KÜ Madise hagi Anatoli Lošitski vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
857 eurot 19 senti Viru Maakohtu 23. märtsi 2012 otsus (27. novembri 2012 täiendav otsus)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KÜ Madise apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): KÜ Madise (registrikood 80180648), esindaja Deniss Matvejev
esindajad
RESOLUTSIOON
Menetluskulude jaotus
Vastustaja (kostja): Anatoli Lošitski (isikukood: XXX), esindaja advokaat Irina Gromtsev Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu
23.märtsi 2012 otsus (27. novembri 2012 täiendav otsus) muutmata. Menetluskulud maakohtus jätta 87,56% ulatuses korteriühistu Madise kanda ja 12,44% ulatuses Anatoli Lošitski kanda.
Menetluskulud Madise kanda. Edasikaebamise kord
ringkonnakohtus
jätta
korteriühistu
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.KÜ Madise (hageja) esitas maakohtule hagi, mille lõplikuks nõudeks oli Anatoli Lošitskilt (kostjalt) välja mõista põhivõlgnevus 978,97 eurot (15 317,54 krooni) ja viivis seisuga 31. oktoober 2010 summas 13,12 eurot (205,30 krooni) ning viivis määras 0,07% päevas põhinõudelt 978,97 eurot alates 01. novembrist 2010 kuni põhivõlgnevuse 978,97 eurot täieliku kustutamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on kostja omandis eluruum elumajas XXX. Elumaja majandab hageja. Kostja on korteriühistu liige ning on kohustatud tasuma korteriühistule elamu majandamiskulude ja kommunaalkulude eest. Hageja nõue tuleneb seadusest ning sellise nõude aegumise tähtaeg on kümme aastat, mis ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud. Hageja leidis, et hagi aegumist ei ole võimalik kohaldada, kuna hageja on perioodi 01.04.2003 kuni 30.09.2005 kostja võlgnevused kustutanud kostja maksete arvelt, mis on teostatud pärast 30. septembrit 2005. Hoolduskulude arvestuse aluseks on väljakujunenud tava, mistõttu arvestatakse hoolduskulude arvutamisel kostja korteri reaalosa pindalast suuremat pindala.
2.Kostja võttis hagi osaliselt õigeks põhinõude osas summas 1 905,82 krooni ehk 121,78 eurot. Vastuväidete kohaselt on hageja on arvestanud viivist kahekordselt – iga järgneva kuu arvel oli viivist arvestatud nii eelneva kuu põhivõlalt kui ka eelneva kuu viiviselt. Hageja nõue on aegunud osas, mis puudutab ajavahemikku 01.04.2003 - 31.12.2005, kuna hagi esitamise ajaks oli nimetatud perioodist möödunud rohkem kui kolm aastat ja aegumise peatumist või katkemist ei ole toimunud. Kostja korteri üldpind on 35,7 m2, kuid hageja on alates 2003. aastast hooldustasu arvestamisel lähtunud suuremast üldpinnast ehk 36,4 m2. Ka viivist on arvestatud samade lähteandmete alusel.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 23. märtsi 2012. a otsusega (27. novembri 2012 täiendav otsus) hagi osaliselt ja mõistis A. Lošitskilt KÜ Madise kasuks välja 121,78 eurot ja viivise tagastamata põhivõla summalt 121,78 eurot alates 01. novembrist 2010 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivisemääras 0,07% päevas.
Maakohus leidis, et hageja nõuetele perioodi eest aprill 2003 kuni 31.12.2005 tuleb kohaldada aegumist. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 3 kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kostja majandamiskulude, kommunaalkulude ja viivise arvestusest (I kd tl 82-83, 152-155) selgub, et hageja on arvestanud kostja võlgnevust alates aprillist 2003 igakuiselt. Hagi on esitatud 23. märtsil 2009. Aegumise peatumist või katkemist kohus ei tuvastanud. Seega on aegunud hageja nõuded, mis muutusid arve esitamisega sissenõutavaks kuni 31.12.2005. Seega tuleb kostja võlgnevust arvutada alates 01. jaanuarist 2006. Kohus leidis, et hageja põhinõue summas 15 317,54 krooni ei ole tõendatud ega põhjendatud. Kostja võttis hagi osaliselt õigeks ja nõustus, et perioodi 01. jaanuar 2006 kuni oktoober 2010 põhivõlg majandamiskulude eest moodustab kokku 1 905,82 krooni ehk 121,78 eurot. Kohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista majandamiskulude põhivõlgnevus 121,78 eurot. Kostja poolt esitatud arvetelt on näha, et hageja on arvutanud hooldustasu lähtuvalt eluruumi pindalast 36,4 m2. Kinnistusregistri väljavõttest selgub, et kostja eluruumi pindala on 35,7 m2. Kohus ei tuvastanud, et KÜ põhikirjas või üldkoosoleku otsusega oleks kehtestatud seaduses sätestatust erinev majandamiskulude arvutamise kord, s.o arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta. Hageja vastuväide, et kuna majanduskulusid ja hooldustasu on alati arvestatud selliselt, on tekkinud hoolduskulude arvestuse osas tava ning see on aluseks hoolduskulude arvutamisel suuremas osas kui kostja korteri reaalosa pindala, ei ole põhjendatud. Tavaõigust ei saa kohaldada olukorras, mis on seadusega reguleeritud. Tavaõigus ei saa seadust muuta ega tohi ka olla vastuolus kehtiva seadusega. Kohus järeldas, et kuna hageja ei ole kostja põhivõlgnevuse arvestamisel võtnud aluseks nõude aegumist ja majandamiskulude arvutamisel on lähtunud ebaõigest kostja eluruumi pindalast, on hageja poolt esitatud kostja põhivõlgnevuse arvestused ebaõiged. Kohus tegi kohtuistungil hagejale ettepaneku esitada kohtule kostja võlgnevuse detailne arvestus, kuid hageja kohtu ettepanekuga ei arvestanud ja võlgnevuse arvestust ei esitanud. Kohtule esitatud kostja majandamiskulude, kommunaalkulude ja viivise arvestusest ei selgu, milliste perioodide eest ja millistel alustel ning millise metoodika järgi on kostjale põhivõlga arvutatud. Seega ei olnud kohtul võimalik ebapiisavate andmete tõttu kostja põhivõlgnevust välja arvutada. Kohus leidis, et hageja viivise nõue ei ole tõendatud ja põhjendatud ning seega tuleb jätta rahuldamata. Kohus tegi kohtuistungil hagejale ettepaneku esitada kohtule kostja võlgnevuse detailne arvestus, kuid hageja kohtu ettepanekuga ei arvestanud ja võlgnevuse arvestust ei esitanud. Kohtule esitatud kostja majandamiskulude, kommunaalkulude ja viivise arvestusest (I kd tl 82-83, 152-155) ei selgu, millistelt põhivõla summadelt ja milliste perioodide eest on hageja viivist arvutanud. Seega ei olnud kohtul võimalik ebapiisavate andmete tõttu hageja poolt arvutatud viivist kontrollida. Kohus tuvastas, et kostja põhivõlgnevus hagejale seisuga 01. november 2010 moodustab 121,78 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 121,78 eurot ja viivis tagastamata põhivõla summalt 121,78 eurot alates 01. novembrist 2010 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivisemääras 0,07% päevas. Kohus leidis, et kõigist menetluskuludest tuleb 87,56% jätta hageja kanda ja 12,44% kostja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.KÜ Madise esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 27. novembri 2012 otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata tsiviilasi samale maakohtule uue otsuse tegemiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud aegumist. Maakohus eiras hageja väidet, et tuleb kohaldada 10-aastast aegumistähtaega ja jättis põhjendamata, miks kohus ei nõustu hageja väidetega; 2) ei selgu tabelist, et hageja oleks kostja igakuistest maksetest kustutanud eelnevaid võlgnevusi. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja ei määranud oma maksete tegemisel, millised maksekohustused ja milliste kuude eest ta täidab, hageja ei pidanud tõendama ja põhjendama, et perioodi 01.04.2003 kuni 30.09.2005 on hageja kustutanud kostja võlgnevused maksete arvelt, mis on teostatud pärast 30.09.2005, kuna see tuleneb seadusest (VÕS § 88 lg 6). Kohus hindas ebaõigesti kostja majandamiskulude, kommunaalkulude ja viivise arvestust. Kohus leidis, et kostja majandamiskulude, kommunaalkulude ja viivise arvestusest selgub, et hageja on kostja poolt igakuiselt makstud summad arvestanud jooksva kuu makse tasumiseks. Samas väitis hageja kohtuistungil ja 20.02.2012 seisukohas, et kostja igakuistest maksetest hageja on kustutanud kostja eelnevaid võlgnevusi ning vastupidine ei ole tõendatud; 3) on maakohus ebaõigesti leidnud, et hoolduskulude arvutamisel ei saa arvestada väljakujunenud tava, vaid tuleb lähtuda seadusest. Kohus hindas ebaõigesti hageja KÜ Madise põhikirja. KÜS § 151 lg 1 alusel lähtub hageja majandamiskulude arvestamisel korteriühistu põhikirjast. Põhikirja alusel arvestatakse makse suuruse kindlaksmääramisel nii korteri üldpinnast kui ka elu- ja mitteeluruumide üldpinnast majas. Tava on keldriboksi pinna suuruse arvestamine majandamiskulude suuruse arvestamisel ilma üldkoosoleku vastava otsuseta ja selle tava tekkimine ei ole vastuolus seadusega. Kostja ei ole tõendanud, et tema valduses ei ole keldriboksi või muud mitteeluruumi majas või et hageja poolt kirjeldatud tava ei eksisteeri; 4) on maakohus ebaõigesti jätnud tõendamiskoormuse täielikult hagejale. Kohtuotsusest nähtub, et kostja majandamiskulude, kommunaalkulude ja viivise arvestusest (I kd tl 82-83, 152-155), mis on esitatud hageja poolt, ei selgu, milliste perioodide eest ja millistel alustel ning millise metoodika järgi on kostjale põhivõlga arvutatud. Seega ei ole kohtul endal võimalik ebapiisavate andmete tõttu kostja põhivõlgnevust välja arvutada. Samal ajal on kohus põhjendamatult arvestanud kostja poolt esitatud analoogilist kirjalikku arvestust. Ka viivise osas on kogu tõendamiskoormus hagejal. Kostja esitas ainult vastuväite ja kohus pidas seda piisavaks, et panna tõendamiskoormus hagejale. Hageja arvab, et kostja pidi tõendama, et hageja poolt tehtud viivise arvestus on ebaõige. Kohtuotsusest ei ole nähtav, et kostja see tõendas. Tegemist on võistluse põhimõtte rikkumisega kohtu poolt.
5.A. Lošitski vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus lahendanud asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes. Vastustaja arvates ei ole maakohus otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega menetlusõiguse normi. Puuduvad ka teised alused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks; 2) on maakohus õigesti kohaldanud aegumist hageja nõuete suhtes, mis muutusid arve esitamisega sissenõutavaks kuni 31. detsembrini 2005. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-174-11 asunud seisukohale, et kuivõrd kulude eest tasumise kohustus on perioodiline kohustus, tuleb nõuete aegumise osas kohaldada TsÜS § 154, mis reguleerib korduvate kohustuste täitmisele
suunatud nõude aegumist. Apellant viitab apellatsioonkaebuses asjaolule, et tema arvestas vastustaja poolt laekunud summad vastavalt VÕS § 88 lg 6. Kuid selle väite esitas apellant alles 20.02.2012 seisukohas. Varem esitatud seisukohtades ei ole apellant antud asjaolule viidanud. Seega on apellandi väited selles osas vastuolulised; 3) on maakohus õigesti leidnud, et kostja poolt esitatud arvestusest selgub, et hageja on kostja poolt igakuiselt makstud summad arvestanud jooksva kuu makse tasumiseks. Tabelist ei selgu, et hageja oleks kostja igakuistest maksetest kustutanud eelnevaid võlgnevusi. Kohus tegi apellandile ettepaneku esitada omapoolne arvestus, millest oleks näha, mis viisil hageja arvestas kostja poolt laekunud summasid. Hageja ei ole seda teinud. Seega vastustaja arvates ei ole tõendatud, et hageja arvestas kostjapoolsed igakuised maksed eelneva võlgnevuse kustutamiseks; 4) on apellant põhjendamatult majanduskulude arvestamisel lähtunud üldpinnast 36,4 m2. Kohus on õigesti asunud seisukohale, et tavaõigust ei saa kohaldada olukorras, mis on seadusega reguleeritud ning tavaõigus ei saa seadust muuta ega tohi ka olla vastuolus kehtiva seadusega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-28-11 leidnud, et kuna KÜS § 151 lg 1 võimaldab korteriühistu põhikirjaga pindalapõhisest arvestusest kõrvale kalduda, peab selleks, et jagada majandamiskulud korteriomanike vahel võrdselt, olema korteriühistu põhikirjas endas konkreetselt sätestatud, missugused kulutused jaotatakse erinevalt seaduses sätestatust ja milline on nende kulutuste arvestuse viis. KÜ Madise põhikirjas sellist sätet ei ole; 5) on ebaõige seisukoht, et kohus on rikkunud võistluse põhimõtet, kuna kohus pani tõendamiskoormuse täielikult apellandile. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada kohtule kostja võlgnevuse detailne arvestus selleks, et välja selgitada kostja tegelik põhivõlgnevus ja viivise suurus, kuid hageja ei ole seda teinud. Seega jõudis kohus õigele järeldusele, et kuna hageja ei ole kostja põhivõlgnevuse arvestamisel võtnud aluseks nõude aegumist ja majandamiskulude arvutamisel on lähtunud ebaõigest kostja eluruumi pindalast, on hageja poolt esitatud kostja põhivõlgnevuse arvestused ebaõiged. Seega ei ole tõendatud ega põhjendatud hageja põhivõlgnevuse ja viivise nõuded.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
23.märtsi 2012 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Maakohus on õigesti kohaldanud hagi aegumist ning apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kohaldamisele kuulub 10-aastane hagi aegumise tähtaeg, on ebaõige. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses ega ka tema poolt maakohtule 23.11.2010 esitatud seisukohtades (tl 125131) täpsustanud, mis põhjustel ta peab majandamiskulude nõuet seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 mõttes. Kuna apellant vastavaid põhjendusi ei ole esitanud, siis on alusetu temapoolne etteheide maakohtule, et kohus jättis põhjendamata, miks ei kohaldu 10-aastane aegumistähtaeg. KÜS § 2 lg 1 kohaselt on korteriühistu korteriomandiseaduses sätestatud korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. Lähtuvalt KÜS § 2 lg-st 2 on korteriühistu ja tema liikmete vahel käsundusleping ning seega on maakohus õigesti leidnud, et majandamiskulude nõude puhul on tegemist tehingust tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1) ning kuna majandamiskulude nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada (TsÜS § 147 lg 3).
Hagi maakohtule on esitatud 23.03.2009 ning selles on nõutud kostjalt võlgnevuse väljamõistmist alates 01.04.2003. Arvestades hagi esitamise aega ning TsÜS § 146 lg-s 1 ja TsÜS § 147 lg-s 3 sätestatut, on maakohus õigesti asunud seisukohale, et hageja nõue, mille aluseks on kuni 31.12.2005 esitatud arved, on aegunud.
8.Põhjendamatu on hageja väide, et ta on kustutanud kostja võlgnevused perioodi 01.04.2003 kuni 30.09.2005 eest maksete arvelt, mis on teostatud pärast 30.09.2005. Siinkohal on hageja viidanud VÕS § 88 lg-le 6, mille kohaselt kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse, loetakse täidetuks: 1) esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus; 2) teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus; 3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus; 4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei kuulu kohaldamisele VÕS § 88 lg 6, vaid VÕS § 88 lg 1. Vastavalt VÕS § 88 lg 1 kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemest või teenusest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Antud juhul on kostja tasunud makseid talle igakuuliselt esitatud arvete alusel (I kd tl 186-219) ning selle põhjal saab asuda seisukohale, et kostja tasus eelkõige igakuuliste majandamiskulude eest, kui ta ei maksnud raha võlgnevuse likvideerimiseks. Samuti hageja enda käitumine annab alust järeldada, et kostja tasus igakuuliselt majandamiskulude eest, kuid ei tasunud makseid võlgnevuse katteks. VÕS § 88 lg 4 järgi kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib selle määrata võlausaldaja, kui ta muuhulgas teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist. Seega juhul, kui hageja ei saanud aru, et kostja tahab tasuda igakuulisi makseid, mitte aga võlgnevust, oleks ta pidanud teatama kostjale, et arvestab kostja poolt igakuulised maksed võlgnevuse katteks ning sel juhul oleks kostjal olnud võimalik vastu vaielda ning ise määrata, millist kohustust ta täidab (VÕS § 88 lg 5). Kuna hageja ei ole käitunud vastavalt VÕS § 88 lg 4 kohaselt, siis on alusetu tema väide, et ta on kustutanud kostja võlgnevuse perioodi 01.04.2003 kuni 30.09.2005 eest hilisemate maksete arvel. Hageja poolt maakohtule esitatud kostja majandamiskulude, kommunaalkulude ja viivise arvestusest (I kd tl 82-83; 152-155) ei nähtu samuti, et hageja oleks kostja igakuised maksed arvestanud võlgnevuse katteks.
9.Alusetu on hageja seisukoht, arvestades tava on hageja õigustatult majandamiskulude suuruse kindlaksmääramisel lähtunud mitte kostjale kuuluva eluruumi suurusest 35,7 m2, vaid üldpinnast 36,4 m2, mille sisse on arvestatud keldriboksi suurus 0,7 m2. Vastavalt KÜS § 151 lg-le 1 majandamiskulud käesoleva seaduse tähenduses on korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, sealhulgas energiaauditi ja energiamärgise tellimise eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti. Hageja väite kohaselt on korteriühistu põhikirjas sätestatud majandamiskulude arvestus teisiti, kui tuleneb KÜS § 151 lg-st 1. Siinkohal on hageja tuginenud KÜ Madise põhikirja punkti 4.2. alapunkti f viimasele lausele (I kd tl 9), mille kohaselt „Maksete suuruse arvutamisel lähtutakse ühistu liikme valduses oleva korteri üldpinna osast, samuti elu- ja mitteeluruumide üldpinnast majas.“ Ringkonnakohtu arvates ei tulene korteriühistu põhikirjast seadusest sätestatust erinev regulatsioon majandamiskulude kandmisel. Kuigi viidatud lause on sõnastuselt ebaselge, saab
asuda seisukohale, et maksete suuruse arvestamisel on soovitud lähtuda korteriomanikule kuuluva eluruumi üldpinnast ning sellele vastavast kaasomandi esemest. Samasugune regulatsioon tuleneb ka KÜS § 151 lg-st 1. Alusetu on hageja väide, et kuna juba pikaajaliselt on arvestatud kostja eluruumi majandamiskulusid lähtudes üldpinnast 36,4 m2, siis on välja kujunenud tava. TsÜS § 2 lg 2 teise lause kohaselt tava ei saa muuta seadust.
10.Maakohus on õigesti leidnud, et kuna hageja ei ole põhivõlgnevuse arvestamisel võtnud aluseks nõude aegumist ja majandamiskulude arvutamisel on lähtunud ebaõigest eluruumi üldpinnast, siis on hageja nõue kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks põhjendamatu. Hageja poolt maakohtule esitatud arvestustest (I kd tl 82-83; 152-155) ei selgu, et kui arvestada nõude osalist aegumist ning seda, et majandamiskulude arvutamisel tuleb lähtuda õigest eluruumi üldpinnast, siis kas ja kui suur oleks hageja nõue kostja vastu. Maakohus on juhtinud sellele asjaolule hageja tähelepanu 25.11.2010 kohtuistungil (I kd tl 162). Hageja ei ole aga oma nõuet täpsustanud (II kd tl 15-17). Seega on maakohus õigesti rahuldanud hagi vaid osas, milles kostja nõuet tunnistas. Kuna hageja ei ole esitanud selgelt arusaadavat võlgnevuse suurus, siis ka viivise arvestus põhjendamatult võlgnevuselt on ebaõige. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Alusetu on hageja seisukoht, et maakohus on ebaõigesti jätnud tõendamiskoormise täielikult hagejale. Maakohus on õigesti jaganud tõendamiskoormist ja hageja vastupidine väide on põhjendamatu.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.