Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(11)

333416110002 Danske Bank AS-i Eesti filiaalis, kõik viitenumbriga 2900078512. Tasumisega viivitamise korral tuleb sellelt rahasummalt tasuda kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg. 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(11)

Mõlemast laenulepingust tulenevate kohustuste täimise tagamiseks sõlmis hageja kostjaga 31. detsembril 2007. a. ja 8. mail 2008. a. käenduslepingud, mille punktide 5 ja 6 järgi vastutab kostja laenusaajaga solidaarselt laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise ning lepingu rikkumisega põhjustatud tagajärgede eest. Käendaja vastutus on laenulepingu nr. 21528 täitmise eest piiratud 95.867, 47 euroga ja laenulepingu nr. 23221 täitmise eest 31.955, 82 euroga.

3(11)

vajaduse, sõltuvussuhte või kogenematuse. Kostja juhitav äriühing on äriregistrisse kantud

4(11)

Käenduslepingud on tühised TsÜS § 86 mõttes ja tulenevalt VÕS § 6 lõigetest 1 ja 2 ning § 7 lõigetest 1 ja 2. Asjaolu, et TsÜS § 86 alates 1. maist 2009. a. muudeti, ei tähenda seda, et uues redaktsioonis kajastatud põhimõtteid ei saanud kohaldada enne 1. maid 2009. a. sõlmitud tehingutele. Käenduslepingute punkti 11 kohaselt pidi pank kontrollima käendaja majanduslikku olukorda ning vara, hindamaks käendaja maksevõimelisust ja lepinguliste maksekohustuste täitmise reaalsust. Käenduslepingute sõlmimisel puudus ja ka praegu puudub kostjal vara, mille arvelt saaks ta maksekohutusi täita (lepingu p. 7), hageja pidi seda teadma. Kostjal on alates 21. augustist 2006. a. laen AS-i Swedbank ees, laenujääk on 35.415, 12 eurot ja laen on sõlmitud tähtajaga kuni 10. augustini 2031. a. Kostjale selgitati, et tema tagatis on formaalne, seda on vaja pangal KredExilt tagatiste saamiseks. Käendustehingud on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest ja kogenematusest. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 20. septembri 2012. a. otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse 154.882, 02 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 29. augustist 2012. a. kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Otsuse kohaselt puudub pooltel vaidlus, et nad sõlmisid 31. detsembri 2007. a. ja 8. mai 2008. a. laenulepingutest nr. 21528 ja 23221 tulenevate kohustuste tagamiseks käenduslepingud, mille punktidest 5 ja 6 tulenevalt vastutab kostja solidaarselt OÜ-ga Dikser Grupp laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja leidis, et käenduslepingud on tühised tulenevalt TsÜS §-st 86, kostja oli tarbija ja hageja nõue ületab käenduslepingutes sätestatud piirmäära. Hageja sellega ei nõustunud. Käenduslepingute sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 redaktsiooni kohaselt oli tehing tühine, kui see oli vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Kostja väitel oli käendus varatu ja tal puudus lepingute sõlmimise ajal ja puudub ka praegu vara lepingus nimetatud summade käendamiseks, aga samuti, et hageja oleks pidanud kostja finantsvõimeid kontrollima. Sellega ei saa nõustuda: asjaolusid, mis lubaksid jõuda järeldusele, et poolte poolt allkirjastatud käenduslepingud sõlmiti vastuolus heade kommetega, ei esine. Riigikohus on lahendi 3-2-1-140-07 punktis 30 asunud seisukohale, et tehingu heade kommetega vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, m. h. tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Olukorras, kus käenduslepinguga käendatakse kohustust ulatuses, mis ületab käendaja vara mitmeid kordi, võib kerkida küsimus, kas taoline kokkulepe piirab kohustuse võtnud isiku majandusvabadust ulatuses, millest tulenevalt võiks kokkulepet pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Kostja ei ole esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, milline oli tema sissetulek ja vara käenduslepingute sõlmimise perioodil. Kostja üksnes rõhutas, et tal oli kõnealusel ajal eluasemelaenu tagasimaksmise kohustus, kuid ei esitanud muid andmeid oma varalise olukorra kohta. Seega ei saa kohus hinnata kostja varalist olukorda käenduse andmisel ega seda, kas hageja poolt kostjaga vastavatel tingimustel käenduslepingute sõlmimine oli heade kommetega vastuolus. Ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-64-12 punktis 40 nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole käenduslepingu vastuolu heade kommetega võimalik tuvastada, kui kostja ei esita seda võimaldavaid tõendeid. Tulenevalt eeltoodust puudub alus tuvastada poolte vahel sõlmitud käenduslepingute tühisust TsÜS § 86 alusel. Kostja esitas ka väite, et poolte vahel sõlmitud käenduslepingute näol oli tegemist näilike tehingutega. Kostja ei ole selgitanud, millise tehingu olemasolust sooviti mulje jätta või millist tegelikku tehingut varjata. Seega ei esine alust käenduslepingute tühisuse tuvastamiseks ka TsÜS § 89 lg. 2 alusel.

5(11)

Kostja vastuväitel, mille kohaselt puudub hagejal õigus kostja vastu nõude esitamiseks enne, kui kõik teised laenulepingus nimetatud tagatised on realiseeritud, puudub alus. Kostja on seisukohal, et 31. detsembri 2007. a. laenulepingu punktis 2.11 (tl. 6) ja 8. mai 2008. a. laenulepingu punktis 12 (tl. 13) loetletud tagatisi tuleb hagejal realiseerida nende lepingusse märkimise järjekorras, s. o. kostja antud tagatise sissenõudmise õigus tekib hagejal mõlema lepingu puhul kõige viimasena. Hageja arvates on laenulepingutes nimetatud tagatisi realiseeritud seaduses ettenähtud järjekorras, kuna vastavalt VÕS § 149 lõikele 5 realiseeriti esmalt pandiõigus, samuti on oma käenduskohustuse täitnud Kredex. Laenulepingute viidatud punktidest ei nähtu kokkulepet tagatiste realiseerimise järjestuse osas. Samuti tuleneb nii

6(11)

Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise juhuks sätestab VÕS § 101. Hageja poolt valitud õiguskaitsevahenditeks on selle paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigus nõuda kohustuse täitmist (p. 1 ja § 108 l.g 1) ja viivist (p. 6). Seega tuleb käenduslepingute alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 126.283, 46 eurot. Nimetatud summa tuleneb laenulepingu nr. 21528 alusel tagastamata 95.867, 47 eurost ja lepingu nr. 23221 alusel tagastamata 30.415, 99 eurost.

7(11)

hinnata tema majanduslikku seisundit, ei ole õige. Kostja esitas kohtule laenukonto väljavõtte, kostjal puudub kinnisvara, kinnisvara on naise lahusvara. 24. oktoobri 2011. a. määruses kontrollis kohus m. h. kinnistusraamatu seisu ja selle kandeid. Kohtu käsutuses olevate andmetega on tõendatud, et ajal, mil pooled sõlmisid käenduslepingud, kuulus kostjale ühisomandina osa suvilast, millel lasus hüpoteek summas 826.000 krooni. Käenduslepingute sõlmimise ajal oli kostjal hüpoteegiga tagatud võlg, mis ei võimaldanud kostjal ebamõistlikult suurt tagatiskohustust täita. Asjaolu, et TsÜS § 86 muudeti, ei tähenda seda, et uues redaktsioonis kajastatud põhimõtteid ei saanud kohaldada enne 1. maid 2009. a. sõlmitud tehingutele. Hageja ei kontrollinud käenduslepingute punkti 11 kohaselt käendaja maksevõimelisust ja lepinguliste maksekohustuste täitmise reaalsust. Käenduslepingute p. 7 ei olnud juba käenduslepingute sõlmimisel täidetav, sest kostjal puudus ja puudub tagatise ulatuses vara. Krediidiasutusel lasub vastutustundliku laenamise kohustus. Hageja ei täitnud oma hoolsuskohustust ning sõlmis teadvalt käenduslepingud isikuga, kes ei olnud võimeline käenduskohustusi täitma. Käendustehingud on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest ja kogenematusest tulenevalt. Kostja soovis oma ütlustega kinnitada, et enne käenduslepingute sõlmimist informeeris ta panka, et tal puudub vara käenduslepingute täitmiseks ja et käenduslepingute sõlmimisel talle selgitati, et tema tagatis on formaalne, seda on vaja pangal KredExilt tagatiste saamiseks. Kohus jättis kostja taotluse rahuldamata. Kuna maakohus keeldus kostja vande all ülekuulamisest, taotleb ta seda ringkonnakohtult. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingute näol oli tegemist näilike tehingutega TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Käenduslepingud sõlmiti eesmärgiga saada KredExilt tagatist ning kostjale selgitati, et tema käendustel on formaalne iseloom, seepärast ei huvitunud pank ka kostja majanduslikust seisundist. Kui käenduslepingud sõlmiti eesmärgiga saada KredExilt tagatist, siis on tegemist tehinguga, mille tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kostjal puudub muu võimalus oma väiteid tõendada, kui anda ütlusi vande all. Laenulepingutes tagatiste nummerdamine ei ole juhuslik, vaid tegemist on muuhulgas ka tagatiste täitmise järjekorraga. Kostja käendus on viimasel kohal. Kostja on laenulepinguid tõlgendanud nii, et tema võimalik käendus saabub üksnes juhul, kui eelmiste tagatiste realiseerimisel võlgniku kohustust ei täideta. Võimalik käendaja vastustus esimese laenulepingu järgi ei saa olla rohkem kui 70.193, 47 eurot ja teise laenulepingu järgi 20.904, 25 eurot, ehk kokku mitte rohkem kui 91.097, 72 eurot. Hageja ja KredExi vaheline nõudeõiguse loovutamine ei kehti kostja osas ja loovutatud nõuet ei saa hageja kostjalt nõuda. Käendaja võimalik vastutus saab piirduda kokkulepitud käenduse rahalise maksimumsummaga ega tohi ületada 91.097, 72 eurot. Kui käendaja tagab võlgniku kohustust teatud rahalise maksimumsumma piires, siis eeldab ta, et see summa on lõplik. Käenduse realiseerimisel ei täida käendaja oma kohustust, vaid võlgniku kohustust käenduse kokkulepitud rahalise maksimumsumma piires. Käenduse näol on tegemist kõrvalkohustusega, tegemist ei ole iseseisva kohustusega, millele saaks lisada käendajale käendusega täitmata jätmisega seotud viivised jms. Käendaja saaks kokkulepitud rahalise maksimumsumma piires vastutada üksnes võlgniku viivituse eest, kuid võlgniku viivitusest tulenevaid viiviseid ei ole hageja nõudnud. Vastupidine seaduse tõlgendamine on vastuolus käenduse põhimõttega. Kostja taotleb viivise vähendamist. Kostja märkis, et juhul, kui käenduslepingud ei ole tühised, siis ei saa kostjalt nõuda rohkem kui 91.097, 72 eurot (laenujääk + saamata intressid). Kostja on füüsiline isik keskmise kuusissetulekuga 274 eurot. Kostja ülalpidamisel on kaks last, vara kohustuste tasumiseks ei ole. Hageja taotletud summade väljamõistmisel ootab kostjat pankrot. Tuleb arvestada ka seda, et kostja peaks täitma teise isiku kohustust. Kostja ise ei ole laenu saanud ega oma isiklikuks otstarbeks kasutanud. VÕS § 162 kohaselt on

8(11)

kohtul võimalik viivist vähendada mõistliku ulatuseni, mis on arvutatud laenujäägi summalt. See on alternatiivne vastuväide. Põhiline vastuväide on, et käenduslepingud on tühised ja kehtetud algusest peale ning hagi rahuldamisele ei kuulu. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei hakka neid kordama. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et laenulepingust tulenevate täitmata kohustuste ulatuse üle ei ole pooltel vaidlust nagu ka kostjaga sõlmitud käenduslepingute kohaste käenduse piirsummade suuruse üle. Nõustuda ei saa aga apellandi seisukohaga, nagu ei oleks hageja poolt SA-lt KredEx omandatud nõudeõigusel mõju pooltevahelisele õigussuhtele. Nii läheb ETS § 8 lg. 2 kohaselt võlgniku kohustuse täitmisel võlausaldaja nõue täidetud ulatuses üle sihtasutusele. Vaidlust ei ole, et KredEx täitis osaliselt võlgnikust laenusaaja kohustuse hageja ees, seega läks talle osundatud sätte alusel üle hageja nõue laenusaaja vastu, KredEx loovutas oma selle nõude aga hagejale tagasi. See, mis tingimustel seda tehti, ei puuduta hageja ja kostja vahelist õigussuhet. Et kostja vastutus on käenduslepingute kohaselt solidaarne laenusaajaga, on hagejal õigus nõuda kostjalt kui käendajalt laenusaaja kohustuse täitmist nii täitmata ulatuses kui ulatuses, milles SA KredEx talle oma nõude võlgniku vastu loovutas. Hagi on esitatud ja rahuldatud kostja käenduse piirsummasid arvestades. Nõustuda ei saa apellandiga ka selles, nagu ei saaks käendajalt nõuda käenduskohustuse täitmata jätmisest tulenevalt viivist, sealhulgas üle käenduse kokkulepitud piirmäära. Käenduskohustus on rahaline kohustus, mille täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist VÕS § 113 lõikest 1 tulenevalt. Et käenduskohustuse täitmata jätnud käendajalt saab nõuda viivist, on märkinud ka Riigikohus oma lahendites (vt. näit. 3-2-1-136-12 p. 29). Samuti ei saa nõustuda sellega, nagu oleks kostja käenduskohustus täiendav kohustus, mille täitmist saaks nõuda alles pärast kõigi teiste laenulepingus märgitud tagatiste rahaks tegemist: asjaolust, et laenulepingus loetletud tagatised on nummerdatud ja kostja käendus on märgitud viimasena, see ei järeldu; ühtki tingimust, millest see tuleneks, ei sisalda ei laenuega käenduslepingud. Kostjaga sõlmitud käenduslepingutes ei ole teisi tagatisi üldse märgitud, käenduslepingute p. 5 kohaselt vastutab kostja laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt laenulepingujärgse võlgnikuga, seega on tegemist solidaarvõlgnikega. Solidaarset vastutust laenuandja ees kõrvuti laenusaajaga on apellant ka oma kohtule esitatud avalduses tunnistanud (kd. I, tl. 88). VÕS § 65 lg. 1 kohaselt, kui mitu isikut peab täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Solidaarkohustus ei ole kooskõlas apellandi väitega täiendavast vastutusest ja tagatiste realiseerimise järjekorrast. Oma seisukohta selle kohta, nagu oleks käenduslepingu näol tegemist näiliku tehinguga, ei ole apellant mõistetavalt selgitanud. Nii ei ole apellant märkinud sedagi, milline oli see tehing, mida pooled käenduslepingu sõlmimisega varjata püüdsid. Apellatsioonikohtu istungil selgitas apellant, et peab selleks hageja ja KredExi poolt sõlmida tulnud käenduslepingut, niisugune käsitlus ei ole aga kooskõlas kehtiva õigusega. TsÜS § 89 lõikes 1 sisalduva näiliku tehingu mõiste kohaselt saab selleks olla vaid näiliku tehingu poolte vahel sõlmitav tehing, mille sõlmimist pooled näiliku tehingu tegemisega varjata püüdsid, selleks ei saa aga olla muude isikute poolt sõlmitav tehing. 9(11)

Jätnud kostja vande all üle kuulamata, ei rikkunud maakohus menetlusnorme. TsMS § 268 kohaselt võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Kostja taotles maakohtus enda ülekuulamist, kuid vastaspool sellega ei nõustunud. Seega ei andnud osundatud säte maakohtule alust kostjalt vande all seletuse võtmiseks. TsMS 2681 võimaldab poolelt vande all seletuse võtta ka kohtu enda algatusel ja olenemata vastaspoole nõusolekust, kuid seda vaid juhul, kui varasema menetluse ja esitatud ning kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Seega ei anna osundatud säte poolele alust selliselt tõendi kogumist nõuda. Pealegi soovis kostja kohtuistungi protokolli kohaselt oma vande all antava seletusega tõendada seda, et lepingu sõlmimisel selgitati talle, et tema käendus on formaalne ega lähe täitmisele (kd. I, tl. 201, sealhulgas pöördel). Et kostja ei ole tuginenud eksimusele või pettusele ega teinud sellest tulenevalt vastaspoolele tahteavaldusi tehingute tühistamiseks, siis ei olnud need väited vaidluse lahendamiseks ka asjakohased ning tõendamise küsimust ei kerki. Lahendis 3-2-1-136-12 on Riigikohus leidnud, et panga poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on võimalikud teiste hulgas ka käendaja kahju hüvitamise nõuded panga vastu. Kostja kinnitas apellatsioonikohtu istungil, et ta ei ole esitanud panga vastu mingeid nõudeid ega teinud ka tasaarvestusi oma väidetavate nõuete tasaarvestamiseks. Seega ei olegi vajadust sellest seisukohast käsitleda kostja võimalikke nõudeid panga vastu, sealhulgas seda, kas hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Siiski saab nõustuda maakohtuga, et asjas esitatu ei anna alust tuvastada, nagu oleks vaidlusaluste käenduslepingutega piiratud kostja majandusvabadust ulatuses, millest tulenevalt võiks käenduslepinguid pidada vastuolus olevaks heade kommetega. Maakohtu otsusest võib mõista, et kostjale on ennekõike ette heidetud seda, et ta ei ole esitanud maakohtule isegi asjaolusid oma varalise olukorra kohta. Maakohtu menetluses on kostja üldsõnaliselt väitnud käenduslepingute ajal taolise vara puudumist, mille arvel ta oleks saanud käenduskohustust täita, tuues faktiväitena esile üksnes, et tal oli pangast võetud eluasemelaen (kd. I, tl. 93, 201 pöördel, 202), kostja ei ole aga oma varalist olukorda käenduslepingute sõlmimise ajal ammendavalt kirjeldanud. Seda ei ole apellant ammendavalt kirjeldanud ka apellatsioonimenetluses. Apellant on väitnud üksnes, et sel ajal kuulus talle kui ühisomanikule abikaasade ühisvarana kinnisasi (suvila), selle ainuomanikuna on apellandi abikaasa kinnistusraamatusse kantud aga 31. mail 2011. a. ehk mitu aastat pärast käenduslepingute sõlmimist (kd. I, tl. 40). Apellant on väitnud, et Tallinnas XX asuv korteriomand kuulub lahusvarana tema abikaasale (kd. I, tl. 41), selle vara omandamise asjaolusid ei ole aga esile toodud ning nõustuda tuleb vastustaja seisukohaga, et abielu kestel soetatud vara puhul ei ole ainuüksi kinnistusraamatu kanne omaniku kohta piisav, järeldamaks, et tegemist on abikaasa lahusvaraga, ning et pigem võib apellandi ja tema abikaasa poolt eluasemelaenu ühisest võtmisest tulenevalt eeldada, et seda võeti abikaasade ühisvaraks oleva eluaseme tarbeks. Vaidlust ei ole, et käenduslepingute sõlmimise ajal oli apellant kasumliku äriühingu Dikser Grupp OÜ ainuosanik ja juhatuse liige. Samas ei toonud apellant esile faktilisi asjaolusid, mis võiksid selle äriühingu majanduslikku olukorda laenu andmise ajal kirjeldada. Apellatsioonikohtu istungil seletas apellant kohtu küsimustele vastates küll, et reeglina saadi igakuiselt kasumit kuni 50.000 krooni ning et kogu kasum investeeriti tootmisse, kuid mingeid täpsemaid andmeid – tõenditest rääkimata – ei ole esitatud. Apellant oli käenduslepingute sõlmimise ajal seotud mitmete äriühingutega (kd. I, tl. 36), kuid oma tulude kohta sel ajal ei ole ta andmeid esitanud. Kostja esitas küll oma pangakontode väljavõtted, kuid need puudutavad kohtumenetluse aega ning nendest ei nähtu kostja varalist olukorda käenduslepingute sõlmimise ajal. Apellandi poolt oma varalise olukorra kohta esitatud andmed, arvestades lepingute järgsete käenduskohustuste piirsummasid (kokku 2.000.000 krooni e. 127.823, 29 eurot) ei võimalda järeldada, nagu

10(11)

oleks käenduslepingute sõlmimise ajal olnud ilmne, et apellant ei suuda oma varalisest olukorrast tulenevalt käenduskohustusi täita. Maakohus leidis õigesti, et tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, muuhulgas tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid (vt. ka 3-2-1-140-07). Apellant on küll üldsõnaliselt väitnud, et käenduslepingud on tehtud erakorralise vajaduse ja sõltuvussuhte tõttu ning kogenematusest, kuid ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid käenduslepingute sõlmimist niisugustel TsÜS § 86 lõikes 2 sätestatud asjaoludel tuvastada. Apellatsioonikohtu istungil selgitas apellant, et tema äriühingu äritegevus oli laiali erinevais paigus ning äri edendamiseks soovis ta äritegevust laiendada ning koondada äriühingu tegevuseks vajalikud tootmis- ning laopinnad ühte kohta; selleks soovis äriühing osta kinnisasja, milleks vaidlusalust laenu võetigi. Asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada sõltuvussuhet, raskeid asjaolusid vm. taolist TsÜS § 86 tähenduses, esile ei toodud, sest erakorraliseks vajaduseks ja sõltuvussuhteks ei saa pidada apellandi kui äriühingu ainuosaniku ja juhatuse liikme soovi äri laiendada ja selleks pangast laenu võtta, nagu apellant on leidnud. Enne käenduslepingute sõlmimist oli apellant äritegevuses tegutsenud ca 10 aastat ning esile ei ole toodud asjaolusid, mis võiksid anda alust pidada teda osundatud sätte tähenduses kogenematuks. Hageja käendas sisuliselt enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevaid võlgasid. Tuvastatud asjaoludel ei ole käendusleping vastuolus heade kommetega. Võimalik hageja survestamine käenduslepingu sõlmimisel ei anna tuvastatud asjaoludel alust teistsuguseks arvamuseks. Käenduslepingut ei ole hageja sellele tuginedes ka tühistanud (vt. ka 3-2-1-6412). Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 apellandi kanda. Apellatsioonkaebuse esitamisel anti apellandile menetlusabi, mis seisnes apellatsioonkaebuse esitamisel 1300 euro suuruse riigilõivu tasumisest vabastamises. TsMS § 190 lõikes 5 sätestatud põhimõtte kohaselt mõistetakse kostjalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Seega tuleb kostjalt O Mlt riigituludesse välja mõista apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 1300 eurot.

Fred Fisker

Kaupo Paal

Malle Seppik

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.