Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

müügivõimaluste kohta. Kirjast nähtuvalt oli sõiduk ITÜ R valduses. Sellest võib järeldada, et vaidlusalune sõiduk tagastati hagejale hiljemalt 2010 mai alguses. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kostja ei vaidlustanud, et tema rendimaksete võlgnevus hageja ees oli 3 666,84 eurot, leppetrahvivõlgnevus 319,56 eurot, kindlustusvõlg 900,43 eurot ning viivisvõlg 2475,41 eurot. Hageja on taotlenud kostjalt ka remondikulude hüvitamist summas 1450,79 eurot. Selle tõendamiseks on hageja esitanud ITÜ R 07.09.2010 arve. Arvest nähtuvalt sisaldab see ka siseja välispesu ning tehnoülevaatust kogusummas 90,54 eurot (käibemaksuta). Nimetatud kulusid ei saa pidada remondikuludeks, vaid tegemist on sõiduki müügiks ettevalmistamise kuludega, mis kuuluvad VÕS § 367 lg 4 alusel hüvitamisele. Ülejäänud arvel märgitud kulud on remondikulud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-52-11 leidnud, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohtu hinnangul remondikulude hüvitamise nõue summas 1360,25 eurot põhjendatud. Lisaks nõuab hageja kostjalt müügikahju hüvitamist summas 8432,08 eurot. Liisingulepingust nähtuvalt oli lepingu sõlmimisel sõiduki hind ilma käibemaksuta 39 880,87 eurot. Vaidlust ei ole sellest, et kostja on tasunud liisingumakseid summas 15 470,88 eurot. Samuti puudub vaidlus selles, et hageja võõrandas sõiduki 15.09.2010 15 977,91 euro eest (käibemaksuta). Kostja on leidnud, et hageja võõrandas sõiduki alla turuhinna. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole oma väidet tõendanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus leiab, et kuigi liisingueseme müügihinda ei saa samastada selle turuhinnaga, on liisingueseme müügihind siiski üheks tõendiks, mille kaudu saab määratleda liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sõiduki müügihind ja selle väärtus liisinguandjale tagastamise ajal võivad ka kattuda. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sõiduki väärtus oli suurem, kui selle müügihind. Samuti leiab kohus, et kuigi sõidukit ei müüdud koheselt, ei ole selle tagastamise ja müümise aja vahe nii pikk, et see ajavahemik iseenesest tingiks sõiduki väärtuse languse. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et sõiduki väärtus selle tagastamise ajal oli 15 977,91 eurot. Seega on hageja nõue müügikahju hüvitamiseks summas 8432,08 eurot põhjendatud. Kostja on väitnud, et poolte vahel oli kokkulepe, et hageja ei võõranda sõidukit, kuid hageja rikkus seda. Kohus märgib, et sellise kokkuleppe olemasolu on tõendamata. Asjaolu, et kostja

taganes liisingulepingu esemeks olnud vara müügilepingust, ei võta hagejalt õigust esitada liisingulepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu. Ülaltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 15 884,86 eurot (3666,84 + 319,56 + 900,43 + 2475,41 + 90,54 + 8432,08). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades asja lahendamise tulemust tuleb kõik menetluskulud jätta 8 % ulatuses hageja kanda ja 92 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.