Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
AKTSIASELTSI EVIKO hagi Valga linna (Valga Linnavalitsuse kaudu) vastu kahju hüvitamise nõude puudumise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-35746
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AKTSIASELTSI EVIKO määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AKTSIASELTS EVIKO (registrikood 10321432), esindaja vandeadvokaat Alo Noormets Kostja Valga linn (Valga Linnavalitsuse kaudu)
Asja läbivaatamise kuupäev
25. veebruar 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-35746 ja jätta jõusse Tartu Maakohtu 29. juuli 2011. a määrus samas tsiviilasjas, arvestades Riigikohtu määruses toodud põhjendusi. Tartu Maakohtu määruse resolutsiooni tuleb lisada otsustus hageja hagi tagamise taotluse rahuldamise kohta.
2.Lugeda Tartu Maakohtu 29. juuli 2011. a määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: 2.1 Rahuldada hageja hagi tagamise taotlus. 2.2 Keelata hagi tagamise abinõuna ERGO Kindlustuse AS-il 27. augustil 2010 antud garantiikirja nr 697093 alusel rahaliste väljamaksete tegemine Valga Linnavalitsusele kuni kohtuotsuse jõustumiseni tsiviilasjas AKTSIASELTSI EVIKO hagis Valga linna (Valga Linnavalitsuse kaudu) vastu kahju hüvitamise nõude puudumise tuvastamiseks. 2.3 Saata määrus AKTSIASELTSILE EVIKO ja toimetada kätte Valga linnale (Valga Linnavalitsuse kaudu). AKTSIASELTSIL EVIKO tuleb hagi tagamise määrus esitada täitmiseks ERGO Kindlustuse AS-ile. 2.4 Kohtumäärus kuulub viivitamatule täitmisele.
1.AKTSIASELTS EVIKO (hageja) esitas Valga linna (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostjal ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõuet. Samas esitas hageja hagi tagamise nõude, mille järgi palus keelata ERGO Kindlustuse AS-il (garant) 27. augustil 2010 antud garantiikirja alusel rahaliste väljamaksete tegemine kostjale kuni tsiviilasjas lahendi jõustumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. aprillil 2010 ehituse töövõtulepingu, mille alusel hageja kohustus rekonstrueerima Valga Gümnaasiumi 31. juuliks 2011. 27. augustil 2010 antud garantiikirja p 1 järgi garanteeris garant hageja kohustuse tasuda kostjale tagatissumma 1 700 000 krooni hageja suutmatuse tõttu täita hageja ja kostja sõlmitud töövõtulepingut. Garantiikirja p 3 järgi on garant kohustatud garantiilepingust tuleneva kohustuse täitma 30 tööpäeva jooksul nõudekirja saamisest.
15.aprillil 2011 esitas hageja kostjale lepingu muutmiseks kirjaliku ettepaneku, millega fikseerida tööde suurenenud maht ning pikendada lepingu tähtaega või alternatiivselt lõpetada leping kokkuleppel. Kostja esitas 11. mail 2011 hagejale lepingust taganemise avalduse, milles teatas hagejale tingimused, mille täitmata jätmisel ta taganeb lepingust 2. juunist 2011. Hageja vaidles lepingust taganemisele vastu. Kostja taganes lepingust 2. juunil 2011 ning esitas 30. juunil 2011 hagejale täitmistagatise nõudekirja, milles nõudis 1 700 000 krooni suuruse kahju hüvitamist, kuna lepingurikkumine tekitas kostjale kahju. Nõude täitmata jätmisel lubas kostja pöörduda garantiikirjaga tagatise realiseerimiseks garandi poole. Hageja leidis, et kostjal ei olnud õigust nõuda kahju hüvitamist ning kahju on tõendamata. Hagi tagamise korras palus hageja kohtul peatada garantiikirja alusel tehtavate väljamaksete tegemine kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Asjas esinevad kõik eeldused garantiist tulenevate väljamaksete tegemise peatamiseks. Hagi tagamata jätmine põhjustaks hagejale märkimisväärseid kulutusi ning tekitaks suure varalise kahju, sest kui garant maksab kostjale garantii alusel raha välja, peab hageja selle summa garandile tagasi maksma ning lisaks tasuma ka intressi, samuti asuma alusetult väljamakstud summat kostjalt sisse nõudma. Hageja vastu on algatatud saneerimismenetlus, mille eesmärgipärasus muutuks garantii alusel väljamakse tegemise tagajärjel ebatõenäoliseks. Saneerimismenetluse lõppemine tooks tõenäoliselt kaasa hageja pankrotistumise.
2.Tartu Maakohus keelas 29. juuli 2011. a määrusega hagi tagamise abinõuna garandil garantiikirja alusel rahaliste väljamaksete tegemise kostjale kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Maakohus leidis, et tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 378 lg 1 p-st 4 on hagi tagamise abinõuks teisel isikul kostjale vara üleandmise või kostja suhtes muude kohustuste täitmise keelamine. Hagi tagamise taotlus on piisavalt põhjendatud. Enne garantii alusel raha väljamaksmist on vajalik saada selgus, kas kostjal on õigus garantiinõue maksma panna. Garantiikirja alusel väljamakse tegemine muudaks tuvastushagi nõude täitmise võimatuks, sest hagejal ei ole võimalust
nõuda, et tunnustataks selle summa tasumata jätmist, kui kohustus on juba täidetud.
3.Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus hagi tagamise määruse tühistada ja jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata. Kostja pidas hagi perspektiivituks. Kostja on andnud enne lepingust taganemist hagejale mitu korda võimaluse lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, kuid hageja ei täitnud kohustusi isegi täiendava tähtaja jooksul. Maakohus ei ole motiveerinud, milles seisneb hageja huvide ülekaal võrreldes kostja huvidega. Kui kohus rahuldas hagi tagamise taotluse, oleks ta pidanud kohustama hagejat andma kostjale tekkiva kahju katteks tagatise (TsMS § 383), sest vaidlusalune tagatis ei kata isegi uue riigihanke kallinemisega tekkivaid kahjusid, rääkimata laenuintressi tasumisega seotud kahjust.
4.Tartu Ringkonnakohus jättis 31. oktoobri 2011. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud vajalikuks neid TsMS § 659 ja § 654 lg 6 kohaselt korrata. Ringkonnakohtu arvates esinevad asjas kõik tingimused hagi tagamiseks hageja taotletud viisil, s.o garandi antud garantii on seotud tihedalt käimasoleva vaidlusega, garantii realiseerimine põhjustaks hagejale olulisi kulutusi, mis väljenduksid garandile tagatissumma ja viivise tagasimaksmises, ning garantii realiseerimise peatamine ei ole kostja huve arvestades ebaproportsionaalne, sest hagi rahuldamata jätmise korral ei kaota kostja õigust nõuda garantiist tuleneva tagatissumma tasumist. Arvestada tuleb ka seda, et hageja suhtes toimub saneerimismenetlus ja hageja kohustus maksta garandile tagatissumma võiks kutsuda esile hageja maksejõuetuse. Maakohus ei ületanud diskretsiooni piire, kui ei kohustanud hagejat andma TsMS § 383 lg 1 järgi tagatist kostjal tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks. Tagatise andmiseks viidatud sätte järgi ei ole alust.
5.Kostja esitas määruskaebuse Riigikohtule, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata.
6.Riigikohus tühistas 31. mai 2012. a määrusega (tsiviilasi nr 3-2-1-7-12) ringkonnakohtu määruse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on põhimõtteliselt võimalik keelata kolmandast isikust garandil väljamaksete tegemine kostjale. Tegemist on TsMS § 378 lg 1 p-s 4 nimetatud hagi tagamise abinõuga. Hagi tagamine taotletud viisil võiks olla põhjendatud ainult siis, kui kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. Hagejal on TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi praeguse tuvastushagi esitamiseks ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut. Juhul kui hageja toetub hagiavalduses asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut, tuleb hagi tagamise korras garantiijärgsete väljamaksete peatamiseks garantiiga tagatavast võlasuhtest tuleneva vaidluse lahendamiseni kohtul TsMS § 378 lgst 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamata jätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas hageja esitatud hagi tagamise asjaolud
annavad alust hagi tagada, ning andma vajaduse korral hagejale tähtaja sellekohaste asjaolude selgitamiseks. Samuti peaks ringkonnakohus kaaluma TsMS § 383 lg-st 1 tulenevat võimalust teha hagi tagamine sõltuvaks tagatise andmisest vastaspoolele tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 18. oktoobri 2012. a määrusega maakohtu määruse hagi tagamise kohta ja jättis hageja hagi tagamise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on hagejal hagi tagamise alusena võimalik tugineda üksnes sellele, et kostja on rikkunud hageja ja kostja vahelisest võlasuhtest (töövõtulepingust) tulenevaid kohustusi. Töövõtulepingu kostjapoolse rikkumisena saaks käsitada vaid töövõtulepingu p 13.7 rikkumist, sest muudes lepingupunktides garantii realiseerimise eeldusi ega tingimusi otseselt ei reguleerita. Viidatud lepingupunkti järgi on garantiinõude esitamise õigus seotud töövõtjapoolse lepingurikkumise faktiga. Hagiavalduses ega selle juurde kuuluvas hagi tagamise avalduses ei toetu hageja selgesti sellele, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist töövõtulepingut. Ringkonnakohtule esitatud täiendavates seisukohtades märgib hageja, et kostja õigusvastane käitumine on seisnenud töövõtulepingust alusetus taganemises, kuivõrd hageja ei ole töövõtulepingut rikkunud ega seega taganemisele alust andnud. Hageja väidetest nähtuvalt on ta seisukohal, et kostja lepingurikkumine seisnes alusetus tuginemises seaduses ja lepingus sätestatud õiguskaitsevahenditele (s.o lepingust taganemise õigusele ja tagasinõude maksmapaneku õigusele). Kostja on seisukohal, et hageja rikkus oma lepingujärgseid kohustusi ning kostjal oli õigus tugineda õiguskaitsevahenditele. Seega on tegemist vaieldava asjaoluga. Samas ei ole hageja taotletud, et tuvastataks töövõtulepingu ülesütlemise kehtetus või kohustataks kostjat muul viisil täitma pooltevahelist lepingut. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tuginenud asjaolule ega põhistanud, et kostja rikuks garantii realiseerimisega töövõtulepingut. Lepingus sätestatud õiguskaitsevahenditele tuginemine ei ole iseenesest käsitatav lepingu rikkumisena. Hageja ei ole viidanud sellele, nagu oleks kostja jätnud oma võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata, täitnud selle mittekohaselt või viivitanud täitmisega. Hageja pole piisavalt põhistanud, et garantiinõude maksmapanek tooks ilmselt kaasa tema maksejõuetuks muutumise. Ainuüksi asjaolu, et hageja suhtes on toimunud saneerimismenetlus ja kinnitatud on saneerimiskava, ei ole piisavaks hagi tagamise aluseks. Asjaolust, et hageja on majanduslikes raskustes ning tal tuleb järgida äärmiselt ranget finantsdistsipliini, ei tulene iseenesest alust, eelistamaks hageja huve kostja omadele. Saneerimismenetlus viitab juba oma olemuselt sellele, et ettevõtja on majanduslikes raskustes ja tõenäoline on tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus. Samas ei saa saneerimiskava kehtimine välistada seda, et oma lepingujärgseid õigusi teostaksid need võlausaldajad, kelle nõudeid ei ole saneerimiskava hõlmanud. Ei ole põhistatud, et hageja maksejõuetuse tooks kaasa just kostja garantiinõude maksmapanek, kuna hageja majanduslikud raskused ning maksejõuetuse tõenäoline tekkimine olid juba saneerimismenetluse eelduseks. Garantii andmisel tuli hagejal arvestada ka võimalusega, et see realiseeritakse. Seega ei ole garandil hageja vastu tagasinõude tekkimine iseenesest niisuguseks kahjuks, mille tekkimise eest peaks õiguskord
hagejale kaitset pakkuma. Niisuguse kahjuna ei ole käsitatavad ka kulud, mis tõenäoliselt kaasnevad kostja vastu alusetult saadud garantiisumma tagasinõude esitamisega. Samuti ei ole hageja põhistanud, et garantiisumma garandile tagastamine peab vältimatult toimuma ühekordse maksena ning võimalik ei ole garantii andjaga kokku leppida nt ositi maksmises. Pole alust kahelda kostja suutlikkuses hüvitada hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) juhul, kui tuvastamist leiab kostja kohustus tagastada hagejale garantii alusel väljamakstud summa.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Määruskaebuses palub hageja ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus hagi tagamise kohta. Ringkonnakohus ei arvestanud samas asjas Riigikohtu antud suunisega, et hagi tagamise avalduse lahendamisel tuleb tuvastada üksnes see, kas hageja on tuginenud asjaolule, et kostja rikkus garantii realiseerimisega töövõtulepingut. Nii on ringkonnakohus ekslikult asunud tuvastama, kas kostja on ka tegelikult garantii realiseerimisega rikkunud pooltevahelist töövõtulepingut. Samuti on Riigikohus samas asjas tehtud lahendis tuvastanud asjaolu, et sisuliselt heidabki hageja kostjale ette töövõtulepingu rikkumist, mis seisneb garantiinõude esitamises. Ringkonnakohus on asunud Riigikohtu suunist eirates vastupidisele seisukohale. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus rikkunud oluliselt TsMS § 693 lg-t 2. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 654 lg-d 4 ja 5), kui asus seisukohale, et pole alust kostja maksevõimes kahelda ning et garantii realiseerimine ei põhjustaks tõenäoliselt hagejale olulisi makseraskusi või maksevõimetust. Hageja sellekohaseid vastuargumente ringkonnakohus ei analüüsinud.
9.Vastuses määruskaebusele vaidleb kostja kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 695, § 701 lg 3 ja 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 ja § 695 alusel jõusse maakohtu määruse, arvestades Riigikohtu põhjendusi. Maakohtu määruse resolutsiooni tuleb lisada otsustus hagi tagamise taotluse rahuldamise kohta.
11.Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel menetlusõiguse norme, kui ei arvestanud samas asjas vaidluse lahendamise kohta antud Riigikohtu juhistega. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. TsMS § 695 kohaselt kohaldub eeltoodu ka Riigikohtu määruses esitatud seisukohtade kohta. Viidatud Riigikohtu määruse põhjenduste kohaselt tuli ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut. Juhul kui kohus tuvastab, et hageja on eelnimetatud asjaolule tuginenud, tuleb kohtul hagi
tagamise korras garantiijärgsete väljamaksete peatamiseks garantiiga tagatavast võlasuhtest tuleneva vaidluse lahendamiseni TsMS § 378 lg 4 kohaselt poolte huve kaaluda. Ringkonnakohus märkis asja uuel läbivaatamisel, et hageja ei ole hagiavalduses ega hagi tagamise avalduses tuginenud selgesti sellele, et garantii realiseerimisega rikuks kostja pooltevahelist töövõtulepingut. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohtu selline järeldus otsuses esitatud põhjendustega kooskõlas. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hagi tagamise taotlust põhistab hageja eelkõige asjaoluga, et kostjal pole õigust täitmistagatise realiseerimist nõuda, sest tal ei olnud õigust lepingut üles öelda, mistõttu ei ole tegemist garantii realiseerimiseks vajaliku olukorraga, s.o hageja suutmatusega lepingut täita. Hageja tugineb ka asjaolule, et kostja käitumine töövõtulepingust taganemisel oli õigusvastane ning seadusest ega lepingust ei tulenenud kostja õigust töövõtulepingust taganeda, kuna hageja ei ole töövõtulepingut rikkunud. Kolleegium järeldab eeltoodust, et hageja on tuginenud asjaolule, et garantii realiseerimisega rikuks kostja töövõtulepingut.
12.Vaidlusaluse määruse põhjendustest nähtuvalt asus ringkonnakohus järgnevalt Riigikohtu juhist eirates analüüsima asjaolu, kas kostja rikub garantii realiseerimisega töövõtulepingut. Eeltoodu tuvastamine eeldab vaidluse sisulist läbivaatamist. Kolleegium selgitab, et hagi tagamise taotluse lahendamisel ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt, vaid otsustab pooltevahelise vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise vajalikkuse üle. TsMS § 377 lg 2 esimese ja teise lause järgi võib kohus sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet, eelkõige asja kasutusviisi, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Seda võib teha sõltumata sellest, kas on alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks.
13.TsMS § 378 lg 4 esimese lause järgi tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Viidatud sättest tulenevalt kaalus ringkonnakohus hagi tagamisest või tagamata jätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Samas asjas tehtud Riigikohtu määruses selgitas kolleegium, et vähemalt üldjuhul ei tuleks eelistada hageja huve olukorras, kus kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed hüvitada ning garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et kostja on suuteline hüvitama hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed. Samas leiab ringkonnakohus, et hageja pole piisavalt põhistanud, et garantiinõude maksmapanek tooks ilmselt kaasa hageja maksejõuetuks muutumise. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Hageja tugineb sellele, et tema suhtes toimuvat saneerimismenetlust arvestades tooks garantiikohustuse täitmine kaasa hageja pankrotistumise, ning on esitanud kohtule saneerimisnõustaja sellekohase arvamuse. Saneerimisnõustaja selgitas, et hageja on täitnud 12. septembril 2011 kinnitatud saneerimiskava senini nõuetekohaselt ning saneerimiskava täitmine toimub kuni 20. detsembrini 2014. Saneerimisnõustaja hindas garantiinõude maksmapaneku võimalikku mõju saneerimisemenetlusele, märkides, et juhul kui garant peaks esitama hageja vastu
garantii täitmisest tuleneva 108 650 euro suuruse nõude, siis on äärmiselt tõenäoline, et hageja ei suuda nimetatud kohustust täita ja võib muutuda maksejõuetuks. Kolleegiumi arvates on hageja piisavalt põhistanud, et olukorras, kus tema suhtes toimub saneerimismenetlus ning ta on võtnud kohustuse järgida ettevõtte säilitamise eesmärgil saneerimiskava pingelisi nõudeid, ohustab suuremahulise kohustuse lisandumine saneerimiskava täitmist ja toob tõenäoliselt kaasa hageja maksejõuetuse.
14.Kolleegium leiab eeltoodule tuginedes, et hageja esitatud asjaolud annavad alust hagi tagada. Kui tagatud hagi jäetakse rahuldamata, peab hageja TsMS § 391 lg 1 järgi hüvitama kostjale hagi tagamisega tekitatud kahju. TsMS § 383 lg 1 järgi võib kohus teha hagi tagamise või tagamise jätkumise sõltuvaks tagatise andmisest vastaspoolele tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks. Maakohus on põhjendanud tagatise nõudmata jätmist. Kuna praeguses asjas ei ole esitatud rahalist nõuet, siis on kohtul TsMS § 383 lg 1 järgi kaalutlusõigus, kas nõuda tagatist või mitte. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust selles osas maakohtu määrust muuta.
15.Kuna tegemist ei ole asja menetlemist lõpetava määrusega TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes, lahendatakse menetluskulude jaotus põhiasja lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest.
16.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kautsjon tagastada. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.