Otsuse tegemise aeg ja koht 09.04.2013.a Tallinn, Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number
2-12-31105
Tsiviilasi
AS MiniCredit hagi MT vastu võla nõudes
Hagihind
666 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS MiniCredit (registrikood 11551909; asukoht: Viru Väljak 2, Tallinn 10111); Hageja lepinguline esindaja: Ingrid N (XXX); Kostja: MT(isikukood XXX; elukoht: XXX); Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Madis Saar (Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid, Roseni 7, 10111 Tallinn, e-post: [email protected]).
Menetluse liik
Lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt MT`ilt (isikukood XXX) hageja AS MiniCredit (registrikood 11551909) kasuks välja 245 (kakssada nelikümmend viis) eurot ja 96 senti, millest 200 eurot on põhivõlgnevus, 40 eurot intress ning 5,96 eurot hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis.
3.Mõista kostjalt MT`ilt (isikukood XXX) hageja AS MiniCredit (registrikood 11551909) kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast (03.11.2012) põhinõude summalt 200 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja AS MiniCredit kanda. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse
tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga 07.05.2012.a laenulepingu nr XXX ning kostja jättis lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata. Hageja on tarbimislaene väljastav äriühing. Kostja identifitseeris ennast hageja kodulehel ning kinnitas, et ta on tutvunud laenu tingimustega. Kostja soovis laenu väljastamist laenutaotluses märgitud pangakontole. Kostja kinnitas, et ta ei sõlmi lepingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sarnasest asjaolust.
2.Seega sõlmisid pooled laenulepingu pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Hageja esitas pakkumuse lepingu sõlmimiseks avalike kanalite kaudu, kostja väljendas oma nõustumust sellele registreerides end hageja kodulehel, identifitseerides ennast ja kinnitades, et tutvus laenulepingu tingimustega. Hageja kandis kostjale 07.05.2012.a üle laenusumma 200 eurot kostja taotletud perioodiks 30 päeva. Laenusumma ja intresside tasumise tähtaeg oli 06.06.2012.a. Kostja oma kohustusi ei täitnud ning laenu ei tagastanud.
3.Kostja ei ole seega tagastanud laenu põhisummat 200 eurot. Lisaks sellele esitas hageja kostja vastu tasumata intressinõude summas 40 eurot. Laen väljastati 30 päevaks ning lepingu p 6 järgi oli summa 200 eurot puhul intressi suuruseks 60% laenu summast aastas. Sellele lisandusid muud kulud, mida ei arvata krediidikulukuse määra hulka. Laenu õigeaegsel tagastamisel oleks kostjal tulnud tasuda 240 eurot. VÕS § 397 lg 1 järgi eeldatakse majandus- või kutsetegevuses antud laenult intressi maksmist.
4.Lepingu p 8.4. järgi võis hageja edastada laenusaajale meeldetuletuse laenu maksmise kohta laenutaotluses märgitud posti või e-posti aadressile või SMS-ga. Laenuandja ei vastuta aadressi muutusest tingitud meeldetuletuse mittekättesaamise eest. Pooled olid kokku leppinud, et laenu tähtaegsel tagastamata jätmisel tuli laenusaajal tasuda võlgnevuse menetlemise eest tasu laenuandja hinnakirja järgi. Hageja saatis kostjale kaks meeldetuletust – 24.05.2012.a ja 07.06.2012.a, kuid kostja kohustust ei täitnud. Kostjalt kuulub väljamõistmisele seetõttu 26 eurot.
5.Täiendavalt esitas hageja kostja vastu viivise nõude. Pooled olid lepingu punktis 13.1 kokku leppinud, et kui laenusaaja laenu tähtaegselt ei tagasta, tuleb tal tasuda viivist 1,5% tagastamisele kuulunud summalt kalendripäevas. Kostjal tuli laen tagastada 06.06.2012.a. Hagiavalduse esitamise päevaks 02.11.2012.a oli kostja kokku viivitanud 147 päeva ning viivis päevas oli 3 eurot. Seega oli sissenõutavaks muunud viivise summaks 441 eurot. Hageja ei nõudnud kostjalt siiski põhivõlgnevusest suurema viivise tasumist, vaid palus viivisena välja mõista 200 eurot. Samas palus hageja kostjalt TsMS § 367 alusel välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni määras 1,5% päevas.
6.Hageja leidis, et ta on kostjale rohkem kui kahel korral saatnud e-kirju, SMSe ning kostja telefonile on helistatud. Seega on laenulepingu p 8.4 tuginev nõue täiesti õigustatud. Kostja oli sellest lepingu allkirjastamisel teadlik ja nõustus sellega. EMT ja AS Eesti Posti hinnakirjad on arusaamatud.
7.Käesolevas asjas on selge, et kostja on oma kohustusi rikkunud ja tal tuleb tasuda viivist. Antud juhul on pooled lepingus kokku leppinud seadusjärgsega võrreldes kõrgemas viivise määras. TsMS § 367 järgi nõuab hageja viivist kuni põhinõude täitmiseni ja tulevikus sissenõutavat viivist tuleb kostjalt nõuda tema distsiplineerimiseks.
8.17.01.2013.a selgitas hageja, et tema hagi hind on 666 eurot. Sellest 200 eurot on hageja põhinõue, 40 eurot intressinõue, 26 eurot meeldetuletuse tasu, 200 eurot enne hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutunud viivis ning 200 eurot pärast hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutuv viivis. Hageja piiritles oma tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude kuni summani 200 eurot.
9.Hageja leidis 04.03.2013.a, et kostja sissetulekut arvesse võtta ei saa, sest hageja on tarbimislaenude pakkumisele orienteeritud äriühing. Kostja on kinnitanud, et lepingutingimused vastavad tema tahtele. Kostja ei ole teinud midagi kompromissi leidmiseks. Võla tasumist maksegraafiku alusel on hageja kostjale varasemalt korduvalt pakkunud.
10.03.04.2013.a leidis hageja, et laenulepingu p 8.4. ei ole tühine, sest hageja ei ole VÕS § 414 lg 1 ja § 42 lg 1 ja lg 3 rikkunud. Antud juhul nähti lepingus ette kõrgem intressimäär seadusega võrreldes. Kohtotsuse täitmise korra kindlaksmääramisele vaidles hageja vastu. Kostja vastuväited
11.Kostja vaidles hagiavaldusele osaliselt vastu. Kostja osundas esmalt, et hageja oli esialgselt hagiavalduselt tasunud seadusega võrreldes vähem riigilõivu. Kostja tunnistas hageja nõuet põhinõude osas summas 200 eurot, intressi osas summas 40 eurot ning viivise osas summas 5,96 eurot. Meeldetuletuse tasu nõudele vaidles kostja täielikult vastu.
12.Kostja leidis, et hageja meeldetuletuse tasu nõude aluseks olev laenulepingu p 8.4. on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine. Samuti on tühine laenulepingu p 13.1 VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel. Alternatiivselt leidis kostja, et need laenulepingu punktid tuleks VÕS § 6 lg 2 alusel jätta kohaldamata.
13.Kostja märkis, et hageja ei ole hagiavalduses nimetanud hagi hinda. Hageja on kindla summana nimetanud hagiavalduses põhi- ja kõrvalnõudeid kokku 466 euro ulatuses. Samas on hageja esitanud tulevikku suunatud viivise nõude. Ühe aasta eest arvestatud viivise nõue oleks tulnud hagi hinnale lisada ja sellelt tuleb tasuda riigilõivu. Kostja leidis, et hageja arvestusi aluseks võttes on viivisenõude suuruseks 1095 eurot ja hagi hind kokku on 1561 eurot.
14.Kostja viitas, et laenulepingu p 8.4 alusel nõuab hageja talt meeldetuletuse tasu 13 eurot. Vaidlus puudub selle üle, et laenulepingu p 8.4 on tüüptingimus, sest antud sätet lepingu sõlmimisel läbi ei räägitud. Kostjal tarbijana puudus võimalus sätte sisu mõjutada. Tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine, sest näeb ette ebamõistliku leppetrahvi. Meeldetuletuse tasu ei sõltu meeldetuletuse edastamise viivist ega sellega seotud tegelikest kuludest. Lepingu p 8.4 võimaldab hagejal omal äranägemisel kujundada tasude summat, sest tasu suurus sõltub saadetud meeldetuletuste arvust. Meeldetuletuse tasu on ebamõistlikult suur, sest see moodustab 6,5% laenusummast ja ületab kordades kulu, mida hageja meeldetuletuse tegemiseks kandma peab. AS EMT kliendil on näiteks 13 euro eest võimalik saata ca 300 sms. AS Eesti Post kaudu võib sama summa eest saata vähemalt 28 lihtkirja. Hageja ei ole tõendanud,
et tal meeldetuletuste saatmisega seoses oleksid üldse mingid kulud tekkinud.
15.Alternatiivselt leidis kostja, et tüüptingimus tuleks VÕS § 6 lg 2 alusel jätta kohaldamata. Tasu suurus on meeldetuletuste saatmise kulusid arvestades ilmselgelt ebamõistlik ja ülepaisutatud ja selle eesmärgiks on põhjendamatu kahju tekitamine kostjale. VÕS § 6 lg 2 välistab sellise tingimuse kohaldamise tarbija suhtes. Meeldetuletuste saatmine ei olnud vajalik, sest kostja tunnistas juba kohtuväliselt hageja nõuet seaduses sätestatud ulatusele vastavas osas.
16.Kostja leidis, et hageja viivisenõude aluseks olev laenulepingu p 13.1 on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine. Alternatiivselt tuleks ka see säte jätta VÕS § 6 lg 2 järgi kohaldamata. Tegemist on tüüptingimusega, mis on tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Viivisemäär oleks 1,5% päevast suurust arvestades aastas 547,5%. Kuna laenulepingu p 13.1. on tühine, ei saa hagejal kostja vastu TsÜS 84 lg 1 alusel viivisenõuet olla lepingujärgses määras. Hagejal võib kostja vastu olla viivisenõue seadusjärgses määras. Sellisel juhul oleks sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 5,96 eurot ning sellele nõudele kostja vastu ei vaidle.
17.Samuti leidis kostja, et laenulepingu p 13.1 alusel ei saa hageja kostjalt nõuda tulevikus sissenõutavaks muutunud viivist. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et põhivõlast suuremat viivisenõuet tuleb võlausaldajal eraldi põhjendada. Kostja nõuab viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ning § 162 järgi, sest põhivõlast suurema viivise nõue on ebamõistlik. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue juba vastab põhinõudele. Hageja ei ole põhjendanud, et temal tekkinud kahju on suurem kui 200 eurot.
18.Kostja esitas kohtule taotluse määrata otsuses kindlaks selle täitmise kord ja tähtaeg TsMS § 445 lg 1 alusel. Kostja majanduslik olukord ei võimalda hageja nõude täielikku ega osalist rahuldamist ühe maksega. Kui kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja kuni 275 eurot, palub kostja määrata kohtuotsuses kindlaks, et otsuse täitmine toimub kahe võrdse osamaksega, millest esimese teeb kostja 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest ning teise 30 päeva jooksul. Kui kohus rahuldab hageja nõude tervikuna või suuremas ulatuses kui 275 eurot, tuleks otsuse täitmise viis määrata kindlaks viie võrdse suurusega igakuise osamaksena, millest esimese kohustub kostja tegema 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest ning järgmised järgnevatel kuudel hiljemalt iga kuu viimasel kalendripäeval.
19.01.03.2013.a seisukohtades kostja selgitas, et tema sissetulekud koosnevad töötasust summas ca 830 eurot. Muid sissetulekuid kostjal ei ole. Töötasu arvel peab kostja ülal Saaremaal elavat pensionärist ema. Kostja eluasemekulud on summas 300 eurot, õppelaenu tagasimakse summas 50 eurot, transport 25 eurot (kostja rahvastikuregistrijärgseks elukohaks on Saaremaa), muud kulud (söök) on 250 eurot ja ema ülalpidamise kulud 200 eurot. Seega kulutab kostja kogu oma sissetuleku möödapääsmatute vajaduste katteks. Hageja nõue moodustab 60% kostja igakuisest sissetulekust. Kohtutäituri kaudu kostja varale sissenõude pööramisel ei jätkuks kostjal enam sissetulekuid söögiks ega ema abistamiseks. Kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramine aitaks kostjal otsida rahalisi võimalusi nõude rahuldamiseks.
20.Lõplikes seisukohtades jäi kostja varasemate väidete juurde. Laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõistes. Hageja on ise rõhutanud, et ta on kutseline krediidiandja. VÕS § 415 lg 1, mille kohaselt on tühine tarbijakrediidilepingus sisalduv leppetrahvinõue, jõustus 01.07.2011.a. Seega on hageja meeldetuletuse tasu nõue tühine. Kostja lepingupunktide tühistust puudutavatele väidetele ei ole hageja vastanud. Kuivõrd tegu on tarbijakrediidilepinguga, ei saa hageja kostjalt nõuda seaduses sätestatud määras kõrgemat viivist. Kohtuotsuse põhjendused
21.Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, et
hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks, kuid kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 444 lõikes 1 sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga.
22.Käesolevas asjas ei vaidles pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hageja on tarbimislaene väljastav äriühing ja kostja on tarbija; 2) kostja identifitseeris ennast hageja kodulehe kaudu; 3) hageja ja kostja vahel sõlmiti 07.05.2012.a laenuleping hageja kodulehe vahendusel, millele pooled allkirja ei andnud; 4) laenuleping oli sõlmitud tüüptingimuste alusel; 5) hageja andis laenulepingu alusel kostjale 07.05.2012.a laenu summas 200 eurot 30 päevaks; 6) laenu summa ja intress 40 eurot tuli kostjal tasuda 06.06.2012.a; 7) kostja laenu ega intressi tähtaegselt ei tasunud; 8) laenulepingu p 8.4. nägi ette, et kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, on ta kohustatud laenuandja nõudel tasuma võlgnevuse menetlemise eest tasu laenuandja hinnakirja kohaselt, mille järgi on iga väljastatud meeldetuletuse tasu 13 eurot; 9) laenulepingu p 13.1. nägi ette, et kui laenusaaja ei tagasta laenu lepingus märgitud lõpptähtpäevaks, on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata laenult viivist 1,5% tagastamisele kuulunud summast kalendripäevas.
23.Hageja nõudis kostjalt põhivõlgnevuse, intressi, meeldetuletuse tasu ning viiviste väljamõistmist lepingus sätestatud määra alusel. Kostja tunnistas hageja nõuet osaliselt ehk põhinõude osas summas 200 eurot, intressi osas summas 40 eurot ning viivise osas summas 5,96 eurot. Meeldetuletuse tasu nõudele vaidles kostja täielikult vastu. Samuti vaidles kostja vastu hageja viivisenõudele lepingus sätestatud määra alusel. Kohus hindab esmalt kostja vastuväiteid viivisenõudele, seejärel meeldetuletuse tasu nõudele.
24.Viivise nõude esitamisel tugines hageja lepingus sätestatud viivisemäärale 1,5% võlgnevuse summast kalendripäevas. Hageja tõi välja, et hagiavalduse esitamise ajaks oli sissenõutavaks muutunud viivise summa juba 441 eurot, sest kostja oli viivitanud 147 päeva. Hageja vähendas sissenõutavaks muutunud viivise summat 200 euroni. Samas palus hageja kostjalt välja mõista TsMS § 367 alusel tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise lepingus sätestatud määra alusel kuni summani 200 eurot.
25.Kostja leidis, et laenulepingu p 13.1 on tüüptingimusena tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel. Alternatiivselt palus kostja jätta sätte VÕS § 6 lg 2 järgi kohaldamata. Seadusjärgse määra alusel oleks sissenõutavaks muutunud viivise summa 5,96 eurot. Kostja tõi välja, et sisuliselt nõuab hageja kostjalt põhivõlast suuremat viivist, kuid ei ole oma nõuet põhistanud. Kostja palus ühtlasi viivist vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel kuni seadusjärgse viiviseni.
26.Kohus selgitas hagejale 07.02.2013.a pöördumises (toimiku lk 121-122), et tal tuleb viivise nõuet täiendavalt põhistada ning selgitada, mille alusel on tal õigus nõuda tarbijast laenuvõtjalt kõrgemat viivist võrreldes seadusjärgse viivise määraga. Kohus selgitas, et hagejal tuleb vastata kostja väidetele seoses tüüptingimuste tühisusega. Vaatamata kohtu selgitustele hageja oma viivisenõuet täiendavalt ei põhjendanud ega esitanud sisulisi vastuväiteid kostja seisukohtadele.
27.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et leping sõlmiti tüüptingimustel kutselise krediidiandja ja tarbija vahel. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui
tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijaga sõlmitud lepingus tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
28.VÕS § 415 lg 1 näeb ette, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Hea usu põhimõtet reguleerib VÕS § 6, mille lõige 2 näeb ette, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
29.Eeltoodud sätete valguses tuleb kohtul hinnata, kas tarbijaga sõlmitud krediidilepingus võib olla tühine säte, mis nõuab tarbijalt 1,5%-lise päevamääraga viivise tasumist. Alternatiivselt tuleb kaaluda, kas selline säte võib olla hea usu põhimõtte kohaselt vastuvõetamatu või kas viivist tuleks vähendada.
30.Riigikohus on leidnud (RK TKo 3-2-1-120-08, p 12), et seadusandja on jätnud VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses VÕS § 113 lõikele 1 viidates täpsustamata, kas viide hõlmab lisaks VÕS § 113 lg 1 teisele lausele ka kolmandat lauset. Seega kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Samas on aga tarbijal õigus nõuda viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Kostja on alternatiivselt taotlenud viivise vähendamist.
31.Kohus leiab, et kuivõrd VÕS § 415 lg 1 ei välista tarbijalt seaduses sätestatud määraga võrreldes kõrgema viivisemäära nõudmist, ei ole poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 13.1 vastuolus VÕS § 415 lõikega 1. Viivis ei ole samastatav leppetrahvi või kahjuhüvitisega, mistõttu ei ole kohtu hinnangul lepingu p 13.1 tüüptingimusena tühine ei VÕS § 42 lg 1 ega § 42 lg 3 p 5 alusel. Küll aga on kohus seisukohal, et hageja poolt nõutav viivise summa on ebamõistlikult suur ning see kuulub vähendamisele.
32.Kohus nõustub kostja käsitlusega, mille kohaselt võimaldab leping nõuda kostjalt aastas 547,5%-list viivist. Hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summa vastas juba põhinõude suurusele, kuid lisaks sellele nõuab hageja kostjalt veel tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist kuni summani 200 eurot. Seega tuleks kostjalt välja mõista viivis kogumis summas 400 eurot, mis vastab kahekordselt laenu põhisummale. Kohtu hinnangul kuulub hageja poolt soovitud viivis olulisel määral vähendamisele.
33.VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Antud säte on kohaldatav ka viivise vähendamise korral. Riigikohus on leidnud, et viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Põhivõlast suurema viivisenõude korral peab kahju olemasolu tõendama võlausaldaja. Viivise ebamõistlikkusele võib viidata asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet (RK TKo 3-2-1-161-12, p 20).
34.Hageja ei ole kostja viivise vähendamise taotlusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Hageja ei ole ühelgi viisil sisuliselt põhistanud, miks on tüüptingimuses viivisemääraks 1,5% päevas. Kostja on palunud viivist vähendada seadusjärgse määrani ja kohus nõustub selle taotlusega. Hageja ei ole ühelgi viisil põhjendanud ega tõendanud, millest tulenevalt on ta õigustatud nõudma tarbijast kostjalt viivist, mis ületab põhinõude summat kahekordselt. Kohus nõustub kostja käsitlusega, mille kohaselt on viivise määr 1,5% ebamõistlikult suur. Tarbijast krediidivõtjal on võimalik kohustuste täitmata jätmisel arvestada, et temalt väljamõistetav viivis ei ületa tavapäraselt kohaldatavat seaduses sätestatud viivist. Kohus osundab, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel tuli juba kostjal tasuda tavapärasega võrreldes kõrgemat intressi, mis peaks katma hageja kui laenuandja majanduslikud riskid.
35.Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhinõue summas 200 eurot ja intress summas 40 eurot, sest need hageja nõuded võttis kostja omaks. Samuti tuleb kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 5,69 eurot. Kostja viivise arvestusele seadusjärgses määras ei ole hageja vastuväiteid esitada. Ülejäänud osas tuleb hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue jätta rahuldamata. Täiendavalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis TsMS § 367 alusel seaduses sätestatud määra alusel. Kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud pika ajaperioodi jooksul isegi osaliselt mitte. Hageja on leidnud, et tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõue tuleb rahuldada kostja distsiplineerimiseks. Kohus leiab, et mõlema poole õigustatud huve arvestades on see käsitlus mõistlik. Kostjalt tuleb alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast 03.11.2012.a välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt 200 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Ülejäänud osas tuleb hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõue jätta rahuldamata.
36.Lisaks viivisenõudele esitas hageja kostja vastu meeldetuletuse tasu nõude summas 26 eurot. Kostja leidis, et tasu aluseks olev lepingu p 8.4. on samuti tüüptingimusena tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel. Lepingu p 8.4 võimaldab hagejal omal äranägemisel kujundada tasude summat, sest tasu suurus sõltub saadetud meeldetuletuste arvust. Meeldetuletuse tasu on ebamõistlikult suur, sest see moodustab 6,5% laenusummast ja ületab kordades kulu, mida hageja meeldetuletuse tegemiseks kandma peab. Hageja ei ole tõendanud, et tal meeldetuletuste saatmisega seoses oleksid üldse mingid kulud tekkinud. Alternatiivselt leidis kostja, et tüüptingimus tuleks VÕS § 6 lg 2 alusel jätta kohaldamata.
37.Hageja vaidles nendele väidetele vastu ja rõhutas, et sellises tüüptingimuses olid pooled kokku leppinud. Hageja saatis kostjale kaks meeldetuletust – 24.05.2012.a ja 07.06.2012.a, kuid kostja kohustust ei täitnud. Kostjalt kuulub väljamõistmisele seetõttu 26 eurot. Hageja leidis, et ta on kostjale rohkem kui kahel korral saatnud e-kirju, SMSe ning kostja telefonile on helistatud.
38.Kohus nõustub kostja seisukohtadega, milliste kohaselt on lepingu p 8.4. tüüptingimusena VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine. Viidatud tüüptingimus näeb ette, et sõltumata hagejal tegelikult tekkinud kahjust tuleb laenusaajal iga meeldetuletuse eest (sõltumata sellest sisust ja saatmise vormist) tasuda 13 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et tegemist on tüüptingimusega, mida pooled lepingu sõlmimisel läbi ei rääkinud. Kirjeldatud tüüptingimus paneb kostjale laenulepingu rikkumisel kohustuse tasuda ebamõistlikult suurt ja kindlaksmääratud kahjuhüvitist meeldetuletuste saatmise eest ning hagejal ei tule tõendada, millised on tema tegelikud kulud meeldetuletuste saatmisel.
39.Kostja esitatud tõenditest – AS EMT ja AS Eesti Post hinnakirjadest (toimiku lk 65-68) – nähtub, et SMS-de või kirjade saatmise tegelik kulu ei ulatu ligilähedalegi summale 13 eurot. Hageja esitas väljavõtte oma andmebaasist (toimiku lk 82-84), millest nähtub, et hagiavalduses viidatud 24.05.2012.a ning 07.06.2012.a meeldetuletuste saatmine ei hõlmanud endas mistahes õiguslikku analüüsi või muud sisulist tööd, vaid kostjale on pelgalt saadetud lühike
meeldetuletus võlgnevuse kohta. Seesuguse lühikese meeldetuletuse eest 13 euro suuruse kahjuhüvitise küsimist võimaldav tüüptingimus on kohtu hinnangul tühine ja vastuolus hea usu põhimõttega. Täiendavalt osundab kohus, et laenulepingulise võlgnevuse tagastamise kohustus tekkis kostjal alles 06.06.2012.a, mistõttu jääb selgusetuks, millisel õiguslikul eesmärgil saatis hageja kostjale esimese võlgnevuse meeldetuletuse juba 24.05.2012.a ehk enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kuivõrd kohtu hinnangul on lepingu tüüptingimus 8.4 tühine, tuleb hageja meeldetuletuse tasu nõue kostja vastu summas 26 eurot jätta rahuldamata.
40.Kostja esitas kohtule taotluse määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja tähtaeg, sest kostja majanduslik olukord ei võimalda koheselt lahendit täita. Kostja palus juhul, kui kohus mõistab talt välja kuni 275 eurot, võimaldada tal võlgnevus tasuda kahe võrdse osamaksega. Kostja töötasu on 830 eurot, millest tuleb kanda eluasemekulud, tasuda õppelaen, kanda muud kulud ning pidada ülal ema. Hageja pidas taotlust põhjendamatuks.
41.Kohus leiab, et kostja taotlus kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuigi kostja on oma taotlust põhjendanud, ei ole ta esitanud kohtule ühtegi tõendit oma varalise seisundi ning igakuiste kulude kohta. Kohus selgitas kostjale 07.02.2013.a (toimiku lk 121-122), et kostjal tuleb väiteid majandusliku olukorra kohta tõendada. Seetõttu tuleb kostja taotlus jätta rahuldamata, sest kostja ei ole kohtule ühtegi tõendit esitanud. Olukorras, kus kostja igakuine sissetulek on ligikaudu 830 eurot, jääb kohtuotsusega väljamõistetav summa oluliselt alla kostja igakuisele sissetulekule. Laenulepingu sõlmimisel hagejaga ja laenulepingu kohasel täitmisel oleks kostjal tulnud hagejale tasuda ligikaudu sama suur summa, mistõttu tuli kostjal juba ette näha vastava kulu kandmise vajadust. Kohus osundab, et täitemenetluse korral kohaldub TMS § 132, mis reguleerib, millisele osale isiku sissetulekust sissenõuet pöörata ei saa, arvestades võlgniku ülalpeetavaid.
42.TsMS § 163 lg 2 näeb ette, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja tegi hagejale kompromissettepaneku summas 275 eurot, kuid hageja sellega ei nõustunud. Kuivõrd kohus rahuldas hagi kompromissettepanekuga võrreldavas ulatuses, tuleb menetluskulud jätta hageja enda kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.