Swedbank AS hagi AN, IKNja RSvastu 19 367,39 euro ja edasiulatuva viivise nõudes
Tsiviilasja hind
18 650,89 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank AS, registrikood 10060701, asukoht Liivalaia 8, Tallinn 15040 Hageja lepingulised esindajad: Marge Sillamaa, Külli Reinfeld ja Sirje Saan Kostja I: AN, isikukood XXX, elukoht XXX Kostja II: IKN, isikukood XXX, elukoht XXX Kostja III: RS, isikukood XXX, elukoht XXX Kostjate lepinguline esindaja: vandeadvokaat Ott Saame Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel: Sihtasutus KredEx, registrikood 90006012, asukoht Hobujaama 4, Tallinn 10151 Kolmanda isiku lepinguline esindaja: Indrek Puhm
Asja labivaatamine
Kohtuistungil 11. märtsil 2013, millel osalesid hageja lepingulised esindajad Külli Reinfeld ja Sirje Saan, kostjate lepinguline esindaja Ott Saame ning kolmanda isiku lepinguline esindaja Indrek Puhm
RESOLUTSIOON
Hagi rahuldada. Mõista kostjatelt AN (isikukood XXX), IKN(isikukood XXX) ja RS(isikukood XXX) solidaarselt hageja Swedbank AS (registrikood 10060701) kasuks välja laenulepingust nr XXXtulenev võlg 16 078,10 eurot (sh põhivõlg 15 454,51 eurot) ja laenulepingust nr XXXtulenev võlg 3 289,29 eurot (sh põhivõlg 3 196,38 eurot). Mõista kostjatelt AN, IKN ja RS solidaarselt hageja Swedbank AS kasuks välja viivis otsuse resolutsiooni punktis 2 märgitud põhivõla summalt 18 650,89 eurot alates 5. jaanuarist 2011 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1
teises lauses ette nähtud määras. Jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate AN, IKN ja RS kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamiseeesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu selgitused Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13, Tallinn, e-posti aadress [email protected]). Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.
MENETLUSE KÄIK
1.Swedbank AS (edaspidi „hageja”) esitas 5. jaanuaril 2011 kirja teel kohtule hagiavalduse AN (edaspidi „kostja I”), IKN (edaspidi „kostja II”), RS(edaspidi „kostja III”), Sihtasutuse KredEx (edaspidi „kolmas isik“) ja EASA (edaspidi „endine kostja“) vastu solidaarselt kahest laenulepingust ja käenduslepingutest tuleneva võla ning lisanduva viivise nõuetes. Hageja täpsustas oma nõuet 14. jaanuari 2011 avalduses (dateeritud 13. jaanuariga), mille kohaselt ta soovib kokku 19 367,39 euro ja selles sisalduvalt põhivõla summalt 18 650,89 eurot edasiulatuva viivise väljamõistmist määraga „EKP intress + 7%“.
2.Kohus võttis hagiavalduse 28. jaanuari 2011. aasta määrusega menetlusse.
3.Hageja esitas 2. veebruaril 2011 avalduse hagist loobumiseks praeguse kolmanda isiku suhtes. Kohus võttis loobumise vastu 4. veebruari 2011. aasta määrusega. Kohus kaasas kolmanda isiku tema taotlusel kui iseseisva nõudeta kolmanda isiku hageja poolel uuesti menetlusse 22. novembril 2012.
4.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostja III esitas 1. märtsil 2011 oma vastuse hagile. Lisaks esitasid kostjad I, II ja III ning endine kostja 27. juunil 2012 ühise vastuse hagile, mille kohta hageja esitas 11. oktoobril 2012 arvamuse. Kolmas isik toetas 20. detsembri 2012 avalduses hagi.
2 (12)
2-11-383
5.Asja menetlev kohtunik vahetus 8. jaanuaril 2013. Kuna endine kostja kui mittetulundusühing oli registrist 26. juulil 2012 kustutatud, siis lõpetas kohus
16.jaanuari 2013. aasta määrusega tema suhtes menetluse ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada oma seisukohad ja tõendid. Kohtu määratud tähtaegade jooksul esitasid menetlusosalised täiendavad seisukohad ja tõendid. Kohus kuulas menetlusosalised ära
11.märtsi 2013 kohtuistungil, kus menetlusosalised jäid oma seniste seisukohtade juurde.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Hageja väited
6.Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt laenulepingust nr XXXja käenduslepingutest tuleneva võla 16 078,10 eurot ja lisanduva viivise ning samuti solidaarselt laenulepingust nr XXXja käenduslepingust tuleneva võla 3 289,29 eurot ja lisanduva viivise maksmist. Hagi alusena märgib hageja järgmist: − hageja ja OÜ PROFSAMNED (kustutatud, edaspidi „põhivõlgnik“) sõlmisid
14.detsembril 2007 laenulepingu nr XXX, mille kohaselt hageja andis põhivõlgnikule laenu summas 17 383,96 eurot intressimääraga kuue kuu Euribor, millele lisandus 4% aastas. Laenu tagastamise tähtajana lepiti kokku 14. detsember 2012. Laen on põhivõlgnikule välja makstud; − hageja ütles laenulepingu üles, sest põhivõlgnik ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi; sellest teavitas hageja ka käendajaid; − laenusummast on hagejale tagastamata laenujääk 15 454,51 eurot, lisaks maksmata intress 472,21 eurot, tagatistasu 64,38 eurot, laenujäägilt arvutatud viivis 80,96 eurot ja tagatistasult arvutatud viivis 6,04 eurot. Kokku on hageja nõue kõnealusest lepingust 16 078,10 eurot; − laenu tagatiseks seati kostjate käendused, samuti kolmanda isiku käendus. Kostjad olid laenu- ja käenduslepingute sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liikmed; − esimesed kolm kuud tuli põhivõlgnikul tasuda üksnes intressi ja alates neljandast kuust põhiosa tagasimakseid. Igakuise laenumakse summa koos intressiga oli 376,21 eurot, mis on mõistliku suurusega; − hageja lähtus laenu andmisel põhivõlgniku esitatud finantsandmetest ja äriplaanist. Põhivõlgniku poolt 2007. aasta mais hagejale esitatud finantsandmete kohaselt olid tema finantsnäitajad tugevad, käive ja rahalised vahendid kasvasid. Põhivõlgniku netokäive 31. detsembri 2006 seisuga oli 178 000 krooni ja 31. mai 2007 seisuga 1 374 000 krooni, kasum 409 000 krooni ja rahaliste vahendite jääk 133 000 krooni. Lisaks oli põhivõlgnikul varusid 257 000 krooni väärtuses, lühiajalisi kohustusi aga kõigest 33 000 krooni. Ettevõtte omakapital oli 489 000 krooni. Hagejale esitatud näitajad 31. juuli 2007 ja 30. septembri 2007 seisuga olid veelgi oluliselt paremad. Näiteks 31. juuli 2007 seisuga oli kasum juba 847 000 krooni. Hagejal puudus alus kahelda, et põhivõlgnik suudab võetavaid kohustusi hageja ees täita; − laenulepingust nr XXXtulenevaid kohustusi täitis põhivõlgnik kohaselt ilma viivituseta 2008. aasta septembri keskpaigani. Seejärel tekkisid kohustuste täitmisega probleemid. Samas tasuti osa makseid veel ka 2009. aasta jaanuaris; − hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 13. juunil 2008 lisaks laenulepingu XXX, mille sihtotstarve oli põhivõlgniku ja Swedbank Liising Aktsiaseltsi (endise nimega Aktsiaselts Hansa Liising Eesti, edaspidi „liisinguandja“) vahel sõlmitud liisingulepingu nr XXX osaline refinantseerimine. Nimetatud lepingu sõlmimisega ei suurendatud põhivõlgniku laenukoormust, vaid finantseeriti osaliselt liisingulepingu
3 (12)
2-11-383 nr XXX järgi 15. veebruaril 2008 tasuda tulnud osamakset summas 21 166,42 eurot. Tegemist oli käibemaksu tasumise osamaksega. Asjaolu, et põhivõlgnik ei suutnud korraga tasuda teistest igakuistest maksetest (1 257,32 eurot) oluliselt suuremat osamakset ühekorraga, ei näita, et tegemist oleks maksejõuetusega. Laenulepingu nr XXXintressimäär oli 16% aastas, mis on tavapärase intressimäär lühiajaliste laenude puhul; − laenulepingu XXXjärgne hageja kohustus on täidetud, aga põhivõlgnikul on tagastamata laenujääk 3 196,38 eurot ja maksmata laenujäägilt arvutatud viivis 92,91 eurot; − lühiajalise laenu tagatiseks olid samuti kostjate käendus, lisaks veel endise kostja garantiikiri; − põhivõlgnik on 6. oktoobril 2009 äriregistrist kustutatud.
7.Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda. Kolmanda isiku seisukoht
8.Kolmas isik toetab hagi ja palub menetluskulud panna solidaarselt kostjate kanda. Kostja vastuväited
9.Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostjate peamised vastuväited on järgmised: − esiteks, käendatav nõue on lõppenud, sest põhivõlgnik on registrist kustutatud. Alates äriregistrist kustutamisest ei ole põhivõlgnikul enam õigusvõimet, ta ei saa kanda tsiviilkohustusi ja tema kohustused on lõppenud. Kuivõrd tagatav kohustus on lõppenud, ei ole hagejal käendajate vastu nõuet. Käenduslepingute tingimus, et käendajad vastutavad laenulepingutest tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui laenusaaja esitab panga nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite laenusaaja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral või lepingu kehtetuse vastuväite, on tüüptingimus, mida tuleb kahtluse korral tõlgendada tingimuse kasutaja ehk hageja kahjuks. Pooled ei ole sõlminud erikokkulepet, mille kohaselt käendajate endi poolt esitatud kohustuse lõppemise vastuväide seoses likvideerimisega ei omaks tähtsust ning käendajad vastutaksid sõltumata vastuväitest; − teiseks, põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamata jätmise ja pankrotimenetlusest teatamata jätmise tõttu ei ole hagejal kostjate vastu nõuet. Põhivõlgniku pankrotimenetlus lõpetati pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning põhivõlgnik kustutati registrist. Hageja ütles laenulepingud üles enne pankrotimenetluse lõpetamist, st hageja nõuded olid muutunud sissenõutavaks. Kuivõrd hagejale oli teada, et tal on nõue pankrotivõlgniku vastu, pidanuks ta tasuma pankrotimenetluse kulude ettemaksu ning selliselt vältima pankrotimenetluse raugemist. Põhivõlgniku pankrot on põhjustatud just hageja ja tema tütarettevõtte (liisinguandja) hoolimatust käitumisest. Põhivõlgnik ei olnud hageja poolt vastutustundliku laenamise nõudeid rikkudes sõlmitud laenulepingute tagajärjel suuteline täitma varasematest liisingulepingutest tulenevaid kohustusi (pikemalt vt neljanda vastuväite juures), mistõttu ütles liisinguandja liisingulepingud üles ja müüs liisingvara hinnaga 24 733 eurot. Liisingvara väärtuseks koos üürilepingu ja klientuuriga oli aga tegelikult 90 000 – 100 000 eurot. Seega müüs liisinguandja liisingvara ligi 65 000 euro võrra odavamalt vara tegelikust turuhinnast. Kui liisinguandja oleks vara realiseerinud selle tegeliku väärtusega, oleks saadud müügihinnast jäänud peale liisinguandja nõuete rahuldamist veel vähemalt ca
4 (12)
2-11-383 14 000 eurot hageja nõuete rahuldamiseks. Seda saab lugeda käendajatele tekitatud kahjuks; − kostja III esitab hagile täiendava vastuväite tuginedes sellele, et hageja ei teatanud talle põhivõlgniku pankrotimenetlusest. Kostja III ei ole alates 23. oktoobrist 2008 põhivõlgniku juhatuse liige, mistõttu erinevalt kostjatest I ja II, kes juhatuse liikmetena olid pankrotimenetlusest teadlikud, ei teadnud ega pidanudki kostja III teadma, et põhivõlgniku suhtes on käimas pankrotimenetlus. Samuti väidab kostja III, et ta ei pea hagetavate kohustuste täitmise eest vastutama, kuna võla lubasid tasuda kostjad I ja II, kes on tema suhtes käitunud pahauskselt; − kolmandaks keelduvad kostjad laenulepingust nr XXXtuleneva kohustuse täitmisest. Kõnealune laenuleping sõlmiti liisingulepingu nr XXX osalise refinantseerimise eesmärgil. Viidatud liisingulepingu on liisinguandja 15. oktoobri 2008 kirjaga üles öelnud ja selle lõpetamise asjaolud on ebaselged. Liisinguandja viivitas liisingvara oma valdusesse võtmisega ja võõrandas selle oluliselt alla turuhinna. Hagejaga samasse kontserni kuuluv liisinguandja ei käitunud liisingulepingu ülesütlemise järgselt korrektselt ja on seeläbi tekitanud põhivõlgnikule kahju, mis annab alust käendajatel hagetava kohustuse täitmisest keelduda; − neljandaks, põhivõlgnikul tekkis hageja tegevuse tulemusel hageja nõudest suurem kahju, mille tõttu käendajate vastutus on vähenenud nullini. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust ja teavitamiskohustust. Põhivõlgniku majanduslik olukord laenulepingute sõlmimisel oli selline, et hageja poleks tohtinud talle laenu anda. Põhivõlgnik alustas 2007. aasta sügisel tegevust spordiklubi rajamiseks, milleks tal endal vahendid puudusid. Põhivõlgniku eelmise aasta majandustegevuse tulem oli 1 888,53 eurot, kusjuures ettevõttel oli üldse vara kokku summas 5 084,11 eurot, mille lisaks eelnimetatud tulemile moodustasid 2005. aasta jaotamata kasum summas 639,12 eurot ja omakapital summas 2 556,46 eurot. Finantsvahendite puudumise tõttu sõlmis põhivõlgnik liisinguandjaga kolm liisingulepingut spordiklubi sisustuse soetamiseks: o 18. septembril 2007 liisingulepingu nr XXX maksumusega 17 255,38 eurot (koos käibemaksuga) mööbli omandamiseks; o 11.oktoobril 2007 liisingulepingu nr XXXmaksumusega 14 796,44 eurot (koos käibemaksuga) valgustus- ja helitehnika omandamiseks; o 2. novembril 2007 liisingulepingu nr XXX maksumusega 135 599,30 eurot (koos käibemaksuga) trenažööride omandamiseks. Liisingulepingutega võttis põhivõlgnik endale pikaajalisi kohustusi summas 167 651,12 eurot, millele lisandusid intressid ja lepingute sõlmimise tasud. Liisingulepingute sõlmimise järel kohustus põhivõlgnik perioodil 18. september 2007 - 2. november 2007 tasuma lepingute sissemakseid ja lepingutasusid kokku summas 69 632,66 eurot ja edasine igakuine rahaline kohustus liisinguandja kui hageja tütarettevõtte ees oli keskmiselt 1 687,43 eurot. Siiski sõlmis hageja põhivõlgnikuga
14.detsembril 2007 laenulepingu nr XXX, millega suurendati igakuist kohustust 376,21 euro võrra ja mille sõlmimise järel tekkisid põhivõlgnikul raskused liisinguleping nr XXX täitmisega. Laenuleping nr XXX sõlmiti juba pärast nende raskuste tekkimist, väga lühiajaliselt ja oluliselt suurema intressimääraga. Hagejal oli tulenevalt nii põhivõlgniku isikust kui ka krediidi ulatusest ja tingimustest enne põhivõlgnikuga laenulepingute sõlmimist kohustus viia läbi krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüs ning teavitada põhivõlgnikku ja kostjaid kui põhivõlgniku kohustuste täitmise tagatiste andjaid krediidiga kaasnevatest võimalikest negatiivsetest tagajärgedes. Hageja ei ole põhivõlgniku krediidivõimekust aga analüüsinud ja on 5 (12)
2-11-383 sellest tulenevalt jätnud täitmata põhivõlgniku ja käendajate teavitamiskohustuse. Seega on põhivõlgnikul õigus nõuda hagejalt kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede rahalist hüvitamist, sellise nõude saab põhivõlgnik hageja nõudega tasaarvestada ja käendajad omakorda võivad sellele tasaarvestusele tugineda. Põhivõlgnikul on kahju tekkinud summas 72 772,85 eurot järgmiselt: o laenulepingust nr XXXsummas 17 935,02 eurot, millele lisandub käesolevas menetluses hageja poolt hagimenetluse jooksul sissenõutavaks muutuv viivis, o laenulepingust nr XXXsummas 3 779,99 eurot, millele lisandub käesolevas menetluses hageja poolt hagimenetluse jooksul sissenõutavaks muutuv viivis, o liisingulepingutest summas 51 057,84 eurot, mida liisinguandja praegu liisingulepingute käendajalt kohtus hagi alusel ka nõuab; − viiendaks on kostjatel kui käendajatel endil kahjunõue, mille kostjad tasaarvestavad hageja nõudega. Käendajate osas hageja teavitamiskohustuse rikkumine seisnes selles, et hageja ei täitnud temal lasuvat vastutustundliku laenamise kohustust ning jättis sellest tulenevalt nii põhivõlgniku kui ka kostjateks olevad käendajad laenulepinguga seotud riskidest teavitamata. Seega on käendajatel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenevalt hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamises. Käendajate käenduslepingutest tulenevad negatiivsed tagajärjed on võrdelised hageja enda poolt käenduslepingust tulenevate hagis esitatud nõuetega, millele lisanduvad käendajate kulud õigusabile, ulatuses, mis need ei kuulu hüvitamisele menetluskulude kindlaksmääramise menetluses.
10.Menetluskulud paluvad kostjad panna hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Menetluskulud jätab kohus solidaarselt kostjate kanda.
12.Hageja on esitanud kahest laenulepingust ja nendega seoses sõlmitud käenduslepingutest tulenevad nõuded. Sellised nõuded lahendab kohus võlaõigusseaduse (VÕS) mõlema nimetatud lepinguliigi kohta käivate sätete ja üldosa normide alusel.
13.Kohus tuvastas, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 14. detsembril 2007 laenulepingu nr XXX(I kd tlk 8–16), mille kohaselt andis hageja põhivõlgnikule laenu summas 17 383,96 eurot intressimääraga kuue kuu Euribor, millele lisandus 4% aastas, ja laenu tagastamise tähtpäev oli 14. detsember 2012. Nimetatud lepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks sõlmis hageja käenduslepingud kostjate (I kd tlk 17-22) ja kolmanda isikuga (I kd tlk 23–27). Lisaks sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 13. juunil 2008 laenulepingu nr XXX(I kd tlk 50–50), mille sihtotstarve oli liisinguandja ja põhivõlgniku vahel 2. novembril 2007 sõlmitud liisingulepingu nr XXX (I kd tlk 211–214) osaline refinantseerimine summas 20 132,16 eurot. Selle laenulepingu järgi tuli põhivõlgnikul maksta intressi 16% aastas ja laenu tagastamise tähtpäev oli 13. august 2008. Põhivõlgniku kohustuste täitmist tagas kostjate ühine käendus (I kd tlk 53–54) ja endise kostja garantii (I kd tlk 55–56). Hageja on laenulepingu nr XXXüles öelnud 17. veebruari 2009 seisuga (I kd tlk 30), olles sellest enne põhivõlgnikku hoiatanud (I kd tlk 28 ja 29). Neid asjaolusid ei ole kostjad vaidlustanud.
14.Hageja andmetel on laenulepingust nr XXXtulenevate põhivõlgniku täitmata kohustuste summa 16 078,10 eurot, sh tagastamata laenujääk 15 454,51 eurot, maksmata intress 472,21 eurot, tagatistasu 64,38 eurot, laenujäägilt arvutatud viivis 80,96 eurot (seisuga
6 (12)
2-11-383 17. veebruar 2009) ja tagatistasult arvutatud viivis 6,04 eurot (sama kuupäeva seisuga). Summa kujunemise kohta on hageja esitanud lepinguga seotud operatsioonide väljavõtte (I kd tlk 31–33), millele kostjad ei ole konkreetseid vastuväiteid esitanud. Laenulepingu nr XXXjärgi on põhivõlgnikul maksmata 3 289,29 eurot, sh tagastamata laenujääk 3 196,38 eurot ja laenujäägilt arvutatud viivis 92,91 eurot (seisuga 3. detsember 2008), mida kajastab samuti operatsioonide väljavõte (I kd tlk 51–52) ja mille kohta puuduvad kostjate selged vastuväited. Kostjad üksnes sedastasid kohtuistungil, et nad ei tea, kui palju on laenu tagastamata, mistõttu sellega seonduvat asjaolu omaks võtta nad ka ei saa. Kostjad möönsid, et tõendeid selle asjaolu kohta neil esitada ei ole. Kuna hageja on tõendanud laenulepingute sõlmimise ja vaidlust ei ole hagejapoolse raha väljamaksmise kohustuse täitmise üle, siis tuleks kostjatel hageja nõude vaidlustamiseks tõendada, et laenu on tagasi makstud rohkem (põhinõue puhul) või hageja märgitust varem (kõrvalnõuete puhul, vt Riigikohtu 23. jaanuari 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05, p 27 ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Eelneva põhjal saab kohus tuvastada, et põhivõlgnikul on laenulepingutest täitmata kohustused hageja ees kokku summas 19 367,39 eurot (=16 078,10 + 3 289,29).
15.Laenusumma tagastamine on laenulepingute p-dest 6.1 ja VÕS § 396 lg-st 1 tulenevalt laenusaaja põhikohustus. Hageja nõuded laenu tagastamiseks on mõlema lepingu puhul muutunud sissenõutavaks. Lisaks võib hageja laenulepingu nr XXXp-de 2.7, 7.1 ja 7.2 ning VÕS § 397 lg 1 alusel nõuda põhivõlgnikult intressi tasumist, lepingu p-de 2.15 ja 10.1 ning VÕS § 113 lg 1 alusel viivist, samuti lepingu p 2.17.2 alusel tagatistasu (käendustasu) maksmist. Laenulepingu nr XXXp-de 2.15 ja 10.1 ning VÕS § 113 lg 1 järgi saab hageja nõuda viivise maksmist ka sellest lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise viivitamise puhul. Lepinguline kohustus tuleb VÕS § 8 lg 2 ja § 76 lg 1 alusel täita vastavalt lepingule ja seadusele. Kui põhivõlgnik oma kohustust ei täitnud, siis tuleb see VÕS § 142 lg 1 järgi täita kostjatel kui käendajatel. Käendajate vastutus tuleneb laenulepingu nr XXXosas iga käendajaga eraldi sõlmitud käenduslepingust (vastavalt I kd tlk 17–18, 19–20 ja 21–22) ning laenulepingu nr XXXosas ühisest käenduslepingust (I kd tlk 53–54). Mõlema lepingu osas on hageja nõuded väiksemad käendajate vastutuse piirsummast.
16.Hageja nõuab mõlema laenulepingu alusel võlgnetavalt põhivõlalt kostjatelt edasiulatuva viivise maksmist alates hagi esitamisest, st 5. jaanuarist 2011. Sellise nõude alusnorm on samuti VÕS § 113 lg 1 ja sellise nõude esitamist võimaldab TsMS § 367. Viivise määrana märgib hageja Euroopa Keskpanga intressi, millele lisandub 7% aastas. Hagiavalduse põhjendustes (p 35) viitab hageja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale. Sisuliselt soovib hageja selles määras edasiulatuva viivise väljamõistmist. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses, sh kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Seega tuleb kostjatel kui käendajatel maksta hagejale viivist ka edasiulatuvalt alates hagi esitamisest.
17.Kohtu tuvastatud asjaoludest ja eeltoodust tuleneb, et hageja nõuded on põhjendatud, kui kostjate ükski vastuväide mõne nõude või kõigi nõuete puudumise või vähenemise kohta ei osutu edukaks. Kohus kontrollib järgnevalt kostjate vastuväiteid.
18.Kostjad väidavad esiteks, et laenulepingutest tulenevad kohustused lõppesid koos põhivõlgniku lõppemisega; teiseks, et hageja on nõude minetanud seoses põhivõlgniku pankrotist teatamata jätmisega ja selles menetluses nõude esitamata jätmisega; kolmandaks, et laenulepingust nr XXXtuleneva kohustuse täitmisest võivad nad keelduda; neljandaks, et põhivõlgnikul ja seeläbi ka kostjatel puudub hagetav kohustus tulenevalt vastutustundlikku laenamise põhimõtte rikkumisest, ning viienda vastuväitena esitasid kostjad tasaarvestuse avalduse neile sama põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju nõudega.
7 (12)
2-11-383
19.Kostjate esimene vastuväide ei ole edukas, sest hagetavad nõuded ei ole lõppenud. Riigikohtu senise praktika järgi ei oma tähtsust asjaolu, et juriidilisest isikust põhivõlgnik oli käendaja vastu nõude esitamise ajaks lõppenud (15. novembri 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-06, p 14 ja selles viidatud 7. veebruari 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1119-04). Kohus leiab, et laenulepingutest tulenevad kohustused ei lõppenud põhivõlgnikust juriidilise isiku lõppemisega, sest neid sai täita ilma võlgniku osavõtuta ja kohustuste täitmine oli tagatud muu hulgas kostjate antud käendustega. Riigikohus on sedastanud, et võlausaldaja saab pärast põhivõlgniku lõppemist jätkuvalt realiseerida nõude tagatiseks olnud tagatisi (vrd
23.märtsi 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-05, p 14).
20.Lisaks puudub kostjatel kui käendajatel võimalus tugineda põhivõlgniku lõppemise ja sellega otseselt seotud vastuväidetele. VÕS § 149 lg 2 näeb ette, et käendaja ei või esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Sel juhul ei või käendaja muu hulgas esitada põhivõlgniku kohustuse lõppemise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses. Käenduslepingutest nähtub, et nende eesmärk seisnes tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks (I kd tlk 17, 19 ja 21, p 2; samuti I kd tlk 53, p 2). Kohus ei nõustu kostjatega, et sellist kokkulepet ei võiks sõlmida tüüptingimusena, ja et käenduslepinguid tuleks tõlgendada kostjate soovitud viisil. Kui käenduslepingute p 2 eesmärk ei oleks VÕS § 149 lg-s 2 nimetatud vastuväidete vältimine, siis muutuks vastav lepingutingimus sisutühjaks. Kohus ei saa eeldada, et pooled soovisid sisutu punkti lisamist lepingusse.
21.Kostjate teise vastuväite osas ei ole kostjad tõendanud, et nende kui käendajate olukord praegu oleks erinev võrreldes olukorraga, kui hageja oleks esitanud nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses ja/või sellest menetlusest kostjatele teatanud.
22.Vaidlust ei ole selles, et hageja teavitas kostjaid oma nõuetest (I kd tlk 36–44). Kuna kostjad I ja II olid jätkuvalt põhivõlgniku juhatuse liikmed (I kd tlk 34–35 ja II kd tlk 32–34), siis eeldab kohus, et nad teadsid pankrotimenetlusest. Kui hageja ka ei teavitanud kostjat III põhivõlgniku pankrotimenetlusest ja ta pankrotimenetlusest ei teadnud, ei anna see alust jätta hagi rahuldamata. VÕS § 146 lg 2 järgi peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses. Pankrotimenetlusest teadasaamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata käendajale teatama. VÕS § 146 lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida eelnimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kuivõrd praeguses asjas lõppes põhivõlgniku pankrot raugemisega, siis eeldab kohus, et pankrotimenetlusest teatamata jätmise ega nõude esitamata jätmisega ei tekkinud käendajatele kahju (vt Riigikohtu 23. veebruari 2010. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-21-3-10, p 11 teine lõik). Vastupidist kostjad tõendanud ei ole. Kohus ei nõustu kostjatega, et liisingulepingute lõpetamise ja selle käigus liisingvara müümine oleks selline asjaolu, mida saaks siduda põhivõlgniku pankrotimenetluse raugemise ja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Põhivõlgniku pankrotimenetluses tuvastas kohus, et põhivõlgnikul puudub vara ja menetlus raugeb (I kd tlk 135). Seetõttu ei arvesta kohus käesoleva asja lahendamisel tõenditega, mis puudutavad liisingulepingutest tulenevaid kohustusi (I kd tlk 218–243), liisingvara hindamist (I kd tlk 249–251) ja võõrandamist (I kd tlk 137, 245– 247). Kuna põhivõlgniku pankrotimenetluses selgus, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saanud (Riigikohtu 21. detsembri 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-06, p 13). Neil kaalutlustel ei ole ka teine vastuväide edukas. Seda ei muuda kostjate seisukoht, et liisingulepingute esemeks olnud vara väärtus oli suurem kui hiljem nende müügist saadud summa. Erinevalt kostjatest leiab kohus, et pankrotivõlgniku
8 (12)
2-11-383 võlausaldajal ei ole kohustust pankrotimenetlust rahastada selleks, et vältida käendajate vastu esitatavate nõuete kaotamist.
23.Kostja III täiendav vastuväide teiste kostjate pahausksest käitumisest ei mõjuta samuti hageja nõudeid kostjate vastu. Kostjad vastutavad käenduslepingute ja VÕS § 145 lg 1 järgi solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohtul ei ole alust hakata vastava nõudeta ette otsustama solidaarvõlgnike sisesuhte üle ja määrama sellest tulenevaid osasid, see on solidaarvõlgnike omavahelise võimaliku vaidluse küsimus (vt VÕS § 69 ja Riigikohtu
27.novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 20 teine lõik).
24.Kostjate kolmas vastuväide puudutab üksnes laenulepingut nr XXX, mis sõlmiti
13.juunil 2008 liisingulepingu nr XXX osalise refinantseerimise eesmärgil. Lepingu järgi tuli laenusumma maksta tagasi 13. augustiks 2008. Hageja esitatud laenukonto väljavõttest (I kd tlk 51–52) nähtub, et esimene osamakse summas 10 001,58 eurot tagastati 16. juulil 2008, teine osamakse summas 4 634,83 eurot laenulepingu tähtpäeval ehk 13. augustil 2008. Hiljem kustutas põhivõlgnik veel osaliselt oma võlga hageja ees, sh tasus 11. septembril 2008 osasumma 2 238,61 eurot. Hageja ütles refinantseeritud liisingulepingu üles 15. oktoobri 2008 kirjaga (I kd tlk 136 ja kordusena 244). Kuigi selleks ajaks oli põhivõlgnikul hageja ees endiselt võlg tulenevalt laenulepingust nr XXX, ei tähelda kohus piisavat seost nende lepingute vahel selleks, et laenulepingust tuleneva raha maksmise kohustuse hindamisel tuleks uurida liisingulepingut ja selle lõpetamise asjaolusid. Kostjad ei ole väitnud ja kohus ka ei tuvastanud menetlusosaliste esitatu põhjal, et kirjeldatud viisil lepingu täitmiseks raha laenamisega oleks tegemist muu kohustuse ümbervormistamisega laenuks (VÕS § 396 lg 2). Liisingulepingus ette nähtud ühe suurema osamakse refinantseerimine ei mõjutanud oluliselt põhivõlgniku kohustuste suurust, vaid üksnes võimaldas teha rahalise soorituse pikema aja vältel. Sellega ei tekkinud põhivõlgnikule kahju VÕS § 127 lg 1 tähenduses ja kostjatel puudub alus keelduda nimetatud alusel võla tasumisest.
25.Kostjate neljas vastuväide käsitleb vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 2 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Vaidlust ei ole selles, et hageja on krediidiasutus KAS § 3 lg 1 tähenduses ja eelviidatud säte jõustus enne laenulepingute sõlmimist. Riigikohus on tõlgendanud vastutustundliku laenamise põhimõtet muu hulgas sel viisil, et krediidiandjal võib olla VÕS § 14 lg 2 alusel kohustus teavitada nii krediidi taotlejat kui ka tema kohustusi tagavat isikut kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest (27. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24 kolmas lõik). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste
9 (12)
2-11-383 rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. (Riigikohtu 27. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25 esimene lõik). Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda (Riigikohtu 27. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1136-12, p 25 teine lõik).
26.Kohus nõustub kostjatega, et eelmises punktis viidatud normide alusel saavad käendajad laenu- ja käenduslepingul rajaneva nõude puhul muu hulgas esitada vastuväite vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta. Siiski on see põhivõlgniku kujundusõigusel rajanev käendaja vastuväide VÕS § 149 lg 3 alusel (tasaarvestuse puhul täpsemalt selle sätte teine lause alusel). Erinevalt põhivõlgnikule kuuluvatest vastuväidetest VÕS § 149 lg 1 tähenduses, mida käendaja saab kasutada põhivõlgnikust sõltumatult, annavad põhivõlgnikule kuuluvad kujundusõigused käendajale üksnes ajutise täitmisest keeldumise õiguse. Täitmisest keeldumise õigus eksisteerib seni, kuni kujundusõiguse teostamine on veel võimalik (vt Varul, P. jt, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2006, § 149 p 3.4.2). Kuna põhivõlgnik on lõppenud enne kohtumenetluse algust (II kd tlk 32–34), siis ei ole tema tasaarvestus enam võimalik ja seega ei saa kostjad käendajatena menetluses tugineda põhivõlgniku tasaarvestusele. Järelikult ei ole neljanda vastuväite puhul muude aluste, sh tasaarvestuse lubatavuse tuvastamine enam vajalik, ja see vastuväide tuleb sarnaselt eelmistega samuti tagasi lükata.
27.Kostjate viies vastuväide rajaneb sarnaselt neljandaga eeldusele, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjad väidavad, et sellega on ka neile tekkinud kahju ja nad tasaarvestavad vastava nõude hageja nõuetega. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (Riigikohtu 27. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 26). Seega on kostjate endi tasaarvestus põhimõtteliselt võimalik.
28.Kohus tõlgendab eespool p-des 25 ja 27 viidatud norme ja põhimõtteid sel viisil, et käendaja kahju on kõnelausel juhul põhimõtteliselt võimalik, kui krediidiasutus rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet (st eelkõige ei kogu teavet, mis on vajalik põhjendatud krediidiotsuse langetamiseks) või jätab käendaja olulistest krediidiga ja põhivõlgniku maksevõimega seonduvatest asjaoludest teavitamata. Nimetatud rikkumised moodustaksid põhjusliku seose VÕS § 127 lg 4 tähenduses, mille olemasolu on käendajate kahjunõude eeldus. Kohus kontrollib järgnevalt kas kumbki neist alustest esineb käesoleval juhul.
29.KAS § 83 lg 2 teisest lausest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Hageja on tõendanud, et ta kogus andmeid põhivõlgniku maksevõime kohta (II kd tlk 35–36) lähtudes põhivõlgniku esitatud aruannetest (II kd tlk 55–59) ja äriplaanidest (II kd tlk 37–43 ja 44–45). Sellest järeldab kohus, et hageja ei rikkunud laenulepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta seaduses otsesõnu sätestatud tingimusi. Lisaks tuleb krediidiasutusel tuvastada ja teavitada kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja
10 (12)
2-11-383 krediidiga seotud riskidest (vt eespool p 25 ja eelkõige selles viidatud Riigikohtu
27.novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24 kolmas lõik). Kohtu hinnangul ei sisaldanud laenulepingute sõlmimine selliseid ettenähtavaid riske, millest tulnuks kostjaid kui põhivõlgniku juhatuse liikmeid eraldi teavitada.
30.Käendaja teavitamise kohustuse sisustamisel tuleb lähtuda VÕS § 14 lg-st 2, mille kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Lisaks on võimalik analoogia korras lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 95 ja teavitamiskohustuse väljaselgitamisel arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused (Riigikohtu 19. oktoobri 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p 16). Selline analoogia on asjakohane, sest käendaja tasaarvestuse vastuväide on samuti kujundusõigus nagu käendaja õigus käendusleping tühistada (nt pettuse või eksimuse tõttu). Käesoleval juhul olid kõik kolm kostjat nii laenulepingute kui ka käenduslepingute sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liikmed. Äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Tulenevalt ÄS § 180 lg-st 51 kuulub juhatuse liikme kohustuste hulka ettevõtte maksevõime hindamine. Seetõttu pidi kostjatele ilma hageja teavituseta olema selge, kas põhivõlgniku nimel laenude taotlemine ja nende käendamine vastab põhivõlgniku maksevõimele ja kas see kätkeb endas erilisi krediidiriske.
31.Kohus ei nõustu kostjatega aga ka selles, et liisingulepingute ja laenulepingute järjest sõlmimine viitas põhivõlgniku suutmatusele täita lepingutega endale võetud kohustusi. Põhivõlgniku olulisemad majandusnäitajad olid 2006. aasta lõpu seisuga (I kd tlk 197–201) võrreldes 2007. aasta esimese seitsme kuu jooksul muutunud järgmiselt (II kd tlk 56–59): 31.07.2007 EEK Käibevara 873 414,00 sh raha 206 359,00 ettemaksud 355 711,00 varud 311 344,00 Põhivara 94 754,00
32.Kui ettevõtte on seitsme kuuga suurendanud käibevara ca kümme korda ja käibevahendite väärtus on üle 55 000 euro, siis ei ole liisingulepingutega nr XXX, XXX ja XXX (I kd tlk 202-217) võetud rahalised kohustused ebamõistlikult suured. Kostjad on esile toonud, et liisingulepingutega võttis põhivõlgnik endale pikaajalisi kohustusi summas 167 651,12 eurot, millele lisandusid intressid ja lepingute sõlmimise tasud (kokkuvõtvalt II kd tlk 69). Liisingulepingute sõlmimise järel kohustus põhivõlgnik perioodil 18. september 2007 – 2. november 2007 tasuma lepingute sissemakseid ja lepingutasusid kokku summas 69 632,66 eurot ja edasine igakuine rahaline kohustus liisinguandja kui hageja tütarettevõtte ees oli keskmiselt 1 687,43 eurot. Kuna esimese kolme kuu maksete summa vastab suurusjärgus põhivõlgniku käibevara mahule juba 2007. aasta juuli lõpu seisuga ja põhivõlgniku esitatud andmete põhjal võib eeldada jätkuvat kasumit ca 7000 eurot kuus, siis ei osunda võetud kohustus põhivõlgniku krediidivõimetusele ega kajasta krediidiriski. Lähtudes samast kasumiootusest moodustasid liisingulepingutega võetud igakuised
11 (12)
2-11-383 kohustused koos laenulepinguga nr XXXsiiski üksnes ca 25% põhivõlgniku igakuisest kasumist 2007. aastal. Ka see ei osunda krediidivõimetusele ega kajasta krediidiriski. Kohus ei tuvasta ka muid asjaolusid ega riske, millest saaks järeldada vastutustundliku laenamise põhimõtte või teavitamiskohustuse rikkumist.
33.Järelikult ei anna ka viies vastuväide alust jätta hagi rahuldamata, sest puudub põhjuslik seos kostjate väidetava kahju ja hageja käitumise vahel. Kohus ei kontrolli kostjate väidetava kahju ega tasaarvestuse avalduse muid aspekte.
34.Kokkuvõtvalt ei ole ükski kostjate vastuväide edukas. Kuna hagi on asjaoludega ja õiguslikult põhjendatud (eespool p 17), siis rahuldab kohus hagi.
35.TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hagi hind on selle esitamise ajal kehtinud TsMS § 124 lg 1 ning § 133 lg 1 ja 2 järgi hagetava põhivõla summa ehk 18 650,89 eurot.
36.Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda. TsMS § 167 lg 1 näeb ette, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt TsMS 18. ptk 4. jaos sätestatule. Kolmas isik on menetlusse astunud hageja poolel, seega tuleb kostjatel ka kolmanda isiku menetluskulud hüvitada. Kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad TsMS § 165 lg 3 esimese lause kohaselt menetluskulude eest samuti solidaarselt. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.