Pärnu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Toomas Talviste
Otsuse avalikult teatavaks- 10. aprill 2013 Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumaja kantselei kaudu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-11-42555
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS hagi A.T.i vastu 2516.04 euro ning lisanduva viivise nõudes
Tsiviilasja hind
2508.25 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja Swedbank Liising AS, registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn, lepinguline esindaja Elis Vija esindajad Kostja A.T., isikukood x, elukoht x, lepinguline esindaja vandeadvokaat Priit Tartu Asja lahendamise viis
Kirjalikus menetluses
Rahuldada Swedbank Liising AS hagi A.T.i vastu osaliselt. Välja mõista A.T.ilt (T, isikukood x) põhivõlg 1913 (üks tuhat üheksasada kolmteist) eurot ja 54 (viiskümmend neli) senti ning viivis 7 (seitse) eurot ja 79 (seitsekümmend üheksa) senti Swedbank Liising AS (registrikood 10434248) kasuks. Välja mõista A.T.ilt viivis arvestatuna põhinõudelt (s.o 1872.24 eurolt) alates 30.05.2012 kuni selle tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras 7% aastas Swedbank Liising AS kasuks.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud 76,05% ulatuses kostja kanda ning 23,95% ulatuses hageja kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta istungil lahendamist.
Tsiviilasi nr 2-11-42555
Hageja nõue ja kostja vastuväide Kohtule esitatud hagiavalduse (esialgselt esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldusena) ja teiste menetlusdokumentide (tl 117-121, 193-195, 219-220) kohaselt sõlmisid hageja Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja kostja A.T. 30.09.2005 liisinglepingu nr EG001698L (leping koos lisade ja üldtingimustega tl 127-139), mille alusel andis hageja sõiduki Chrysler Neon kostja kasutusse ning kostja kohustus selle eest tasuma makseid, sh intressi, igakuiste osamaksetega vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samuti võttis kostja kohustuse sõlmida vara kindlustuslepingud (s.o kohustuslik kaskokindlustus ja kindlustuslepe) ning tasuda kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi. Lepingu kohaselt on hagejal õigus nõuda ülaltoodud kohustuste rikkumise eest trahvi kuni 64 eurot. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning jättis esitamata kindlustuspoliisi. Kostja poolt on hagejale tasumata lepingu alusel kostjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus põhiosa- ja intressivõlgnevus, trahv kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest, tl 140-144) kokku summas 540.95 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7% aastas). Viivisvõlgnevus moodustab 7.79 eurot (tl 145-146). Sellest tulenevalt saatis hageja kostjale 20.09.2010 teatise lepingu ülesütlemise kohta (tl 147-150), milles andis veel võimaluse võlg tasuda ja/või võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtta. Kostja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkuleppe sõlmimiseks ühendust ei võtnud ja hageja ütles lepingu üles, kuivõrd lepingu üldtingimuste p 7.1.2 seda võimaldas. Hageja andis pärast vara valduse taastamist selle müügiks üle Moneklar OÜ-le (tl 151). Moneklar OÜ esitas hagejale arve vara tagastamise ja realiseerimisega seonduva katteks kokku summas 241.33 eurot (käibemaksuta, tl 152-153). Vara realiseeriti hinnaga 1897.50 eurot (käibemaksuta, tl 154). Kuna vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu, siis - Hageja kogunõue on lepingust tulenevalt 4413.54 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 3623.47 (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus moodustab 540.95 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 241.33 eurot (käibemaksuta) ning viivismaksete võlgnevus on 7.79 eurot. - Vara õnnestus võõrandada hinnaga 1897.50 eurot (käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista 2516.04 eurot (kalkulatsioon, nõue ja õiend tl 155-158) ja viivise põhivõlalt ehk 2508.25 eurolt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Enne kohtusse pöördumist on hageja palunud kostjal võlg tasuda kohtuväliselt. Kostja vaidleb hagile oma menetlusdokumentides (tl 179-180, 209-210) vastu. Kostja leiab, et hageja ei ole kinni pidanud liisingueseme müügiprotseduurist ning teinud kõik endast oleneva, et võõrandada liisinguese parimal viisil. Hageja poolt hagiavalduses esitatust tuleneb nagu oleks liisinguvõtja auto üle andnud 28.01. 2011. Hagiavalduse lisana esitatud üleandmisvastuvõtmisaktil aga kostja allkiri puudub. Seega ei ole kostja kinnitanud ja ei nõustu ka praegu selles aktis autol fikseeritud puudustega, mis võisid mõjutada auto realiseerimise hinda. Samuti märkis kostja, et liisingueseme müük pidanuks toimuma vastavalt liisingueseme müügiprotseduurile ehk liisingueseme võõrandamiseks koostatakse vastava komisjoni otsuse alusel liisingueseme müüki suunamise akt, milles määratakse kindlaks liisingueseme müüki suunamise alghind. Hageja ei ole seda asjaolu tõendanud. Seda akti ei ole ka enne müüki suunamist saadetud kostjale ning sellega võeti kostjalt ära võimalus näiteks osta liisinguese ise välja. Kostjale ei esitatud liisingueseme müügi kohta mingit teavet ega võimaldatud tal
2 (5)
Tsiviilasi nr 2-11-42555 liisingueseme müügiprotseduuris osaleda, millega samuti eirati müügiprotseduuriks kehtestatud korda. Seega leiab kostja, et kuna hageja ei ole tõendanud, et ta on teinud kõik endast oleneva, et võõrandada liisinguese parimal viisil, puudub tal õigus nõuda kostjalt vara võõrandamisest tekkinud kahjude hüvitamist hagiavalduses esitatud mahus. Hageja kostja vastuväidetega ei nõustu ja selgitab, et vara tagastati oluliste puudustega (tl 198-202) ja kostja allkirja puudumine üleandmis-vastuvõtmisaktil ei tee neid puudusi olematuks. Pealegi oli tegemist avarii läbi teinud autoga (tl 221). Kostjat teavitati müügiprotsessist (tl 203-204), kuid ta ei kasutanud võimalust leida ise sõidukile kõrgema hinnaga ostja või osta ise sõiduk välja. Hageja leiab, et sõiduki lõplik müügihind ongi selle turuväärtuseks ning kui kostja arvab, et sõiduki turuväärtus oli kõrgem, peaks ta seda tõendama. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 444 lg 2 alusel piirdub kohus kohtuotsuse põhjendava otsuse lihtsustamise korras käesoleval juhul õigusliku põhjenduse ja tõenditega, millele on rajatud kohtu järeldused. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) § 367, mis kõlab järgnevalt: (1) Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. (3) Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. (4) Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Antud juhul ei ole kostja kirjalikus menetluses vaielnud vastu liisingulepingu ülesütlemisele ega selle põhjuseks olnud võlgnevustele. Seega loeb kohus need väited tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 4 kohaselt omaksvõetuks ega käsitle edasises hageja nõudeid vara 3 (5)
Tsiviilasi nr 2-11-42555 jääkmaksumuse, hagi esitamiseni arvutatud viivise, vara tagastamisega seotud kulude ja debitoorse võlgnevuse (tasumata liisingumaksed koos intressiga, trahv kindlustuspoliisi esitamise eest). Asjas on vaidlus küsimuses, milline oli lepingu esemeks olnud sõiduki turuväärtus selle tagastamise aja seisuga. Sõiduki turuväärtuse hindamisel peab kohus lähtuma eeltoodud VÕS § 367 lg 3 sätetest, mida Riigikohus on korduvates lahendites (nt tsiviilasjades 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08, 3-2-1-77-08, 3-2-1-52-11). Hageja lähtub antud juhul eseme lõplikust müügihinnast, tuginedes Riigikohtu poolt tsiviilasja nr 3-2-1-33-08 lahendis märgitule, et „kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast“. Kohus nõustub selles osas kostjaga, et sellist kokkulepet poolte vahel ei ole olnud, hageja sellele ka ei viita. Isegi kui selline kokkulepe olnuks, on Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 punktis 18 öeldud sõnaselgelt, et selline kokkulepe ei kehti. Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 (p 15) on märgitud, et „Liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Mõistet "kohalik" võib TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel - kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega.“ Sama lahendi punktis 16 on sedastatud, et „liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda.“ Kostja on käesolevas asjas õigesti märkinud, et vastavalt hagejapoolsele liisingueseme müügiprotseduuri (millest oli teadlik ka kostja, tuginedes ise sellele) punktile 4 pidanuks hageja koostama liisingueseme võõrandamiseks müüki suunamise akti, milles määratakse kindlaks liisingueseme müüki suunamise alghind. Sellist akti ei ole kohtule ega kostjale esitatud, kuigi kostjat on 08.02.2011 kirjaga (tl 203) teavitatud, et liisinguese suunatakse müüki hinnaga 3000 EUR, sh käibemaks, s.t käibemaksuta (20%) 2500 EUR. Liisingueseme jääkmaksumus oli lepingujärgselt selle ülesütlemisel 3623.47 EUR, millises asjaolus vaidlus puudub, kusjuures nimetatud summa oli käibemaksuta. Seega suunati liisinguese hageja poolt müüki ca 30% madalama hinnaga kui eseme lepinguline jääkmaksumus. Kuna ostjaid ei leidunud, alandati hinda kuu aja pärast veel (teade kostjale tl 204) 2300 euroni, sh käibemaks, ning selle hinnaga leidus ka ostja. Kohus käsitleb otsuses (nagu hageja oma nõudes) kõiki liisingueseme väärtusesse puutuvaid arve käibemaksuta, mis on kooskõlas ka Riigikohtu lahendites tsiviilasjades nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08 väljendatud põhimõtetega. Kohus ei nõustu kostja põhjendustega sõidukil olnud puuduste osas. Asjaolu, et kostja ei ole allkirjastanud sõiduki üleandmis-vastuvõtmisakti, ei tähenda, et aktis viidatud puudusi (mida kinnitavad ka hageja esitatud fotod ja väljatrükk avariiliste autode andmebaasist tl 198-202) ei olnud. Kostja ei esita ka ise mingeid väiteid ega tõendeid selle kohta, millal, kuidas või mis seisundis ta sõiduki tagastas. Samas ei ole kohtu hinnangul oluliseks hageja esiletoodud asjaolu, et sõidukiga seoses oli 2006.aasta oktoobris ehk enam kui neli aastat enne sõiduki hagejale tagastamist kahjujuhtum. Selle kohta hageja esitatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi
4 (5)
Tsiviilasi nr 2-11-42555 andmetest nähtuvalt oli teise juhtumis osalenud poole kahju alla 500 euro, seega mitte märkimisväärne. Eelnevat ja Riigikohtu viidatud lahendites antud suunistest lähtuvat silmas pidades peab kohus põhjendatuks rahuldada hagi osaliselt, leides, et käesoleval juhul on õige lähtuda liisingueseme turuväärtuse määramisel VÕS § 367 lg 3 mõttes selle müüki suunamise hinnast. Müüki suunamisel arvestas hageja sõiduki vigastustega (katkine tuli, mootor ei käivitu, kriimustused esistangel ja tagatiival, elektrisüsteemi rike (ajublokk maha võetud)) ning leidis õigesti, et jääkmaksumuse hinnaga ei saa sellises olukorras arvestada ja alghing peab olema madalam. Lepingu sõlmimisel pidid mõistlikud lepingupooled jääkmaksumuse arvestamisel ikkagi silmas pidama auto normaalset seisukorda selle tavapärase kasutamisel tekkiva kulumi ja seeläbi väärtuse vähenemisega. Usutav ei ole hageja enda poolt temale tagastatud sõiduki kahjustamine või kahjustada laskmine. Samas ei ole õige hageja poolt vara müügiprotseduuri käigus langetatud hinna arvestamine turuväärtusena, sellist (mahahindamise) riski ei saa jätta liisinguvõtjale. Kostja väited tema mitteteavitamisest müügiprotseduurist ei vasta tõele – selle alustamisest ja sisust pidi ta mõistma juba 20.09.2010 avaldust saades (saadetud tähitud kirjaga), hiljem on tema samale aadressile hageja poolt saadetud ka teised teavitused müügihinna ja selle langetamise kohta. Kohtu hinnangul on hageja kostja liisingueseme müügiprotsessist teavitamise mõttes teinud endast mõistlikult oleneva. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt, lahutades hageja kogunõudest 4413.54 EUR sõiduki turuväärtuse 2500 EUR ning mõista kostjalt välja 1913.54 EUR. Hagi esitamisest arvates väljamõistetava viivise osas peab kohus õigeks täpsustada viivise arvutamise aluseks olevat põhinõuet – nimelt ei saa VÕS § 113 lg 6 kohaselt intressilt viivist arvestada. Kuna hageja 02.09.2010 ja 02.10.2010 arvetel (tl 141 ja 143) olevad maksed koosnevad muuhulgas ka intressidest kogusummas 524.32 EEK ehk 33.51 EUR, on hagi esitamise hetkest edasiulatuva viivise arvutamise aluseks olev põhivõlg 1913.54 – 7.79 (hagi esitamiseni arvutatud viivis) – 33.51 = 1872.24 EUR. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt ja seda suures osas ning menetluskulusid on teinud mõlemad pooled (hageja vähemalt riigilõivu, kostja aga ilmselt esindajatasu näol), siis peab kohus antud juhul õigeks TsMS § 163 lg 1 kohaselt jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldati 76,05% ulatuses (1913.54 : 2516.04 x 100), seega tuleb selles osas kanda menetluskulud kostjal ning 23,95% ulatuses hagejal. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.