Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik
Kohtuasi
T. P avaldus K. P-ga suhtlemise korra määramiseks ning I. S avaldus T. P ja I. S ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning K. P ja T. P suhtlemise korra määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-1161
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T. P määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja T. P, esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte Avaldaja I. S, esindaja vandeadvokaat Tõnis Juurmann Puudutatud isik K. P, määratud esindaja vandeadvokaat Natalja Santaševa Tallinna linn Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu Tallinna linn Kristiine Linnaosa Valitsuse kaudu
Asja läbivaatamise kuupäev
14. detsember 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-1161 osas, milles ringkonnakohus otsustas rakendada asjas esialgset õiguskaitset (resolutsiooni p 9), ja osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse ühise hooldusõiguse lõpetamise osas (resolutsiooni p 4.3). Tühistatud osas teha uus määrus, millega jätta esialgne õiguskaitse rakendamata ja lõpetada viibimiskoha määramise õiguse osas vanemate ühine hooldusõigus ning anda selles osas ainuhooldusõigus I. S-le. Muus osas jätta ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt ringkonnakohtu põhjendusi.
2.Sõnastada kohtumääruse resolutsioon järgmiselt: 2.1 Rahuldada osaliselt T. P avaldus K. P-ga suhtlemise korra määramiseks. 2.2 Rahuldada osaliselt I. S avaldus K. P-ga suhtlemise korra määramiseks ning T. P ja I. S ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks K. P suhtes. 2.3 Lõpetada T. P ja I. S ühine hooldusõigus K. P viibimiskoha määramise õiguse osas ning
anda selles osas ainuhooldusõigus I. S-le. 2.4 Määrata T. P ja K. P suhtlemise kord järgmiselt: 2.4.1 K. P viibib T. P hoole all ajal, mil laps elab Eesti Vabariigis, iga paaritu nädala reede õhtul kella 17.00-st kuni esmaspäeva hommikul kella 9.00-ni. Reedel võtab isa lapse lasteaiast ja viib esmaspäeva hommikul lasteaeda, kui on lasteaiapäevad. Muul juhul võtab isa lapse tema kodust ja viib koju tagasi. 2.4.2 K. P viibib T. P hoole all ajal, mil laps ei ela Eesti Vabariigis ja ei ole veel koolikohustuslane, igal kuul ühe kalendrinädala. Täpse ajavahemiku lepivad vanemad kokku hiljemalt eelmise kuu 15. kuupäevaks. Kokkuleppele mittejõudmisel toimub see kuu esimesest esmaspäevast kuni pühapäevani. 2.4.3 K. P viibib T. P hoole all ajal, mil laps ei ela Eesti Vabariigis ja on kooliõpilane, koolivaheaegadel (v.a suvevaheaeg) nii, et viimasel vaheaja päeval naaseb laps koju. I. S teavitab T. P-i esimesel võimalusel koolivaheaegade kuupäevadest. 2.4.4 K. P viibib T. P hoole all ajal, mil laps ei ela Eesti Vabariigis ja on kooliõpilane, suvevaheajast kolm nädalat. Täpse ajavahemiku lepivad vanemad kokku hiljemalt
31.märtsiks. Kokkuleppele mittejõudmisel toimub see alates juulikuu esimesest esmaspäevast. 2.4.5 K. P viibib T. P hoole all ajal, mil laps ei ela Eesti Vabariigis, iga paaris aasta maikuu lõpus või juunikuu alguses tähistatavate nelipühade (Banking Holiday) ajal. 2.4.6 K. P viibib T. P hoole all iga paaritu aasta sünnipäeva ja jõulupühad (24.12-26.12) ning paaris aasta aastavahetuse (31.12-01.01). 2.4.7 Suhtlemiskorra täitmisel tekkivatest K. P sõidukuludest kannab 25% T. P ja 75%
I. S.
2.4.8 Suhtlemise korraga reguleerimata küsimustes ja/või korra muutmiseks loetakse I. S ja T. P vahel kokkulepe sõlmituks, kui mõlemad on sellega kirjalikult nõustunud. Kokkulepete sõlmimine võib toimuda ka e-kirja ja SMS-i teel. 2.4.9 Vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. 2.5 Tühistada Harju Maakohtu 6. augusti 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-1161, 16. juuli 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-9768 ja 3. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-1161 esialgse õiguskaitse rakendamise kohta. 2.6 Riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Muud maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.
3.Rahuldada T. P määruskaebus osaliselt.
4.Tagastada T. P määruskaebuselt tasutud kautsjon.
5.Jätta kassatsiooniastme riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning muud kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.T. P (avaldaja I, isa) esitas 22. jaanuaril 2015 avalduse, milles palus määrata kindlaks enda suhtlemise korra K. P-ga (puudutatud isik I, laps), ning taotluse määrata esialgse õiguskaitse korras kohtumenetluse ajaks, et lapse välisriiki reisimiseks peab lapsega reisida sooviv vanem saama teiselt vanemalt notariaalselt kinnitatud nõusoleku. Avalduse põhjenduste kohaselt sündis avaldaja I ja I. S (avaldaja II, ema) kooselust 22. juunil 2009 ühine laps. Vanemate kooselu lõppes 2013. a suvel ja laps elab sellest ajast ema juures. Vanematel on lapsega head suhted. Isa veedab lapsega keskmiselt 2-3 päeva nädalas ning neil on väga lähedased suhted. Lapsel on lähedased suhted ka isapoolsete vanavanematega, kellega laps kohtub peaaegu iga päev. 2014. a lõpus sai avaldaja I teada, et lapse ema kavatseb kolida koos lapsega Norra Kuningriiki uue elukaaslase juurde elama. Avaldaja I ei olnud sellega nõus, sest keskkonnavahetus ja lähedastest inimestest eraldamine mõjuks lapsele äärmiselt traumeerivalt. Laps ei valda norra keelt ning tal ei ole seal ühtegi sõpra ega sugulast. Ei ole teada, kuidas on välisriigis tagatud lapse heaolu, sh lapse tervishoid, lastehoid jne. Laps käib Eestis lasteaias ja lapse huvides on jätkata samas lasteaias käimist. Samuti nõrgestaks kolimine isa ja lapse suhet, sest avaldaja I ei saaks last välisriigis külastada, kuna tal ei ole selleks piisavalt raha. Lapse eraldamine turvalisest harjumuspärasest keskkonnast ei soosi lapse arengut ja heaolu. Puudub mõjuv põhjus, miks peaks laps välisriiki elama asuma. Kui ema soovib asuda elama Norra Kuningriiki, on avaldaja I nõus lapse enda juurde elama võtma. Kuna ema kavatseb lapsega lähiajal ära kolida ja küsis avaldajalt I oma esindaja kaudu selleks ka nõusolekut, millest avaldaja I keeldus, tuleb esialgse õiguskaitse korras takistada emal lapsega Eestist lahkuda. Välisriiki kolimine katkestaks isa ja lapse suhted, mis ei ole lapse huvides. Lapsega suhtlemine on seni toimunud tõrgeteta vanemate kokkuleppel, kuid kuna ema soovib lapsega Eestist ära kolida, tuleb isa ja lapse suhtlemise kord kindlaks määrata järgmiselt: 1) laps viibib üle nädala reede õhtust (kell 17.00) kuni esmaspäeva hommikuni (kell 09.00) isa juures ning lasteaiapäevadel võtab isa lapse lasteaiast ja viib lasteaeda; 2) vanemad teevad kõik mõistlikult võimaliku, et asendada mingil põhjusel ärajäänud kohtumised kokkuleppel; 3) lasteaia kollektiivpuhkuse aja ja koolivaheajad veedab laps võrdselt mõlema vanemaga; 4) jõulud, sünnipäeva, pühad, tähtpäevad veedab laps ühel aastal ühe ja teisel teise vanema juures; 5) lapsega välisriiki reisimiseks on vaja teise vanema notariaalset nõusolekut; 6) ajal, mil laps viibib ühe vanema juures, on teisel vanemal õigus suhelda lapsega telefoni või arvuti vahendusel.
2.Lapse ema esitas 30. jaanuaril 2015 avalduse, milles soovis saada esialgse õiguskaitse korras loa reisida kohtumenetluse kestel lapsega Norra Kuningriiki. Ühtlasi soovis avaldaja II saada endale otsustusõigust lapse viibimiskoha määramiseks, palus määrata lapse viibimiskohaks ema alalise elukoha ning määrata kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra, arvestades asjaolu, et laps asub elama
Norra Kuningriiki. Avalduse kohaselt on laps pärast vanemate kooselu lõppemist elanud kaks ja pool aastat emaga ning vanematel ei ole olnud erimeelsusi isa ja lapse kohtumiste küsimuses. Põhiliselt on lapsega tegelenud ema, kuid isa on regulaarselt lapsega suhelnud. Laps on käinud varem lastehoius ja käib praegu lasteaias. Avaldaja II soovib asuda elama Norra Kuningriiki, et alustada ühist kooselu seal elava meessõbraga. Avaldaja II töötab juhiabina Xxxxxx Xxx Xxxxxxxx OÜ-s. Norra Kuningriiki kolides asub ta tööle ja astub ülikooli. Et lapsel oleks aega uue keskkonnaga enne kooliaasta algust augustis kohaneda, plaanib avaldaja II kolida mais-juunis 2015. Avaldaja II kavatseb õpetada lapsele norra keelt. Avaldaja II uus elukaaslane on 34-aastane ja elab Xxxxxxxxxxxx-is, kus elavad ka tema lähedased. Ta tegeleb ettevõtlusega ja õpib ülikoolis magistriõppes. Lapsel on temaga hea läbisaamine alates esimesest kohtumisest oktoobris 2014 ning laps kohanes Norra Kuningriigis külas viibides väga kiiresti nii võõra keelekeskkonna kui ka uute inimestega, sh avaldaja II uue elukaaslase sugulastega. Laps suhtleb eesti, inglise ja norra keeles, sh on laps lasteaias inglise keelt juba õppinud. Avaldaja II ei soovi katkestada isa ja lapse suhet ning soovib nende suhtlemise jätkumist ka siis, kui laps asub elama teise riiki. Selleks on avaldaja II nõus tagama igapäevase suhtluse Skype ́i või telefoni teel. Samuti on vajalik, et laps vähemalt korra aastas veedaks pikemalt aega isaga. Koolivaheajad võiks laps veeta isaga Eestis ja isa võib käia lapsel Norras külas.
9.aprilli 2015. a seisukohas pakkus avaldaja II välja järgmise isa ja lapse suhtlemise korra: 1) ajani, mil laps asub elama Norra Kuningriiki, kohtub isa lapsega üle nädala reede õhtul kella 17.00-st kuni järgneva nädala esmaspäeva hommikul kella 09.00-ni. Reede õhtul kohustub isa võtma lapse lasteaiast ning esmaspäeva hommikul viima lapse lasteaeda. Lisaks kohtub isa lapsega vanemate eelnevalt kokkulepitud ajal ühe nädala, sh kaks nädalat enne kooli algust on laps Norra Kuningriigis; 2) ajast, mil laps läheb kooli Norra Kuningriigis, kohtub isa lapsega koolivaheaegadel. Koolivaheaegade kuupäevadest teavitab ema isa esimesel võimalusel pärast nende avaldamist. Hiljemalt üks päev enne koolivaheaja lõppu on laps tagasi ema juures Norra Kuningriigis; 3) suvevaheajal veedab laps kolm nädalat isa juures, mis aja lepivad vanemad enne kokku hiljemalt iga aasta märtsikuus. Emal on õigus olla sel ajavahemikul koos lapsega kahel korral ühe päeva alates õhtul kella 17.00-st kuni järgmise päeva õhtul kella 19.00-ni ning ühe nädalavahetuse alates reedel kella 17.00-st kuni pühapäeva õhtul kella 19.00-ni. Täpse aja lepivad vanemad kokku enne lapse isa juurde viimist; 4) mai lõpus tähistatava püha Banking Holiday veedab laps paaris aastatel isa juures ja paaritutel aastatel ema juures; 5) jõulud ja aastavahetuse veedab laps paaritutel aastatel isa juures ja paaris aastatel ema juures; 6) lapse sõidukuludest kannab 75% ema ja 25% isa.
3.Harju Maakohus jättis 2. veebruari 2015. a määrusega avaldaja II esialgse õiguskaitse kohaldamise
taotluse rahuldamata.
4.Vanemad kinnitasid 2. märtsil 2015 toimunud ärakuulamisel, et nad suudavad isa ja lapse suhtlemises Eesti Vabariigi piires kokku leppida, kuid kuna isa ei toeta lapse välisriiki kolimist, ei jõua nad kokkuleppele isa ja lapse suhtlemise korras selleks puhuks, kui laps asub elama välisriiki. Ärakuulamisel leppisid vanemad kokku menetluse ajal kehtivas suhtlemise korras. Harju Maakohus kohaldas 3. märtsi 2015. a määrusega avaldaja I taotluse alusel avaldajate kokkuleppele tuginedes esialgset õiguskaitset ja määras kohtumenetluse ajaks, et reisida sooviv vanem peab teavitama teist vanemat välisriiki reisimisest ette vähemalt kaks nädalat ja reisi maksimaalne kestus on kümme päeva.
5.Kristiine Linnaosa Valitsus ei toetanud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist, kuid toetas isa ja lapse suhtlemise korra määramist. Eestkosteasutus avaldas kahtlust, kas lapse heaolu on välisriiki kolides tagatud, sh on emal kavas kolida vähemalt alguses elukaaslase 1-toalisse korterisse ning ei ole teada, kui püsivaks osutub ema uus kooselu. Oluline on tagada lapsele turvaline keskkond. Ema ettepanekud isa ja lapse suhtlemise kohta on suure vahemaa tõttu raskesti teostatavad, kulukad ja koormavad. Ema otsus lapse elukohta vahetada on tehtud rutakalt.
6.Nõmme Linnaosa Valitsus toetas osaliselt ühise hooldusõiguse lõpetamist ja lapse emale ainuotsustusõiguse andmist lapse viibimiskoha osas ning suhtlusõiguse määramist eraldielava vanema ja lapse vahel. Mõlemad vanemad hoolivad lapsest ja soovivad tema elus osaleda. Ema on seni lapse eest peamiselt hoolitsenud ja isa on lapsega suhelnud. Ema on teinud piisavalt ettevalmistusi lapse elukohamuutuseks ning ema pakutud isa ja lapse suhtlemise kord vastab lapse huvidele. Ema uue elukaaslase elukoha sobivuse hindamiseks esitas eestkosteasutus järelepärimise Xxxxxxxxxxxx-i lastekaitsetalitusele.
7.Harju Maakohus rahuldas 26. juuni 2015. a määrusega (lõpplahend) osaliselt mõlemad avaldused. Maakohus lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis lapse emale üle otsustusõiguse lapse viibimiskoha valiku osas ning määras kindlaks isa ja laps suhtlemise korra järgmiselt: 1) laps viibib isa hoole all ajal, mil laps elab Eesti Vabariigis, iga paaritu nädala reede õhtul kell 17.00 kuni esmaspäeva hommikul kell 9.00. Reedel võtab isa lapse lasteaiast ja viib esmaspäeva hommikul lasteaeda, kui on lasteaiapäevad. Muul juhul võtab isa lapse tema kodust ja viib koju tagasi; 2) laps viibib isa hoole all ajal, mil ta viibib Norra Kuningriigis ning ei käi veel koolis, igal kuul ühe kalendrinädala. Täpse ajavahemiku lepivad vanemad kokku hiljemalt eelmise kuu
15.kuupäevaks. Kokkuleppele mittejõudmisel toimub see kuu esimesest esmaspäevast kuni pühapäevani; 3) laps viibib isa hoole all ajal, mil ta viibib Norra Kuningriigis ja on kooliõpilane, koolivaheaegadel (v.a suvevaheaeg) nii, et viimasel vaheaja päeval naaseb laps koju. Ema teavitab esimesel võimalusel koolivaheaegade kuupäevadest;
4) laps viibib isa hoole all ajal, mil ta viibib Norra Kuningriigis ja on kooliõpilane, suvevaheajast kolm nädalat. Täpse ajavahemiku lepivad vanemad kokku hiljemalt 31. märtsiks. Kokkuleppele mittejõudmisel toimub see alates juulikuu esimesest esmaspäevast; 5) laps viibib isa hoole all ajal, mil ta viibib Norra Kuningriigis, iga paaris aasta mai lõpus või juuni alguses tähistatavate nelipühade (Banking Holiday) ajal; 6) laps viibib isa hoole all iga paaritu aasta sünnipäeva ja jõulupühad (24.12-26.12) ning paaris aasta aastavahetuse (31.12-01.01); 7) isa ja lapse suhtlemise korrast tulenevatest sõidukuludest kannab isa 25% ja ema 75%; 8) korraga reguleerimata küsimustes ja/või korra muutmiseks loetakse vanemate vahel kokkulepe sõlmituks, kui mõlemad vanemad on tingimustega kirjalikult nõustunud. Kokkulepete sõlmimine võib toimuda ka e-kirja ja SMS-i teel; 9) vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Maakohus jättis riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste enda kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole asjas alust vanemate ühist hooldusõigust lõpetada, sest vanematel ei ole ületamatuid erimeelsusi lapsega suhtlemise küsimuses. Vanemad ei jõua kokkuleppele üksnes lapse viibimiskoha määramises. Vanemad ei vaidle selle üle, et laps on pärast nende kooselu lõppu elanud ema juures ja suhelnud isaga. Isa ei ole avaldanud menetluses soovi muuta lapse elukohta. Ainuüksi asjaolu, et isa ei nõustu lapse elukohaga Norra Kuningriigis, ei anna alust jätta ühine hooldusõigus osaliselt lõpetamata. Asjas on tuvastatud, et lapsel on lähedasem side emaga, kelle juures on laps alaliselt elanud. Seega tuleb vanemate ühine hooldusõigus PKS § 137 lg 1 alusel osaliselt lõpetada ja anda PKS § 119 järgi emale otsustusõigus lapse viibimiskoha valiku osas. Juhindudes lapse huvidest (PKS § 123 lg 1) ja lapse õigusest suhelda mõlema vanemaga (PKS § 143) tuleb määrata kindlaks isa ja lapse suhtlemise kord. Ühest küljest tuleb suhtluskord piisavalt täpselt reguleerida, et see oleks kõigile osalistele üheselt mõistetav ja ka täidetav, teisalt peab suhtluskord olema piisavalt paindlik, arvestamaks lapse huve ka tema kasvades, huvialade jm tegevuste muutudes. Vanemad leppisid menetluse ajaks kokku isa ja lapse suhtlemises ja seda korda ei ole vaja muuta. Vanemad ei ole saavutanud kokkulepet aga ajaks, mil laps viibib Norra Kuningriigis. Maakohus kehtestas kõiki asjaolusid arvestades isa ja lapse suhtlemise korra ja märkis, et suhtluskorda ei tule täpsemalt reguleerida, sest vanem peab alati vanema õigusi teostades pidama silmas lapse huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks veelgi detailsema suhtlemiskorra.
8.Avaldaja I esitas 29. juunil 2015 taotluse määrata esialgse õiguskaitse korras isa ja lapse suhtlemise kord kuni asja lahendava kohtulahendi jõustumiseni. Harju Maakohus rahuldas 16. juuli 2015. a määrusega taotluse ja reguleeris menetluse ajaks isa ja lapse suhtlemist järgmiselt: 1) laps on iga paaritu nädala reede õhtul alates kl 17.00 kuni järgneva nädala esmaspäeva
hommikuni kl 9.00 isa juures; 2) lapse üleandmine ja vastuvõtmine toimub lapse elukohas trepikoja ees. Lasteaiapäevadel kohustub isa lapse lasteaiast võtma ja lasteaeda viima.
9.Avaldaja I esitas 13. juulil 2015 määruskaebuse maakohtu 26. juuni 2015. a määruse, s.o lõpplahendi peale, millega maakohus oli vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetanud ja määranud kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra. Avaldaja I palus maakohtu määruse täielikult tühistada ja teha uue määruse, millega rahuldada avaldaja I avaldus ja jätta rahuldamata avaldaja II avaldus.
10.Nõmme Linnaosa Valitsus, Kristiine Linnaosa Valitsus ja avaldaja II palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Lapsele määratud esindaja nõustus osaliselt määruskaebuse esitajaga selles, et asjas ei ole esitatud tõendeid lapse elutingimuste kohta Norra Kuningriigis. Samuti ei nähtu suhtlemise korrast, kuidas ja kus saab isa lapsega suhelda. Suhtlemise korras ei ole ka tagatud võimalust suhelda lapsega Skype'i või telefoni teel.
11.Avaldaja II esitas 30. juulil 2015 taotluse, milles palus asendada 3. märtsi ja 16. juuli 2015. a määrusega asjas kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud ning lõpetada alates 18. augustist 2015 kohtumenetluse ajaks esialgse õiguskaitse korras osaliselt vanemate ühine hooldusõigus, andes lapse viibimiskoha määramise õiguse avaldajale II, ning määrata isa ja lapse suhtlemise kord lapse Norra Kuningriigis viibimise ajal nii, nagu see oli märgitud maakohtu 26. juuni 2015. a määruses (lõpplahendis).
12.Harju Maakohus rahuldas 6. augusti 2015. a määrusega esialgse õiguskaitse abinõu asendamise taotluse ja määras uue abinõuna vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise, andes lapse viibimiskoha määramise otsustusõiguse emale, ning määras alates 18. augustist 2015 isa ja lapse suhtlemise korra lapse Norra Kuningriigis viibimise puhuks. Lisaks määras maakohus, et ema peab tagama lapsele võimaluse suhelda isaga regulaarselt Skype ́i või telefoni teel, samuti andma isale regulaarselt tagasisidet lapsele olulistest sündmustest, probleemidest jms. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on esialgne õiguskaitse vajalik ja kooskõlas lapse huvidega, sest asjas tehtud lõpplahendi peale on esitatud määruskaebus, mistõttu ei jõustu see lähiajal. Arvestades asjaolu, et Norra Kuningriigis lähevad lapsed kooli 6-aastaselt ja õppetöö algab
18.augustil 2015, on lapse huvides alustada kooliteed koos teiste lastega õigel ajal. Seetõttu tuleb esialgse õiguskaitse korras anda emale otsustusõigus lapse viibimiskoha määramiseks kohtumenetluse ajal. Lapse Norra Kuningriiki kolimise tõttu on põhjendatud ka uue suhtlemise korra määramine kohtumenetluse ajaks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 551 lg 1 järgi koosmõjus PKS §-ga 119 tuleb rakendada esialgse õiguskaitse korras kohtu algatusel ka ettekirjutust, mille kohaselt tuleb emal tagada lapsele võimalus suhelda isaga regulaarselt Skype'i või telefoni teel, samuti tuleb ema kohustada andma isale regulaarset tagasisidet lapsele oluliste sündmuste, probleemide jms kohta.
13.Avaldaja I esitas 14. augustil 2015 määruskaebuse ka viimati nimetatud esialgse õiguskaitse
abinõu asendamise määruse peale, milles palus maakohtu 6. augusti 2015. a esialgse õiguskaitse abinõu asendamise määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu 16. juuli 2015. a esialgse õiguskaitse määrus, millega maakohus määras isa ja lapse suhtlemise korra kohtumenetluse ajaks lapse Eestis elamise puhuks.
14.Nõmme Linnaosa Valitsus, Kristiine Linnaosa Valitsus, lapse ema ning lapse esindaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu esialgse õiguskaitse abinõu asendamise määruse muutmata.
15.Maakohus võttis 26. juuni 2015. a lõpplahendi ja 6. augusti 2015. a hagi tagamise abinõu asendamise määruse peale esitatud määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
16.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 15. septembri 2015. a määrusega osaliselt avaldaja I maakohtu lõpplahendi peale esitatud määruskaebuse, tühistas osaliselt isa ja lapse suhtlemise korra ning määras täpsustatud suhtlemise korra. Ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja otsustusõiguse avaldajale II andmise osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud jättis ringkonnakohus Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Ringkonnakohus rahuldas 15. septembri 2015. a määrusega osaliselt ka avaldaja I määruskaebuse maakohtu esialgse õiguskaitse abinõu asendamise määruse peale, tühistas kõik asjas tehtud esialgse õiguskaitse määrused (sh 3. märtsi, 16. juuli ja 6. augusti 2015. a määrus) ning rakendas asjas esialgset õiguskaitset, määrates, et kuni ringkonnakohtu lõpplahendi jõustumiseni reguleeritakse vaidlusalust õigussuhet samuti, nagu on asja lõpplahendis märgitud. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb osaliselt lõpetada ja anda lapse viibimiskoha valiku osas otsustusõigus üle emale. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata. Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (sh nt vanemate lahkuminemisel lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. PKS § 116 lg 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus), mis hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. PKS § 124 lg 1 kohaselt on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. PKS § 137 lg 1 esimese lause kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad
elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei rahuldata avaldust, kui 1) vähemalt 14aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või 2) on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, kumma vanema juures laps vanemate lahuselu korral elab, võib kohus PKS § 137 alusel säilitada vanemate ühise hooldusõiguse, kuid anda ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise küsimuses ainuotsustusõiguse. Vanemad ei ole jõudnud ega suuda jõuda kokkuleppele, milline peaks olema nende ühise lapse elukoht. Kohus ei saa otsustada, kus peaks olema lapse elukoht, vaid peab otsustama, kas anda ühele vanemale õigus otsustada seda üksi. Vanemate kooselu on lõppenud ning lapse elukoht on olnud viimastel aastatel lapse ema elukoht. Praegune kohtumenetlus sai alguse põhjusel, et lapse ema soovib kolida koos lapsega elama Norra Kuningriiki ning lapse isa ei ole sellega nõus. Lapse isa on pakkunud välja, et kui lapse ema soovib Norrasse kolida, siis võib laps tema juurde elama asuda, kuid kui lapse ema jääb Eestisse elama, siis võib laps edaspidi ema juures elada. Õige on maakohtu seisukoht, et ainuüksi asjaolu, et isa ei nõustu lapse elukohaga Norra Kuningriigis, ei anna alust jätta ühist hooldusõigust osaliselt lõpetamata. Samas on õige ka avaldaja I seisukoht, et ta on väljendanud soovi võtta laps enda juurde elama juhul, kui lapse ema soovib Norrasse kolida, st isa ei ole toetanud lapse jätkuvat elukohta ema elukohana, kui ema soovib kolida Norrasse. Nimetatut on isa väitnud juba alates esimesest menetlusdokumendist ning lapse viibimiskoha üle otsustamise õiguse lahendamisel tuleb automaatselt kaaluda ka seda varianti, kuna ema taotluse rahuldamata jätmise alternatiiv oleks lapse viibimiskoha määramise õiguse jätmine isale. Kuna vanemad ei suuda lapse viibimiskohas (sh elukohas) kokku leppida, tuleb selles osas ühine hooldusõigus lõpetada ning anda otsustusõigus ühele vanematest. Kohus peab lahendama asja lapse huvides. Asja materjalidest nähtub, et lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse üleandmine (sh hooldusõiguse osaline üleandmine) lapse emale on põhjendatud ja lapse huvides. Asja materjalid ei anna alust kahelda ema võimekuses last kasvatada. Määruskaebuses esiletoodud asjaolud ei võimalda samuti järeldada, et lapse ema ei oleks valmis last kasvatama. Laps on elanud koos emaga alates sünnist ning on ajaliselt rohkem suhelnud emaga, kes on olnud tema igapäevane hooldaja, mille tulemusel on eelduslikult lapse ja ema vahel tekkinud suurem kiindumussuhe. Arvestades, et laps on 6-aastane, on asukohaga seotud kontinuiteedil (mh lasteaial ja sõpradel) väiksem tähtsus kui vanema lapse puhul. 6-aastase lapse puhul on stabiilse elukorralduse jätkumine peamiselt tagatud sellega, kui lapse igapäevane hooldaja ei muutu. Ei ole eluliselt usutav, et 6-aastasele lapsele on koos emaga Norras kui uues keskkonnas elama asumine traumeeriv ning
lapse huvide vastane. Sellise väikelapse puhul on kõige tähtsamaks sotsiaalseks suhteks igapäevane hooldaja ehk lapse ema. Lapse isaga sotsiaalne suhe on samuti oluline, kuid isa ja lapse suhtlemise õigus ei ole iseenesest takistus välisriiki kolimisel. Lähtudes lapse ema pakutud suhtluskorrast, jääks isal võimalus lapsega suhelda, mis, arvestades varasemat suhtluskorda ning isa pakutud suhtluskorda, ei erine koosveedetud päevade arvu poolest väga oluliselt sellest, mida pakkus välja lapse ema selleks puhuks, kui laps elab Norras. Norras elamine ei võimaldaks isal last näha küll nii tihti, kuid arvestades koolivaheaegade eeldatavat tihedust, võimaldaks see isal lapsega aega veeta peaaegu iga kuu ning pikema aja jooksul kui praegu. Pikemat aega isaga koos ajaveetmine võimaldaks ka lapse isapoolsetel vanavanematel ja sugulastel lapsega aega veeta. Samuti on võimalik suhelda erinevate tänapäevaste sidevahendite (Skype, telefon jms) teel, millega on lapse ema samuti nõus olnud. Lapse ja vanema sidevahendite teel suhtlemist ei tule määruse resolutsioonis reguleerida, sest nimetatud õigus ja teise vanema kohustus sellist suhtlust lubada ja tagada tuleneb PKS § 143 lg-st 2. Norra ei ole ka nii kaugel, et lapse külastamine lapse elukohas oleks võimatu. Ema on toetanud lapse suhet isaga ning on pakkunud välja erinevaid variante, kuidas lapse suhtlemine isaga saaks jätkuda. Pärast vanemate kooselu lõppemist on laps veetnud aega isaga tavapäraselt külastustena ning lühikeste perioodide kaupa ning selle kohta ei olnud isal varem etteheited. Lapse ema esitas kohtu nõudmisel ka enda nägemuse suhtluskorrast. Lapse isa ei esitanud ühtegi ettepanekut, kuidas oleks võimalik lapse Norras elamise korral korraldada lapsega suhtlemist paremini. Ema ja lastekaitsetöötaja sõnul on laps positiivselt meelestatud nii Norras elamise kui ka lapse ema elukaaslase suhtes ning tahab juba väga alustada elu Norras. Seega pole laps Norrasse kolimise vastu ning seda hoolimata sellest, et lapse isa jääb Eestisse. See asjaolu viitab mh ka sellele, et lapsel on praeguses eluetapis suurem kiindumussuhe emaga. Ema on selgitanud lapse elutingimusi Norras ja mh kinnitanud, et elamiskoht on olemas, ning esitanud tööandja kinnituse selle kohta, et tema töösuhe Norra kolides jätkub. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et lapse huvid on Norras emaga elades kaitstud ning talle on tagatud head elutingimused ja turvatunne. Nimetatus ei kahtle ka eestkosteasutused. Asja materjalidest nähtub, et ema on kolimise läbi mõelnud ning selline soov on olnud juba 2014. a alguses. Kohus ei saa vanematele ette kirjutada reegleid elukaaslaste valimise või välisriiki kolimise kohta. Oluline on kontrollida, et otsustusõiguse andmine ühele vanemale on lapse huvides. Emale on lapse huvid väga tähtsad ning ta suudab lapse huvide eest seista parimal viisil. 6-aastasele lapsele ei ole võõrkeelsesse keskkonda elama asumine kindlasti arengut ja kasvu takistav, kuna sellises vanuses lapsel on areng, sh keeleline areng väga kiire. Asja materjalidest nähtuvalt on laps juba õppinud inglise keelt (mis on esimesel aastal koolis kasutatav keel Norras) ning näidanud selles häid tulemusi. Natuke on laps õppinud ka juba norra keelt. Laps on vanuses, kus alles õpitakse lugema ja kirjutama ning uue keele omandamine lisaks emakeelele ei tekita eeldatavasti raskusi ning on pikas perspektiivis pigem lapse huvides kui huvide vastane. Isa etteheited lapse elutingimuste ning lapse huvide vastasuse kohta ei ole kinnitust leidnud ega ole ka eluliselt usutavad. Määruskaebuses ei ole muudetud usutavaks asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et lapse viibimiskoha määramise osas otsustusõiguse üleandmine emale, kes on seda faktiliselt viimaste aastate jooksul teostanud, ei oleks
lapse huvides. 6-aastase tütarlapse elukorralduse muutmine selliselt, et anda isale otsustusõigus lapse viibimiskoha osas ning eelnevast tulenevalt lapse ja ema lahutamine, ei ole põhjendatud, arvestades lapse tugevat emotsionaalset sidet emaga. Seega ei esine asjas PKS § 137 lg-s 2 toodud asjaolusid avalduse rahuldamata jätmiseks. Määruskaebuse etteheide, et maakohus ei piiranud viibimiskoha määramise osas otsustusõiguse üleandmist kindla riigiga, ei ole põhjendatud. PKS § 124 lg 1 järgi hõlmab hooldusõigus kohustust ja õigust määrata lapse viibimiskoht. Lapse viibimiskohas peavad vanemad suutma kokku leppida. Kui sellist kokkulepet ei ole, on vajalik viibimiskoha määramise osas otsustusõigus anda üle ühele vanemale ning sellist otsustusõigust ei ole mõistlik piirata konkreetse riigiga, kuna see piiraks reisimist. Praegusel juhul ei ole eluliselt usutav, et lapse ema kuritarvitaks enda otsustusõigust ning koliks ilma isaga arutamata kolmandasse riiki. Samuti ei ole asjakohane määruskaebuses esitatud vastuväide, mis puudutab lapse alalise elukoha tekkimist Norras ja Haagi lapseröövi konventsiooni, kuna see ei ole asjaolu, mida kohus peaks arvestama praeguse asja lahendamisel. Õige on määruskaebuse väide, et lapse ja isa kohtumiste võimaldamine ainult Norras võib ebamõistlikult piirata isa suhtlusõiguse teostamist. Seetõttu tuleb maakohtu määrust täpsustada selles osas, et isa ja lapse suhtlemine ei pea toimuma Norras, ning sellest tulenevalt tuleb kustutada suhtluskorrast lauseosa „mil ta viibib Norra Kuningriigis", sest seda on võimalik mõista sellisena, et lapse isa võib lapsega suhelda ainult Norras viibides. Selle asemel tuleb määrusesse lisada „mil laps ei ela Eesti Vabariigis". Arvestades ema algset ettepanekut, oli ka tema mõte selles, et laps saaks isaga suhelda Eestis, ning selles osas ei ole lapse ema seisukoht muutunud. Lapse isaga aja veetmisel Eestis on lapsel võimalik veeta aega ka sugulastega. Seetõttu on asjakohatud isa etteheited, mis puudutavad Norra elukallidust ja isa reisikulusid ning seda, et laps ei saa veeta aega Eestis ja Eesti sugulastega. Muus osas on maakohtu määratud isa ja lapse suhtlemise kord põhjendatud ning kooskõlas lapse huvidega, kuna sellega on kaetud kõik võimalikud olukorrad (kui laps elab Eestis ning kui laps elab Norras ja on koolikohustuslane või mitte). Suhtlemiskorraga on tagatud lapse suhtlemine isaga sarnases mahus (päevade arvu osas) nagu praegu, kuid pikemate perioodide kaupa ning harvemini. Koolivaheaegade tihedus tagab selle, et isa saab lapse enda hoole alla peaaegu iga kuu. Pühade veetmine isaga üle ühe aasta ja koolivaheaegade isaga veetmine vastab suures osas ka lapse isa taotletule. Maakohus jagas vanemate vahel õigesti isa ja lapse suhtlemise kulud. Vanematel on PKS § 116 lg 1 järgi laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Võrdsed kohustused tähendab ka võrdselt kulude kandmist. Kuna ema soovis asuda elama Norrasse, ei ole õiglane lapse sõidukulusid jätta võrdsetes osades mõlema vanema kanda. Õiglane on jätta lapse sõidukuludest 75% ema ja 25% isa kanda. Isal tulnuks ka lapse Eestis elamise korral sõidukulusid kanda ning olukord, kus ema peaks kandma kõik sõidukulud, ei oleks tema suhtes õiglane, kuna sõidukulud on otseselt seotud isa ja lapse suhtlemisega. Seega on põhjendatud, et isa kannab veerand sõidukuludest. Asjas ei ole vaja kulusid ja nende hüvitamise korda täpsemalt reguleerida, sest see takistaks elus tekkida võivate olukordade paindlikku lahendamist kokkuleppel. Asjas ei ole alust arvata, et vanemad ei suuda üksikasjades
mõistlikult kokkuleppele jõuda. Küll on vaja täpsustada kohtumääruse resolutsiooni ja märkida, et hüvitamise kord kehtib ainult lapse, mitte isa sõidukulude kohta, nagu pakkus alguses välja ka ema. Isa sõidukulude ja Norras majutuskulude ema kanda jätmine ei oleks õiglane, kuna isal on võimalus veeta lapsega aega ka Eestis. Harju Maakohtu 6. augusti 2015. a määrus esialgse õiguskaitse abinõu asendamise kohta tuleb tühistada, sest ema esitatud taotluse kohaselt soovis ta maakohtu lõpplahendi viivitamatut täitmist, mitte hagi tagamise abinõu asendamist, sest hagi tagamise abinõu asendamise määruse peale määruskaebuse esitamisel peatus ka selle määruse täitmine (TsMS § 390 lg 1). Ema esitas taotluse pärast lõpplahendi tegemist ning põhjusel, et isa esitas maakohtu lõpplahendi peale määruskaebuse, mis tähendas, et lõpplahendi jõustumine ja täitmine (sh lapse kooliminemine) lükkus edasi määramata ajaks. Taotluses palus ema, et menetluse ajaks reguleeritaks hooldusõiguse osaline lõpetamine ning suhtluskord suures osas selliselt, nagu kohus lõpplahendis leidis (välja oli jäetud paar punkti), ning seda viivitamata. Eeltoodust tulenevalt käsitab ringkonnakohus lapse ema taotlust sisuliselt taotlusena tunnistada lõpplahend viivitamata täidetavaks. Kuna kooliaasta algas Norras
18.augustil 2015, siis oli ja on lapse huvides, et vaidlusalust õigussuhet saaks esialgu reguleerida viisil nagu see on sätestatud praeguses lõpplahendis. Ringkonnakohtu lõpplahendi resolutsioon on suures osas sama nagu maakohtu lõpplahendiski. Seega, õigussuhte esialgne reguleerimine viisil, et vaidlusalust õigussuhet reguleeritakse kuni asjas tehtud lõpplahendi jõustumiseni praeguses lõpplahendis sätestatud viisil, nii nagu lõpplahendis määratud, vastab lapse ema taotlusele ning on lapse huvides, et laps saaks viivitamata alustada Norras kooliaastat. TsMS § 551 järgi võib kohus rakendada hagita perekonnaasjades esialgset õiguskaitset. Sellisel viisil esialgse õiguskaitse rakendamise osas on menetlusosalised saanud väljendada ka oma seisukohti, sest sisult samal viisil rakendas esialgset õiguskaitset ka maakohus, lapse isa esitas selle peale määruskaebuse ja ülejäänud isikud said oma seisukoha esitada määruskaebuse menetlemise käigus. Kuna ringkonnakohus rakendab asjas esialgset õiguskaitset ja reguleerib vaidlusaluseid õigussuhteid kuni lõpplahendi jõustumiseni terviklikult, tuleb tühistada ka varasemad esialgse õiguskaitse määrused.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
17.Avaldaja I esitas määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ning saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et otsustusõiguse üleandmisel tuleb kaaluda, kummale vanemale otsustusõigus anda, kuigi avalduse otsustusõiguse saamiseks esitas ainult üks vanem. Olukorras, kus avalduse esitab üks vanem ja teine ei ole vastuavaldust esitanud, saab kohus anda otsustusõiguse üksnes sellele vanemale või jätta avalduse rahuldamata ja säilitada vanemate ühise hooldusõiguse. Kuna kohtud ei ole juhtinud sellele avaldaja I tähelepanu, rikkusid kohtud selgitamiskohustust. Avaldaja I on kogu menetluse vältel olnud nõus võtma lapse enda juurde elama, kui ema soovib asuda elama Norra Kuningriiki. Kohtud ei ole kaalunud võimalust anda lapse viibimiskoha määramise otsustusõigus avaldajale I. Ringkonnakohtu
määrus on vastuoluline, sest ühest küljest märgib ringkonnakohus, et tuleb kaaluda, kummale vanemale anda otsustusõigus, teisalt aga leidis, et lapse Norra Kuningriiki kolimine ei ole lapse huvidega vastuolus. Kohtud ei selgitanud välja, millised on lapse elamistingimused Norra Kuningriigis. Ringkonnakohus asus seisukohale, et lapse elukohavahetus ei ole vastuolus lapse huvidega, kuid see ei tähenda, et elukohavahetus oleks lapse huvides ja annab alust avaldaja II avaldust rahuldada. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et avaldaja I on nõus, et avaldajal II on lapse viibimiskoha määramise otsustusõigus, kuid seda üksnes Eesti Vabariigi piires. Kohus saab määrata lapse viibimiskoha määramise õiguse ka riigisiseselt. Kohtud jätsid põhjendamatult isa kanda lapsega suhtlemise kulud. Lapse Norra Kuningriiki kolimise tõttu lapsega suhtlemise kulude jagamine selliselt, et avaldaja I peab lisaks lapse ülalpidamiskuludele kandma kõik lisakulud, mis tal endal tekivad lapse Eestisse toomise ja tagasi viimisega, ning 25% lapse sõidukuludest, on ebamõistlik. Kui laps ei asuks välisriiki elama, ei tekiks neid kulusid. Arvestades avaldaja I sissetulekut, võib lapsega suhtlemine osutuda võimatuks. Suhtlemise korra täitmine on vaevaline ning avaldaja II on rikkunud suhtlemise korda, kuna avaldaja I ei ole saanud lapsega telefoni teel suhelda ning avaldaja II ei ole teatanud avaldajale I koolivaheaegade täpseid kuupäevi. Suhtlemise kord on osaliselt vastuoluline ja ebaselge. Olukorras, kus lõpplahend on vaidlustatud ja asja lahendamise lõpptulemus ei ole veel teada, on meelevaldne kohaldada esialgset õiguskaitset, tuginedes vajadusele täita kohtulahendit, mis ei ole veel jõustunud ja pole teada, kas see sellisena jõustub. Kuna kooliaasta oli ringkonnakohtu määruse tegemise ajaks alanud ja oli küsitav, kas laps sel aastal üldse enam kooli läheks, oli esialgse õiguskaitse ja kohtulahendi viivitamatu täitmise vajadus ära langenud. Olukorras, kus ei ole tegelikult teada, kui kauaks jääb avaldaja II Norrasse elama, sh kui vastupidav on tema uus suhe, tuleb laps jätta Eestisse elama ja kui aasta möödudes on suhe püsiv, võib kaaluda lapse uude keskkonda elama viimist. Avaldaja I esitas koos määruskaebusega taotluse kohustada avaldajat II esialgse õiguskaitse korras tagastama lapse kohtumenetluse ajaks Eesti Vabariiki, mille Riigikohus jättis 14. oktoobri 2015. a määrusega rahuldamata.
18.Avaldaja II vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu määruse muutmata. Kohtute otsus anda lapse viibimiskoha valiku otsustusõigus avaldajale II on lapse huvides, põhjendatud ja mõistlik. Norra Kuningriiki kolimine on läbimõeldud ja põhjalikult kaalutletud otsus, mis tagab lapsele stabiilse elukorralduse ega too lapsele kaasa kahjulikke tagajärgi. Lapsele meeldib Norra Kuningriigis elada ja koolis käia. Lapse suhted lähedastega ei ole katkenud. Kohtud ei ole rikkunud selgitamiskohustust ning on kaalunud otsustusõiguse andmist avaldajale I, kuid on asunud seisukohale, et ema ja lapse kiindumussuhte lõhkumine ei vasta lapse huvidele. Lapsele on tagatud Norra Kuningriigis turvaline elukeskkond ning lähikondsed, kellega tal on hea läbisaamine.
Määruskaebusest ei nähtu, miks peaks lapse viibimiskoha määramise otsustusõigus olema kuidagi piiratud, sh konkreetse riigiga. Avaldaja II ei kavatse lapsega kolmandasse riiki kolida ega takistada isa ja lapse suhtlemist. Kohtute seisukoht lapse ja isa suhtlemist puudutavate sõidukulude kohta on mõistlik ja õiglane. Lapse Eestisse reisimine ei eelda, et isa peab lapsele järele sõitma ja ta tagasi tooma. Laps saab reisida ka emaga või reisisaatja teenust kasutades.
19.Lapsele määratud esindaja jäi varem menetluses esitatud seisukohtade juurde.
20.Nõmme Linnaosa Valitsus ja Kristiine Linnaosa Valitsus ei toetanud määruskaebust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu määrus tühistada osas, milles ringkonnakohus rakendas asjas esialgset õiguskaitset ja jättis muutmata maakohtu määruse osas, milles maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse ja andis avaldajale II otsustusõiguse lapse viibimiskoha valiku osas. Tühistatud osas tuleb teha uus määrus, millega jätta esialgne õiguskaitse rakendamata ning lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas ja jätta selles osas emale ainuhooldusõigus. Muus osas ei anna kaebuse väited alust ringkonnakohtu määruse resolutsiooni muuta, kuid muuta tuleb osaliselt ringkonnakohtu määruse põhjendusi.
22.Esmalt käsitleb kolleegium vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist (I) ja lapsega suhtlemise korraldamist (II), seejärel esialgse õiguskaitse kohaldamist ühise hooldusõiguse lõpetamise ja lapsega suhtlemise korraldamise asjas (III) ning viimaks teeb kolleegium asjas menetluslikud otsustused (IV). I
23.Vanemad vaidlevad eelkõige selle üle, kas asjas oli õige lõpetada nende ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas.
24.Kolleegium on varem juhtinud tähelepanu, et vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus, mis tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus). Vanema isikuhooldusõigus hõlmab PKS § 124 lg 1 ja § 126 lg 2 järgi mh vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab mh ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-145-11, p 17). Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse
suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanemate ühine hooldusõigus, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas, sh lapse tulevase elukoha küsimuses kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Vanemate lahuselu korral võib aga otsustusõiguse üleandmise asemel olla osal juhtudel vajalik vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks saab kohus PKS § 137 lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse. Seejuures saab kohus lõpetada ühise hooldusõiguse ka üksnes lapse viibimiskoha määramise osas ning anda üksnes selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19-21).
25.Hoolimata sellest, et ülalviidatud lahendis on märgitud, nagu saaks ühise hooldusõiguse lõpetamise korral anda vanemale lapse viibimiskoha määramise küsimuses ainuotsustusõiguse, tuleb seda koosmõjus teiste põhjendustega mõista selliselt, et vanemale saab ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise korral anda osalise ainuhooldusõiguse, sh ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas, mis iseenesest hõlmab ka selle küsimuse otsustusõigust. Kolleegium selgitab, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded, nagu on kolleegium ka ülalmärgitud lahendis viidanud. Seetõttu saab kohus lahendada avalduse kas PKS § 119 või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale, et iseenesest saab vanem ka lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel. Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Sellest tulenevalt saab ka kohus sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas
PKS § 119 või § 137 alusel. Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu
29.septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 19).
26.Vanemad vaidlevad asjas eelkõige selle üle, kas laps võib asuda emaga välisriiki elama, aga samuti selle üle, kas emal on õigus määrata lapse viibimis- ja elukohta ka tulevikus. Iseenesest saab vanem sellise vaidluse korral taotleda PKS § 119 alusel lapse välisriiki elama asumise küsimuse otsustamiseks endale otsustusõigust. Otsustusõiguse asja lahendades otsustab kohus, kas see, et last puudutava olulise küsimuse lahendab üks vanem, on konkreetset situatsiooni arvestades lapse huvides vajalik ning kas avalduse esitanud vanem on pädev tegema last puudutavas küsimuses otsustusi lähtudes eelkõige lapse, mitte enda huvidest. Seega saab kohus anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. Eeltoodu ei välista siiski vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel, s.o ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist. Sellisel juhul otsustab kohus selle üle, kas ja millises ulatuses on lapse huvides vajalik ja põhjendatud vanemate ühine hooldusõigus lõpetada ning kas avalduse esitanud vanem on PKS § 137 lg-s 3 nimetatud asjaolusid arvestades võimeline edaspidi üksi hooldusõigust teostama. Sellise nõude lahendamisel on mh oluline ka vähemalt 14-aastase lapse arvamus, kuna vähemalt 14-aastase lapse vastuseisu korral ei saa kohus vanemate ühist hooldusõigust lõpetada (PKS § 137 lg 2 p 1).
27.Praeguses asjas on ema avalduse eesmärgiks ühest küljest küll võimaldada emal lapsega välisriiki kolida, kuid teisalt soovib ema saada õigust määrata ka edaspidi ise lapse viibimis- ja elukohta. Seega saab ema avaldust pidada ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise avalduseks PKS § 137 lg 1 mõttes. Sellisena on seda sisuliselt käsitlenud ka kohtud, kuigi ringkonnakohtu põhjenduste ja resolutsiooni sõnastusest ei tulene see selgelt ja üheselt. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus ekslikult kohaldanud koos kahte alternatiivset nõudealust (PKS § 119 ja § 137), kuigi pidanuks lahendama vanemate hooldusõiguse küsimuse PKS § 137 järgi. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu määruse põhjendused täpsed ja neid tuleb muuta, jättes ringkonnakohtu määrusest välja põhjendused, mis puudutavad PKS § 119 kohaldamist. Samal põhjusel tuleb tühistada ja sõnastada uuesti ka ringkonnakohtu määruse resolutsioon osas, mis puudutab ühise hooldusõiguse lõpetamist ja ühele vanemale otsustusõiguse andmist lapse viibimiskoha küsimuses.
28.Ülalmärgitu ei mõjuta siiski ringkonnakohtu lõppjäreldust, et praeguses asjas tuleb vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas lõpetada ja anda selles osas emale ainuhooldusõigus. Kolleegium märgib, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme
kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu määruses neid puudusi kolleegiumi hinnangul ei esine. Ringkonnakohus põhjendas veenvalt, miks on eelkõige lapse, aga ka vanemate huve ning kõiki esitatud asjaolusid silmas pidades õige vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas lõpetada ja anda selles osas ainuhooldusõigus emale. Kuigi eelduslikult on lapse huvides säilitada stabiilne elukeskkond ja olemasolevad suhted, asus ringkonnakohus õigesti seisukohale, et lahendades vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise asja olukorras, kus vanem soovib asuda lapsega välisriiki elama, tuleb arvestada ka lapse seotust kummagi vanemaga. Kolleegiumi arvates võib lapse ja välisriiki elama asuva vanema omavaheline side olla sedavõrd tugev, et kaalub lapse heaolu arvestades üles keskkonnavahetusest ja teisest vanemast eemalolekust tekkivad kahjulikud mõjud.
29.Õige ei ole siiski ringkonnakohtu seisukoht, et kui kohus lahendab ühe vanema avalduse alusel ühise hooldusõiguse lõpetamise või otsustusõiguse asja, kaalub kohus automaatselt ka ainuhooldusõiguse või otsustusõiguse andmise võimalust teisele vanemale, kuna ühe vanema avalduse rahuldamata jätmisel on alternatiiviks jätta ainuhooldusõigus või otsustusõigus teisele vanemale. Kolleegium juhib tähelepanu, et nii otsustusõiguse saamise (PKS § 119) kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2), st tegemist ei ole kohtumenetlusega, mis võiks toimuda ka kohtu omal algatusel. Sellises avalduse alusel toimuvas kohtumenetluses määrab avaldaja menetluse eseme ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Sellest tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle, sh teha muudatusi vanemate hooldusõiguses. Hoolimata ülalmärgitust ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse normi, kui jättis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata olukorras, kus avaldaja I heitis apellatsioonkaebuses maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist. Praeguses asjas ei ole küll avaldaja I esitanud avaldust lapse viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse või otsustusõiguse saamiseks, kuid ta avaldas kohtumenetluses soovi võtta laps enda juurde elama juhul, kui lapse ema asub elama Norrasse. Ringkonnakohus arvestas asja lahendades avaldaja I soovi ja kaalus võimalust anda lapse viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõigus või otsustusõigus avaldaja II asemel avaldajale I, kuid asus asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid hinnates seisukohale, et lapse viibimiskoha määramise õiguse andmine avaldajale I ei oleks praeguses asjas lapse huvides. Avaldaja I ei ole määruskaebuses ringkonnakohtule ega Riigikohtule selgelt esile toonud, millised asjaolud jäid tal avalduse esitamata jätmise tõttu kohtule esitamata ning kuidas oleks avalduse esitamine mõjutanud asja lõpplahendust.
Seega ei ole ringkonnakohus asja lahendades rikkunud menetlusõiguse normi ja ringkonnakohtu määrus tühistamiseks ei ole alust.
30.Õige on määruskaebuse väide, et kohus saab lapse viibimiskoha määramise õigust territoriaalselt piirata, sh anda vanemale õiguse määrata lapse viibimiskohta üksnes ühe riigi piires. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kui vanemad ei suuda leppida kokku lapse viibimiskohas ja ühele vanemale tuleb anda selles küsimuses otsustusõigus või ainuhooldusõigus, ei ole mõistlik piirata seda konkreetse riigiga, kuna see takistaks reisimist. Ka selles osas tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendusi muuta. Kolleegiumi arvates saab kohus piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. Sellisel juhul reisib laps vanemate kokkuleppel, nagu ka siis, kui vanematel on ühine hooldusõigus. Kui vanematel on erimeelsused lapse lühiajaliste välisriigis viibimiste (reiside) küsimuses, saab vanem taotleda kohtult vajadusel ka selles küsimuses otsustusõigust. Iseenesest saab kohus anda vanemale lapse viimiskoha määramise õiguse ka mitme riigi piires või piiramatult, kui asjaolusid arvestades on see lapse huvides parim lahendus. Siiski tuleb vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Praeguses asjas andsid kohtud avaldajale II lapse viibimiskoha määramise õiguse, piiramata seda konkreetse riigi territooriumiga. Avaldaja I soovis kogu menetluse kestel, et avaldaja II õigus oleks piiratud Eesti Vabariigi territooriumiga, et laps ei asuks elama Norra Kuningriiki. Kuna vanemad olid eri meelt lapse tulevase elukoha, sh lapse välisriiki elama asumise küsimuses, tuli kohtul otsustada, kas asjaolusid arvestades on lapse huvides anda emale piiramata õigus määrata lapse viibimiskohta või tuleks seda mõne riigi territooriumiga piirata. Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid lapse huve kaaludes ja lahendit põhjalikult põhjendades, et asjas on õige anda avaldajale II riigi territooriumiga piiramata õigus määrata lapse viibimiskohta, rikkumata seejuures diskretsiooni piire, ei ole kolleegiumil alust kohtute kaalutlusotsustusse sekkuda. II
31.Avaldaja I ei nõustu ringkonnakohtu määrusega ka osas, milles ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, kuidas tuleb vanemate vahel jagada välisriigis elava lapsega suhtlemise kulud. Kolleegium möönab, et lapse välisriiki elama asumise korral suurenevad üldjuhul lapse ja vanema suhtlemise kulud, sh tekivad üldjuhul nii vanemal kui ka lapsel sõidukulud. Kuna seaduses ei ole otseselt sätestatud, kuidas jaguneb selliste kulutuste kandmine vanemate vahel, saab lapse sõidukulusid pidada lapse vajaduste rahuldamiseks, s.o lapse ülalpidamiseks vajalikeks kulutusteks
PKS § 99 mõttes, mida vanemad peavad PKS § 105 lg 3 järgi kandma osavõlgnikena vastavalt oma sissetulekule ja varalisele seisundile, sh võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral võrdsetes osades (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Praeguses asjas oli avaldaja II nõus võtma enda kanda suurema osa, s.o 75% lapse sõidukuludest. Avaldaja I ei ole väitnud, et tema varaline seisund ei võimalda tal kanda 25% lapse sõidukuludest. Avaldaja I ei ole nõus sellega, et ta peab ka ise lapse välisriiki elama asumise tõttu kandma kulusid lapse külastamise tõttu või lapse Eestisse toomise tõttu. Kolleegium leiab, et selliste kulude jagamist vanemate vahel seadus ei sätestata ning avaldajal I ei ole õigust nõuda, et avaldaja II hüvitaks talle last külastades ja last Eestisse tuues tekkivad kulud. Avaldaja I kartused suurte kulude ees on tingitud sellest, et lapsega suhtlemise korras ei ole täpselt reguleeritud, kus toimub lapsega suhtlemine ja kes viib lapse Eestisse ja toob tagasi Norra Kuningriiki. Kuna avaldaja II on avaldanud, et lapse reisimine toimub vanemate kokkuleppe alusel kord ühe ja kord teise vanemaga ning vajadusel reisisaatjaga, ei ole asjas alust arvata, et kõik kulud jäävad avaldaja I kanda. Samuti ei ole asjas esitatud asjaoludel alust arvata, et vanemad ei jõuaks selles kokkuleppele. Sellest tulenevalt on kolleegiumi hinnangul suhtlemise kord piisavalt reguleeritud ega vaja täpsustamist lapse üleandmise osas. Seda pole avaldaja I ka taotlenud.
32.Avaldaja I väide suhtlemise korra rikkumise kohta võib anda alust alustada TsMS § 563 lg 1 alusel lepitusmenetlust, kuid ei anna alust asuda seisukohale, et suhtlemise kord tulnuks määrata teisiti.
33.Õige ei ole avaldaja I väide, et suhtlemise kord on osaliselt vastuoluline. Kolleegiumi hinnangul saab suhtlemise korda mõista selliselt, et kuigi üldjuhul on laps koolivaheajal isaga, on jõulupühade ja aastavahetuse kohta sätestatud eriregulatsioon. III
34.Õige on avaldaja I määruskaebuse väide, et ühise hooldusõiguse lõpetamise ja suhtlemise korra reguleerimise asjas ei olnud jõustumata kohtulahendi viivitamata täitmiseks esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud. Kolleegium selgitab, et erinevalt muudest hagita asjadest kehtib hagita perekonnaasjades põhimõte, et kohtulahendit ei täideta enne selle jõustumist (TsMS § 550 lg 3). Sellest tulenevalt ei saa ka hagita perekonnaasjas tehtud kohtumäärust viivitamata täidetavaks tunnistada. Hooldusõiguse asjades (TsMS § 550 lg 1 p 2) on sellise piirangu eesmärgiks eelkõige vältida lapse ja vanema õigussuhte muutusest tulenevat lapse elukorralduse muutumist enne, kui kohus on asja lõplikult lahendanud.
35.Ülalmärgitu ei puuduta siiski esialgse õiguskaitse rakendamise määrust, mis on TsMS § 467 lg 5 järgi viivitamata täidetav. Hagita perekonnaasjas saab kohus TsMS § 551 lg 1 järgi rakendada omal algatusel või avalduse alusel esialgse õiguskaitse korras hagi tagamise abinõusid, sh eelkõige TsMS § 378 lg-s 3 sätestatud abinõusid, milleks on ka vanema ja lapse õigussuhte reguleerimine (p 1). Kolleegiumi arvates saab kohus viidatud sätte järgi küll reguleerida vanema ja lapse õigussuhet kohtumenetluse ajaks, kuid mitte lahendada üldjuhul asja esialgse õiguskaitse korras sisuliselt
(vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-13, p 12). Asja sisuline lahendamine esialgse õiguskaitse korras oleks vastuolus ülalmärgitud põhimõttega, et hagita perekonnaasjas tehtud kohtumäärust ei täideta enne selle jõustumist. Sellest tulenevalt saab kohus reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi eelkõige vanema ja lapse suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks (PKS § 143 lg-d 21 ja 5), samuti anda vanemale kiiret lahendamist vajavas last puudutavas küsimuses otsustusõiguse (PKS § 119) või kohaldada lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid (PKS § 134 lg 1), kuid üldjuhul ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas lõpetada esialgse õiguskaitse korras osaliselt või tervikuna vanema hooldusõigust (PKS § 137) ega anda hooldusõiguse üleandmise asjas ühelt vanemalt teisele esialgse õiguskaitse korras üle ainuhooldusõigust (PKS § 138). Vanema hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine esialgse õiguskaitse korras on põhjendatud üksnes juhul, kui see on vajalik, kõrvaldamaks ohtu lapse heaolule (PKS § 134 lg 1). Arvestada tuleb, et abinõu koormaks kõiki menetlusosalisi üksnes määral, mida võib pidada lapse huve ja kõiki asjaolusid arvestades põhjendatuks, hoidmaks ära lapse heaolu kahjustamist (TsMS § 378 lg 4). Arvestades ülalmärgitut leiab kolleegium, et vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes, kuid mitte lõpetada osaliselt või täielikult vanemate ühist hooldusõigust olukorras, kus vanemad vaidlevad pärast lahku kolimist lapse tulevase elukorralduse üle või lapse välisriiki elama asumise üle. Kui lapse heaolu ei ole ohus, tuleb lapse huvides tagada lapsele kohtumenetluse ajaks üldjuhul senine elukorraldus ja elukeskkond ning säilitada vanemate ühine hooldusõigus kohtuvaidluse lõpuni. Küll saab kohus anda vanemale esialgse õiguskaitse korras õiguse otsustada üksi last puudutava kiireloomulise olulise küsimuse, sh lapse välisriiki reisimise või ajutiselt välisriiki kohtumenetluse ajaks elama asumise üle, kui see on erandlikke asjaolusid arvestades lapse heaolu tagamiseks hädavajalik.
36.Ülalmärgitud põhjendustel kohaldas ringkonnakohus asjas vääralt esialgset õiguskaitset ja ringkonnakohtu määrus tuleb ka selles osas tühistada. Ringkonnakohtu määruse põhjendusest ei nähtu, et lapse heaolu oleks vanemate ühise hooldusõiguse säilimise korral kohtumenetluse ajal olnud ohustatud ja et selle ohu kõrvaldamiseks tuli isa hooldusõigus osaliselt lõpetada ja anda selles osas emale ainuhooldusõigus. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. IV
37.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb avaldaja I kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon advokaadibüroole, kes on menetlusosalise eest kautsjoni tasunud.
38.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg-te 1 ja 3 alusel jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda, v.a lapsele määratud esindaja kulud, mis tuleb jätta riigi kanda. Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.