus. AÕS § 119 lg.1 ja 120 lg.1 kohaselt peab taolise kohustuse võtmise kokkulepe olema notariaalselt tõestatud, kuivõrd sellega kohustutakse üle andma kinnisasjaõigust (käsutama kinnisasja). Kuna 20.05.2009.a. leping on sõlmitud lihtkirjalikus vormis, siis on see kokkulepe TsÜS § 83 lg.1 kohaselt tühine. Kuna kohustus, mille tagamiseks on kokku lepitud leppetrahvis, on tühine, siis on tühine ka leppetrahvi kohustus vastavalt VÕS §-le 163. Isegi kui leppetrahvi nõude oleks kehtiv ja sissenõutav, siis arvestades VÕS §-i 162 lg.1 on leppetrahvinõue ilmselgelt ebamõistlikult suur ning see ei saa senist kohtupraktikat arvestades mingil juhul ületada kokku põhikohustuse väärtust s.o. 30 000 000 krooni. Veelgi enam, et arvestades eeltoodud asjaolusid ning kostja majanduslikku seisundit lepingu sõlmimise ajal, oleks leppetrahvinõue lepingu kehtivusel korral tervikuna põhjendamatu ning kostja taotleb kohtult käesolevaga leppetrahvi summa vähendamist täies ulatuses. VÕS § 162 lg.1 kohaselt kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda kohustatud poole nõudmisel vähendada, arvestades eelkõige kohustuste täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Selleks, et hinnata vastastikkuste kohustuste ulatust ja proportsionaalsust, on vaja tuvastada, millise kohustuse täitmiseks OÜ F hüpoteegi seadmise kohustuse võttis. Hageja ei ole tõendanud, millise kohustuse täitmise tagamiseks OÜ F hüpoteegi seadmise kohustuse võttis ning lepingus toodud ja hageja poolt esitatud vastavad viited on paljasõnalised. Seega ei ole tõendatud, et hüpoteegi seadmise kohustuse võtmine ja selle kohustuse täitmise tagamine oleks proportsionaalne ja põhjendatud, mistõttu puudub ka alus asuda seisukohale, et leppetrahvi nõue oleks VÕS § 162 lg.1 mõttes põhjendatud. Samuti on ilmne, et hüpoteegi seadmise tagamise kohustuse täitmisega viivitamise eest 20 000 eurot leppetrahvi päevas on ilmselgelt ebamõistlikult suur summa. Samuti tuleb leppetrahvi suuruse puhul arvestada kostja majanduslikku seisundit. Koostöölepingu täitmise ajaks oli algatatud kostja pankrotimenetlus ning 2,5 kuud hiljem kuulutati välja kostja pankrot, mistõttu on ilmne, et leppetrahvi suuruse määramisel tuleb nimetatud asjaolu arvestada ning leppetrahvi olulises ulatuses nimetatud põhjendusel vähendada. Koostöölepingu punktide 1.3. ja 1.4. kohaselt tekib leppetrahvi tasumise kohustus üksnes juhul, kui lepingut rikkuv pool on selles süüdi. VÕS § 160 kohaselt ei saa leppetrahvi nõuda, kui kohustuse rikkumine on vabandatav. Kostjad leiavad, et isegi kui lepptrahvi aluseks olev kohustus ning leppetrahvi maksmise kohustus on kehtivad ning isegi kui oleks tuvastatud leppetrahvi aluseks olev lepingu rikkumine, siis sellisel juhul ei tekkinud leppetrahvi maksmise kohustust seetõttu, et puudus OÜ F süü ning rikkumine oli vabandatav. 02.06.2009.a. algatas kohus OÜ F pankrotimenetluse ning keelas ajutise halduri nõusolekuta vara käsutamise. Seega muudeti OÜ F seadusliku esindaja tahtest sõltumata kohtulahendiga võimatuks vara käsutamine, sealhulgas hüpoteegi seadmine. 17.09.2009.a. määrusega kuulutati välja pankrot, mis juba seaduse kohaselt välistas OÜ-l F vara käsutamise ja seetõttu ka lepingu täitmise. Seega ei olnud alates 02.06.2009.a. võimalik OÜ-l F koostöölepingust tulenevat kohustust täita ning sellise piirangu tekkimises ei ole OÜ F süüdi ega selle eest vastutav. Eelnevast tulenevalt on hageja nõue ka nimetatud põhjendusel alusetu.

HAGEJA VASTUVÄITED KOSTJA VASTUSELE

Hageja märgib, et 20.05.2009 koostöölepingu eesmärk oli õiguslike takistuste kõrvaldamine hageja kasuks hüpoteegi seadmiseks. OÜ F sai ja võis endale võtta kohustuse oma väidete tõesuse tagamiseks, takistuste kõrvaldamiseks hüpoteegi seadmiseks ja selle kinnituseks leppetrahvi maksmise kohustuse võtmiseks. Kostja üritab kohut eksitada, väites, nagu oleks OÜ F peamiseks kohustuseks 20.05.2009 lepingu kohaselt hüpoteegi seadmine. Nii see ei ole – OÜ F peamiseks kohustuseks oli kõrvaldada takistused hüpoteegi seadmiseks läbi enda õigusliku olukorra selgitamise, millega heastanuks OÜ F enda poolt varem antud väärkinnitused. Kõik kostja poolt 28.04.2011 menetlusdokumendis viidatud keelumärked olid seotud OÜ F suhtes esitatud täitmisavaldustega – teatavasti on täitemenetlus ka võlgniku poolt juhitav protsess, eeldades vajalike vahendite olemasolu ja kokkuleppeid võlausaldajatega. OÜ F oli eelnevalt laenude saamisel ning 15.04.2009 lepingute sõlmimisel kinnitanud, et täitemenetlused ei takista hüpoteegi seadmist, kuivõrd asjakohased keelumärked kuuluvad kustutamisele. Hagejal puudus alus selles kahelda, eeldades OÜ-l F kokkulepete olemasolu sissenõudjatega. Keelumärked on seatud teatud toimingute tagatistena ning tavaliselt ei saa eeldada nende püsimajäämist. Tavapäraselt eeldatakse, et keelumärgete järgselt tehakse vajalikud toimingud kinnisasjade tsiviilkäibesse tagasitoomiseks. Selles osas on asjakohatud kostja viited sellele, et kinnistusraamatu kandeid ei oleks OÜ F saanud teha – seda ka koostöölepingu pooled ei eeldanud. Vaidlusaluse 20.05.2009 koostöölepingu sõlmimise põhjustas asjaolu, et võrreldes 15.04.2009 sõlmitud XXX asuvate kinnistutega sõlmitud kokkulepete hetkel poolte poolt avaldatud asjaoludega, oli olukord muutunud, mistõttu ei vastanud tegelikkusele 15.04.2009 lepingute sõlmimisel hagejale teatavaks tehtud asjaolud – eelkõige see, et puuduvad takistused hageja kasuks hüpoteegi seadmiseks XXX asuvatele kinnistutele 30 000 000 kroonile. Eelkõige tuleb takistuste all silmas pidada OÜ H ja Danske Bank A/S Eesti filiaali nõudel kohtu poolt kohtutäitur Priit Petteri 28.04.2009 korraldatud enampakkumise vaidlustamiseks rakendatud hagi tagamise meetmeid ning pankrotiavalduse tagamiseks Nõlva kinnistutele seatud keelumärget OÜ SS kasuks. Eelviidatud takistustest või nende tekkimise ohust ei olnud hagejat OÜ T informeeritud ei laenude andmisel OÜ-le F ega ka 15.04.2009 lepingute sõlmimisel. 20.05.2009 koostööleping sõlmiti selleks, et selle osalised kinnitaks oma tahet teha koostööd, saavutamaks varasemalt kokkulepitud hüpoteekide seadmine OÜ T kasuks. Eelviidatu tähendas eelkõige seda, et OÜ F võttis endale kohustuse tõendada enda poolt hagejale deklareeritud maksejõulisust, ehk siis tõendada oma maksejõulisust ka tema vastu pankrotiavalduse esitanud OÜ-le SS, OÜ H ja Danske Bank AS eesti filiaal. OÜ F ja AS H võtsid endale kohustuse võtta tarvitusele kõik võimalused, et aidata kaasa XXX kinnistute võõrandamise lõpuleviimine OÜ-le BR (mis taganuks OÜ T kasuks ka hüpoteegi seadmise) – ehk siis selgitada enampakkumise vaidlustamist kavandanud OÜ-le H ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile nende vaidlustamise perspektiivitust.

Sisult oli siiski OÜ F poolt koostöölepinguga võetud ning koostöölepingu punktide 1.3 ja 1.4 alusel leppetrahvidega tagatud kohustuseks tõendada OÜ-le T, et varasemate laenude võtmisel hagejalt (laenulepingute punkt 5.4) ning 15.04.2009 kokkulepete sõlmimisel antud kinnitused enda majandusliku jätkusuutlikkuse osas ning tegevuse seaduslikkuse osas on tõesed ning hüpoteekide seadmist takistavad asjaolud on kolmandate isikute poolt loodud pahatahtlikult ning alusetult. Lepingupoolte tahe koostöölepingu sõlmimisel oli selge ja kõigile arusaadav – lepinguosalised mõistsid endale võetud kohustusi ja riske. Seetõttu vaidlevad haldurid hetkel vastu vaid põhjusel, et neile selline OÜ F seaduslik tahteavaldus ei meeldi ning soovivad muuta OÜ F poolt 20.05.2009 koostöölepingus antud tahteavalduse sisu. Koostööleping oli OÜ F poolt täidetav, mittetäidetavuse tõendamiskoormus lasub kostjatel Pooled, sealhulgas OÜ F , olid 20.05.2009 koostöölepingu sõlmimisel veendunud selle täidetavuses. Nii olid Priiti Petteri poolt 28.04.2009 toimunud enampakkumisel kohal nii OÜ H kui Danske Bank A/S Eesti filiaal esindajad, kuid sisulised vastuväited enampakkumise oluliste tingimuste rikkumise kohta enampakkumise aktis puudusid – seega oli alust eeldada, et TMS § 93 lg 3 kohaselt ei ole viidatud isikutel õiguslikku alust vaidlustada enampakkumist ning enampakkumise kehtivus sõltuv sisuliselt vaid sellest, kas selle teised osalised OÜ F ja AS H tunnistavad enampakkumise seaduslikkust. Ka pankrotiavalduse osas oli OÜ F käivitanud OÜ H kui Danske Bank A/S Eesti filiaal nõuete vaidlustamise (seda enne pankrotiavalduste esitamist või pankrotimenetluse algust). Nii oli OÜ F esitanud OÜ-le H ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile lepingute tühistamise avaldused. Ka selles osas ootas hageja OÜ-lt F tema poolt esitatud tehingute tühistamise avalduste materiaalsete aluste tõendamist. Nimetatud asjaolude esinemise tõendamiseks esitame OÜ F poolt 06.01.2009 ja 13.03.2009 Danske Bank A/S Eesti filiaalile esitatud tehingute tühistamise avaldused. Lisaks oli selleks hetkeks esitatud Harju Maakohtusse OÜ F poolt hagi OÜ H ja Danske Bank A/S Eesti filiaal vastu (tsiviilasi nr 2-09-10721). Hageja veel märgib ka seda, et koostöölepingu sõlmimise ajal s.o. 20.05.2009 ei olnud OÜ F suhtes algatatud veel pankrotimenetlustki, mistõttu oli OÜ F pädev võtma endale kohustusi oma kinnituste tagamiseks. Leppetrhavi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul Mis puudutab koostöölepingus sätestatud tähtaega 30.06.2009, siis selles osas oli hageja paindlik ning valmis tähtaja osas läbi rääkima. Seetõttu ei kiirustanud hageja ka leppetrahvi nõuet kirjalikult vormistama või esitama enne kui temani laekus informatsioon, et OÜ F uutel seaduslikel esindajatel (pankrotihalduritel) ei ole kavatsust 20.05.2009 koostöölepingut täita. Kuna mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste, siis pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (lähtutakse tegelikest asjaoludest). Antud juhul ei saa pidada leppetrahvi kirjaliku esitamise nõuet esitatuks hilinemisega, sest hageja hoiatas OÜ F juhatuse liiget suuliselt leppetrahvi esitamise kavatsusest,

samuti kinnitas OÜ F juhatuse liige hüpoteegi seadmiseks takistuste kõrvaldamist. Hageja andis OÜ-le F sisuliselt võimaluse täita oma kohustus ega kiirustanud leppetrahvi nõudmisega ülemäära. Muuhulgas arvestas hageja ka sellega, et seoses pankrotimenetluse algatamisega võib OÜ-l F kohustuste täitmine viibida – siis eeldades ning tuginedes nii OÜ F väidetele, kui ka enda käsutuses olevale informatsioonile, et sisuliselt ei ole tõenäoline OÜ F pankroti väljakuulutamine (eeldades, et kehtiva kohtupraktika kohaselt ei kuuluta kohus välja pankrotti kohtumenetluses vaidlustatud ning hüpoteegiga tagatud nõuete alusel). Pankrot oli tekitatud olulises osas kunstlikult ning seda eelkõige kostjate poolt varade ilmse allahindamise tõttu – nii hindasid kostjad XXX kinnistute väärtust 40 miljonile kroonile, kuigi tegelik väärtus moodustas vähemalt 200 miljonit. OÜ F nõudeid kolmandate isikute vastu summas 60 miljonit krooni nullile kroonile (ning nende sissenõudmisega venitatakse, et kaitsta oma varasemaid seisukohti), nõuete osas aga keelduti aktsepteerimast põhjendamatult OÜ F poolt Danske Bank A/S Eesti filiaali ja OÜ H nõuete vaidlustamist. Seega kutsusid pankrotihaldurid ise esile pankroti, hinnates OÜ F majanduslikku olukorda ühekülgselt. Leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur ning nende vähendamiseks puudub alus Leppetrahvi vähendamise nõude puhul lasub leppetrahvi suuruse ebamõistlikkuse tõendamise koormus see nõudjal. Kostja ei ole antud juhul tõendanud, milles tema arvates seisneb leppetrahvi ebamõistlikkus. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei taha mõista, milliste kohustuste täitmist leppetrahviga tagati ei ole aluseks tõendamiskoormuse muutmisel. Seoses OÜ F väärkinnitustega laenude võtmisel ja 15.04.2009 lepingute sõlmimisel kaotas hageja oma laenude tagatise summas 6 miljonit krooni ning katki jäi ka planeeritud koostööprojekt XXX arendamiseks – milleks hageja oli ettevalmistusi teinud. Väär on kostja arusaam, et leppetrahvi tuleb vähendada ainuüksi seetõttu, et OÜ F on pankrotis. Selline käsitlus viiks selleni, et pankrotistumisel ei saakski leppetrahvi nõuda. Leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust ka seeõtttu, et OÜ F pankrot kuulutati välja 4 kuud pärast leppetrahvi kokkuleppe sõlmimist ning sedagi hageja seisukohalt vaid kostjate poolt OÜ F seisundi ühekülgse ning võlausaldajate Danske Bank A/S Eesti filiaal ja OÜ H huvides hindamise tõttu. Leppetrahvi nõudmise aluseks ei ole oluline süü olemasolu Kostja on vääralt tõlgendanud 20.05.2009 koostöölepingu teksti, leides, et leppetrahvi nõude aluseks on vajalik süü olemasolu. Lepinguliste suhete puhul eeldatakse süü olemasolu ning lepingu rikkumise korral vastutab lepingut rikkunud pool, sõltumata süüst. Asjaolu, et 20.05.2009 koostöölepingus nimetati lepingut rikkunud poolt „süüdiolevaks pooleks“ ei tähenda, et leppetrahvi nõudmiseks tuleb tõendada süü olemasolu. OÜ F jättis kõrvaldamata temaga seotud õiguslikud takistused hüpoteekide seadmiseks, mistõttu leidis kinnitust, et OÜ F oli andnud valekinnitusi ning rikkus seega ka 20.05.2009 koostöölepingut. Arusaamatu on kostjate väide, et kuivõrd alates 02.06.2009 oli OÜ-l F võimalik täita kohustusi

vaid nende loal, siis on see kohustuste rikkumist vabandav asjaolu. Ajutine haldur ei või takistada iseenesest võlgniku majandustegevust ning peab tegutsema võlgniku huvides – seega ei ole ajutise halduri määramine kohustuste täitmist vabandav asjaolu ning ajutise halduri poolt võlgniku kohustuste suurendamisel on ka ajutine haldur vastutav sarnaselt juhatuse liikmega. Ajutisel halduril puudub õigus takistada võlgnikul enne pankrotimenetluse algust võetud kohustuste täitmist. OÜ F rikkus koostöölepingut OÜ F süü koostöölepingu täitmisel seisneb selles, et ta ei ole tõendanud oma kinnituste paikapidavust ega kõrvaldanud takistusi hüpoteegi seadmiseks hageja kasuks. Pooled olid koostöölepingus leppinud kokku, millisel kujul peab olema OÜ F ülesannete täitmine tõendatud ning seda OÜ F ei taganud. 20.05.2009 koostöölepinguga võttis OÜ F ka selle riski, et võttis enda täita ning enda vastutusele kolmandate isikute kohustusi – samas juhib hageja kostja tähelepanu sellele, et seadus ei keela võtta endale kohustust täita kolmandate isikute kohustust või tagada seda, kusjuures sellisel juhul ei ole vajalik kolmanda isiku nõusolek. Hageja möönab, et oluline osa OÜ F poolt 20.05.2009 koostöölepingu mittetäitmise eest lasub kostjatel, kes ajutiste pankrotihalduritena kajastasid oma aruandes selge nõudena OÜ F poolt vaidlustatud Danske Bank A/S Eesti filiaali ja OÜ H nõudeid, mis viis ka OÜ F pankroti väljakuulutamiseni ning tema võimetuseni täita 20.05.2009 võetud koostöölepingu järgseid kohustusi. Olgu siinkohal märgitud, et kõik pankrot väljakuulutamise aluseks olnud nõuded on vaidlustatud ning nende tunnustamise üle käivad siiani vaidlused Harju Maakohtus (tsiviilasjad nr 2-10-2569 ja nr 2-10-2374). Lisaks just pankrotihaldurid blokeerisid OÜ F poolt Danske Bank A/S Eesti filiaali ja OÜ H vastu alustatud kohtumenetlused (tsiviilasjad nr 2-09-10721 ja nr 2-09-25487), mida tõendab Harju Maakohtu kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-09-25487, millest nähtub, kuidas haldurid võtsid menetluseks tasutud riigilõivu pankrotivarasse kulutuste tegemiseks. OÜ-l F oleks siiani võimalik täita 20.05.2009 koostööleping – nõustudes vaid OÜ BR poolt esitatud vara välistmise hagiga ning selle omaks võttes (tsiviilasi nr 2-10-45166). Hageja oleks nõus loobuma oma leppetrahvi nõudest, kui OÜ F täidaks oma 20.05.2009 koostöölepingu järgse kohustuse – mille saavutamiseks tuleks tal võtta omaks hagi tsiviilasjas nr 2-10-45166. OÜ T kaotas OÜ F antud hinnangute ja kinnituste mittevastavuse tõttu tagatise väärtusega vähemalt 6 miljonit krooni Olgu siinkohal märgitud, et OÜ T toetudes OÜ F kinnitustele maksevõime kohta loovutas oma nõudeid tagava hüpoteegi summas 6 000 000 krooni AS-le H . Nimetatud kinnituste tagamiseks leppetrahvi kohaldamine on äris tavapärane, kooskõlas nii seausse kui ka hea usu ning mõistlikkuse põhimõttega. Seetõttu on 20.05.2009 koostööleping seaduslik ja kehtiv ning selles sätestatud leppetrahv sissenõutav kuivõrd koostöölepinguga seatud eesmärki ei saavutatud. Eeltoodu alusel jääb hageja oma hagiavalduses toodud nõuete juurde ning palub hagi täies ulatuses rahuldada.

KOSTJA VASTUHAGI

OÜ F , OÜ T ja AS H vahel sõlmiti 20.05.2009.a. koostööleping, mille: a) punktis 1.1. võtsid OÜ F ja AS H endale kohustuse kõrvaldada kõik õiguslikud takistused ning tagada kostja kasuks ühishüpoteegi seadmine Tallinnas XXX kinnisasjadele esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni hiljemalt 30.06.2009.a. PÕ T kasuks ühishüpoteegi sissekandmise XXX; b) punktis 1.3. võeti kohustus, et punktis 1.1. sätestatud kohustuse täitmisega rikkumise korral on selles süüdi olev pool kohustatud tasuma teisele poolele leppetrahvi summas 20 000 eurot iga viivitatud päeva eest; c) punktis 1.4. võeti kohustus, et kui mistahes põhjusel ei õnnestu lepingu punktis 1.1. sätestatud kohustuse täitmine, siis on selles süüdi olev pool kohustatud tasuma teisele poolele leppetrahvi summas 30 000 000 krooni. OÜ F koostöölepingu punktis 1.1. sätestatud kohustust täitnud ei ole. 02.06.2009.a. algatas Harju Maakohus OÜ F pankrotimenetluse. 17.09.2009.a. kuulutas Harju Maakohus välja OÜ F pankroti. 02.10.2009.a. esitas kostja OÜ F pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles nõue summas 54 721 628 krooni seisnes koostöölepingu punktidest 1.3. ja

moodustas kostja nõue OÜ F vastu üksnes ca 9 miljonit krooni ning sellise nõude tagamiseks puudus vajadus hüpoteegi seadmiseks 30 miljoni kroonises summas. Võlausaldajate huvide kahjustamist kinnitab ka asjaolu, et vaidlustatud tehinguga (koostöölepingu punkt 1.1.) võeti kohustus tagada ühishüpoteegi kandmine kinnistusraamatusse, kuigi kinnistusraamatus olid keelumärked, mis muutsid võimatuks vastava kohustuse täitmise ning tehingu pooltel puudus alus eeldada, et vastavad keelumärked kustutatakse või et nende kustutamine sõltub OÜ F tahtest või alluks viimase kontrollile. Seega võttis OÜ F teadlikult kohustuse, mille täitmine oli eeldatavalt võimatu, mistõttu oli selgelt ette nähtav kostja poolt koostöölepingu punktidest 1.3. ja 1.4. tuleneva leppetrahvinõude esitamise võimaluse tekkimine. Selline tegevus kahjustas ilmselgelt teiste võlausaldajate huve, eriti arvestades viidatud leppetrahvide suurust. Samuti leiab hageja, et koostöölepingu punktides 1.3. ja 1.4. võetud leppetrahvi maksmise kohustus on võlausaldajate huve selgelt kahjustav, kuivõrd: a) taolised leppetrahvi määrad on selgelt ebamõistlikud ja ebaproportsionaalsed, mistõttu luuakse nendega kostjale teiste võlausaldajate ees ja arvel seega oluline eelis ning need ei vasta OÜ F majanduslikule seisundile; b) leppetrahvi maksmise kohustus. Samuti leiab hageja, et seaduse kohaselt tuleb eeldada, et kostja oli teadlik vaidlustatud tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamisest. PankrS § 110 lg.2 kohaselt kui vaidlustatud tehing on tehtud 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest. Antud juhul tehti vaidlustatud tehing 12 päeva enne OÜ F pankrotimenetluse algatamist, mistõttu tuleb eeldada vastavat asjaolu ning see ei vaja hageja poolt täiendavat tõendamist. Eeltoodut kokkuvõttes kahjustati vaidlustatud tehinguga OÜ F võlausaldajate huve ning kostja oli sellest teadlik, mistõttu esineb alus tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 110 lg.1 p.2 alusel. Vastuhagi esitaja palub tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks OÜ T, OÜ F ja AS H vahel 20.05.2009.a. sõlmitud koostöölepingu punktides 1.1., 1.2. ja 1.3. sisalduvad alljärgnevad tehingud (kokkulepped) OÜ T ja OÜ F vahel: 1) Kokkulepe, millega OÜ F kohustus kõrvaldama kõik õiguslikud takistused ning tagama OÜ T kasuks ühishüpoteegi sissekandmise Tallinnas XXX kinnisasjadele esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni hiljemalt 30.06.2009.a.; 2) Kokkulepe, millega OÜ F kohustus eelnimetatud kohustuse täitmise rikkumise korral tasuma OÜ-le T leppetrahvi 20 000 eurot iga viivitatud päeva eest; 3) Kokkulepe, mille kohaselt juhul, kui mistahes põhjusel ei õnnestu eelnimetatud kohustuse täitmine, kohustus OÜ F tasuma OÜ-le T leppetrahvi 30 000 000 krooni.

HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUHAGILE

Vastukostja OÜ T ei tunnista kostja vastuhagi ja palub jätta see menetlemise korral täies ulatuses rahuldamata. Vastuväited tehingute tagasivõitmise ja tühisuse tuvastamise hagile

Vastukostja hagi ei tunnista ning palub jätta see rahuldamata täies ulatuses. Kostja põhjendab oma seisukohta järgmisega: Vastuväited hageja väidetele tagasivõitmise ja tehingu tühisuse üldiste aluste kohta Vastukostja leiab, et vastuhagi on olulises osas põhistamata ja tõendamata. Samuti ei ole vastuhageja mõistnud tehingu tagasivõitmise kui õiguskaitsevahendi olemust. Eelkõige heidab vastuhageja vaidlustatud tehingutele ette liiga kõrgeid leppetrahvi määrasid. Vastukostja leiab, et sellistel juhtudel ei ole kohaseks õiguskaitsevahendiks mitte tehingu tühistamine vaid asjakohase leppetrahvi vähendamise nõue. Vastukostja leiab, et käesoleval hetkel ei ole võimalik määratleda ega selgitada välja ükskõik millise tehingu puhul, kas sellega on rikutud võlausaldajate huve või mitte. Nimelt on seisuga 03.06.2011.a. OÜ F pankrotimenetluses kaitstud nõuete summa 27 321 458 krooni, millest 8 855 300 krooni ehk ca kolmandik moodustab vastukostja nõue. Nimetatu tuleneb 18.12.2009.a. toimunud OÜ F (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku (nõuete kaitsmise) koosoleku protokollist, mis on vastuhagi üks väidetavatest lisadest. Tulenevalt asjas kogutud materjalidest ületab vastuhageja varade seis oluliselt kaitstud nõuete summa. Seega on hetkel kõigi kaitstud nõuete omanikel sisuliselt nõuded kaitstud. Olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu varadest jätkub kõigi kaitstud nõuete rahuldamisest, ei saa rääkida võlausaldajate huvide kahjustamisest. Vastuhagis ei ole kordagi välja toodud, milliseid võlausaldajate huvisid on konkreetsel juhul rikutud, millisel viisil see on toimunud ning millises ulatuses see on toimunud. Kogu vastukostja poolt esitatud nõude tunnustamise hagi sisaldab nõudeid, mis tulenevad käesolevas asjas esitatud tehingutest. Seega eeldab nõude tunnustamise tsiviilasja menetlus hinnangu andmist tehingute kehtivusele. Tagasivõita saab vaid kehtivaid tehinguid ning tehinguid, mis halvendavad võlausaldajate seisundit (tehingul peab olema võlgniku jaoks negatiivne majanduslik tulem ning selle tagasivõitmisel peab suurenema pankrotivara). Juhul, kui nõude tunnustamise tsiviilasjas leitakse, et tehingutel puudub majanduslik sisu ning sellest ei tulene võlgniku jaoks kohustust, ei saa selline tehing kahjustada teiste võlausaldajate huve ega saa seega olla tagasivõitmise menetluse ehk käesoleva tsiviilasja esemeks. Ekslik on ka vastuhageja väide, et igasugune võlgniku vara vähenemine või kohustuste suurenemine kahjustab võlausaldajate huve. Selline hageja seisukoht tooks kaasa sisuliselt kõigi pankrotieelsete rahaliste soorituste tagasivõitmise tekitades sellega õigusliku kaose ning pärsiks äriühingute tehingute tegemist ka väiksemate finantsraskuste korral. Viitame siinkohal Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.04.2009.a. lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-21-09, kus selgitatakse, et PankrS sätestatud kõigi rahaliste kohustuste tagasivõitmine halvaks pankrotiohus äriühingu majandustegevuse, mis kindlasti ei ole PankrS eesmärgiks. Võlausaldajate huvide kahjustamist saab siiski hinnata läbi sooritusele majandusliku hinnangu andmise. Kostja poolt viidatud otsuses kinnitatakse Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2003.a tsiviilasjas nr 3-2-1-58-03 otsuses väljendatud seisukohti, mille kohaselt tuleb sisuliselt anda võlausaldajate huvide rikkumisele hinnang lähtudes konkreetsete tehingute ja/või soorituste asjaoludest ning tõenditest mitte juhindudes PankrS sätestatud formaalsetest eeldustest, st tähtaegadest.

Eelviidatud otsustes leidis kolleegium, et ka siis kui üht võlausaldajat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla tolle võlausaldaja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks. TsMS § 230 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Tehingu tagasivõitmise hagi esitamisel peab hageja eelkõige põhistama, kuidas konkreetsed tehingud rikkusid võlausaldajale huve – seejuures peab välja tooma nii võlausaldaja(d) kelle huve rikuti ning milles seisnes negatiivne tagajärg võlausaldaja(te)le. Antud juhul seda hagiavalduses tehtud ei ole, rääkimata väidete tõendamisest. Vastuväited seoses 20.05.2009 lepinguga Vaidlusaluse 20.05.2009 lepingu sõlmimise põhjustas asjaolu, et võrreldes varasemalt poolte vahel läbiräägitule oli olukord muutunud, mistõttu ei vastanud tegelikkusele varasemate lepingute sõlmimisel vastukostjale teatavaks tehtud asjaolud – eelkõige see, et puuduvad takistused vastukostja poolt kinnistu enampakkumisega omandamiseks ning OÜ T kasuks hüpoteegi seadmiseks XXX asuvatele kinnistutele 30 000 000 kroonile. Eelkõige tuleb takistuste all silmas pidada OÜ H ja Danske Bank A/S Eesti filiaali nõudel kohtu poolt kohtutäitur Priit Petteri 28.04.2009 korraldatud enampakkumise vaidlustamiseks rakendatud hagi tagamise meetmeid ning pankrotiavalduse tagamiseks XXX kinnistutele seatud keelumärget OÜ SS kasuks. Eelviidatud takistustest või nende tekkimise ohust ei olnud lepingu pooled varasemalt teadlikud, sealhulgas vastukostja poolt OÜ-le F laenude andmisel. 20.05.2009 leping sõlmiti selleks, et selle pooled kinnitaks oma tahet teha koostööd, saavutamaks varasemalt s.o. 15.04.2009 kokkulepitud hüpoteekide seadmine OÜ T kasuks. Eelviidatu tähendas eelkõige seda, et OÜ F võttis endale kohustuse tõendada enda poolt vastukostjale deklareeritud maksejõulisust, ehk siis tõendada oma maksejõulisust ka tema vastu pankrotiavalduse esitaud OÜ-le SS, OÜ-le H ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile. OÜ F ja teised võtsid endale kohustuse võtta tarvitusele kõik võimalused, et aidata kaasa XXX kinnistute võõrandamise lõpuleviimine OÜ-le BR (mis taganuks OÜ T kasuks ka hüpoteegi seadmise) – ehk siis selgitada enampakkumise vaidlustamist kavandanud OÜ-le H ja Danske Bank A/S Eesti filiaal nende vaidlustamise perspektiivitust (olgu rõhutatud et enampakkumise vaidlustamise hagisid selleks hetkeks veel kohtusse esitatud polnud). Sisult oli siiski OÜ F poolt lepinguga võetud ning lepingu alusel leppetrahvidega tagatud kohustuseks tõendada, et varasemate laenude võtmisel vastukostjalt ning 15.04.2009 kokkulepete sõlmimisel antud kinnitused enda majandusliku jätkusuutlikkuse osas ning tegevuse seaduslikkuse osas on tõesed ning omandi üleminekut ja hüpoteekide seadmist takistavad asjaolud on kolmandate isikute poolt loodud pahatahtlikult ning alusetult. Pooled, sealhulgas OÜ F olid 20.05.2009 lepingu sõlmimisel veendunud selle täidetavuses. Nii olid Priiti Petteri poolt 28.04.2009 toimunud enampakkumisel kohal nii OÜ H kui Danske Bank A/S Eesti filiaali esindajad, kuid sisulised vastuväited enampakkumise oluliste tingimuste rikkumise kohta enampakkumise aktis puudusid – seega oli alust eeldada, et TMS § 93 lg 3 kohaselt ei ole viidatud isikutel õiguslikku alust vaidlustada enampakkumist ning enampakkumise kehtivus on sõltuv sisuliselt vaid sellest, kas selle teised osalised OÜ F ja AS H

tunnistavad enampakkumise seaduslikkust. Eeltoodut tõendab koopia 28.04.2009 toimunud enampakkumise aktist. Ka pankrotiavalduse osas oli OÜ F käivitanud OÜ H kui Danske Bank A/S Eesti filiaal nõuete vaidlustamise (seda enne pankrotiavalduste esitamist või pankrotimenetluse algust). Nii oli OÜ F esitanud OÜ-le H ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile lepingute tühistamise avaldused. Ka selles osas ootas hageja OÜ-lt F tema poolt esitatud tehingute tühistamise avalduste materiaalsete aluste tõendamist. Nimetatud asjaolude esinemist tõendavad OÜ F poolt 06.01.2009 ja 13.03.2009 Danske Bank A/S Eesti filiaalile esitatud tehingute tühistamise avaldused. Lisaks oli selleks ajaks esitatud Harju Maakohtusse OÜ F poolt hagi OÜ H ja Danske Bank A/S Eesti filiaal vastu (tsiviilasi nr 2-09-10721). Oluline on veel märkida ka seda, et lepingu sõlmimise ajal, s.o. 20.05.2009 ei olnud OÜ F suhtes algatatud veel pankrotimenetlustki, mistõttu oli OÜ F pädev võtma endale kohustusi oma kinnituste tagamiseks. Mis puudutab lepingus sätestatud täitmise tähtaega 30.06.2009, siis selles osas oli vastukostja paindlik ning valmis tähtaja osas läbi rääkima. OÜ F süü koostöölepingu täitmisel seisneb selles, et ta ei ole tõendanud oma kinnituste paikapidavust ega kõrvaldanud takistusi XXX kinnistute omandi ülemineku kinnistusraamatus vormistamiseks ja hüpoteegi seadmiseks OÜ T kasuks. Pooled olid leppinud lepingus kokku, millisel kujul peab olema OÜ F ülesannete täitmine tõendatud ning seda OÜ F ei taganud. 20.05.2009 koostöölepinguga võttis OÜ F ka selle riski, et võttis enda täita ning enda vastutusele kolmandate isikute kohustusi – samas juhib hageja kostja tähelepanu sellele, et seadus ei keela võtta endale kohustust täita kolmandate isikute kohustust või tagada seda, kusjuures sellisel juhul ei ole vajalik kolmanda isiku nõusolek. Vastukostja möönab, et oluline osa OÜ F poolt 20.05.2009 koostöölepingu mittetäitmise eest lasub pankrotihaldur Tarvo Lindmaal, kes ajutise pankrotihaldurina kajastas oma aruandes selge nõudena OÜ F poolt vaidlustatud Danske Bank A/S Eesti filiaali ja OÜ H nõudeid, mis viis ka OÜ F pankroti väljakuulutamiseni ning OÜ F võimetuseni täita 20.05.2009 lepingu järgi võetud kohustusi. Olgu siinkohal märgitud, et just pankrotihaldurid blokeerisid OÜ F poolt Danske Bank A/S Eesti filiaali ja OÜ H vastu alustatud kohtumenetlused (tsiviilasjad nr 2-09-10721 ja 2-09-25487), mida tõendab Harju Maakohtu kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-09-25487, millest nähtub, kuidas haldurid võtsid menetluseks tasutud riigilõivu pankrotivarasse kulutuste tegemiseks. Lisaks hindasid pankrotihaldurid XXX kinnistuid vähemalt 5 korda madalamalt selle turuhinnast, et saavutada pankroti väljakuulutamist. Mööngem ei ole ju tavapärane, et pankrot kuulutatakse välja hüpoteegiga tagatud nõude alusel ning seda olukorras, kus hüpoteegipidaja ei ole isegi laenulepingut üles öelnud. Vastukostja palub jätta OÜ F ulatuses.

(pankrotis) 27.04.2011 esitatud vastuhagi rahuldamata täies

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Harju Maakohtu menetluses on OÜ T hagi OÜ F (pankrotis) pankrotihaldurite vastu nõude tunnustamiseks OÜ F (pankrotis) pankrotimenetluses, kuivõrd OÜ F (pankrotis) pankrotihaldurid vaidlustasid kostja nõude. OÜ F (pankrotis) pankrotihaldurid esitasid vastuhagi OÜ T vastu kus paluvad tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks OÜ T, OÜ F ja AS H vahel 20.05.2009.a. sõlmitud koostöölepingu punktides 1.1., 1.2. ja 1.3. sisalduvad tehingud

(kokkulepped) OÜ T ja OÜ F (pankrotis) vahel. OÜ T nõude tunnustamise hagi rahuldamine sõltub muuhulgas sellest, kas vastuhagis vaidlustatud tehing tunnistatakse kehtetuks või mitte. Juhul, kui kohus vastuhagi rahuldab, siis langeb ära ka kostja nõude alus ning kohtul tuleb jätta rahuldamata ka kostja hagi nõude tunnustamiseks. Eeltoodust tulenevalt lahendab kohus esmalt vastuhagi ja seejärel põhihagi. Osaühingu F tagasivõitmiseks

(pankrotis) pankrotihaldur TL vastuhagi OÜ T vastu tehingu

Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused kohtuistungil ning tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et vastuhagi tuleb rahuldada. Pooltel puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude osas: - 18.12.2009 toimunud OÜ F (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid OÜ T nõudele osaliselt vastu võlgniku pankrotihaldurid, tunnustades OÜ T nõuet II rahuldamisjärgu nõudena 8 855 300 krooni ulatuses. - eeltoodust tulenevalt jäi kaitsmata OÜ T nõue summas 54 851 228 krooni. - 15.04.2009 on OÜ F (pankrotis), AS H ja OÜ T vahel sõlmitud ühishüpoteegi loovutamise kokkulepe, ühishüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise kokkulepe ning asjaõiguslepingud, millega OÜ T kandis AS-ile H üle kinnistusraamatusse kantud ühishüpoteegi summas 6 000 000 krooni. 15.04.2009 on AS H , OÜ T ja OÜ BR vahel sõlmitud ühishüpoteegi seadmise võlaõiguslik leping, mille kohaselt kohustuti seadma OÜ T kasuks ühishüpoteek Tallinnas XXX kinnisasjale esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni. - OÜ F , OÜ T ja AS H vahel sõlmiti 20.05.2009.a. koostööleping, mille: punktis 1.1. võtsid OÜ F ja AS H endale kohustuse kõrvaldada kõik õiguslikud takistused ning tagada kostja kasuks ühishüpoteegi seadmine Tallinnas XXX kinnisasjadele esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni hiljemalt 30.06.2009.a. OÜ T kasuks ühishüpoteegi sissekandmise Tallinnas; punktis 1.3. võeti kohustus, et punktis 1.1. sätestatud kohustuse täitmisega rikkumise korral on selles süüdi olev pool kohustatud tasuma teisele poolele leppetrahvi summas 20 000 eurot iga viivitatud päeva eest; punktis

Pooled vaidlevad vastuhagis 20.05.2009 OÜ F , OÜ T ja AS H vahel sõlmitud koostöölepingu punktide 1.1., 1.3. ja 1.4. kehtivuse üle. OÜ F (pankrotis) leiab, et 20.05.2009 koostöölepingu punktides 1.1., 1.3. ja 1.4. sisalduvad kokkulepped kahjustavad OÜ F (pankrotis) võlausaldajate huve ning OÜ T teadis, et nendega kahjustatakse võlausaldajate huve.

PankrS § 110 lg 2 sätestab, et kui tehing on tehtud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Esitatud asjaolude kohaselt sõlmiti OÜ F , OÜ T ja AS H vahel koostööleping 20.05.2009. 02.06.2009.a. algatas Harju Maakohus OÜ F pankrotimenetluse, mistõttu mahub tehtud toiming PankrS § 110 lg 2 sätestatud piiridesse, pidades silmas asjaolu, et tehing tehti 12 päeva enne võlgniku pankroti kuulutamist. Viidatud kokkuleppega (koostöölepingu punkt 1.1.) võeti kohustus kõrvaldada takistused ning tagada ühishüpoteegi seadmine Tallinnas XXX asuvatele kinnistutele. Nimetatud kinnistud kuulusid ja kuuluvad kuni käesoleva ajani OÜ-le F . Arvestades asjaolu, et OÜ-l F olid mitmed võlausaldajad, kelle nõuded moodustasid kokku ca 1,7 miljardit krooni, siis on ilmne, et OÜ F varale hüpoteegi seadmine OÜ T kui ühe võlausaldaja kasuks piirab teiste võlausaldajate võimalusi oma nõuete rahuldamiseks (seab need halvemasse positsiooni võrreldes OÜ-ga T), kuivõrd hüpoteegi seadmisega oleks loodud OÜ-le T teiste võlausaldajatega võrreldes parem positsioon nõude tagatuse ja pankrotimenetluses eelistatuse näol. Võlausaldajate huvide kahjustamist kinnitab ka asjaolu, et OÜ T nõudeavalduse kohaselt moodustas OÜ T nõue OÜ F (pankrotis) vastu üksnes 8 984 900 krooni ning sellise nõude tagamiseks puudus vajadus hüpoteegi seadmiseks 30 000 000 kroonises summas. Võlausaldajate huvide kahjustamist kinnitab ka asjaolu, et vaidlustatud tehinguga (koostöölepingu punkt 1.1.) võeti kohustus tagada ühishüpoteegi kandmine kinnistusraamatusse, kuigi kinnistusraamatus olid keelumärked, mis muutsid võimatuks vastava kohustuse täitmise ning tehingu pooltel puudus alus eeldada, et vastavad keelumärked kustutatakse või et nende kustutamine sõltub OÜ F tahtest või alluks viimase kontrollile. Seega võttis OÜ F teadlikult kohustuse, mille täitmine oli eeldatavalt võimatu, mistõttu oli selgelt ette nähtav OÜ T poolt koostöölepingu punktidest 1.3. ja 1.4. tuleneva leppetrahvinõude esitamise võimaluse tekkimine. Selline tegevus kahjustas ilmselgelt teiste võlausaldajate huve, eriti arvestades viidatud leppetrahvide suurust. OÜ T leiab, et tulenevalt asjas kogutud materjalidest ületab vastuhageja varade seis oluliselt kaitstud nõuete summa. Seega on kõigi kaitstud nõuete omanikel sisuliselt nõuded kaitstud. Olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu varadest jätkub kõigi kaitstud nõuete rahuldamiseks, ei saa rääkida võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kohus ei nõustu OÜ T seisukohaga, et olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu varadest jätkub kõigi kaitstud nõuete rahuldamiseks, ei saa rääkida võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kohus asub seisukohale, et igasugune põhjendamatu nõude esitamine võlgniku pankrotivarasse kahjustab võlausaldajate huve. OÜ T väidab sisuliselt, et põhjendamatute nõuete esitamine pankrotivarasse on lubatud senikaua, kuni pankrotis oleva äriühingu varadest jätkub kõigi kaitstud nõuete rahuldamiseks ning selline seisukoht ei ole kohtu hinnangul aktsepteeritav. Lisaks oleks hüpoteegi seadmisega loodud OÜ-le T teiste võlausaldajatega võrreldes parem positsioon nõude tagatuse ja pankrotimenetluses eelistatuse näol ning seega oleks kahjustatud teiste võlausaldajate huve olukorras, kus tegemist on põhjendamatu nõudega. OÜ T on oma vastuses vastuhagile avaldanud, et 20.05.2009 leping sõlmiti selleks, et selle pooled kinnitaks oma tahet teha koostööd, saavutamaks varasemalt s.o. 15.04.2009 kokkulepitud

hüpoteekide seadmine OÜ T kasuks. Eelviidatu tähendas eelkõige seda, et OÜ F võttis endale kohustuse tõendada enda poolt vastukostjale deklareeritud maksejõulisust, ehk siis tõendada oma maksejõulisust ka tema vastu pankrotiavalduse esitatud OÜ-le SS, OÜ-le H ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile. OÜ F ja teised võtsid endale kohustuse võtta tarvitusele kõik võimalused, et aidata kaasa XXX kinnistute võõrandamise lõpuleviimine OÜ-le BR (mis taganuks OÜ T kasuks ka hüpoteegi seadmise). OÜ T rõhutab, et OÜ F võttis endale kohustuse tõendada enda poolt OÜ-le T deklareeritud maksejõulisust, ehk siis tõendada oma maksejõulisust kuivõrd tema vastu oli esitatud pankrotiavaldus. Seega rõhutab OÜ T oma vastuses vastuhagile, et OÜ T oli teadlik OÜ F maksejõuetusest. Asjaolu, et OÜ F üritas tagatise andmisega väidetavalt tõendada OÜ-le T oma maksejõulisust ei muuda olematuks asjaolu, et OÜ T oli teadlik OÜ F kohustustest teiste võlausaldajate ees, nende osas käib täitemenetlus ning sellest, et OÜ F vastu oli juba esitatud pankrotiavaldus. Antud juhul asub kohus seisukohale, et 20.05.2009 koostöölepingu sõlmimisega on kahjustatud võlausaldajate huve ning OÜ T oli nimetatud asjaolust teadlik või pidi teadlik olema, mistõttu esineb alus tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 110 lg 2 alusel. Kuivõrd tagasivõitmise eesmärgiks on võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamine ning antud juhul on OÜ T ja OÜ F teinud tehingu, millega on kahjustatud teiste võlausaldajate huve, veel enam olles teadlik OÜ F maksejõuetusest, on tegemist kehtetu tehinguga. OÜ-l T tulnuks tõendada, et ei olnud teadlik OÜ-l F maksejõuetusest, kuid OÜ T on kohtumenetluses rõhunud sellele, et oli teadlik asjaoludest, mis olid OÜ F pankroti väljakuulutamise aluseks, kuid uskus OÜ F kinnitust maksejõulisusest. Kohus leiab, et OÜ T oli teadlik või oleks asjaolusid mõistlikult hinnates pidanud olema teadlik OÜ F maksejõuetusest. PankrS § 114 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma; Kohus leiab, et lisaks eeltoodule esineb alus PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel OÜ T, OÜ F ja AS H vahel 20.05.2009.a. sõlmitud koostöölepingu punktides 1.1., 1.2. ja 1.3. kehtetuks tunnistamiseks, kuivõrd tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti oli võlgnik tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Antud asjas ei ole vaidlust, et 20.05.2009 sõlmitud koostööleping ja selle punktid 1.1., 1.2. ja 1.3. sõlmiti 15.04.2009 sõlmitud lepingu, mille kohaselt kohustus OÜ F seadma OÜ T kasuks ühishüpoteegi Tallinnas XXX kinnisasjale esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni, tagamiseks. Nimetatud asjaolule on rõhunud ka OÜ T oma vastuses vastuhagile. OÜ T on oma vastuses vastuhagile avaldanud, et 20.05.2009 leping sõlmiti selleks, et selle pooled kinnitaks oma tahet teha koostööd, saavutamaks varasemalt s.o. 15.04.2009 kokkulepitud hüpoteekide seadmine OÜ T kasuks. Eelviidatu tähendas eelkõige seda, et OÜ F võttis endale kohustuse tõendada enda poolt OÜ T deklareeritud maksejõulisust. OÜ T rõhutab, et OÜ F võttis endale kohustuse tõendada enda poolt OÜ-le T deklareeritud maksejõulisust. OÜ F ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud vaid andis tagatise hiljem.

Seega on tagatis 20.05.2009 sõlmitud koostööleping ja selle punktid 1.1., 1.2. ja 1.3. näol antud 6 kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud. Samuti oli võlgnik OÜ F tagatise andmise ajal maksejõuetu ja kohtu hinnangul tagatise saaja OÜ T teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-87-08 leidnud, et pankrotiseaduse § 114 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise kas juhul, kui: 1) tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, või 2) kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetust teadma. Seega sisaldub nimetatud sättes kaks alternatiivset tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu. Seega on OÜ T, OÜ F ja AS H vahel 20.05.2009.a. sõlmitud koostöölepingu punktides 1.1.,

Eeltoodust tulenevalt tuleb OÜ T nõue OÜ T nõude summas 54 721 628 krooni tunnustamiseks OÜ F (pankrotis) pankrotimenetluses jätta rahuldamata. Osaühingu T laenulepingutest tulenev nõue summas 8 984 900 krooni OÜ T laenulepingutest tuleneva nõude suuruseks OÜ F (pankrotis) vastu, oli põhinõudena summa suuruses 5 100 000 krooni, intressinõudena summa suuruses 186 250 krooni, viivisenõudena summa suuruses 3 698 650 krooni. Kokku seega summas 8 984 900 krooni. 18.12.2009 toimunud OÜ F (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid OÜ T nõudele osaliselt vastu võlgniku pankrotihaldurid, kuid tunnustasid OÜ T laenulepingutest tulenevat nõuet II rahuldamisjärgu nõudena 8 855 300 krooni ulatuses. Vastavalt PankrS §-le 106 lg.1 saab kohtus taotleda üksnes nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata jäänud nõude tunnustamist. Seega saab OÜ T taotleda käesolevas hagis laenulepingutest tuleneva nõude tunnustamist üksnes 129 600 krooni ulatuses s.o ulatuses, milles OÜ T laenulepingutest tulenev nõue jäi tunnustamata. Eeltoodust tulenevalt on OÜ T laenulepingutest tulenev nõue summas 8 855 300 krooni juba tunnustatud OÜ F (pankrotis) pankrotimenetluses ja OÜ T nõue käesolevas kohtumenetluses vastavas summas tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd vastavas summas on OÜ T nõue juba tunnustatud. Laenulepingutest tulenev nõue summas 129 600 krooni, mis jäi nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata OÜ F (pankrotis) pankrotihaldurid on seisukohal, et laenulepingutest tulenev põhinõue ja intressinõue on põhjendatud ja tõendatud. Samuti ei vaidlusta haldurid viiviste arvestust, kuid leiavad, et viiviste nõue on osaliselt põhjendamatu, kuivõrd 09.07.2008.a. laenulepingu alusel ületab arvestatud viiviste summa laenu põhinõude summat 129 600 krooni võrra. Arvestades senist kohtupraktikat, ei ole viiviste nõue põhinõuet ületavas osas põhjendatud. Kohus nõustub OÜ F (pankrotis) pankrotihaldurite seisukohaga. Nõudes, mis tuleneb 09.07.2008 laenulepingust, ületab arvestatud viiviste summa laenu põhinõude summat 129 600 krooni võrra. Hagiavalduse lisadest nähtub, et 09.07.2008 laenulepingust tulenev põhinõue on summas 180 000 krooni ning seisuga 17.09.2009 arvestatud viivise summa on 309 600 krooni (tl 44). VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist alates kohustuse täitmisega viivitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 märkinud, et viivise vähendamise ulatust ei ole võimalik summaliselt täpselt piiritleda, kuna see sõltub paljuski kohustuse täitmisega viivitamise asjaoludest. Siiski ei ole kolleegiumi arvates üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (TsK § 231). Samuti on kolleegium arvamusel, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb

põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Käesoleval juhul ei ole OÜ T põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendanud ega tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et OÜ T 09.07.2008.a. laenulepingust tulenev nõue tuleb jätta tunnustama OÜ F (pankrotis) pankrotimenetluses osas, milles viivisenõue ületab põhinõuet s.o summas 129 600 krooni. Kokkuvõte Kokkuvõtvalt leiab kohus, et OÜ F (pankrotis) pankrotihaldur TL vastuhagi OÜ T vastu tehingu tagasivõitmiseks kuulub rahuldamisele ja OÜ T hagi TL ja KM’u vastu nõude tunnustamiseks osaühingu F (pankrotis) pankrotimenetluses kuulub täielikult rahuldamata jätmisele.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna OÜ T hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja OÜ T kanda. Kuna OÜ F (pankrotis) pankrotihaldur TL vastuhagi kuulub rahuldamisele, tuleb vastuhagi menetluskulud jätta täies ulatuses OÜ T kanda TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.