Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja sõlmis OÜ-ga DG(pankrotis) 31.12.2007 laenulepingu nr XXX, mille täitmiseks andis nimetatud osaühingule laenu 609 078,01 eurot (9 530 000 krooni). Laenusaaja kohustus raha kasutamise eest maksma intressi euribor+2,75% aastas. Laen tuli tagastada maksegraafiku alusel. Viimase makse tegemise tähtaeg oli 15.12.2010. Lepingupooled leppisid kokku viivise suuruseks 0,1% päevas tasumata maksesummalt. Lepingut muudeti 03.02.2009. 08.05.2008 sõlmis hageja OÜ-ga DG(pankrotis) laenulepingu nr XXX, mille alusel andis laenusaajale 31 955,82 eurot (500 000 krooni). Laenusaaja kohustus raha kasutamise eest maksma intressi euribor+3% aastas. Laen tuli tagastada maksegraafiku alusel. Viimase makse tegemise tähtaeg oli 15.05.2018. Lepingupooled leppisid kokku viivise suuruseks 0,1% päevas tasumata maksesummalt. Mõlemast laenulepingust tulenevate kohustuste täimise tagamiseks sõlmis hageja kostjaga käenduslepingud 31.12.2007 ja 08.05.2008. Käenduslepingute (p 5, 6) alusel vastutab kostja laenusaajaga solidaarselt laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise ning lepingu rikkumisega põhjustatud tagajärgede eest. Käendaja vastutus on laenulepingu nr XXX täitmise eest piiratud 95 867,47 euroga ja laenulepingu nr XXX täitmise eest 31 955,82 euroga. 16.01.2008 sõlmis hageja laenusaajaga notariaalse võla- ja asjaõiguslepingu, mis sisaldab XXX külas asuva kinnisasja reg nr XXX hüpoteekidega koormamise lepingut. 08.05.2008 lepinguga suurendati hüpoteegisummat 677 463,47 euroni. Hüpoteekidega on tagatud kõik hageja ja laenusaaja vahelised ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevad nõuded. 18.01.2008 sõlmis hageja laenusaajaga notariaalse kommertspandi seadmise lepingu. Kommertspandiregistrisse seati esimesele vabale järjekohale vallasvara koormav kommertspant rahalise suurusega 95 867,47 eurot. Pandiga tagati hageja nõue, mis tuleneb laenulepingust nr XXX ja nõuded, mis tulenevad hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud ja sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Laenulepingute täitmise tagamiseks sõlmis hageja käenduslepingud nr XXX ja XXX Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutusega KredEx. Kuna laenusaaja rikkus lepinguid korduvalt, ütles hageja 30.09.2008 laenulepingud üles. Sellega muutus kohustus kogu tagastamata laenusumma ulatuses sissenõutavaks. Ülesütlemise seisuga oli lepingu nr XXX järgi võlgnevus 606 573,87 eurot (sh tagastamata laen 595 017,45 eur, tasumata intressid 9 366,49 eur, leppetrahv 191,73 eur, tasumata pangateenused 1 562,32 eur, viivis 435,88 eur); lepingu nr XXX järgi 30 655,32 eurot (sh tagastamata laen 29 905,79 eur, tasumata intressid 456,37 eur, leppetrahv 191,73 eur, tasumata pangateenused 47,68 eur, viivis 53,75 eur). Laenusaaja on pankrotis. Hageja on seisukohal, et kostjaga sõlmitud leping ei ole tarbijakäendusleping. Tagatava laenu sihtotstarve oli investeerimine äritegevusse. Kostja osales laenu läbirääkimistel, oli laenusaaja juhatuse liige. Sõlmis käenduslepingu samaaegselt laenulepingutega. Oli laenusaaja osanik (100%). 03.02.2009 lepingu muudatus on kostja kui käendajaga eraldi kooskõlastatud. Pankrotimenetluses on hageja kasuks pandiõigusega koormatud vara realiseeritud. Hagejale laekus 240 000 eurot, millega on rahuldatud hageja nõuded laenusaaja vastu KredEx käenduse tagatistasude maksete hüvitamiseks 1562,32 eurot ja 48,83 eurot, tagatise hindamise ja kindlustamise kulu hüvitamises 674,91 eurot, esimese laenulepingu intressid 10 398,68 eurot ja tagastamata laen 227 315,26 eurot. Hageja vähendab nõuet laenulepingu nr XXX alusel kuna võlgniku pankrotimenetluses on laekunud 48,83 eurot.

Viivisenõue tuleneb käendaja kohustusest, mitte laenaja viivitusest. 09.12.2011 KredEx ja hageja sõlmisid kokkuleppe, mille alusel on hagejal õigus kostjalt nõuda ka kohustuse täitmist sihtasutuse poolt tasutud osas. Hageja leiab, et tehingu tühisust põhjustavaid asjaolusid ei esine. Kostja tugineb vastuväidetes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-dele 86 ja 89 ja VÕS § 6 lg 1 ja lg 2 ning § 7 lg 1 ja lg 2. Kostja on TsÜS § 86 lg 2 sätet refereerinud, kuid ei ole vastuses selgelt esile toonud, millistest asjaoludest tulenevalt seda normi kohaldama peaks. Hageja on seisukohal, et kostja on vastuses ebaõigesti tunnetanud käendussuhte iseloomu. Käenduslepingust tekib spetsiifiline, ühepoolne kõrvalkohustus. Seetõttu ei ole käenduslepingus võimalik hinnata vastastikuste kohustuste tasakaalu. Kostja käsitluse kohaselt oleks kõigi käenduslepingute puhul täidetud tühisuse eeldus, kuivõrd nendes tehingutes puudub alati kohustuste tasakaal. Hageja on seisukohal, et kõnealune tehing on majandustegevuses tavapärane. Kostja andis käenduse eesmärgiga suurendada äriühingu usaldusväärsust. Ettevõtluslaen oli suunatud investeerimisele, mis on äriühingu eesmärgiga kooskõlas. Kostja tegevus laenusaaja juhatuse liikmena ja osanikuna oli kaalutletud ning eesmärgistatud kasu saamisega. Kostja ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, mille põhjal saaks tuvastada lepingu sõlmimise erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte või kogenematuse. Kostja juhitav äriühing on äriregistrisse kantud XXX(varasem tegutsemine kajastus ettevõtteregistris). Samast ajast on kostja olnud äriühingu juhatuse liige ning osa omanik. Seega oli kostjal tehingute tegemise ajaks rohkem kui kümneaastane ettevõtluskogemus. Hageja rõhutab, et kostja etteheited hagejale on paljasõnalised, emotsionaalsed, konkretiseerimata ja tõenditega kinnitamata. Kostjal oli võimalik jätta hagejaga mistahes tehing tegemata. Eelnevat kokku võttes leiab hageja, et täitmata on ka TsÜS § 86 lg 2 ja 3 rakendamiseks ettenähtud kolmas eeldus. Isegi juhul kui eeldada, et kostja tegi tehingu mingist hagejale teadmata erakorralisest vajadusest tingituna, ei olnud hageja sellekohasest survest teadlik. VÕS §-dele 6 ja 7 on kostja vastuses küll osundanud, kuid ei ole selgitanud, kes ja kuidas osundatud normide vastu on eksinud. Kostja ei ole vastuses esile toonud, milliseid häid kombeid on rikutud. Tehingu hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud asjaolusid, muu hulgas tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Hageja on esitanud käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmise nõude. Hageja on seisukohal, et hagi aluseks olevad lepingud on sõlmitud kooskõlas poolte tahtega. Hageja ei nõustu kostja argumentidega tehingu näilisusest ja tegelikult eksisteerivast muust kokkuleppest. Hageja tahe oli sõlmida laenuleping kostja juhitava äriühinguga eeldusel, et kostja annab sellele tehingule käenduse. Ka juhul, kui kostjal oli mingi muu tahe, siis ei ole ta seda hagejale kunagi avaldanud. Seaduse kohaselt tuleb eeldada, et tahteavaldus vastab tahtele. Kostja avaldas hagejale käenduslepingu sõlmimise tahet sellistel tingimustel, kui kirjalikus vormis sõlmitud lepingus on märgitud. Mingeid muu sisuga kokkuleppeid pooltel ei ole. Kummastav on kostja väide selles, nagu nõustunuks hageja kostja esindatavale tehingule riikliku tagatise saamiseks tegema ebaseaduslikke toiminguid. Hageja on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tuleb täies ulatuses rahuldada. Arvestades kostja kui käendaja vastutuse piirmäära taotleb hageja kostjalt välja mõista 126 283,46 eurot tagastamata laenu ja intressidena ja viivise 28.08.2012 seisuga 28 598,56 eurot ning tuvastada kostja kohustus maksta viivist alates 29.08.2012 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1

ettenähtud määras. Samuti palub hageja jätta kostja kanda menetluskulud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Käendus on kõrvalkohustus (VÕS § 141). Kostja andis käenduse füüsilise isiku- tarbijana. Tarbijast käendaja vastutus piirneb kokkulepitud maksimumsummaga. Kostja vastutuse piirmäär on 126 332,29 eurot. Hageja poolt nõutud viivis ületab selle piirmäära. Kostja andis käenduse kui füüsiline isik ja tarbija VÕS § 34 mõttes. Tulenevalt VÕS § 143 lg-st 1 tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija, kostja antud käenduse näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga. PankrS § 35 lg 1 p 6 kohaselt pankroti väljakuulutamisega lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Võlgniku pankrot kuulutati välja 26.11.2009 ning selle päeva seisuga on lõpetatud intressi ja viivise arvestamine. Alates sellest ajast puudub hagejal intressi ja viivise nõue võlgniku vastu. Käenduse näol on tegemist kõrvalkohustusega, kui võlgnikul puudub kohustus hüvitada hagejale intressi ja viivist peale 26.11.2009, siis ei saa hagejal tekkida selles osas nõuet käendaja vastu. Hageja nõue on seisuga 26.11.2009 pankrotimenetluses tunnustatud ning sellele ei saa lisanduda mingeid viiviseid. Tulenevalt VÕS § 143 lg 2 piirdub tarbijast käendaja vastutus käendajaga kokku lepitud rahalises maksimumsummas. Käendaja on käendanud DGOÜ 31.12.2007 laenulepingu maksimumsummas 1 500 000 krooni (95 867, 47 eurot) ja 08.05.2008 laenulepingu maksimumsummas 500 000 krooni (31 955, 82 eurot), ehk kokku 126 332, 29 eurot, see on kostja võimaliku vastutuse piirmäär. Käendajaga on sõlmitud kaks käenduslepingut 31.12.2007 laenulepingu (laenusummale 9 530 000 krooni) käendamiseks (vastustuse piirmäär 1 500 000 krooni) ja 08.05.2008 laenulepingu käendamiseks (vastustuse piirmäär 500 000 krooni). Käenduslepingutes ei ole pooled leppinud panga ja põhivõlgniku vahel tulevikus sõlmitavate kohustuste käendamiseks. OM 31.12.2007 ja 08.05.2008 antud käendused ei laiene panga ja võlgniku vahel tulevikus sõlmitavatele kokkulepetele (VÕS § 142 lg 2). VÕS § 142 lg 6 kohaselt kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale käesoleva peatükist sätestatust, on tühine. 03.02.2009 sõlmisid hageja ja DGOÜ laenulepingu summale 9 390 000 krooni. Seda lepingut ei ole kostja käendanud. Hageja ei saa 03.02.2009 lepingu osas kostja 31.12.2007 käendust kasutada. Kostjal puuduvad käenduskohustused hageja ja DGOÜ vahel 03.02.2009 sõlmitud laenulepingu osas. Laenulepingutes määrasid pooled tagatiste järjekorra, kusjuures OM käendus on asetatud viimasele kohale. Kokku võib hageja saada KredExist tagatist ca 306 480,48 euro ulatuses. Pankrotimenetluses tunnustati hageja nõuet summas 10 103 638 krooni (645 740, 16 eurot). Kostja leiab, et KredExi tagatised peab hageja saama enne kostja võimalikku tagatist ja alles siis tuleks hinnata kostja tarbijakäendusest tulenevat võimaliku vastutuse ulatust. Kuigi ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse § 8 lg 1 kohaselt KredExi tagatislepingust tulenev vastustus laieneb üksnes võlgniku põhikohustusele ja KredEx täidab tagatislepingust tulenevad kohustused üksnes juhul, kui tagatise saaja ei saa nõuet võlgniku ja võlgniku kohustusi tagavale kolmandate isikute vastu võlgniku põhikohustuse ulatuses rahuldada, leian, et seda sätet ei saa kohaldada tarbijakäenduse puhul. See säte võib olla vastuolus tarbijakäenduse põhimõttega, Euroopa Liidu direktiividega ja Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Oma esialgses vastuses leidis kostja, et käenduslepingud on näilikud tehingud TsÜS § 89 mõttes. OM kirjutas käendustele alla Krediidipanga nõudmistel. Krediidipank põhjendas, et käendust on vaja formaalselt laenu kindlustamiseks KredExis. Pooled olid käenduse sõlmimisel kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust, et saada KredExist tagatist. Kostja leiab, et käenduslepingud on tühised TsÜS § 86 mõttes ja tulenevalt VÕS § 6 lg 1, 2 ja § 7 lg 1, 2. Asjaolu, et TsÜS § 86 alates 01.05.2009 muudeti, ei tähenda seda, et uues redaktsioonis kajastatud põhimõtteid ei saanud kohaldada enne 01.05.2009 sõlmitud tehingutele. Käenduslepingute punkti 11 kohaselt pidi pank kontrollima käendaja majanduslikku olukorda ning vara, hindamaks käendaja maksevõimelisust ja lepinguliste maksekohustuste täitmise reaalsust. Käenduslepingute sõlmimisel (ja kuni käesoleva ajani) puudus ja puudub kostjal vara, mille arvelt saaks ta maksekohutusi täita. Kostjal on alates 21.08.2006 laen AS-lt Swedbank. Laenujääk on 35 415, 12 eurot ja laen on sõlmitud tähtajaga 10.08.2031. Käenduslepingute punkti 7 kohaselt käendaja on kohustatud kohustused täitma 1 kuu jooksul arvates pangalt vastava kirjaliku nõude saamise päevast. See punkt ei olnud juba käenduslepingute sõlmimisel täidetav, sest kostjal puudus ja puudub tagatise ulatuses vara. Hageja pidi teadma käenduslepingute sõlmimise ajal, et käendajal puudub tagatise täitmiseks igasugune vara. Kostjale selgitati, et tema tagatis on formaalne, seda on vaja pangal KredExilt tagatiste saamiseks. Kostja leiab, et käendustehingud on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest ja kogenematusest. Kostja palub jätta esitatud hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuste, poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtade ja tõenditega, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 31.12.2007 ja 08.05.2008 laenulepingutest nr XXX ja XXX tulenevate kohustuste tagamiseks käenduslepingud, mille punktidest 5 ja 6 tulenevalt vastutab kostja solidaarselt OÜ-ga DG laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingud on tühised tulenevalt TsÜS §-st 86, samuti oli kostja näol tegemist tarbijaga ning hageja nõue ületab käenduslepingutes sätestatud piirmäära. Hageja nimetatud väidetega ei nõustu. Esmalt lahendab kohus küsimuse sellest, kas hageja ja kostja vahel vastavalt 31.12.2007 ja 08.05.2008 sõlmitud käenduslepingud on tühised TsÜS § 86 mõttes tulenevalt nende vastuolust heade kommetega. Kohus märgib, et kõnealuste käenduslepingute sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 redaktsiooni kohaselt oli tehing tühine, kui see oli vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Käesoleval juhul on kostja seisukohal, et käenduslepingud on tühised, kuna kostja käendus oli varatu, tal puudusid käenduslepingute sõlmimise ajal ja puuduvad ka praegu vara või sissetulekud laenulepingutes nimetatud summade käendamiseks. Kostja on rõhutanud, et hageja oleks pidanud kontrollima kostja finantsvõimeid, kuid seda ei tehtud, kostja nõustus käendusega üksnes seetõttu, et talle kinnitati, et käenduslepingud on formaalsed. Hageja on selgitanud, et kõnealune tehing hageja ja kostja vahel on majandustegevuses tavapärane, kostja tegutses laenusaaja juhatuse liikmena ning kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mille põhjal saaks

tuvastada käenduslepingu sõlmimise erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte või kogenematuse tõttu. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis lubaksid jõuda järeldusele, et hageja ja kostja poolt allkirjastatud käenduslepingud sõlmiti vastuolus heade kommetega. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-140-07 p-s 30 asunud seisukohale, et tehingu heade kommetega vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Kohus märgib, et olukorras, kus käenduslepinguga käendatakse kohustust ulatuses, mis ületab käendaja vara mitmeid kordi, võib kerkida küsimus, kas taoline kokkulepe piirab kohustuse võtnud isiku majandusvabadust ulatuses, millest tulenevalt võiks kokkulepet pidada heade kommetega vastusolus olevaks. Kohus osundab, et antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, milline oli tema sissetulek ja vara käenduslepingute sõlmimise perioodil. Kostja on üksnes rõhutanud, et tal oli kõnealusel ajal eluasemelaenu tagasimaksmise kohustus, kuid ei ole esitanud muid andmeid on rahalise ning varalise olukorra kohta. Seega ei saa kohus hinnata kostja varalist olukorda käenduse andmisel ega seda, kas hageja poolt kostjaga vastavatel tingimustel käenduslepingute sõlmimine oli heade kommetega vastuolus. Ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-64-12 p-s 40 nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole käenduslepingu vastuolu heade kommetega võimalik tuvastada, kui kostja ei esita seda võimaldavaid tõendeid. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et antud juhul puudub alus tuvastada hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingute tühisus TsÜS § 86 alusel, kuna käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid, mis vastavale järeldusele võimaldaksid jõuda. Kostja on esitanud ka väite, et hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingute näol oli tegemist näilike tehingutega TsÜS § 89 mõttes. Kohus märgib, et kostja ei ole selgitanud, millise tehingu olemasolust sooviti mulje jätta või millist tegelikku tehingut varjata. Seega ei esine alust käenduslepingute tühisuse tuvastamiseks ka TsÜS § 89 lg 2 alusel. Järgnevalt analüüsib kohus kostja vastuväidet, mille kohaselt puudub hagejal õigus kostja vastu nõude esitamiseks enne, kui kõik teised laenulepingus nimetatud tagatised on realiseeritud. Nimelt on kostja seisukohal, et 31.12.2007 laenulepingu p-s 2.11 ja 08.05.2008 laenulepingu p-s 12 loetletud tagatisi tuleb hagejal realiseerida nende lepingusse märkimise järjekorras, s.o kostja antud tagatise sissenõudmise õigus tekib hagejal mõlema lepingu puhul kõige viimasena. Hageja on seisukohal, et laenulepingutes nimetatud tagatisi on realiseeritud seaduses ettenähtud järjekorras, kuna vastavalt VÕS § 149 lg-le 5 realiseeriti esmalt pandiõigus, samuti on oma käenduskohustuse täitnud Krediidi ja Expordi Garanteerimise Sihtasutus Kredex. Kohus leiab, et kostja väide nõuete esitamise järjekorra rikkumises on alusetu. Nimelt ei ilmne 31.12.2007 laenulepingu p-st 2.11 (lk 6) ega 08.05.2008 laenulepingu p-st 12 (lk 13) kokkulepet tagatiste realiseerimise järjestuse osas. Samuti tuleneb nii 31.12.2007 käenduslepingu p-st 5 (lk 12) kui 08.05.2008 käenduslepingu p-st 5 (lk 17) tingimus, mille kohaselt laenulepingust ja selle muudatusest tulenevate rikkumiste korral vastutavad võlgnik ja käendaja panga ees solidaarselt. Kostja tõlgendus, mille kohaselt on hagejal kohustus realiseerida kõik tagatised enne kostja antud tagatise sissenõudmist, ei ole kostja poolt ühegi materiaalõigusliku sätte või Riigikohtu seisukohaga põhistatud. Kohus osundab, et hageja on juba realiseerinud laenulepingute tagatiseks olnud pandi ning saadud summa laenukohustusest maha arvanud, samuti on tagatise tasunud Krediidi ja Expordi Garanteerimise Sihtasutus Kredex, kes on ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse § 8 lg 2, VÕS § 173 lg 1, 2 ja 3 p 4 § 167 alusel kostja vastu tekkinud nõude hagejale loovutanud. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kostja väide, mille kohaselt hagejal puudub õigus nõuda kostja antud käendust enne teiste tagatiste realiseerimist, on põhjendamatu ega anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja on esitanud ka vastuväite, mille kohaselt on kostja antud käenduse näol tegemist

tarbijakäendusega VÕS § 143 mõttes. Kohus antud seisukohaga ei nõustu. Nimelt tuleneb VÕS § 143 lg-st 1, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik ning VÕS § 34 kohaselt on tarbija võlaõigusseaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1126-09 p-s 12 asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Kohus osundab, et antud juhul nähtub esitatud tõenditest, et nii 31.12.2007 kui 08.05.2008 laenulepingute puhul oli laenusaaja DGOÜ, keda esindas laenu saamisel kostja kui ettevõtte juhatuse liige. Asjaolu, et kostja oli laenusaaja juhatuse liige, on tõendatud ka DGOÜ äriregistri väljavõttega (lk 142). Seega ei tegutsenud kostja laenulepinguid ning nende juurde kuuluvaid käenduslepinguid sõlmides mitte tarbija, vaid osaühingu ärihuvidest lähtuva juhatuse liikmena, mistõttu tuleb käesoleval juhul tarbijakäendust reguleerivad sätted kohaldamata jätta. Seoses kostja vastuväitega, et kostja vastutus ei laiene hageja ja DGOÜ vahel 03.02.2009 sõlmitud laenulepingu täiendusele, märgib kohus järgmist. Nähtuvalt 03.02.2009 dokumendi p-st 2.14 (lk 9 pöördel) on tegemist 31.12.2007 laenulepingu uue redaktsiooniga, mitte iseseisva laenulepinguga. Samuti ilmneb lepingust, et 31.12.2007 laenulepingu käendaja, s.t kostja on kinnitanud oma allkirjaga 03.02.2009 lepingus sätestatud muudatustega nõustumist. Seega on kostja väide, et antud dokumendist tulenevad kohustused kostjale ei laiene, põhjendamatu. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole kostja vastuväited põhjendatud ning hageja nõue on esitatud kehtivate käenduslepingute alusel ja võlaõigusseaduse sätteid rikkumata. VÕS § 76 lg 1 näeb ette, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu alusel tekkis kostjal hageja ees rahaline kohustus, mis tuli täita DGOÜ poolt võetud laenu tagasi maksmisega. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Käesoleval juhul saabus kostja kohustus laen tagasi maksta 30.10.2009, kuid täies ulatuses kostja seda teinud ei ole. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise juhuks sätestab VÕS § 101. Hageja poolt valitud õiguskaitsevahenditeks on viidatud paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigus nõuda kohustuse täitmist (p 1 ja § 108 lg 1) ja viivist (p 6). Seega tuleb 31.12.2007 ja 08.05.2008 sõlmitud käenduslepingute alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 126 283,46 eurot. Nimetatud summa tuleneb laenulepingu nr XXX alusel tagastamata 95 867,47 eurost ja lepingu nr XXX alusel tagastamata 30 415,99 eurost. Seoses kostja esitatud vastuväitega, et hageja esitatud nõue on suurem, kui käenduslepingutes sätestatud käenduse piirmäär, märgib kohus järgmist. Nimelt tuleneb 31.12.2007 laenulepingu nr XXX juurde kuuluva käenduslepingu p-st 4 (lk 12), et käendaja vastutuse piirmäär on 1 500 000 krooni, s.o 95 867,47 eurot. Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja seoses lepinguga nr XXX nõude vastavas määras ka esitanud. Kohus selgitab, et hageja õigus nõuda lisaks nimetatud summale ka viiviseid, tuleneb asjaolust, et kostja on hageja ees oma lepingulised kohustused tähtaegselt täitmata jätnud.

VÕS § 101 lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesoleval juhul taotleb hageja kostjalt viivise väljamõistmist seaduses ettenähtud määras. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodil 30.10.200928.08.2012, kokku on kostja olnud kohustuse täitmisel viivituses 1032 päeva, hageja taotleb viivise väljamõistmist perioodil 30.10.2009-09.12.2011 summalt 125 822,14 eurot ja perioodil 10.12.2011-28.08.2012 summalt 125 773,31 eurot. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS §-st 113 tuleb kostjalt hageja kasuks 31.12.2007 ja 08.05.2008 sõlmitud käenduslepingute alusel välja mõista viivis 28 598,56 eurot. Hageja on lisaks taotlenud viivise protsendina põhinõudelt väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 alusel seaduses sätestatud määras. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et kostjalt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (125 773,31 eurot) alates 29.08.2012 kuni põhivõla täieliku tasumiseni hageja kasuks. Seoses kostja esitatud taotlusega viiviste vähendamiseks märgib kohus järgmist. Käesoleval juhul on hageja esitanud viivise nõude seadusjärgses määras, s.t hageja on juba vähendanud viivist võrreldes lepingus sätestatud viivise määrast tuleneva summaga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 asunud seisukohale, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Alles olukorras, kus võlgnik nõuab põhivõlast suuremas ulatuses viivise väljamõistmist, lasub põhjendamiskoormus võlausaldajal. Antud juhul taotleb hageja viivise väljamõistmist summas, mis on väiksem kui hagetav põhivõlg, samuti ei ole kostja esitanud erandlikke asjaolusid, mis viivise vähendamist tingida võiksid, seetõttu puudub ka alus viivise suuruse vähendamiseks. Kooskõlas TsMS § 124 lg-ga 1 ja § 133 lg-tega 1, 2 oli hagihind 125 822,14 eurot, millelt hageja tasus riigilõivu 6 391,16 eurot. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta kostja kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.